Esimene

 

Tegin silmad lahti meeletu peavalu peale. Kõik mu ümber oli nii ere, et pidin silmad uuesti sulgema. Kui mulle mõni hetk hiljem kohale jõudis, et ma pole surnud, vaid mul on lihtsalt pohmell, proovisin uuesti silmi avada. Tundsin, et mu selja all on külm ja kõva betoon. Silmi vaevaliselt kissitades vaatasin ringi- kus kuradis ma olen? Eemal paistis paar suurt kasti ja mõned postid, kuid ei midagi muud. Teisel pool olid metallvõredest trepid, mis viisid kuhugi üles, klaasidega tuppa ja otse ees oli veidi praokil uks. Tõusin vaikselt püsti, hoides kätega peast kinni. Selline tunne oli, nagu mu pea kukuks kohe otsast ja suu oli praktiliselt kõrbeks kuivanud.
Ukseni jõudes avastasin, et olen mingisuguses vanas laohoones. Mida ma siin teen? Või pigem kuidas ma siia sain?
Hakkasin eilse õhtu peale mõtlema ja avastasin, et ega ma viimasest baarist väga paljut ei mäletagi. Otsisin taskust telefoni, enne kui meenus, et see kluppi jäi.
Kuradi Mäp.
Käsi fantoomtaskutest välja võttes avastasin, et mu kleit oli veidi katki. Kõik kohad olid valusad ja mu kintsul oli suur arm, mida ümbritses minu käest suurem sinikas. Iga sammuga tundsin, kuidas see sinikas haiget tegi.
Piilusin ukse vahelt välja ning õues oli hämar, aga mitte nii hämar, kui eile õhtul. Kas praegu on varahommik või juba uus õhtu?
Panin jaki ilusti eest kinni ja üritasin kuidagigi normaalsem tunduda. Vaatasin jaki taskusse, raha ja ID kaart olid alles. Mis eile juhtus?
Hetk hiljem tuli mulle pähe kõige haigem mõte mis eile juhtuda võis. Sellele ma mõelda ei taha, ma ei suuda seda uskuda. See ei tohi nii olla, sest ma ei teaks mida endaga edasi teha. Kuidas ma võisin nii loll olla ja lasta sellisel asjal juhtuda? Ma ei ole selline tüdruk, kellega need asjad juhtuvad. Ma ei saa olla.
Istusin äärekivile ühel väiksemal tänaval ja panin pea põlvedele, et mõelda, mida edasi teha. Mul pole telefoni, ma ei tea kus ma olen ja ma ei mäleta mis eile juhtus.
Ma arvan, et ei juhtunud see, mida ma kardan. Vähemalt mulle ei tundu nii...
Õues oli päris jahe ja liiklust ka polnud. Kus kuradi kohas ma olen? Mitte ühtegi inimest, tänavasilti, veelvähem kasvõi taksofoni.
Tõmbasin põlved kehale nii lähedale kui võimalik, enne kui sinikas meeletut valu tegema hakkas. Istusin seal niimoodi päris pikalt, kuna õues läks järjest pimedamaks ja külmemaks.
Avasin viimaks silmad selle peale, kui autotuled mulle peale paistsid.
Võpatasin püsti. Tumendatud aken lasti alla ja autos oli umbes minuvanune, kahekümnendades noormees. Ta vaatas mind hetke arvustava pilguga, siis märkas mu katkist kleiti ja tuli autost välja.
Hakkasin juba eemale kõndima, kui noormees hõikas: „kas kõik on korras?“
Vaatasin korraks tagasi. Noormees oli suhteliselt nägus, pruunide juuste ja sinakas-hallide silmadega. Ta kuidagi lohutav naeratus pani mu peatuma.
„Ma ei usu,“ vastasin vaikselt ja ausamalt kui olin plaaninud.
Ta vaatas hetkeks maha ja siis jälle mulle otsa.
„Saan ma aidata?“
„Kas ma helistada võin? Ma kaotasin oma telefoni ära,“ ütlesin vaikselt tema suunas paar sammu tehes ning jäin mitme meetri kaugusele seisma.
„Muidugi, aga ma võin su koju ka viia, kui tahad... Tundub, et sul on päris jahe.“
Vaatasin oma jalgu, kananahk pole üldse meeldiv.
„Ma... pigem mitte,“ sõnasin ja võtsin telefoni ta heledalt käelt, ta oli juba klahvid lukust lahti teinud.
