Kümnes

 Dominic tuli elutuppa, telefon käes, ekraan veel helendamas.
„Kõik hästi?“ küsisin ta tõsist pilku nähes. Ta raputas aeglaselt pead ning jäi mulle veidi ehmunund pilguga otsa vaatama. Tõusin ärevalt püsti ja astusin talle paar sammu lähemale.
„Mis juhtus?“
„Melissa... Me peame haiglasse minema,“ vastas Dominic autovõtmeid võttes, „Mic helistas, ta on juba seal.“
Sõitsime terve tee vaikuses ning Dominic tundus murelik. Ta vaatas pidevalt oma telefoni ekaani, justkui oodates, et keegi talle helistaks. Ma ei osanud midagi öelda ning Dominicu vaikus tekitas minus veel suuremat ärevust. Tahtsin küll korduvalt küsida, mis Melissaga juhtus, kuid ma ei osanud seda kuidagi välja öelda. Surusin käed jalgade vahele, et Dominic ei näeks neid värisemas.
Haigla uksest sisse astudes võttis Dominic korraks mu käest kinni ning pigistas seda õrnalt, enne kui koridori jõudes uuesti mu käest lahti lasi.
Ma ei teadnud, mida öelda või kuidas käituda.
Mic istus põrandal palati ukse kõrval ja Ricky läks talle kohvi tooma. Seisin Mic’i kõrval ja ootasin midagi. Ma isegi ei teadnud mida ma ootan, kuid aja pikku muutus see veidraks ning ma istusin tema kõrvale maha.

Dominic oli pea kaks tundi telefoni otsas olnud ja rääkinud ilmselt kümnete erinevate inimestega, üritades aru saada, mis Melissaga juhtus ja kes seda tegi.
Mic tundus nii... ta oleks nagu terve siin oldud aja hinge kinni hoidnud, pea käte vahel, surudes aeg-ajalt käed juustes rusikasse.
„See pole sinu süü,“ ütlesin vaikselt, kui ta endamisi pead raputas.
Teda polnud veel palatisse lubatud, kuigi operatsioonist on üle kolme tunni möödas. Hirch jõudis ka lõpuks kohale ja hakkas midagi küsima, kuid Dominic raputas pead ja ta jäi vait.
Hirch ja Ricky istusid meie vastas toolidel ja me kõik olime lihtsalt vait.
Ainult Dominicu häält oli kaugemalt kuulda, ta ikka veel helistas, lootes, et keegi midagi teab.
Mic tõusis järsku püsti ja järgmisel hetkel lendas tool vastu seina.
„Mic, palun rahune!“ ütlesin veidi ehmunult püsti tõustes.
„Kuidas ma peaks rahulik olema?!“ karjus ta vihaselt ja lõi tooli jäänused jalaga mööda koridori laiali.
Dominic pidas läheneva turvamehe kinni, rääkis temaga paar sõna ja mees läks minema. Huvitav, mis ta turvamehele ütles?
Ricky surus Mic’i vastu seina.
„Võta end kokku,“ ütles ta vaiksel tooni.
Mic vaatas talle vihaselt otsa, kuid keeras siis silmad maha ja vajus uuesti mööda seina istuma.
„Cenda leidis ühe kohviku turvakaamerapildi, millelt on näha, kuidas tumedasse riiatatud mees Melissa hondasse sisse murdis kuni ta kohvikus oli...“ sõnas Dominic, kui meie juurde kükitas.
Mic vaatas põlevalt vihaste silmadega talle otsa.
„Kes?“
Dominic vaatas vaikides maha.
„KES?!“ ütles Mic vihaselt.
„Ma ei tea,“ sõnas Dominic, „aga me saame selle teada, Mic, ma luban.“
Tundsin, kuidas mul kõhus kõik keerama hakkas. Surusin käe suu ette, et mitte oksele hakata. See oli Melissa auto, mille ma mõtlematult garaažist võtsin... See on kõik minu süü.
Tõusin püsti ja kõndisin mööda koridori edasi, hoides endiselt kätt suu ees. Jäin lõpuks seisma ja kummardusin vastu seina seistes ette, üritades meenutada, kes seal poksisaalis olid. Üritasin kõigest väest okset tagasi hoida.
„Bekka,“ sõnas Simon minu poole kõndides, „siin sa oledki.“
Vaatasin talle otsa, ta oli nii... tavaline. Ta naeratas mulle, küsis, kas kõik on hästi.
Raputasin värisedes pead ja tundsin, kuidas mu silmad tulitasid ning vesiseks muutusid.
„Ma vist olen selles süüdi.“
„Miks sa seda ütled?“ küsis ta pooleldi naerdes.
