Kolmas

Hommikul pakkus Ricky, et viib mu kooli, aga üldse ei olnud kooli minemise tahet. Keegi ju otseselt ei käskinud ka... Jäime Rickyga kahekesi kööki istuma.
Dominic vist magas veel, sest näinud ma teda täna polnud. Mic ja Hirch läksid koos välja mingeid asju tooma, kuigi ma ei saanud täpselt aru mida. Nad arutasid küll, et mis poest nad õige värvi saaks, aga ma ei keskendunud nende vestlusele. Minu mõtted keerlesid pigem selle ümber, miks nad kõik neli poole kohaga siin elavad, kuigi nad pole sugulased.
"Miks te kõik siin elate?“ küsisin Rickylt ja istusin ta kõrvale laua äärde.
„Mic elab tegelt oma tüdrukuga siit viieteist minuti kaugusel ja Hirch elab vennaga veidi edasi,“ sõnas poiss ja vaatas põnevusega oma telefoni ekraani.
„Kas minu või sinu viisteist minutit?“ naersin.
„Oleneb olukorras,“ vastas poiss tõsise ilmega ja luges midagi.
„Aga kus Dominicu vanemad on?“ küsisin vaiksel toonil, kuid Rickyle otsa vaadata ma ei julgenud.
„Oma kodus,“ kostus mu selja tagant, „nad elavad linnast väljas, sest ema tahtis omale aeda jõe äärde.“
Kuidas on võimalik, et elus pidevalt selliseid asju juhtub. Miks inimesed alati siis kusagilt välja ilmuvad, kui vaja ei ole...
„Anna andeks, ma ei tahtnud uurida...“ sõnasin Dominicule otsa vaadates.
„Pole midagi,“ naeratas ta mulle otsa vaadates, „enamustel inimestel tekiks see küsimus.“
Naeratasin talle viisakalt vastu, selles oli tal õigus.
„Kohvi?“ pakkusin viisakalt, pooleldi naerdes ning võtsin kannu kätte, et talle tassitäis valada.
„Tänan,“ vastas ta laua taha istudes.
„Kus Mic ja Hirch on?“ küsis Dominic järsku, kuulates, kui vaikne kõik on.
„Nad läksid poodi,“ vastasin enne kui Ricky reageerida jõudis.
„Peo asju tooma?“ küsis Dominic.
„Mis peo?“ küsisin, kui Ricky noogutas.
„Tahad ka tulla?“
„Mis pidu on?“
Pidu tundub hea mõte, peod on enamasti lõbusad. Pealegi, ma ei kujuta ettegi kuidas nende pidu saaks igav olla.
„Kui sobib,“ vastasin kõhklevalt, ma ei tahaks end peale suruda.
„Ma poleks muidu pakkunud,“ ütles Dominic mulle otsa vaadates ja tema pilgu all tekkis tahtmine midagi muuta. Ma ei tea miks, aga ma niiväga tahtsin teada, kas ma näen normaalne välja või on juuksed püsti ja meik laiali.
Dominic naeratas.
„Vahva, kuna?“
„Ülehomme, mu vanemate pulma aastapäev.“
„Aah...“ vaatasin maha, „siis ma vist ikka ei tule.“
„Mis sul pulma aastapäevade vastu on?“ küsis Ricky ja nad mõlemad vaatasid mulle küsivalt otsa.
„Ei, ei ole midagi. Lihtsalt see on veidi isiklikum ju või midagi.“
Mõlemad vaatasid mind hetke ja puhkesid siis naerma.
„Isiklik on vaieldav nähtus,“ ütles uksest sisse tulev Mic, „siia tuleb üle neljasaja inimese.“
Vaatasin teda suurte silmadega.
„Nelisada inimest.“
Dominic lõi käega: „see aasta on isegi tagasihoidlik.“
„Oi, sa oleks eelmist aastat pidanud nägema,“ läks Mic hoogu, istus minu kõrvale ja seletas kui ilus kõik oli, uhke toit, inimesi oli nii palju, et üle lugeda oli raske. Kui ta jõudis peo lõpu juurde, vaatas Dominic talle korraks veidi silmi kissitades otsa ja Mic jäi vait.
„Selline pidu oli, see aasta tuleb väiksem,“ lõpetas ta oma kirjelduse.
„Kõlab vahvalt,“ vastasin naeratades.
„Tuled ka?“ küsis Mic ja tõusis juba püsti, „lähme vaatame sulle kleidi.“
„Misasja?“ küsisin üllatunult. Mis kleiti ja kuhu me vaatama läheme? See tundus nii veider, et Mic, kes mind peaaegu ei teagi, on nii õhinal valmis mind aitama.
