„See ei ole tõsi. Ma ei usu sind,“ ütlesin pead raputades.
„Issand, sa oled veel lollim, kui ma arvasin,“ naeris tüdruk mulle näkku ja tõmbas käega läbi juuste nagu kohendaks soengut, mida tal ei ole.
„Jäta mind rahule palun,“ ütlesin tüdinenult ja olin valmis eemale kõndima, kui ta mu käest kinni võttis ning kummardus mulle piisavalt lähedale, et ma kuuleks ta sosinat.
„Mõtle sellele huvitava kujuga sünnimärgile Mäpi vasakul kannikal,“ sõnas neiu sosinal ning naeratas mulle.
Pööritasin silmi ja kõndisin minema.
Kuidas ta seda teab? Otsisin taskust telefoni ja läksin klubist välja, et Mäp üles otsida. Panin rahustuseks suitsu ette ja kõndisin mööda tänavat edasi, vaiksemasse kohta. Pole vaja, et keegi kuuleks kuidas ma võib-olla ta peale karjun...
Kui Mäp lõpuks telefonile vastas, oli taustal vali muusika, mida ta kohe vaiksemaks keerata lasi.
„Tsau, kallis. Kus sa oled?“ alustasin ilusti, kuna kui ta juba telefoni teel närvi ajada, ei pruugi ta siia tullagi. Tasa ja targu liikuda tundus hea mõte.
„Sõidame veel.“
„Sellest ma sain aru jah, aga kaugel olete?“
Vastuseks kuulsin ühe anektoodi lõppu ja natuke naeru.
Panin kõne ära, nad on jälle täis seal kõik. Täiesti mõttetu on loota, et ta kunagi peab oma lubadustest kinni ja tuleb kuhugi õigeaegselt või veel vähem sõpradega koos kainelt. Kõige vastikum on hoopis see, et peale kahte aastat toob see mulle endiselt pisara silma. Iga kord, kui ta mind alt veab, üle laseb või lihtalt ära unustab.
Kõndisin klubi juurde tagasi ja istusin lillepoti äärele, tõmbasin juba neljandat suitsu järjest, kui Mäp kohale jõudis. Autost välja tulles ta juba koperdas korraks vastu kõnnitee äärt.
„Oi,“ ütlesin püsti tõustes sarkastiliselt, kui ta minu ees seisma jäi, „vaata kes ka kohale jõudis.“
„Ära hakka,“ naeris poiss ja pani käed ümber minu.
„Kuule, kes sind alasti näinud on?“ küsisin nii muuseas.
„Mis sellest?“ küsis poiss vastu ja naeratus kadus ta hetkega.
„Ei ma niisama,“ kehitasin õlgu. Ma pole enam üldse kindel, kas ma tahan Mäpiga koos sinna sisse tagasi minna. Samas ma ei usu, et ta niimoodi teeks. Ta on küll teinud aastate jooksul palju lollusi, kuid ma tahan arvata, et ta on oma õppetunni saanud ja sellega tegelenud.
„Unusta ära,“ naeratasin tal käest kinni võttes. Kuigi ma arvan, et ta ei peaks enam jooma, ei suutnud Mäp ilma alkoholita siin viibida. Vabandusi on tal alati küllaga.
Istusime viiekesi laua taga, kuna tantsutuju polnud täna kellelgi, aga poistele väga meeldis neid tantsivaid tüdrukuid jälgida, lihtsalt nii muuseas jäi pilk seisma.
Vaidlesin ühe Mäpi hea sõbraga purjus peaga sõitsmise üle, kui järsku ilmus meie laua juurde see blond neiu, kes minuga enne juttu tegi.
„Tsau Mäp!“ sõnas neiu ja sasis ta juukseid. Mäp lasi mu käest lahti ja tõusis püsti.
„Crystal,“ ütles Mäp üllatunult, „mis sa siin teed?“
Poisi naer oli kuidagi eriti kahtlane, seda märkasid ka ta sõbrad ja jäid vait, et kuulata.
„Pidu,“ naeris tüdruk ja tõmbas näpuga mööda Mäpi kõhu.
Vaatasin tõsise pilguga Mäpile otsa, kuid poiss ei vaadanud minu poolegi. Ta tegi neiule igasugu nägusid, lootes, et me ei märka.
„Kas sa tuled täna ka minu poole“ sõnas neiu lõpuks ja naertas mulle, „eile oli ju lõbus?“
Naeratasin talle vastu. „Aga okei, oli meeldiv.“
Tõusin püsti ja neist möödudes kuulsin, kuidas Mäp käskis neiul vait jääda ja saatis teda ebaviisakate sõimusõnadega minema. Kaks Mäpi sõpra tulid mulle järele, et mind kinni hoida.
„Kuule, ta valetas,“ ütles üks neist mulle tõsimeeli.
Üritasin naeratada, kuid tundsin, kuidas pisarad hakkasid mööda mu silmakoopiad üles roomama, et mu nägu mustaks mereks muuta.
„Bekka, palun ära mine!“ ütles Mäp mu käest kinni võttes.
„Tegelt?“ küsisin sarkastiliselt.
Ta vaatas mulle oma armsa näoga otsa, lootes, et see midagi parandab.
„Ära usu teda,“ ütles Mäpi sõber neiu suunas käega lüües.
„Kumba neist?“ vaatasin talle otsa. Poiss vaatas mind ja Mäpi kordamööda.
„Sest keegi läks eile minu juurest õhtul ära...“
Poiss vaatas mind korra suurte silmadega, raputas Mäpile pahakspanevalt pead ja astus paar sammu tagasi.
„Kallis,“ ütles Mäp ja üritas mind enda käte vahele tõmmata.