„Seal poksisaalis, Pronkovichi juures,“ ütlesin, kui mu käed nähtavalt värisema hakkasid. Ma poleks pidanud nii mõtlematult käituma, ma poleks pidanud...
„Mis sellega?“ küsis Simon mööda minnes, sellest suurt asja tegemata.
„Ma ju läksin sinna Melissa autoga ja nüüd on ta...,“ tundsin, kuidas pisarad mööda mu põski alla veerema hakkasid, „ma ei mõelnud...“
Ma ei suutnud enam hingata, kõik hakkas ringi käima, ma ei suutnud mõelda millestki muust, kui Melissast, kes minu süül haiglas on.
Simon surus mu õlgadest vastu seina.
„Hinga rahulikult,“ sosistas ta mind kallistades, „rahulikult. See ei ole sinu süü, saad aru?“
Üritasin vaevaliselt hingata, kuid õhk justkui ei jõudnud mu kopsudesse. Simon kallistas mind järjest tugevamini, kuni ma enam ei saanudki hingata. Kui ta aeglaselt minust lahti laskma hakkas, tundsin, kuidas õhk uuesti mu kopsudesse jõudis.
Istusin põrandale ja pühkisin pisaraid, kuid neid tuli järjest juurde.
„Bekka,“ sõnas Simon, „see ei ole sinu süü.“
„See on juba teine kord, kui ma midagi nii lolli teen...“ üritasin Simonile selgitada.
„Mis esimene oli?“ küsis ta väga rahustaval häälel.
„Mäletad seda tuletõrje maja, kuhu te mulle ükskord järgi tulite?“ keerasin uuesti pilgu maha, kuna mul oli veidi häbi seda meenutada.
„Ikka mäletan,“ sõnas ta õrnalt naeratades.
„Ma ei mäleta siiani, mida ma seal sellele tüübile rääkida võisin. Ma olin nii pahane ja kurb ja ma mäletan, et ta küsis palju küsimusi, kuid ma ei tea mida ma talle vastasin...“ sõnasin vaikselt pead raputades, „ma võisin vabalt talle...“
„Aga tema ei saanud kellelegi midagi edasi rääkida,“ kükitas ta minu ette ja pani käed mu põlvedele.
Ta pilk oli nii enesekindel, nii rahustav.
„Ta ei saa mitte kellelegi mitte midagi rääkida,“ kinnitas Simon vaiksel häälele ning vaatas mulle silma, „saad aru?“
Noogutasin...
Kui me Dominicuga välja läksime, jäi Simon sinna. Ta ei tulnud koos meiega välja.
„Kas sa tõesti...“ ei suutnud ma neid sõnu välja öelda.
„Ma kaitsen sind alati, jäta see meelde,“ sõnas ta peaaegu sosinal ning tegi mulle otsaette kiire musi, „alati.“
„Anna andeks,“ sõnasin sosinal.
Kogu mu mao sisu käis ringi, Simon pidi minu lolluse tõttu talle haiget tegema. Kuigi ma üritasin end võimalikult halvasti tunda, oli see teadmine mõneti kergenduseks. Dominic ei saa kunagi teada, mida ma teinud olin. Aga mida Simon nüüd küll tunda võib?
Ma ei tundnud süüd mitte selle noormehe, vaid Simoni ees. Kas see teeb minust halva inimese?
„Mul pole midagi andeks anda,“ vastas Simon ja tõmbas mind püsti.
„Aga sa pidid minu pärast...“ ei suutnud ma ikka seda lauset lõpetada. Tundsin, kuidas pisarad uuesti silma tükkisid.
„Bekka, ma ei tunne midagi,“ raputas Simon pead, „ma ei tunne tundeid.“
„Mis mõttes ei tunne?“ olin segaduses.
„Ma ei tunne ennast veidikenegi halvasti seal juhtunud pärast. Ma ei ole võimeline tundma. Ära tunne ennast süüdi.“
„Aga...“ hakkasin mõistma, mida selle all mõeldud on.
Mulle meenus ta lause seal metsamajade juures, kui me kivi juures suitsetasime. „Minusugustele pole see mõeldud“.
Sellepärast ei saa ta õnnelik olla. Ma tean, et Simon ei tunne tundeid aga ma arvan, et mulle ei ole päriselt selge, mida see täpsemalt tähendab.
„Mul on kahju,“ sõnasin Simonit kallistades.
„Sul ei pea olema, ma ju ei tunne ka kahetsust,“ üritas Simon uuesti selgitada.
„Ei, sinust, mitte temast,“ vastasin ja panin pea Simoni õlale.
Ta vaatas mulle hetke otsa, kuid naeratas siis laialt.
„Märkasid?“ küsis ta mind kättpidi kohviautomaadini tõmmates.