Valisin kiirelt ainukese sõbranna numbri, kes mulle oli jäänud. See on halb asi enamuste nii noorelt algatatud suhete puhul... enamus sõpru on ühised. Bettly on ainuke, kes on jäänud heaks sõbrannaks nendest, kellega ma enne Mäpi suhtlesin. Ma ei taha minna kellegi juurde, kes võib seda pärast Mäpile mainida. Ja veel vähem tahan ma seletada, kui vastiku inimesega ma kolm ja pool aastat oma elust veetsin.
„Telefon, millele te helistate on välja lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiirkonda.“
„No tore,“ pomisesin omaette. Mida ma nüüd teen? Koju ma niimoodi minna ei saa, ema jõudis eile koju ja sellisena ta mind näha ei saa. Muidu tuleb jälle pikk loeng ja muretsemine ja kõik see muu üle-emalik jama.
„Nii?“ küsis noormees mulle otsa vaadates, „viin su kuhugi?“
Ma üldse ei tea, kas on hea mõte istuda selle võõraga ühte autosse, eriti selline välja nähes. Samas ta tundub viiaskas. Mäp tundus ka tore ja armastusväärne...
„Ma luban, ma tahan lihtsalt aidata,“ vaatas noormees mulle silma ja pani käe südamele.
Vaatasin teda vist veidi hirmunult, sest ta pilk muutus kurvaks.
„Sa võid kellelegi teada anda, et ma su koju viin,“ naeratas ta ning pakkus mulle uuesti oma telefoni.
„Pole vaja,“ otsustasin viimaks. Mida muud mul ikka teha on? See kant tundub veel halvem valik kuhu jääda.
Ta tegi mulle kõrvalistuja ukse lahti ja andis oma jaki mulle jalgade peale.
„Aitäh,“ sõnasin ja kohendasin jakki jalgadel, et mitte talle otsa vaadata.
„Pole midagi, kohe panen sooja ka juurde,“ ütles noormees ja keeras kraade juurde. Hetk hiljem hakkaski mu varvastele puhuma sooja õhku. Vaatasin aknast välja, mitte miski siin ei tundu tuttav.
„Kus me oleme?“
Noormees vaatas mulle veidi kulmu kortsutades otsa.
„Linnast väljas umbes kuusteist kilomeetrit.“
Kuusteist kilomeetrit... Ise ma küll eile siia ei sattunud...
Närisin õrnalt oma huult, et mitte nutma hakata. Miks ma eilset ei mäleta? Miks ma ärkasin kusagil pärapõrgus ja kuidas ma sinna sain?
Vähemalt olid mul riided seljas. See on hetkel mu ainuke lohutus...

Avasin võpatusega silmad ja vaatasin ehmunult ringi, me olime nüüd juba linnas. Jakk oli endiselt samamoodi mu jalgadel, kuid väljas oli palju valgem kui enne.
„Kaua ma magasin?“ küsisin korraks tema poole vaadates.
„Umbes... seitse tundi,“ vastas ta rahulikult kella vaadates. Ta ei tundunud üldse pahane, et ma seitse tundi magasin...
„Ja sa sõidutasid mind terve selle aja ringi...?“ küsisin pooleldi fakti konstanteerides. Hõõrusin sõrmedega silmi, mis minuga toimub. Miks sõidutab mingi võõras inimene mind seitse tundi ringi...
„Nojah,“ kehitas noormees õlgu.
„Miks sa mind üles ei ajanud?“ küsisin veidi hirmunult.
„Tundus, et sulle kulub uni ära,“ vastas ta julgustavalt naeratades. Midagi tema juures on valesti, ta on kuidagi nii sõbralik ja heatahtlik võõra inimese vastu. Lihtsalt mingi suvalise tüdruku, kelle ta teeserval istumast leidis.
Ta võttis tagant istmelt pruunika paberkoti.
„Ma võtsin vahepeal süüa, aga ma ei teanud mida sa sööd niiet ma võtsin sulle mingi valiku.“
Ta pani koti vaikselt mulle sülle ja tõstis käe roolile tagasi.
„Miks sa seda teed?“ küsisin kotti vaadates.
„No tegelikult on liikluseeskirjades ju mingi selline punkt, et soovitatavalt peaks kaks kätt võimalikult palju roolil olema,“ rääkis ta tõsiselt häälel, nagu ma oleks päriselt seda küsinud.
Ma isegi ei katkestanud ta täiesti vale küsimuse vastust. Ta hääl tundus rahustav, nagu kõik oleks normaalne, nagu kõik oleks hästi.
