Teine

 *Esialgne versioon*

Mõned minutid hiljem istusime autodes, mina Rickyga ja Domma oma autos, millega ta mu enne siia oli toonud. Panin turvavöö esimese asjana peale. Olgu, Ricky pani, kuna tal on autos mingid imelik turvavöö.
Ricky andis gaasi ja vaatas mulle otsa.
„Ära karda.“
„See nüüd küll julgustav polnud,“ naersin, kui nägin Domma auto tulesid meie taga.
Sõitsime aeglaselt väravast välja, keerasime suurele teele ja Ricky vajutas mingit nuppu, mis siis punaselt vilkuma hakkas.
„Kas punane pole mitte halb?“ küsisin nupule näidates.
„Kannatust, Bekka, kannatust.“
Nüüd hakkas veidi hirmus. Mida kaugemale me jõudsime, seda kiiremaks sõit muutus.
„Kuule, mis toimub?“ küsisin veidi üllatunult, kui tuluke sinist vilkus.
„Tahtsid lõbutseda?“ küsis Ricky ja naeratas laialt, kui parempöördel tuluke roheliseks muutus. Meie ette tekkis veel üks sarnane auto ja Domma taha samuti tekkisid uued tuled.
Vaatasin korda mööda esi- ja tagaaknast välja. Kust need autod tulid?
Järsku keeras meie ees olev auto peale tulede vilgutamist paremale, meie sõitsime edasi, kuid keerasime järgmises tänavas paremale.
Sõitsime kuus tänavaristi edasi ja keerasime siis vasakule, sattudes jälle sama auto taha, kus me enne olime. Järgmistes tänavaristides keerasid Domma ja see neljas auto samuti osavalt meie kolonni. Kuigi ma veel ei tea, kuhu me jõuda sellega tahame, tundus see päris vinge. Sõitsime niimoodi rivis linnas välja, kuni jõudsime maanteele, kus nad hakkasid autodega üksteisest slaalomina mööda sõitma ja seejärel lihsalt sõitsid siia ja sinna ja edasi ja tagasi, kõik käis nii kiiresti, et ma ei jõudnud jälgida. Või hoidsin ma poole ajast silmad kinni, ma pole kindel.

Järsku olime me teistest mitmesaja meetriga ees, kui Ricky järsku käe käsipidurile pani.
„Mida sa teed?“ jõudsin öelda, enne kui ta kangi tõmbas ja me tagurpidi olime. Nägin, kuidas kolme auto tuled meie poole kihutasid. Ricky vajutas gaasi ja me sõitsime taguripidi edasi, nähes terve aja kolme paari meiesuunas kihutavaid autotulesid. Mõneti oli see väga hirmus, teisest küljest aga väga põnev ja kuidagi veidralt vabastav tunne. Kogu veri mu kehas oleks nagu uue vastu vahetatud. See tunne on midagi kirjeldamatut.
Kui Ricky auto ümber keeras, surusin hetkeks silmad kinni. Uskumatult hea tunne oli mul hetkel ja praegu.
Ka ülejäänud tee oli põnev, sest nad tegid alatasa mingeid nalju.

Sõitsime mööda kolmerealist maanteed. Klõpsisin muudkui raadiojaamade „edasi“ nuppu, oodates mõnda head laulu. Ricky naeratas omaette tahavaate peeglit kiigates. Tagumine auto kruiisis sõiduridade vahel nagu sõidaks ta slaalomit.
„Kes need on üldse?“ küsisin tagumisi autosid vaadates.
„Mic ja Hirch,“ sain vastuse, mis mind tegelikult üldse ei rahuldanud. Samas pole see ka eriti oluline ja ma pressida ka ei taha.
Jälgisin neid mõned minutid. See kõige viimane, Hirch, tundus ikka päris naljakas. Ta tiirutas vasakult paremale edasi-tagasi. Maantee oli peaaegu täiesti tühi, mõned üksikud autod sõitsid meiega samas suunas, kuid alati jäid nad meist maha kuni muutusid väikseks täpiks.
„Kas meil on kuhugi kiire?“ küsisin pooleldi naljaga.
„Ei, meile lihtsalt meeldib kiirus,“ vastas Ricky ja vaatas mulle otsa, kuigi spidomeeter näitas 140 kilomeetrit tunnis.
Mõnes mõttes on see tõesti hea tunne. Istuda kihutavas autos, mis võib iga hetk juhitavuse kaotada, miski võib valesti minna. Kuigi arvan, et juhtida sellist autot on veel hirmsam ja põnevam tunne. Selleks peab olema kõvasti julgust ja enesekindlust, et silmagi pilgutamata niimoodi kihutada.