„Mida?“ küsisin tagasi vaadates. Arvasin, et mul ehk kukkus midagi maha.
„Sul pole temast kahju,“ sõnas Simon, „sa hakkad ükskõiksemaks muutuma.“
„Kas see on hea?“ olin segaduses.
Kas see on hea? Kui mul on inimestest, inimeludest ükskõik, kas see saab üldse mingit moodi hea olla?
Ma olen piisavalt isekas, et tunda kergendust, mitte kurbust, et keegi minu pärast surma sai.
Simon kehitas kergelt naeratades õlgu ja pani esimese topsi kohvi jooksma.
Vaatasin Simonit huviga. Kas tal pole kunagi tundeid olnud?
Surusin käe rusikasse ja lõin teda vastu õlga.
„Seda tundsid?“ küsisin naerdes.
„Muidugi ma tunnen kui sa mind lööd,“ naeris Simon topsile kaant peale pannes.
„Aga oli valus?“ küsisin.
„Oleks valus, aga ma kardan, et sa said sellest löögist rohkem haiget, kui mina,“ sõnas Simon mu kätt vaadates. Oli jah veidike valus. Hoidsin rusikat teises käes ja Simon puhus sellele peale.
„Ma arvasin, et sa ei tunne hirmu.“
„Ei tunnegi,“ naeris ta mu tähenärimist, „ma ei tunne emotsionaalseid tundeid.“
„Nagu armastus ja hirm ja kurbus?“ küsisin.
„Ja kõik ülejäänud sellised,“ noogutas ta ning ulatas ühe kohvitopsi mulle.
„Niiet sul on täiesti ükskõik, kui keegi sind suudleb, sa ei tunne midagi?“
Simon naeratas mulle hetkeks otsa vaadates.
„See on juba füüsiline.“
Noogutasin.
„Peaaegu siis.“
„Peaaegu,“ vaatas Simon mulle riukalikult otsa ja ma hakkasin naerma.
Kaks kohvitopsi käes, tagasi palati poole kõndides meenus mulle, et Melissa on ju siiski ohus.
Ma olen nii loll. Nüüd tundsin ma küll end halvasti.
Ma olin nii õnnelik olnud, et see pole minu süü, unustades täielikult, et Melissa on endiselt ohus. Vaatasin maha, see oli küll halb tunne.
Mic istus endiselt palati ukse kõrval, ootades, et tal lõpuks lubataks Melissat vaatama minna. Tundsin end veel halvemini, kui enne. Mic muretseb oma elu pärast ja mina olen õnnelik, et see pole minu süü. Kuidas ma nii halb inimene saan olla?!
Dominic oli helistamise lõpetanud ja istus koos Rickyga toolidel.
Ulatasin Micile topsi. Kuigi ta algul raputas pead, võttis ta lõpuks kohvi vastu. Simon seisis Dominicu ja Ricky juurde ning naeratas mulle hetkeks. See muretu naeratus tekitas ka minu näkku peaagu naeratuse, kuid surusin hambad risti, et seda vältida.
Küll tal võib tegelikult keeruline olla. Kõik on kurvad, kuid tema peab seda teesklema? Kas teised ootavad, et ta teeskleks, või on nad harjunud sellega?
Me olime juba mitu tundi oodanud, enne kui üks õde halastusest Mic’i mõneks minutiks palatisse lubas.
„Lähme natukeseks koju, sa pead magama ka,“ sõnasin Mic’ile, kui ta palatis väljudes uuesti põrandale istuma hakkas.
Ta raputas pead.
Ricky vaatas Mic’ile pikalt otsa, enne kui püsti tõusis.
„Ma jään siia, mine maga paar tundi.“
Mic mõtles hetke, üritas vist vastu vaielda, kuid ma tõmbasin ta püsti ja vedasin teda ukse poole.
„Ma saan aru, et sa tahad siin olla... Aga sa pead magama,“ üritasin Mic’ile selgeks teha, et ta peab puhkama.
Ta vaatas mulle otsa. Ta silmad olid justkui klaasistunud, nagu ta oleks kusagil kaugel. Ta silmad olid nii kurvad, et see tekitas minus külmavärinad.
Kuna ma viimati midagi sellist tundsin? Midagi nii tugevat, et ma ei oleks enam mina, et ma oleks kusagil nii kaugel ära, sest reaalsus on halvem kui kõik muu?
Kallistasin teda tugevalt.
„Kõik saab korda.“
Tundsin, kuidas Mic pead raputas.
„Ei,“ sosistas ta pominal, „aga kui ei saa?“
„Me peame lootma,“ sosistasin talle vaiksel toonil. Ma tean, et kõik ei pruugi korda saada. Melissa ei pruugi kunagi enam üles ärgata, kuid see teadmine ju Mic’i ei aita. Valetada pole küll ilus, kuid hetkel on lootmine parem variant kui alla andmine.