Dominic ja Ricky vaatasid üksteisele otsa ning keerasid siis pilgud maha. Mic tõmbas mind kättpidi ukse poole. Järgnesin talle trepist üles ja koridori lõpus olevasse ruumi. Seal oli palju kola, hunnikus palju valget ja hallikat kangast, suured hõbedased lipsud, pikk punane rullis vaip, kuid mu pilk jäi seisma kleitidele diivanil.
Mic tõstis kaks neist üles.
„Vaata milline sulle meeldib.“
„Miks teil need on?“ küsisin kahlustaval toonil.
„Noh...“ vaatas Mic ringi ja siis mulle otsa, „me lootsime, et sa tuled.“
„Miks?“ küsisin üllatunult.
Miks nad peaks lootma, et ma tulen Dominicu vanemate pulma aastapäevale, mis neil küll plaanis on?
„Las see jääda teiseks korraks,“ naeratas Mic mulle silma pilgutades.
„Olgu,“ vastasin kõhklevalt. Kui ma Rickyt juba nii pikalt ei teaks, oleks mul vist ammu hirm.
Vaatasin diivanil olevaid kleite ja neist kõik olid ilusad.
„Millega Dominicu vanemad tegelevad?“ küsisin nii muuseas.
„Phh,“ puhus Mic läbi huulte õhku välja, „neil on oma ärid, emal on mingi lillepoe kett ja isal on ka mõned ärid, suht hästi läheb.“
„Ja teie?“ küsisin ühte kleiti enda ette tõstes, „kuidas sobiks?“
„Pane selga!“
Dominic ja Ricky tulid ka üsna pea kleite vaatama.
„Me arvasime, et sul on žüriid vaja,“ naeris Ricky kui esimese kleidi selga olin pannud.
Terve aja, kui ma seina taga riideid vahetasin, kuulsin, kuidas nad naljatasid kõige üle. Ei tea, kas nad kunagi tõsised ka olla suudavad?
„See on ilus,“ ütles Ricky ja kõik kolm vaatasid mind.
Keerasin peegli poole, see oli tõesti ilus. Ülevalt hõbehallikas, valge vööga ja vööst alla poole läks see veidi laiemaks, musta, veidi läikiva alatooniga värvi.
„Mina olen selle poolt,“ ütles Dominic. Nägin peeglist, kuidas nad ikka veel mind vaatasid.
Naeratasin endamisi, kui külmavärinad jooksid üle terve mu keha. Millegi pärast oli see hea tunne, kui keegi mind sellise pilguga vaatas.
„Sobib,“ vastasin.
Mõne aja pärast läksid Mic ja Dominic mingeid asju ajama, me jäime Rickyga filme vaatama.

***

„Mine võta asjad peale ja too siia, ma käin korra ära,“ ütlesin Micile ja astusin autost välja.
Ootasin, kuni auto veidi eemale jõudis ning läksin siis maja taha kõrvaltänavasse.
„Tere, Dominic,“ ütles Thomas ja vaatas mulle otsa. Ta silm oli ikka sinine ja teisel tüübil oli kulmul neli õmblust.
„Thomas,“ vastasin talle ja noogutasin ta sõbrale.
„Ma tean, et meil jäi jutt teisiti, aga mingid tüübid sattusid peale ja tormasid päeva päästma. Meie viga,“ sõnas Thomas. Ta ei tea, et see olin mina...
„Kuulsin jah,“ sõnasin tõsise näoga, „aga pole midagi. Maksan teile selle eest juurde, ma ei arvestanud sellega.“
„Sa ei pea, me ei täitnud lepet,“ ütles Thomas käega lüües.
Kui nad vaid teaks, et tegelikult läks kõik väga ideaalselt.
„Ei, ma nõuan,“ ütlesin ja andsin talle ümbrikutäie viiekümneseid.
„Oli meeldiv,“ vastas Thomas ja surus mu kätt.
„Olge tublid,“ sõnasin ja läksin tuldud teed tagasi, nemad läksid teisele poole.
See läks küll paremini kui ma eeldasin, ma poleks arvanud, et nad rohkem raha ei küsi, kuna töö oli keerulisem, kui ma algselt ütlesin.
Sellisteks asjadeks, mis peavad saladuseks jääma, tuleb alati valida inimesed, kes ei saa rääkida. Ausus või ausõna ei maksa tänapäeval midagi, kui aga inimesed saavad millegi eest, mida nad teha ei tohi, raha, on neil palju raskem ise puhtalt pääseda. Muidugi aitab kaasa ka nende kuritegelik minevik.