„Olgu,“ vastasin ja naeratasin omaette. Ta kas on peast natuke aeglane või on ta reaalselt nii hea inimene, et ei tee juttu mu hetkelisest abitusest. Sõin ära kaks juustuburgerit ja võileiva moodi asja, mis oli päris hea.
„Aitäh,“ sõnasin ja keerasin koti kokku tagasi.
„Rohkem pole seal midagi söödavat?“ küsis ta valgusfoori taha seisma jäädes.
„Kõht sai täis,“ ütlesin ja vaatasin aknast välja.
Vaatasin küljepeeglist oma nägu. Õnneks polnudki kõige hullem. Silmade ümber oli veidi must segu, kuid see sobis mu sinakate silmadega. Mingis koomilises mõttes. Tõmbasin näppudega läbi juuste, et see sasipundar tunduks natuke parem.
„Nii, mis edasi?“ küsis noormees, kui fooris tuli roheliseks läks.
Jäin sellele küsimusele mõtlema. Mis ma teen edasi? Kuhu mul minna on? Mul pole enam eriti sõpru, kes ei suhtleks Mäpiga. Tema juurde ma ka enam minna ei kavatse. Koju ma sellisena minna ei saa. Tähendab, ei taha. Saaksin ju muidugi, aga ema läheks murest lolliks. Tema ainuke tütar, kes lubas, et on tubli, et temaga ei juhtu midagi, kes palus emal karjääri valida, kui ta tahtis ametikõrgendusest ära öelda, et oma lapse eest hoolitseda, tuleb nüüd sellisena koju. Ma ei taha, et ta tunneks ennast nüüd halvasti, see pole tema süü. Aga ta tunneks ennast süüdi. Emad tihti teevad asjadest suurema numbri oma hoolimisega.
„Kui sa tahad, võid minu poole tulla,“ sõnas noormees.
Olin vait ja vaatasin liikumatult aknast välja. Ma isegi ei tea seda inimest, miks ta kutsub mind endale külla?
Mitte, et ma kardaks, aga... tegelikult veidi kardan. Ta on siiski täiesti võõras, pealegi veidi imelik noormees, kes kutsub suvalist, täiesti võõrast tüdrukut külla. Tundsin, kuidas ta mulle mõned hetked otsa vaatas ja seejärel ohates gaasi andis. Ja gaasi andis ta palju. Tundus, nagu oleks ta pahaseks saanud.
„See polnud vist väga hea asi, mida öelda?“ tõdes ta vaikselt.
„Kõik on hästi,“ vastasin endiselt liikumatult.
„Ma millegi pärast ei usu seda,“ sõnas ta vaikselt, vihase alatooniga. Kiirus kasvas juba kohutava kõrguseni ja ausalt öeldes hakkas mul natuke hirm, kuigi tundus, et ta teab mis ta teeb.
Hingasin sügavalt sisse ja välja, surusin korraks silmad kinni.
„Kõik on hästi.“
„Kes teeb niimoodi,“ ütles poiss justkui sosinal. Need sõnad olid napilt kuuldavad, kuid ma vist poleks pidanud neid kuulma.
„Ausalt,“ ütlesin talle otsa vaadates. Ta tõstis jala gaasipedaalilt ja auto aeglustus hetkega.
„Anna andeks,“ sõnas ta spidomeetrit vaadates.
„No võta siis,“ ütlesin nii muuseas ja ta naeratas.
„Võtan.“
„Aga kui minu poole tulek tähendab seda, et sa saad külalistetoas rahulikult olla, ilma, et keegi sinna tuleks? Nii, et sa ei pea kartma?“
„Ma ei kardagi,“ protesteerisin kiirelt. Kuigi tegelikult veidike kardsin, ma lihtsalt pole kindel kas teda, või on see üleüldine hirm elu ees.
Kes ikka sõidutaks sind seitse tundi, kuni sa magad ja siis annab süüa selleks, et koju viies ära tappa või midagi hullemat.
„Niiet sobib?“ küsis ta, kuigi pani juba suunatule sisse.
„Ma arvan küll.“
Ülejäänud lühikese tee klõpsisin järjest läbi raadiojaamu, kuna ükski laul ei tundunud mulle meelepärane.
Kui auto aeglustus vaatasin esiaknast välja. Me olime suurte väravate ees, mis peale nupuvajutust kiirelt lahti veeresid. Aed oli suur, ilusate põõsaste ja lilledega kaunistatud. Kus me nüüd oleme?