„Mis ma teen, kui ta ei ärkagi?“ küsis Mic minust lahti lastes.
Ma ei tea... Ma ei osanud talle mitte midagi vastata. Ma lihtsalt seisin seal ja vaikisin. Vahtisin koos temaga tühjusesse.
Ma polnud Mic’i mitte kunagi sellisena näinud. Ma ei uskunud, et ta suudab viis minutitki ilma naermata olla.
„Ma ei tea mida öelda,“ sõnasin veidike vaiksemal toonil, kui tahtsin.
„Kui ma midagi teha saan, palun ütle.“
Mic võttis mu käest kinni ja pigistas seda tugevalt.
Istusime haigla ees pingil ja Mic vaatas tühja pilguga kuhugi kaugusesse.
Kui Dominic ja Simon autoga meie ees peatusid, ei pannud Mic seda tähelegi, enne kui ma püsti tõusin ja ta kätt liigutasin.
„Lähme koju,“ noogutasin vaikselt ja ta üritas kõigest väest edukalt kõndida, kuid see nägi siiski välja nagu auto poole vajumine.

 

                                                                  ***

 

Koju jõudes pani Mic telefoni elutuppa laadima ja istus diivanile.
Tegin meile ühed kanged koksid ja istusin tema kõrvale.
Mic ei öelnud endiselt midagi, jõllitas oma telefoni ja jõi vahepeal mõne lonksu.
Lõpuks hakkas ta diivanile pikali vajuma. Ta toetas pea mu jalgadele ja ma tõmbasin talle pleedi peale.
„Mida ma teen ilma temata?“ küsis Mic järsku vaikselt, hääl värisemas.
„Kuidas ma...“ tundsin, kuidas Mic’i pisarad mu põlvedele maandusid.
Silitasin vaikselt ta pead ja üritasin mitte nutma hakata.
„Ma ei tea...“ sõnasin hääletult. Tundsin, kuidas mul siiski pisarad silma tulid. Ma ei oska teda kuidagi aidata.
„Melissa päästis mu elu,“ sõnas Mic.
„Mis mõttes?“ küsisin vaiksel toonil, üritasin teda rahustavalt paitada, kuid ma ei tea, kas see ka aitab.
„Aastaid tagasi olin ma väga tumedas kohas ja mul olid väga valed sõbrad. Me müüsime kokaiini ja lõpuks lõppes see ikkagi ise ka tarvitamisega. Melissa oli see ainus asi, miks ma lõpetasin. Tema tegi läbi kõik need unetud ööd, mil ma nii halvas tujus olin, et ta peale ainult karjusin ja teda minema ajasin. Ja siis hommikul jälle armastasin ja vabandasin. Ta käis mulle mitu kuud pinda, kuni ma lõpuks kõigest sellest jamast lahti sain. Ta käis mul kaks korda arestimajas järel, sundis mind korralikuks. Ta pidas terve selle aja vastu ja ta ei läinud minu juurest ära, kuigi iga terve mõistusega inimene oleks ammu sellise jama peale minema jalutanud,“ seletas Mic, „ta tutvustas mind Dominicuga, aitas mul normaalse eluni jõuda. Kuigi ega me praegu väga palju paremate asjadega tegele, on see siiski etem . Mul on nüüd perekond, mida mul kunagi pole olnud.“
Millega nad siis prageu tegelevad? Mida see tähendama pidi? Ma ei tahtnud praegu seda uurima hakata. Kuigi ma tahaks teada, ei suuda ma nii halb inimene olla, et hetkel Mic’i olukorda ära kasutada.
„Tundub, et ta armastab sind ikka päris palju,“ sõnasin vaikselt.
Mic ohkas.
„Ta ei tohi ära surra.“
„Ei tohigi,“ nõustusin temaga.
Mic jäi vaikselt magama. Jõudsin kaks filmi ära vaadata, kui Simon vaikselt meie juurde istus.
„Dominic ootab aadressi. Ta tuleb varsti Mic’i äratama. Kas sa tahad kaasa tulla?“ sõnas Simon vaiksel häälel.
„Mis teil plaanis on?“ küsisin. Mõnes mõttes peaksin kaasa minema. Kasvõi, et teada saada, kas ma järgmine kord tahan minna.
„See on Mic’i otsustada,“ sõnas Simon ja vaatas mu süles magavat noormeest.
Noogutasin. Mõnes mõttes aus ka...
„Kui Dominic tuleb, ütle, et sa tahad kaasa tulla, sest ta ise ei kutsuks,“ ütles Simon püsti tõustes.