„Need on ka sõbrad teil?“ küsisin, kui pealesõidul viis mootorratast meie seljataha tekkis. Ricky vaatas neid tahavaatepeeglist ja kissitas veidi silmi. Mootorratturid vist ikkagi polnud Ricky sõbrad, kuna ta ei vastanud mulle.
Kuulsin, kuidas Ricky hingamine muutus kiiremaks ja sügavamaks. Domma sõitis meie kõrvale, vaatas Rickyle pingsalt silma, korraks mulle otsa ja siis tõstis näpud vertikalselt kaela juurde ja justkui raputas neid. Ma väga täpselt ei näinud, sest enne kui ma midagi küsida jõudsin, keerasime me järgmisele mahasõidule.
Domma, Mic ja Hirch olid meie seljataga kolmekesi kaherealisel teel, mis oli kahelt poolt ümbritsetud betoonäärtega.
„Ricky, mis toimub?“ küsisin, kui ta gaasi andis ja teised kolm meist veidi maha jäid, „miks nad teed blokeerivad?“
Mootorratturid sõitsid Domma taga, kuna nad kolmekesi võtsid kogu tee enda alla ja isegi rattaga polnud võimalik sealt mööda pääseda. Kolm autot meie taga olid üksteisele nii lähestikku, et peelgite vahel oli enamus ajast vaid mõned sentimeetrid.
„Ma pärast seletan,“ ütles Ricky ja jälgis pidevalt mis taga toimub.
See väike tuluke, mis enne terve aja roheline oli, muutus nüüd jälle siniseks ja mida kaugemale Ricky sõitis, seda punakamaks ta läks.
„Kas ma peaks kartma?“ küsisin turvavööst kinni võttes.
„Pole põhjust,“ naeratas Ricky ja kohe kui me linna tagasi jõudsime, keeras ta kõrvaltänavaid pidi Domma majani ja hakkas klõpsima tumepunast nupukest.

„Mis me teeme?“ küsisin.
„Ootame,“ sain kiire vastuse.
„Paaniliselt?“ küsisin, kuna Ricky klõpsis endiselt nuppu, „mis nende motikatega enne oli?“
„See on pikk jutt,“ vaatas ta mulle otsa ja pani käed ohates sülle, „mäletad, kui ma kolm aastat tagasi järsku ära kadusin või nii?“
„No mõnes mõttes jah, aga ma ei nimetaks seda kadumiseks. Me lihtsalt ei suhelnud enam nii palju.“
„Ei, ma tegelikult ei läinud kaugõppele,“ sõnas Ricky ja otsis taskust telefoni.
„Kuhu sa siis läksid?“ küsisin. Ma ju nägin Rickyt vahel koolipeal, mõnes üksikus tunnis isegi, kui nüüd järele mõelda. Aga ainult esimesel aastal.
„Ma tulin teise aasta poolepeal ära,“ selgitas Ricky ja kirjutas sõnumit.
„Aga sa olid lõpetamisel...“ meenutasin, „sul oli veel ilus ülikond ja puha.“
„Jah, aga ma lõpetasin põhimõtteliselt nagu koduõppel olles.“
„Kuidas põhimõtteliselt?“
„Ah, las jääb.“
„Olgu,“ ei tahtnud ma peale käia.
„Aga kuhu sa jõuda tahtsid?“
„Teise kooliaasta alguses sain ma Dominicuga tuttavaks ja sealt edasi läks juba kiirelt. Mõned kuud hiljem olin ma juba tema juures tööl,“ ütles poiss ja avas nupuvajutusega värava.
„Tööl?“ küsisin. Ta nimi on siis hoopis Dominic.
„Jah, Dominicu isa,“ alustas Ricky, kuid jäi vait, kui meie taha ilmus veel kolm autot ja ta astus autost välja.