Ta peatas auto suure kahekordse maja ukse ees. Ma arvan, et mu vanaema vanadekodu, kus on ligi 50 vanurit, on ka veidi väiksem.
„Lähme tuppa,“ sõnas noormees, kui mulle autoukse avas.
Kõndisin tema järel vaikselt uksest sisse, võtsin ta eeskujul jalanõud jalast ja jälitasin teda trepist üles. Alumisel korrusel, mis tundus olevat üks suur elutuba, oli palju maale ja suur raamaturiiul, mis läks sujuvalt üle suureks baarikapiks. Trepp, millel me kõndisime, oli kaunistatud punakas pruuni laia vaibaga, mis jooksis mööda koridori edasi. See meenutas veidi nagu mõnda väiksemat hotelli.
„Olgu,“ sõnasin omaette kui ta ühe ukse juures seisma jäi.
„Kui midagi vaja, siis tule alla,“ naeratas ta julgustavalt ja tegi ukse lahti.
Tuba oli suur, avar ja kaunis. Naeratasin viisakalt vastu ja panin ukse kinni.
Põrandal oli pruunikas vaip, seinad olid ka helepunased, pruunika mustriga. Keset vastasseina ahvatles mind suur tammepuust, ilusti ülestehtud voodi. Toas oli telekas, ja veel kaks ust. Tegin uksed lahti ja ühe taga oli suur, tühi kapp ja avar heledate plaatidega vannituba. Vannitoa tagumises nurgas oli suur valge vann. Panin kohe sooja vee voolama ja keerasin vannitoa ukse ka lukku. Võtsin riidest lahti ja avastasin, et mu puus on samuti kaunistatud sinise laiguga. Sukapüksid olid ilusti, õigepidi jalas ja imekombel ka terved, mis oleks väga üllatav, kui midagi oleks eile juhtunud... Tunne on ka kuidagi tavaline, kuidagi hea. Otsustasin, et on võimatu, et eile öösel seal midagi juhtus... Midagi sellist vähemalt.
Erakordselt hea tunne oli soojas vees istuda. Panin silmad kinni ja kuigi uudishimu eilse õhtu kohta põletas mu peas, ei tahtnud ma sellega antud hetke head tunnet rikkuda.
Istusin vannitoast leitud hommikumantlis suure voodi peal.
Viimase kahe päevaga on kõik nii muutunud. Ei tea kas ema on end juba segaseks muretsenud?
Järsku kostus vaikne koputus uksele.
Mõtlesin mida sellele vastata. Ma isegi ei tea selle noormehe nime, kes mu siia tõi. Ma olen hommikumantli väel võõras majas ja ma ei tea siit mitte kellegi nimegi.
Avasin ukse ja koridoris seisis neljakümnendates, suvises kleidis naeratav naine, käes kokku volditud riided.
„Need on teile,“ sõnas ta ja ulatas riided mu kätele.
„Aitäh,“ kokutasin viimaks suust välja ja naine kõndis naeratades eemale. Mis siin toimub? Ehk ma siiski kukkusin pea purjuspeaga katki ja see on nüüd mis toimub peale surma?
Tõmbasin äsja saadud teksad jalga, peaagu täiesti parajad, särk ja pusa läksid ka kaubaks. Pusa oli isegi päris kena. Tumesinine, mingi imeliku valge märgiga, õnneks polnud see nike...
Istusin nüüd juba võõrastes riietes võõras kohas.
Võtsin oma jaki taskust oma vähesed asjad ja panin need tasku. Avasin vaikselt ukse, lootes, et keegi ei märka mind. Hiilisin trepist alla ja jäin seisma, kui kuulsin elutoast hääli. Kolm noormeest rääkisid seal midagi, mis tundus naljakas. Loodan, et nad minust ei rääkinud.
Istusin mõned minutit trepil ja kartsin koguaeg, et ehk keegi jälgib, kuidas ma seal istun.
Mu sajalane hirm sai läbi kui ma kuulsin oma seljataga samme ja pidin trepist alla kõndimist jätkama.
„On parem juba?“ küsis noormees, kes mu siia tõi, kui ma neile nähtavaks muutusin.
„Jah,“ sõnasin vaikselt, trepijalamile seima jäädes.
„Soovid sa süüa või juua midagi?“ küsis ta naeratades ja vaatas mulle otsa, „päris hästi sobivad.“
„Eks jah...“ jäin oma võõraid riideid vaatama. Need on tõesti palju etemad kui mu katkine kleit.