„Ja sa pead endale kindlaks jääma.“
Noogutasin.
On aeg, et ma näeks millega nad tegelevad, milleks nad võimelised on. Mul ei ole siit enam pääsu. Tähendab, ma ei taha siit pääseda. Isegi kui ma pean siia jäämiseks harjuma asjadega, mis mulle ei meeldi. Relvast laskmine ju hakkas mulle isegi meeldima.
Ma ei peagi osalema, pean lihtsalt leppima vägivallaga, ma arvan.
Simon läks köögi kaudu tagasi kusagile.
Brunner ja Sanka astusid välisuksest sisse samal ajal, kui Dominic elutuppa tuli.
Mic ärkas sahkerdamise peale üles ja hõõrus istuli tõustes silmi.
„Kaua ma magasin?“ küsis ta telefoni järele kummardudes.
„Paar tundi, ma jälgisin su telefoni,“ sõnasin ning Mic tõusis istuli tagasi.
Sanka ja Brunner ei hoidnud käest kinni, kuigi see on nende tavaline olek. Nad seisid üldse üksteisest kaugemal. Brunner tuli istus diivani käsitoele ning silitas Mic’i õlga.
Sanka noogutas talle kaugemalt. Mic ei vastanud neile midagi, keegi ei küsinud ka.
„Andke Rickyle see aadress ja jääge haiglasse, eks?“ sõnas Dominic Sankale paberitükki andes.
Sanka ja Berit läksid tuldud teed uksest välja ning Mic tõusis ägestunult püsti.
„Sa leidsid nad?“ küsis ta jakki selga pannes.
Dominic noogutas.
„Lähme?“
„Ma tulen ka,“ sõnasin püsti tõustes. Kuigi ma polnud endas üldse kindel, hakkasin samuti dressipluusi selga panema. Selle üle pea tõmmanult märkasin, et kõik vaatavad mind. Simon silmitses mind põnevusega, ilmselt ootas, et ma Dominicu eitava vastusega rahule jään.
„Bekka, jää siia,“ naeratas Dominic ja suudles mind kiirelt otsaette.
„Ei!“ ütlesin tõsisel toonil ja kohendasin dressipluusi, „ma tulen kaasa.“
Dominic vaatas Simonile otsa, saades kerge õlakehituse, viipas käega ukse poole, et ma õue läheks.
„Tubli tüdruk,“ sosistas Simon minust mööda kõndides. Naeratasin endamisi.
Kuna Mic protesteeris kõvahäälselt, kui Simon teda kõrvalistmele tahtis suunata, sõitsin ma ise Simoniga. Dominicule Mic niivõrd pikalt protesteerida ei tahtnud.
„Kas Dominic arvestab alati otsuseid tehes sinuga?“ küsisin, kui olime mõned minutid sõitnud.
„Mõnes mõttes kindlasti. Mis siis?“
„Ta vaatas sulle otsa, kui ma ütlesin, et tahan kaasa tulla,“ hakkasin mõtlema.
„Jah, sest mina vastutan sinu eest,“ naeratas Simon.
„Mis mõttes vastutad!?“ teesklesin veidi dramaatilist solvumist. Ma saan ise ka endaga hakkama, mitte keegi ei pea minu eest „vastutama“.
„Mitte selles mõttes, aga mina tagan sinu ohutuse,“ vaatas Simon mulle otsa, „kui sinuga midagi juhtub, siis seekord tapab Dominic mu vast päriselt ära.“
„Dominic ei tapaks sind ära,“ hakkasin naerma.
Hetkeks vaatas Simon mulle nii tõsise pilguga otsa, et mul hakkas hirm.
„Mitte otseses mõttes,“ naeris ta seejärel ja keeras Dominicu järel paremale.
Noogutasin muheledes. Muidugi ei tapaks nad üksteist ära.
„Mis sa arvad, mis seal saab?“
„Kus?“
„Seal kuhu me kohale jõuame.“
„Arvestades Mic’i tuju...“ sõnas Simon tõsisel toonil, ilma naeratamata, „mitte midagi ilusat.“
Noogutasin ja tõmbasin jalad vastu keha krõnksu.
„Kui see sind häirib, ei pea sa sinna tulema,“ ütles ta minu närvilisust nähes.
„Eiei, ma...“ tahtsin öelda, et tahan tulla, kuid sain õigel ajal pidama.
Kas ma ikka tahan minna? Mõneti on see tõesti põnev, kuna ma pole kunagi Mic’i pahasena näinud. Mõnes mõttes on see uudishimu. Teisalt ma natuke kardan mis saab siis, kui ma päriselt näen, mis nad teha kavatsevad...