„Noh?“ küsis ta veidi kõvema häälega, et see üle mootorite müra kosta oleks.
„Ei miskit,“ vastas kõige viimasest autost väljuv noormees. Tal olid mustad, lühikesed, peaagu olematud juuksed, kiitsakas nägu ja pruunid, šokolaadikarva silmad. Ta näol oli lai naeratus.
„Need olid mingid uued poisid, kes ei teadnud mida tähendab vaba maa,“ ütles teine noormees. Mismõttes vaba maa?
„Nad tulid meiega kuni kuuekümne kolmandani ja läksid siis tagasi,“ jätkas ta naeratades ja tõukas autoukse kinni.
„Lähme tuppa?“ küsis teine tundmatu poiss, kes tundus vaikne. Kuidagi kuri ja eemalolev, justkui oleks tal kõige ja kõigi vastu midagi.
Ricky pakkus, et jääksin täna veel ööseks sinna, siis hommikul viib ta mu koju, kuna plaanib ka ise homme vanemate juurest läbi käia. Poisid istusid mitu tundi elutoas ja rääkisid igasugustel absurdsetel teemadel. Enamuse ajast oli tuba täis nalja ja naeru. Ma ei mäletagi, millal ma viimati niimoodi naersin.

„Kopp-kopp,“ kostus läbi ukse.
Hakkasin naerma.
„Sa oleks võinud ju päriselt ka koputada.“
„Ja kus see lõbu seal on?“ küsis Dominic tuppa astudes.
Istusin üles tehtud voodil, käed süles, kõik puutumata.
„Tahtsin küsida, kas soovid midagi?“
„Ei, pole vaja. Helistasin enne emale juba, kõik on hästi,“ vastasin.
Ema oli õnneks rahulik. Ta oli ainult ühe öö kodus olnud ega teadnudki, et ma mitu päeva koju jõudnud pole. Ta arvas, et ma olen terve aja kodus olnud nagu tubli laps.
Valetasin, et kaotasin telefoni ära. Õnneks palus tema vabandust, et unustas uue lauatelefoni ära ühendada. Vana läks kaks nädalat tagasi katki ja uus veel ei tööta.
„Olgu, see on hea,“ naeratas Dominic ja vaatas toas ringi, „ilusat und.“
„Sulle. Teile ka,“ vastasin viisakalt ja vaatasin kuidas ta peale naeratamist ukseni kõndis ja selle vaikselt sulges.

Pikutasin voodis mõnusalt õhulise suleteki all ja kuidagi veider tunne oli. See voodi oli nii suur, et ma oleks võinud seal vabalt kukerpalle teha. Mõtlesin pikalt sellele, kui imelik see kõik on. Dominic, võõras inimene, kelle juures Ricky töötab, elab sellises majas, nad sõidavad uhkete autodega, mis kiirendavad ilmselgelt liiga kiiresti, et olla odavad. Millega nad küll tegelevad? Ja mis asi on vaba maa? Mingid mootorratturid, kes neid jälitasid? Kuidas see saab normaalne olla? Ehk ma tegelikult ikka magan ja see kõik on mingi osa haiglasest unenäost...
Silmad vajusid väsimusest iseenesest kinni.
Kuulsin läbi une, kuidas keegi ukse avas ja hetk hiljem vaikselt uuesti sulges.