„Bekka?“ küsis järksu seljaga minu poole istuv noormees püsti tõustes, ta hääl oli siiralt üllatunud.
Kui ta ümber keeras, oleks ma peaagu nutma hakanud.
„Ricky!“ ütlesin rõõmsalt ja olin paari kiire sammuga teda kallistamas, „sa ei kujuta ette kui hea sind näha on.“
Mu sõnad kadusid pooleldi ta õlga, kuid Ricky naeratas ja kallistas mind veel kõvemini.
Oleksingi jäänud Rickyt kallistama, kuid noormees, kelle kodus ma viibin ja kelle nime ma endiselt ei tea, küsis rõõmsalt: „te vist teate üksteist?“
„Bekka oli põhikooli lõpuni mu pinginaaber,“ sõnas Ricky laialt naeratades ja juhtis mu diivanile enda kõrvale istuma. Panin pea ta õlale. Uskumatult hea oli esiteks näha tuttavat nägu ja teisalt Rickyt. Peale Mäpiga suhte alustamist ei olnud ma Rickyga ka väga suhelda saanud. Õnneks meil kahel pole vahet kaua aega möödas on, sõprus läheb sealt edasi kus pooleli jäi.
„Kuidas sa Dommat tead?“ küsis Ricky mulle pai tehes.
„Ma...“ hakkasin mõtlema mida öelda.
Vaatasin noormehele, nüüdsest siis Dommale, otsa ja ta naeratas.
„Juhuslikult kohtusime, aga see on juba pikem jutt.“
„Jumala vahva,“ sõnas Ricky ja kaisutas mind kõvasti.
„Sa ei kujuta ettegi,“ nõustusin temaga vaiksel häälel.
Domma naeratas tõsise heameelega. Ta on ikka päris imelik...
Mulle toodi varsti sooja kohvi ja värsket saiakest.
„Kuidas sul Mäpiga läheb? Kas ta ei muretse su pärast?“ küsis Ricky, kui kõik hetkeks vaikseks jäi.
Tõusin kohe seda küsimust kuuldes istuli. Olin end vahepeal juba mõnusalt patjade ja Ricky najale kerra tõmmanud ja kogu oma jama unustanud, kuna nende seltskonnas oli nii lõbus. Mul polnud reaalsusele aega mõeldagi.
„Ma...“ alustasin selgitust, kuid kas Mäp muretseb? Või on ta juba kellegi teisega kusagil? Ma tean, et praegu mu tundetust tekitab kogu see viha ja pahameel. Mõneti on see kestnud juba peaaegu aasta, see teadmine, et meil tuleb see lahkuminek, kuna peaaegu aasta pole meil asjad enam hästi olnud. Aga ma tean, et ükshetk tuleb see kahetsus ja tahtmine uuesti proovida, see kurbus.
Märkasin, et Domma silmis oli jälle see pahameel, see viha mis pani ta sõidu ajal gaasipedaali ahistama.
„Ei,“ ütlesin enesekindlalt, „me läksime lahku.“
„Aah. Miks?“ vaatas Ricky mulle otsa ja üritas kurba nägu teha, kuigi Mäp pole talle kunagi meeldinud.
„Tuleb välja, et sul oli õigus. Ta ei olnud väga hea inimene,“ sõnasin pooleldi naeratades.
„Mis ta tegi?“ jätkas Ricky.
„Ah, las olla, see pole midagi erilist,“ raputasin kiirelt pead ja rüüpasin oma kohvi. Domma vaatas mulle endiselt otsa.
„Lihtsalt, kasvasime lahku,“ sõnasin Dommat vaadates. Ta pilgu all olles ei osanud ma muud teha, kui võimalikult veenvalt naeratada. Miski ta sellises vihases pilgus oli hirmuäratav. Tekkis instinktiivne tahtmine ta maha rahustada, võib-olla hirmust selle ees, mis juhtuda võiks.
„Ega ta polnudki eriline leid,“ tögas Ricky ja patsutas mind õlale.
„Vist jah,“ naersin veidi.
Hetkega oli see pilk Domma silmist kaudnud ja ta vaatas mulle jälle naeratades otsa.
„Kahju on ainult sellest, et sa nii paljudest asjadest lahti ütlesid tema nimel,“ tegi Ricky nägusi.
„Jah, kahjuks isegi lõbutsemise.“
Märkasin Ricky ja Domma omavahelist pilku.
„Seda me saame parandada,“ ütles Domma riukaliku alatooniga.
„Ma vist ei taha teada, ega?“ naersin nende pilguvahetust.