Ma ei saa endale valetada, et ma ei sisimas ei oska arvata, mis nad nende inimestega teevad, kuid ma vist päriselt ei teadvusta seda ka.

Jõudsime mahajäetud välimusega laohoone juurde. Simon tegi mulle autoukse lahti. Hingasin sügavalt sisse ja välja.
Vaatasin enda ümber ringi. See koht on kuidagi tuttav...
See meenutab mulle Dominicuga kohtumist, hetkeks tahtsin selle peale naeratada. Kuigi see ei olnud tore õhtu, kasvas sellest välja midagi palju paremat.
Poisid olid kõik nii vaiksed. Keegi ei öelnud eriti midagi, polnud nalja, seda lõbusat õhkkonda. Mic eritas pinget, Dominic oli vait ning uuris telefonis midagi. Simon seisis minu selja taga. Ricky peatas auto Simoni oma taga.
„Bekka,“ kuulsin ta üllatunud häält, kui ta autost välja astus, „mida sa siin teed?“
Ricky tundus veidike pahane. Ta vaatas küsiva ilmega Dominicu poole, kuid too oli oma telefoniga nii hõivatud, et ei märganudki seda.
Ricky kutsus Simoni veidike eemale, kuigi Simoni silmad püsisid pidevalt minul. Mis ta peab mind tänaval seistes ka valvama?
Järgmine hetk laiutas Simon käsi ja Ricky tuli tagasi, seisis minu kõrvale ja sosistas mulle vaikselt.
„Sa ei peaks siin olema.“
„Miks mitte?“ küsisin.
Ta vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleks tõsiselt lollakas. Ma võib-olla veidikene olengi...
„Ma ise tahtsin tulla,“ ütlesin vaikselt ja sammusin Simoni ja Dominicu järel uksest sisse.
Vaatasin hämaruses silmi kissitades ringi. Seal oli samasugune trepp, mis viis mingisse ruumi, nagu ma tollest päevas mäletan. Ehk ei ole ka, kõik need sarnased trepid tunduvad mulle tolle trepina. Ma ju tegelikult ei mäleta tollest õhtust väga palju.
Jäime kõik täiesti vait, kui Dominic seisma jäi. Ta justkui kuulatas midagi. Võtsin taskust telefoni ja panin hääletule. Tundus hea mõte.
Kõndisime mööda koridori edasi, kõik tundus kuidagi nii põnev.
Lõpuks oli õrnalt kuulda kellegi vestlust, kuid sõnadest polnud veel aru saada. See oli lihtsalt vaikne häälte sumin.
Dominic vaatas mulle ühe kinnise ukse taga otsa ning nad kõik võtsid vöö vahelt relvad. Simon seisis minu kõrval. Ta võtab seda valvamise osa päris tõsiselt.
Dominic tõmbas ukse lahti ning nad kolmekesi seisid, ruumis olevaid noormehi relvadega sihtides. Keset tuba oli laud, paremal oli väikse kapi peal telekas, selle kõrval diivan, kus istus üks pikemate juuste ja prillidega mees arvuti taga. Isegi tema tõstis käed üles.
„Me ei teinud seda vabatahtlikult,“ ütles üks meestest püsti tõustes, „see ei olnud meie teema.“
„Vabatahlikult?!“ kordas Mic vihaselt, „aga siiski tegite.“
„Nad ähvardasid meid,“ sõnas sama mees uuesti, „rahuneme nüüd kõik maha.“
Mic hakkas naerma, laadis relva ja suunas selle uuesti nende poole.
„Mind ei huvita.“
Teine mees, kes laua tagant püsti oli tõusnud, silmitses mind veidi silmi kissitades. Ta lihtsalt jõllitas mind. Ilma näoilmeta, ilma millegita.
Simon märkas seda ning seisis rohkem minu ette, talle tõsiselt otsa vaadates.
„Meile anti ainult see pilt, ja öeldi, et see oleks õnnetus,“ sõnas noormees ja viskas pildi Dominicu ette maha, „ma ei teadnud, et ta teiega on.“
Kas mulle tundus, või see mees vaatas seda öeldes endiselt mulle otsa.
Mic võttis maas oleva pildi üles, Simon kiikas seda hetkeks üle ta õla ning tõmbas siis kiire liigutusega värvli vahelt relva, laadis selle sujuvalt ja sihtis relva otse vastu endiselt mind vaatavat meest.
Ma ei saanud päris täpselt aru mis seal toimub, kuid midagi oli valesti. Simon surus hambaid tugevalt kokku, ma nägin kuidas ta lõualihas pingule tõmbas ning ta keeras pilgu Dominicule. Dominic vaatas samuti liikumatult Simonile otsa ning see vaikus kestis mitu sekundid, kumbki neist ei keeranud pilku ära ja kõik teised olid ka vait ja veidi segaduses võibolla.