„Bekka,“ ütles Ricky iga paari minuti tagant vaiksel häälel. Ma tean, et ta istus juba pikemat aega mu kõrval ja askeldas telefonis. Iga mõne hetke tagant ta turtsatas naerda. Täpsemalt puhus ninast rohkem õhku välja kui tavaliselt.
„Ma ei taha,“ sosistasin vastu, täpselt nagu eelnevad korrad.
„Kohvi?“ küsis ta, kui ma viimaks talle otsa nõustusin vaatama.
„Jah palun,“ noogutasin unesegaselt.
Ricky tõusis püsti ja läks uksest välja. Tõusin vaevaliselt istuli ja tõmbasin ruttu riided selga. Ma ei taha tunduda mingi ära hellitatud neiu, kellele peab võõras kohas kohvi voodisse tooma.
Läksin vaikselt uksest välja ja jäin esimesel trepiastmel seisma. Mida ma ütlema peaks? Lihtsalt järsku tekin sinna? Mis ma siis teen, kui Ricky seal pole?
Hingasin sügavalt välja, sulgesin korraks silmad ja kõndisin siis enesekindlamalt trepist alla. Köhatasin trepist alla jõudes justkui iseenesest.
Üks nendest sõpradest, kes eile õhtul sõitis meiega, istus diivanil ja vaatas mulle kohe otsa.
„Hommikust,“ noogutas ta mulle viisakalt ja keeras pea tagasi oma arvutisse.
„Hommik,“ vastasin pooleldi sõnatuna. Kõik on siin kuidagi nii viisakad minu, kui võõra inimese vastu.
Kuulsin kuidas Ricky ja Dominic suure pruuni ukse taga rääkisid. Tõukasin ukse vaikselt lahti ja astusin sisse.
„Hommikust,“ sõnasin, kui mõlemad poisid mulle otsa vaatasid.
„Hakkas oodates igav?“ naeratas Ricky, „kohe on kohv valmis.“
„Kuidas magasid?“ küsis Dominic ja pani saiakeste korvi laua ääre poole. Istusin punase puki peale naeratasin.
„Hästi. Ise?“
„Nagu alati,“ vastas ta ja võttis korvist saiakese, hammustas tüki ja viitas korvile, et ka mina sealt midagi valiks.
„Need on värsked, just valmisid.“
„Aitäh,“ mõmisesin ja võtsin ühe kaneelirulli, olidki soojad ja pehmed.

„Sul on uus number?“ küsis Ricky kui mu maja ees peatus.
„Sa mäletad, kus ma elan,“ naeratasin, „on vist jah. Ma kaotasin oma telefoni ära, praegu on see välja lülitatud...“
„Ma toon sulle uue?“ pakkus ta lahkelt.
„Ei ole vaja, mul kodus on vana alles ja homme lähen vaatan poest uue,“ vastasin, „aga anna mulle oma number ja siis ma helistan sulle pärast.“
Ema pole ikka veel koju jõudnud, kuigi ta peaks varsti tulema. Ta lubas hommikul asju ajada ja poes käia. Istusin oma voodile, nii hea on kodus olla. Viimased päevad on nii veidrad olnud. Ricky ja Dominic, nende uhked autod, Mäp ja ta lollakad seiklused. Ehk peaks talle andeks andma?
Samas ma ei usu, et ta muutub. Kui ta arvas, et peaks minu juurest minema kellegi teise juurde, siis pigem jäägu ka sinna. Ma ei pea talle olema mingi teine variant, lihtsalt keegi, kelle puhul ta alati teab, et talle ollakse olemas, vahet pole mida tema teeb. Mida ta küll endast mõtleb...
Küll see tunne üle läheb, kui ema koju tuleb, ma lihtsalt ei tahtnud hetkel üksi olla.
Tegin emale söögi valmis ja jätsin ahju sooja.