Kui me koju tagasi jõudsime, oli Bekka veel seal, see on lausa ideaalne. Võtsin külmkapist õlle ja istusin ka nende juurde diivanile. Film hakkas juba läbi saama aga ega ma sellele ei keskendunudki.
Mu telefon tegi lauapeal häält, kõik vaatasid korraga sinna.
„Lähme,“ ütlesin, saades Cowelli asukoha sõnumiga.
Mic ja Ricky tõusid otsekoheselt püsti, mille peale Bekka meid küsival ilmel vaatama jäi.
„Me oleme tunni pärast tagasi,“ ütlesin talle naeratades, lootes, et ta jääb siia.
„Helistan Hirchile,“ ütles Mic ja võttis juba ukse poole suundudes telefoni.
Ricky palus Bekkal meid ootama jääda.
„Tunne ennast nagu kodus,“ ütlesin ja ta naeratas.
„Olgu.“
Sellepärast ta mulle meeldibki, ta oskab mitte üleliia pärida. Pealgi ei ehmu ta kergesti.
Ma ei salli inimesi, kes iga asja peale emotsionaalseks muutuvad ja ainult hädaldavad, kui midagi juhtub.
Istusime autodesse ja Mic sõitis ees, et Simon ära tuua. Parkisime aadressist mõned majad edasi, et meid kohe näha poleks. Ootasime vaikselt, kuni Mic ja Simon kohale jõudsid.
„Mis plaan on?“ küsis Simon autost välja tulles.
„Nagu alati, tee oma asja, kuni ta räägib, kuhu laadung jäi,“ vastasin ükskõikselt ja laadisin relva.
Tegin aeglaselt välisukse lahti ja kõik oli väga vaikne. Ma loodan, et see pole vale aadress.
„Aga kui siin kedagi pole?“ küsis Mic sosinal minu järel kõndides.
„Siis ma hakkan inimesi maha laskma,“ ütlesin vaikselt ja tõstsin relva enda ette, „proovige mitte palju häält teha.“
Kõndisime teisele korrusele, Ricky ja Hirch jäid alla ootele.
Avasime järjest uksi ja lõpuks leidsime Cowelli vannitoast. Uks oli lukus ja vesi jooksis ladinal. Ta arvatavasti ei tea veel, et me siin oleme. Mic naeris vaikselt omaette.
„Lööks ukse maha, aga ma ei taha gei olla,“ sõnas ta mu küsiva pilgu peale. Alasti surra võib tõesti mõnele inimesele piinlik olla, tema õnneks on mul teda veel vaja.
„Tasa,“ sõnasin vaikselt, „mine ütle teistele ka, et me leidsime ta.“
Istusin voodile ja lappasin tänast ajalehte, kuniks ta viimaks kraani kinni keeras. Kaua võib ühel mehel dušši all minna...
Võtsin relva kätte, seisin ukse ette ja suunasin käed vannitoa ukse suunas.
Cowell avas ümisedes ukse ja kui mind märkas, muutus ta näost valgeks ja ta käed hakkasid värisema.
„Tere, Cowell,“ naeratasin ilusti, „lähme elutuppa. Mul jäi sinuga viimati jutt pooleli.“
„Dominic, see pole nii, nagu sa arvad,“ ütles mees käsi üles tõstes. Viitasin relvaga riietekuhjale, et ta need selga paneks.
Elutoas diivanile istudes hakkas ta paluma.
„Nad sundisid mind,“ valetas mees, käed värisedes.
„Miks sa valetad?“ naeris Mic, „arvad, et sul on kedagi vaja rohkem karta?“
„Nad ähvardasid mu perekonda!“ ütles Cowell ja ta pilk oli tõsiselt kurb. Ma kahetseks ka, kui ma sellised valed välja oleks mõelnud.
„Ja kas me mitte pole terve aja su pere eest hoolitsenud?“ ütlesin pahaselt, milline tänamatus. Me oleme kõik need kümme aastat hoolitsenud nii tema enda kui ka ta pere eest. Neil on kõik olemas olnud, ta tütar käib erakoolis ainult tänu mu isale. Ja nüüd ta tuleb ütlema, et keegi ähvardas neid.
„Tere, Cowell,“ naeratas Simon. Simon on väga hea inimene, kuid ta suudab olla ka kõige südametum sadist. Tema jaoks pole probleem inimesi tükkideks lõigata, olgu see kasvõi ta enda vanaema.