See mees, kes minult hetkekski silmi pööranud polnud, vaatas korraks maha.
„Anna andeks,“ sõnas ta mulle uuesti otsa vaadates. Kõik vaatasid nüüd mind.
Ma olin sama üllatunud, kui teised, välja arvatud Dominic, kes vaid korraks mehele otsa vaatas ning seejärel uuesti pilgu Simonile pööras. Simon polnud siiani liigutanud, ta vist isegi ei pilgutanud. Ta lihtsalt vaatas liikumatult Dominicu veidi pahase pilguga, hambad endiselt kramplikult kokku surutud.
Surusin hetkeks silmad kinni, et proovida teda meenutada.
See oli see mees sealt baarist. See, kelle lauale ma too õhtu oma joogi panin ja pärast mida mul paha hakkas. Pärast mida ma mitte midagi ei mäleta...
Vaatasin talle otsa ja raputasin vaikselt pead.
„Me ju ei teinud...“ alustas ta selgitamist ning astus sammu lähemale nii mulle, kui ka Simoni relvale, mis endiselt tema poole suunatud oli. Simon ei liigutanud isegi selle peale, kuid nüüd vaatas ta Dominicu õrnalt silmi kissitades.
„See ei olnud,“ hakkas mees midagi ütlema ning ma surusin silmad kinni. Palun jäägu lihtsalt vait! Järsku käis vali pauk ja kui ma silmad lahti tegin, kukkus mees põrandale ja ta särk imbus vaikselt veriseks.
Vaatasin seda maas vedelevat meest, kuniks Simon mu ees pani oma relva tagasi püksivärvli vahele, endiselt Dominicule otsa vaadates.
Toetasin vaikides seljaga vastu seina. Kas ma ikka tahtsin kaasa tulla? Ma ei saanud sellelt vereloigult silmi, kuid siis vaatas Simon korraks üle õla mulle otsa ja ta veidralt pahane pilk püüdis mu tähelepanu.
Simon vaatas veel hetkeks Dominicule otsa, kuid raputas siis õrnalt pead ning võttis järsult mu käest kinni, tõmmates mind uksest välja. Ricky vaatas hetkeks minu poole, kuid läks siis Dominicu juurde ja rohkemat ma ei näinud.
Ma ei suutnud terve koridori jooksul ühtki sõna suust välja saada.
„Kõik korras?“ küsis Simon kui me välja jõudsime ja ta mu kapoti vastu istuma suunas.
Noogutasin kiirelt, kuigi endiselt ei suutnud ma protsessida äsja juhtunut.
Simon istus mu kõrvale ja pani mulle käe ümber.
„Keegi ei tee sulle enam kunagi mitte midagi halba.“
„Ta ei teinudki,“ sõnasin mõtisklevalt.
Simon tõusis hetkega püsti ja seisis minu ees.
„Kas sul...“ hakkas Simon midagi ütlema, kuid ma segasin vahele.
„No tegi, aga mitte nagu...“ üritasin selgitada, kuigi ei tahtnud sellest rääkida.
„Ära muretse,“ sõnas ta vaikselt ja pakkus mulle suitsu, „sa ei pea sellest enam rääkima. Sa ei pea enam mõtlema ka sellele.“
Raputasin vaikselt pead. Ma ju ei mõelnudki tollele õhtule, ma pigem ei saanud aru, kuidas me täna siia sattusime. Miks nemad siin olid ning kuidas see Melissaga seotud on?
„Bekka!“ sõnas Simon järsku, mind reaalsusesse ehmatades.
„Jah?“ vaatasin talle kiirelt otsa.
Simon vaatas mulle sügavalt silma.
„Kas sinuga on kõik hästi?“
Tegelikult ju on minuga kõik hästi...
Minul pole midagi viga. Sellel noormehel pole enam kõik hästi.
Tahest tahtmata triivisid mu mõtted Melissale. Temal pole ka kõik hästi.
Mis sest, et Simon seda võib-olla valel põhjusel tegi, oli see mees ju halb? Ta oli palju halvem kui mina olen, kui mul temast kahju pole.
„Jah,“ noogutasin püsti tõustes.
„Mis nüüd toimub?“
Simon otsis taskust telefoni.
„Jah?“ vastas ta kõnele.
Ta nägu muutus hetkega heledaks. Kuigi ta ju ei tunne tundeid, tundus ta nägu hirmunud, ehmunud? Ta vaatas tühjusesse. Ta vist isegi ei hinganud.
„Mis juhtus?“ küsisin, kui ta kõne lõpetas.
„Melissa...“ vaatas Simon mulle otsa.