Mõne tunni pärast tuli ema koju.
„Tsau, mamps,“ hõikasin, kui ta ukse lukust lahti keeras.
„Ma tõin sulle midagi,“ vastas ema elevil naeratusega. Tal oli käes väike sinaka paberi sees karp. Võtsin karbi ja hakkasin hoolega paberit maha kakkuma.
„Oi,“ naeratasin. Karbis oli sama telefon, mis mul kluppi jäi.
Tänasin teda ja hakkasin kohe telefoni seadistama.
„Kuidas reis oli?“ küsisin, kui ema taldrikuga teleka ette tuli.
„Päris lahe, restaureerisime seekord ühte kuueteistkümnenda sajandi maali. Pidime kaks nägu ja natuke tausta tegema, mis tegelikult oli võrdlemisi keeruline, kuna väga palju dokumentatsiooni sellest ajast pole,“ seletas ema.
Ma tegin näo, et ma kuulan, kuigi enamasti ma lihtsalt naeratan ja vaatan talle otsa. Ma armastan oma ema väga aga need kunstialased teadussõnad võivad vahest tüütuks muutuda. Ema on kunsti restauraator ja ta reisib tihti ringi, et maale parandada. Tal tuleb see hästi välja.
„Mis sa ise viimastel päevadel teinud oled?“ küsis ema järsku.
„Mitte midagi eriti. Läksin Mäpiga lahku,“ mainisin nagu nii muuseas.
„On sul kõik korras?“ küsis ema mures tooniga.
„Jah,“ kehitasin õlgu, „meil juba pikka aega polnud ju hästi.“
„Ma arvasingi, et see ükshetk tuleb. Sa oled paremat väärt kui poissi, kes peale kaht aastat ei mäleta, mis su lemmik kaste on,“ naeris ema.
See lause pani mu naeratama, sest see on tõsi, Mäp tõi alati valet kastet, kui ma talle just nime ei saatnud. Eks ole raske ka, ma kardan, et ma polnud ainuke tüdruk, kelle eelistusi ta meeles pidi pidama.
Vaatasin veel veidi emaga telekat, rääkisime niisama igasugustest asjadest ja läksin varakult magama. Tegelikult küll pikutasin oma voodis, vaatasin seinal olevaid siniseid jõulutulesid ja kujutasin ette, kui lahe oleks olla keegi teine. Keegi, kes ei pea homme otsa vaatama Mäpile või meie ühistele sõpradele, keegi, kellelt ei hakata homme küsima, et mis juhtus või mis Mäp tegi. Keegi, kellel ei oleks nii labaseid muresid.

Tegin hommikul ema hõike peale silmad lahti. Ma polnud mõelnudki sellele, et peaks kooli minema. Ema tegi köögis sooju võileibu ja kohvi.
Need hommikud, kui ema kodus on, tunduvad alati kuidagi armsalt tõelisemad kui need, mil ma üksi ärkan, kaks tassi kohvi ära joon ja siis kooli lähen. Kuidagi armas on ärgata, kui keegi teeb kohvi ja ajab hommikul juttu. Tuju on kohe parem, kui üksi olles.
„Head isu,“ ütles ema armsalt ja pani taldriku mu ette.
„Aitääh,“ vastasin pikalt venitades ja hammustasin võileiba.
Emps viis mu kooli juurde ja läks seejärel tööle.
Viisin asjad kappi ja läksin tundi.
Koolis oli igav, nagu alati. Lõuna ajal istusime Bettlyga õues ja ta rääkis oma põnevast nädalavahetusest maal. Ma küll ei mõista, mis on sauna värvimises põnevat, aga ju tal oli. Lõpuks mainis ta oma uut naabripoissi, kes lahkelt ennast appi pakkus. Ilmselgelt oli siis lõbus, poiss pidi kena ka olema. Bettly hakkab nüüd vist tihti maal käima.
Rääkisin talle oma lahkuminekust ja ta väga ei kurvastanud, Mäp ei meeldinuki talle. Mäp ei meeldi väga paljudele, kui nüüd mõtlema hakata.