„Lõpeta ära!“ naersin paaniliselt. Nii kaua kui ma ennast mäletan, ei ole ma osanud oma paanikaga hakkama saada, enamus kordi väljendub see paaniliselt naermise või sarkasmin näol.
„Päriselt? Sa alles eile õhtul olid mingi teise tüdrukuga ja nüüd tuled ütlema, et ma olen sulle kallis?“ ütlesin talle vihaselt, „kas sa päriselt oled nii lolliks ja julgeks muutunud? Kas sa kordagi ei mõelnud sellele, et ma ehk saan teada? Kas sa tõesti armastasid mind nii vähe, et sulle ei tulnud korrakski mõttesse, mis tunne mul võib olla, kui ta mulle näkku ütlema tuleb, kui lõbus tal sinuga eile oli?“
„See polnud üldse nii,“ ütles poiss kohati tüdinud näoga.
„Ütle nüüd, et see oli õnnetus.“
„No mitte selles mõttes,“ vastas poiss ja tõmbas mind käest, et tagasi istuma minna.
„Kas sa teed nalja? Ma ei tule sinuga kuhugi! See oli viimane kord, ma ei saa sulle enam andeks anda,“ ütlesin pahaselt, tõmbasin oma käe ära ja keerasin kiirelt selja. Mäp võttis mu kleidi äärest kinni, et mind tagasi tõmmata. Tundsin, kuidas pisike õmblus kleidi sees ragises. Kõverdasin küünarnukki ja lõin sellega võimalikult kõvasti enda taha, lootes talle pihta saada. Kuna kõik ümberringi hakkasid ahhetama ja mõned naersid, tehes valusaid hääli, oletasin, et sain talle pihta. Tagasi ma vaatama ei hakka, ta pole seda väärt.
Ma olen kolm aastat teinud talle kõik ette ja taha ära, olnud nii ideaalne kui võimalik ja talle ikka ei piisanud. Sellega vist ongi nii... sa tõstad inimese enesehinnangu nii kõrgele, et ta hakkabki endast liiga palju arvama. Ta jääbki mõtlema, et ta on puutumatu, et ega ju tema juurest ära ei minda, temast ju üle ei saada. Ma andsin Mäpile liiga palju võimu ja nüüd ta läks liiale, ma tegin ta heaks liiga palju.
Võtsin garderoobist oma jaki ja jooksin uksest välja, jõudes üle tee parki, kus on vähem võimalust, et ta peaks mind nägema, kui ta üldse suvatseb mulle järele joosta. Kuigi on ju iga neiu unistus, et keegi hoolib temast piisavalt, et talle peale tüli järele joosta, siis Mäp võiks küll teepeal auto alla jääda.
Panin suitsu põlema ja istusin pingile maha, jõllitasin pikalt kivide mustrit enda ees. Mitte ühtegi mõtet ei ringlenud mu peas. Tundus, nagu kogu maailm oleks sama tühi, kui mu pea. Elu üleüldiselt tundus hetkel nii tühine ja mõttetu.
Järsku kuulsin jälle autosid mööda sõitmas ja inimesi eemal karjumas.
Jah, me pole enam pikka aega olnud nii õnnelikud kui alguses, peaaegu aasta juba, aga ma üritasin. Me pidime üritama probleemidest üle saada ning õnnelikud olla. Miks ta pidi mulle nii tegema, miks ta vihkab mind? Ma olin nii hea, kui ma olla suutsin, kas see tõesti polnud siis piisav? Kas mina pole piisav?
Tõusin püsti ja kõndisin pargist välja, ma ei taha neid mõtteid täna enam mõelda. Ma ei taha praegu, olles juba alkoholi tarvitanud, hakata mõtlema oma väärtusele, see arvatavasti teeks mind kurvaks ning ma ei usu, et ma õnnetuna purjus peaga häid valikuid teeks.
Otsisin oma taskutest telefoni taga, keegi ju peaks ikka linnas olema.
Ohkasin, kui mulle meenus, et mu telefon jäi klubis laua peale. Ma ei saa tagasi minna ja uuesti Mäpile otsa vaadata.
Jalutasin mööda tänavat edasi järgmise baarini ja võtsin seal paar shotti, lootes näha mõnda tuttavat, kuid seal polnud kedagi. Käisin veel kaks kohta läbi, kuid ka seal polnud kedagi, kellega ma sooviks täna rääkida.
Lõpuks, kui jalutamine muutus pisut tülikaks, otsustasin viimased joogid teha seal samas väikses, mõneti hubases baaris.
Jõin veel kaks kokteili, vaikselt hakkas halb ja viimane lonks väga võrdlemisi vastumeelselt alla. Õige aeg oli minna välja ja hingata veidi värsket õhku, et pea uuesti selgemaks saada. Olin juba uksest väljumas, kui turvamees mainis, et klaasidega nad inimesi välja ei lase. Vaatasin kõige lähimas lauas istuvaid noormehi ja jätsin oma joogi nende lauale. Õnneks nad vist ei protesteerinud... või ma lihtsalt ei kuulanud, teeb suht sama välja.
Peale suitsu võtsin oma joogi ja tänasin poisse viisakalt, et nad lubasid mul oma lauda kasutada. Nad küll kutsusid mind oma seltskonda istuma, kuid see ei tundunud kõige ahvatlevam.
Jõin oma joogi pooleldi vastu tahtmist lõpuni ning tundsin, kuidas on aeg minna koju ja võib-olla veidi oksendada. Jõudes uksest välja, värske õhu kätte, hakkas mu pea ringi käima ja kogu maailm keerles. Pingutasin kõvasti, et mööda tänavat edasi kõndida, kuid jäin vastu seina korraks puhkama, et end koguda. Silmad vajusid iseenesest kinni ja ma ei mäleta enam mitte millegi kuulmist ega tundmist.