Kuue aastaselt nägi Simon oma isa ja ema surma pealt, peale mida pole tal kordagi olnud siiraste tunnete sarnaseid asju. Võib-olla ta sündis sellisena, võib-olla muutus ta selliseks. Enamus inimesi kes väidavad, et nad on tundetud, peaksid kõik Simoniga tutvuma.
„Simon,“ ütles Cowell hirmuga.
Mees istus diivanil ja vajus kohe sügavamale patjadesse, teades, milline Simon on. Ta on seda ise ka näinud, milliseks Simon muutub, kui tal midagi vaja on.
„Dominic, ole palun mõistlik!“ ütles Cowell mulle pingsalt otsa vaadates.
Mina pean mõistlik olema? Mina? Peale kõike seda, mis ta teinud on, pean mina mõistlik olema? Kui mitu korda me andsime talle võimaluse rääkida, mis kaubaga juhtus... Tema otsustas ikka valetada, niiet nüüd võib ta põrgusse minna oma mõistlikkusega.
Tundsin, kuidas pahameel minus võimust võtma hakkas.
„Simon,“ sõnasin ja läksin köögist vett võtma. Ma ei taha nii endast välja minna, et Cowell meie reetmise eest lihtsalt maha lasta. Ta pole nii leebet surma väärt.
Keegi meie oma inimestest, mu isa sõpradest, pole varem midagi sellist teinud.
Toast oli kuulda kuidas Cowell karjus hambaid risti surudes.
„Ma ei tea,“ ütles ta hädisel häälel.
Simon ohkas.
„Miks sa teed endale asja raskemaks...“
Viisin tuppa kannutäie vett.
Simon oli Cowelli toolile istuma pannud ja käed-jalad tooli külge sidunud. Ta murdis mehe ees marlerätti kokku, võttes minu käest kannu veega, hakkas Cowell paluma. Ta vist teab, mida see tähendab.
„Kus laadung on?“ küsisin viimast korda. Cowell endiselt halas midagi oma perekonnast ja lapsest.
„Meie olime su perekond,“ ütlesin vihaselt pead raputades.
Simon asetas aeglaselt marlelapi mehe näole, jättes silmad välja ning tõstis vett täis kannu selle kohale.
Cowell raputas õrnalt pead, ning üritas mulle silma vaadata. Ricky oli mind juba pikemat aega põrnitsenud. Keegi ei käskinud tal sisse tulla, ta võiks vabalt väljas oodata või üldse lahkuda.
Kui veenire jõudis marlini Cowelli näos, astus Ricky uksest välja. Ta on suurepärane sõitja, kuid selliseid asju ta vaadata ei suuda.
Simon kallas õrna nirena vett Cowelli suul olevale marlile ja mees rabeles, üritas hingata. Kogu selle protsessi mõte ongi, et vett marlile kallates tekib Cowellil tunne, et ta justkui upub, kuid seda hetke, kus ta alla annab ja ära upub, ei tulegi, mis teeb piina veel hullemaks. Ta tahaks alla anda ja lasta vee oma kopsudesse, et seda tunnet enam mitte tunda ja lihtsalt surra. Tegelikult jõuab ta suhu mõni üksik piisk vett korraga, lihtsalt pidev tunne, kuidas sa upud ja upud ja ära ei upu...
Füüsiliselt pole seal väga midagi kannatada, aga see eest vaimselt on see väga koormav.
Marli üles tõstes köhis Cowell esimese minuti.
„Domi nic, palun,“ üritas mees suust sõnu välja saada, kuid need polnud üldse õiged sõnad. Ta peaks rääkima hoopis muid asju.
Tundsin, kuidas mu telefon taskus vibreerima hakkas.
„Jah?“ vastasin rutakalt.
Mic vaatas mind küsival.
„Mida?“ küsisin, kuna kõne oli hakkiv.
„Leidsime Cowelli lapsed ja naise, nad olid ühes laohoones kinni, koos laadungiga,“ ütles telefonis üks isa töötajatest.
„Nii? Ja kes seal olid?“ küsisin.
„Me täpselt ei tea, kõik neli meest said surma.“
Panin telefoni taskusse tagasi.
„Simon,“ ütlesin ja ta vaatas mulle otsa, raputasin pead. Mida kuradit ma nüüd tegema peaks? Kõik kinnitasid mulle, et Cowell on reetur, kes ise varastas oma kasuks selle laadungi, et see pärast maha müüa. Ja nüüd on ta naine ja lapsed kusagil laohoones kinni... Kas ta korraldas selle ise või röövitigi nad päriselt? Kas ta võis tõtt rääkida...