Koju jõudes sain teada, et ema läheb täna õhtul jälle reisile, kusagil Austraalias leiti mingi vana maal, mis vajab kohendamist.
Tänane päev oli kuidagi ebamugav, kuna ma terve koolis oldud aja muretsesin kas ma näen Mäpi või mõnda tema sõpra, kellele pean head nägu tegema ja võibolla vastama ebameeldivatele küsimustele.
Koju jõudes oli ikka veel kuidagi imelik olla. Eks see üksi olemine vajab harjumist, tegelikult pole üldse üksi olemise tuju. Keegi koputas uksele ja mulle meenus, et ust lukku keerates jätsin võtme ette...
„Kohe tulen,“ hõikasin ukse poole kõndides ja keerasin ukse lukust lahti.
„Ups,“ naeratasin, arvates, et ema on ukse taga.
„Tsau,“ ütles Mäp maha vaadates.
„Mida sa siin teed?“ küsisin pahaselt teda vaadates, ta tundus kurb.
„Kus sa olnud oled? Ma muretsesin su pärast,“ ütles poiss uksepiida vastu toetades.
„Ära valeta,“ ütlesin pooleldi naerdes, „sa ei pea hakkama vabandama.“
„Mismõttes?“ oli poiss segaduses.
„Meil pole ammu enam kõik hästi. Sa oleks võinud lihtsalt öelda, et sa enam ei ürita, sa ei pidanud selleks teistega magama, ma oleks lihtsalt su sõnadest ka aru saanud,“ selgitasin tuima näoga. Ta võttis mu käest kinni ja vaatas mulle uuesti otsa. Ma mäletan, kui hea tunne see kunagi oli. Iga kord kui ta mind puudutas, käis mu kehast värin läbi. Aga see oli ammu.
„Ära tee,“ raputasin pead ja tõmbasin käe ära. Andsin oma võtmekimbust talle tema oma ja ootasin, kuni ta minu võtme vastu andis.
„Meil oli ilusaid aegu ka, mäletame rohkem neid,“ ütlesin, kui ta näost heledaks muutus.
„Ja ära nüüd liiga palju kurbust ka teeskle.“
„Ma ei teesklegi, ma saan aru, ma tegin vea,“ hakkas ta selgitama.
„Ära... See polnud üks viga, see oli väga mitmes ja vahet pole, meil oleks niikuinii kõik siiamaani jõudnud, ära nüüd üle pinguta, muidu jääd äkki veel ise uskuma.“
Panin ukse kinni ja keerasin lukku. Ootasin kuni Mäp autoni läks ja minema sõitis. Istusin uuesti diivanile ja tundsin nagu tahaks nutta, kuid samas ei taha ka. Tahest tahtmata kiskusid mu mõtted Rickyle ja Dominicule, nad tundusid kuidagi nii... mul oli nendega lõbus.

Saatsin ema lennujaama ja tulin tema autoga tagasi. Enamustel kordadel teeme me nii, kuna ohutum on autot maja juures hoida, kui lennujaamas, kus käib päevas tuhandeid inimesi.
Panin auto garaaži ukse ette ja otsisin taskust võtmeid. Panin esikus tuled põlema ja vaatasin tühjuses ringi, jälle jäin ma üksinda.
Istusin kööki, tegin omale kohvi ja muutsin veel telefonis mõningaid seadistusi. Nagu poleksi midagi muutunud, ainult mõned pildid on puudu.
Jõin elutoas telekavalgel kohvi ja vaatasin mingit filmi, kus mingi vanem mees murdis igal ööl naise koju, et ta und valvata. Lõpuks nad muidugi armusid ja abiellusid ja elasid õnnelikult elu lõpuni, mis sest, et mees tundus täielik pervert, kelle peaks vangi panema. Kõigil on erinevad hobid, mis seal imelikku...
Järsku kuulsin, kuidas keegi esiukse juures askeldab. Ohkasin, eeldades, et Mäp on end purju joonud ning tuleb uuesti vabandust paluma, kuna ta on üksik.
Kuulsin, kuidas keegi omavahel sosistas. Võtsin laualt telefoni ja läksin vaikselt tagatreppi pidi üles korrusele. Panin ema toa ukse enda tagant lukku. Läksin vaikselt vannituppa ja panin ka selle ukse lukku. Ema vannitoast saab mööda ripplilleredelit alla ronida. Ma väiksena tegin seda tihti, mitte kuna oleks pidanud vaid kuna see tundus lõbus.
Jumal tänatud, kuigi ma jumalasse ei usu, ma olin Ricky numbri ära salvestanud.
Vajutasin rohelist ja surusin näpuga kõlari peale, kui see hetkeseisus väga lärmakat tooni tekitas.
„Jaa,“ kuulsin poissi vastu võtmas.
„Kus sa oled?“ sosistasin.
„Mis toimub? Miks sa sosistad?“ küsis Ricky murelikult.
„Ma arvan, et keegi murrab mu koju sisse!“ sosistasin ja jäin hetkeks vait, et kuulata, kus hääled on. Ma ei kuulnud esmalt midagi, kuid siis järsku kostus alt korruselt klirinat. See oli vist esikus olev suur lillevaas.
„Olgu, ma olen selles kindel.“
„Anna mulle neli minutit,“ sõnas poiss ja pani kõne ära.
Kuulsin, kuidas kaks paari samme trepist üles tulid. Kas ronida aknast välja? Mis saab, kui keegi on õues?
Kuidas Ricky mõtleb nelja minutiga siia jõuda? Võibolla on ta ikka veel vanematel külas, siis ta isegi jõuaks, kuna nad ei ela väga kaugel.

Istusin otse ukse vastu, seljaga vastu kappi ja hoidsin telefoni hääletul. Möödusid mõned minutit, kui kuulsin ema toa ukselingi klõbinat. Keegi üritas seda lahti teha.
Tundsin, kuidas mu hingamine kiirenes ja kõhus hakkas keerlema. Mõtlesin välja mitu moodust, mida teha, kui nad peaks siia sisse pääsema. Võtsin kapilt lillevaasi ja seisin ukse taha, juhuks kui nad peaks need uksed lahti muukima, saaks ma vähemalt ühte vaasiga lüüa. Teise jaoks pean ipmroviseerima.
Kuulsin, kuidas kaks autot maja ees järsult seisma jäid, rehvid lausa vilisesid. Mõni hetk hiljem kostus veidi madinat ja siis jäi kõik vaikseks. Surusin kõrva vastu ust ja hoidsin hinge kinni, et paremini kuulda, kuid endiselt oli kõik vaikne. Avasin vaikselt vannitoa ukse ja kuulatasin ema toaukse taga, enne kui sealt välja piilusin. Kuulsin, kuidas Ricky trepipeal ütles, et raske on.
„Mis asi on raske?“ küsisin trepi äärele seisma jäädes. Ricky ja Dominic kõndisid trepist alla, mõlemad vedasid endaga kaasa ühe oimetut poissi.
Jäin uksele ootama, kuniks nad panid poisid pagasnikusse ja tulid tagasi toa poole.
„Sa oled vist karmale võlgu,“ ütles Dominic naerdes.
Ricky vaatas mulle otsa: „on kõik hästi?“
Noogutasin kiirelt. „Ma arvan küll.“
„Kas tahad äkki meiega kaasa tulla?“ pakkus Dominic mu käsi vaadates.
Vaatasin ka ise alla, mul oli ikka veel lillevaas käes ja see värises veidi.
„Ei ole vaja,“ raputasin pead, „kõik on hästi.“
Kuidagi halb tunne tekkis mõeldes, nagu ma suruksin end peale, kuna ma kardan üksi olla.
„Anna teada, kui tulla tahad,“ naeratas Ricky ja kallistas mind tugevalt. Noogutasin ja sulgesin ukse, keerates mõlemale lukule kaks tiiru peale. Vaatasin esikus ringi, kuidagi kõhe tunne tuli peale seda tühjust vaadates.