„Lähme minema,“ sõnasin ja tõstsin marli Cowelli näolt.
Mida ma sellega nüüd teen? Kas ta usaldaks meid uuesti? Kui ta päriselt süüdi pole, võib sellest veel suur probleem tulla, kui aga on, siis ei kannataks mina, et ta ellu jätsin.
Läksime uksest välja. Mida kuradit see tähendama peaks?
Elasin oma viha rusikaga seina peal välja. Kuigi see pool miljonit poleks meile midagi teinud, siis põhimõtte poolest ei saa ma meie tagant varastamist lubada.
Simon jäi tuppa ja istus diivanile, pani teleka mängima. Simon jääb kontrollima, mida Cowell teeb.
Sõitsime kõik koju tagasi, Ricky läks ees ja pikema ringiga. Enamasti, kui on kindel, et teda pole vaja, jääb ta üldse sellistest asjades välja.
Ta ei kannata piinamist, eks see tuleb ajaga. Ka mina vaatasin veel paar aastat tagasi seda halvustava pilguga. Reaalsus on aga selline, et kui seda ei tee sina, tehakse seda sulle. Võimalus on alati, et sulle tehakse topelt tagasi, kuid kui sa oled piisavalt kaugel, on raskem leida inimest kes riskiks. Ja kui see hetk peakski ühel päeval tulema, siis noh...

***

Dominic ja Mic tulid tagasi, kuigi küll peaaegu kaks tundi hiljem, aga ikkagi tulid.
„Kus Ricky jäi?“ küsisin üllatunult.
„Ta...“ alustas Mic ning vaatas Dominicule otsa, „tuleb kohe järele.“
Huvitav, mis neil viga on? Dominic tundub kuidagi närviline, Mic lihtsalt pettunud ja seda neljandat tüüpi pole üldse siin.
„Kas sa söönud oled?“ küsis Dominic ja astus köögi poole.
„Ei,“ kehitasin õlgu.
„Olgu,“ sõnas ta ja hakkas köögis kellegiga rääkima.
Tunni pärast kutsus ta meid kõiki sööma. Istusime kõik vaikides laua taga ja Ricky polnud ikka veel tagasi jõudnud. Huvitav kuhu ta jääb?
Mic sonkis taldrikus toitu ning polnud söömisest eriti vaimustuses.
Vaatasin neid mõlemaid vaikimas, kui lõpuks julguse kokku võtsin ja hääle puhtaks köhatasin.
„Juhtus midagi?“
Mõlemad vaatasid mulle otsa- Dominic raputas pead ja Mic kehitas õlgu.
„Miks te sellised siis olete?“ jätkasin uurimist.
„Mu ülikond on väikseks jäänud,“ sõnas Mic pettunult. Vaatasin talle seni otsa, kuni meie pilgud kohtusid ning hakkasin siis naerma.
„See on ka su suurim mure?“ küsisin naerdes, „hommikul saab uue osta.“
Mic noogutas kurvalt.
„See oli ta lemmik,“ ütles Dominic naljataval toonil.
Seda ma mõistan. Mul olid kunagi maailma mugavaimad kingad, kuni ema need kogemata ära viskas, arvates, et ma ei vii neid parandusse. Rohkem pole ma selliseid leidnud ka.
„Küll leiab uue lemmiku,“ kehitasin õlgu, „võime hommikul poodidesse minna?“
Mic vaatas mulle otsa ning naeratas salakavalalt: „diil.“
Ricky astus kööki, samasugune veider nägu ees, nagu neil kõigil.
„Tsau,“ naeratasin talle ja tõmbasin enda kõrval tooli laua alt välja, et ta mu kõrvale istuks.
„On kõik hästi?“ küsisin, kui ta vaikides maha istus.
Ricky vaikis hetke ning vaatas siis Dominicule otsa.
Peale Dominicu noogutust vastas ta jaatavalt.
Miks nad nii kahtlaselt käituvad?
„Mis toimub?“ küsisin närviliselt. Miks nad koguaeg salatsevad. Õigemini miks neil nii palju saladusi on?
„Mis mõttes?“ küsis Dominic siira naeratusega.
Jälgisin ta rahulikku nägu. Silmad, kinnitunud minu omadele, olid liikumatult paigal. Ta isegi ei pilgutanud. Me justkui tegime mitte pilgutamise võistlust, kuni Mic köhatas ja ma reaalsusesse tagasi tulin. Raputasin õrnalt pead ja jätkasin oma taldrikult tomati tükkide söömist.
Ju see pole minu asi, ma ei peagi kõike teadma.