Avasin uuesti ukse ja valmistusin hõikama, et nad ära ei läheks.
„Oodake,“ muutus sõna lõpp päris vaikseks, kui nägin, et nad seisavad endiselt ukse taga. Selle peale hakkasid nad naerma.
„Jobud,“ ütlesin vaikselt ja Ricky avas mulle oma auto ukse.
Sõisime tagasi Dominicu maja poole. Kuidas nad mu majani nelja minutiga jõudsid? Tagasi oleme me sõitnud juba vähemalt kakskümmend või rohkemgi.
Dominic sõitis meie kõrvale ja keris akna alla. „Üles ärkas.“
Ricky naeratas.
„Paneme nad siin maha ja sa vii Bekka minu poole,“ ütles Dominic ja peatus kõnnitee ääres.
Ricky avas pagasniku ja aitas tumedasse riietatud noormehe sealt välja, lõi ta peaga vastu autot ja ütles midagi. Ma ei saanud täpselt aru mida, aga küsima ma ka ei hakka. Ma ei teadnudki, et Ricky vägivaldne olla võib, seda osa ma polnud tema puhul kunagi näinud.
„Aitäh,“ ütlesin, kui mõne minuti vaikuses sõitnud olime.
„Pole tänu väärt,“ vastas Ricky ja keeras väravast sisse.
„On ikka. Mis Dominic nende tüüpidega teeb?“ küsisin. Istusime kööki pukkidele ja Ricky keetis mulle kohvi.
„Endiselt kanget kraami?“ küsis ta kappi vaadates.
„Kuidas sa mäletad?“ olin jahmunud.
Viimati tegime Rickyga kohvi peaagu neli aastat tagasi?
„Tegelikult lampi pakkusin, aga vedas,“ naeris poiss ja ulatas mulle tassi.
„Tänan,“ noogutasin. Mõneti polegi mul enam hirmus, et täna minu koju sisse murda üritati. Siin ja praegu on kuidagi turvaline ja hea olla.
„Noh, meie jäime peost ilma jälle, jah?“ küsis keegi mu selja tagant.
„Mis peost?“ küsisin Rickyle otsa vaadates.
„Sinu pool polnudki pidu?“ küsis minu kõrvale istuv poiss.
„Mic,“ sõnas ta ja ulatas oma käe. Surusin ta kätt tugevalt, see pidavat enesekindluse märk olema.
„Rebekkah,“ vastasin.
„See on Hirch,“ ütles Mic enda kõrval seisva noormehe peale näidates.
„Meeldiv,“ noogutasin. Need kaks olid meiega sõitmas üleeile. See Hirch tundub ikka veel vaikne, Mic jällegi on nii elav ja lõbus ja sotsiaalne.
„Aga ei olnud pidu,“ sõnasin vaikselt.
„Vähemalt ei jäänud me peost ilma,“ naeris ta ja lõi rusikaga õrnalt vastu Hirchi õlga, „eksole.“
„Jahjah, väga põnev,“ vastas Hirch ja istus maha.
„Kus Dominic jäi?“
„Peohingedega tegelema,“ vastas Ricky justkui Mici mõnitamiseks.
„Üks kohv palun, kui sa juba serveerid,“ sõnas Mic. Ricky näitas talle keskmist sõrme ja valas presskannu kohvipuru peale vett.
Hirch läks varsti üleskorrusele ja kadus.
Dominic jõudis ka üsna pea tagasi. Sõnagi nende kahe päti kohta ütlemata istus ta meie juurde diivanile. Vaatasime vaikides filmi, kui välja arvata Mici pidevad kommentaarid ja omaette naermine.