Meie mõlema pilgud liikusid koridori viiva ukseni.
Mis nüüd Mic’ist saab? Kuidas me talle seda rääkima peaks?
Poisid tulid üksteise järel uksest välja, Mic’i käsi oli verine. Ta arvatavasti elas oma viha välja. Mida ta nüüd teeb? Kuhu ta oma veel suurema viha paneb?
Simon vaatas vaid hetkeks Dominicule otsa, kuid sellest piisas. Dominic lõi lao ukse pauguga kinni. Mic vaatas segaduses ringi. See pidi vist tema närvirahustus olema.
Kui akendest leegid paistma hakkasid, suundus Mic esimesena auto poole. Dominic vaatas mulle hetkeks otsa, surus näpu suule ja suundus samuti auto poole.
„Mis Mic’ist saab?“ küsisin, kui me Simoniga sõitma hakkasime.
„Ma ei tea,“ sain kiire vastuse.
„Aga mis me teeme?“
„Ma ei tea seda ka.“
„Kõike, mida ta tahab?“ küsisin, kuigi see ei kõlanud väga küsimusena.
Ma ei tundnud end nende noormeest saatuse üle seal laohoones halvasti. Ma tundsin pahameelt. Kuidas nad võisid Mic’ile nii teha?!
Miks peaks keegi üldse midagi sellist tegema. Kuigi jah, Mic tegi ju sama halvasti, oli see kättemaks. Kättemaks tundub minu jaoks nüüdseks isegi aus asi. Ma arvan.
„Ma ei tea,“ kordas Simon end uuesti.
„Kas sinuga on kõik korras?“ küsisin talle otsa vaadates.
„Melissa on surnud, Bekka,“ sõnas Simon vaiksel häälel.
Melissa on surnud, teda ei ole enam. Nagu toda meest, kelle Simon maha lasi.
Melissat, seda armsat tüdrukut, päriselt ei ole enam. See tundus mulle endiselt hoomamatu, nagu see ei oleks päris.
Olime terve üle jäänud sõidu vaikuses. Ma ei tahtnud mõelda sellele, mis haiglasse jõudes juhtub. Ma ei taha, et Mic teada saaks.
Ma ei taha, et Melissa surnud oleks. 

 

                                                                 ***

 

Jõudsime haiglasse enne, kui Dominic.
Sanka ja Brunner istusid palati ees toolidel, mõlemad täiesti vait.
„Mis juhtus?“ küsis Simon nende juurde jõudes.
„Ta süda ei pidanud vastu,“ sõnas Berit vaiksel häälel, pisarad kurgus.
Vaatasin väiksest aknast palatisse ja ta voodigi oli juba korda tehtud. Kõhtu tekkis imelik kramp ja tundsin kuidas mu silmad pisaratega täitusid. Seisin liikumatult palatisse vaadates, proovides mitte anda pisatatele vaba voli jooksma hakata.
Kuigi ma polnud Melissaga just kõige lähedasem sõber, on see siiski nii kurb. Ma ei taha Mic’i reaktsiooni näha. Ma ei taha teada, mida ta tunda võib, kui teada saab. See mõte kurvast Mic’ist tekitas nii ebakindla tunde, see on nii vale.
Kuidas saab üks inimene nii kergelt surra? Ta ju just oli siin...
Mic astus uksest sisse ning nähes meie vaikust, hakkas ta jooksma.
Ta jooksis ukseni, tõukas selle lahti ja jäi tühja palatit nähes seisma.
„Kus Melissa on?“ küsis Mic, üritades kõigest jõust tavalist häält teha. Justkui oleks kõik hästi.
„Kuhu ta viidi?“
Lähenevat kurva näoga arsti nähes raputas Mic paaniliselt pead.
„Ei,“ ütles ta vaiksel toonil, „EI!“
Mic hingeldas paar korda ning jooksis siis ukse poole. Kõik olid vait ja keegi ei liigutanud. Mitte keegi ei osanud midagi öelda.
Enne, kui ma midagi välja mõelda suutsin, jooksin juba Mic’i järel ukse poole.
Kui ma talle lõpuks järele jõudsin, oli ta juba parklas, otsis taskust auto võtmeid.
„Mic, kuhu sa lähed?“ küsisin hingeldades. Küll ta on alles kiire jooksja.
„Ära siit,“ vastas ta tuimal toonil.
„Kuhu?“ küsisin, seistes auto ukse ette.
„Bekka, tule eest,“ sõnas ta mulle otsa vaadates.
Raputasin pead.
„Ära mine. Palun.“
„Mul ei ole siin enam midagi,“ sõnas ta mulle silma vaadates.
Tundsin, kuidas pisarad mööda mu põski alla vajuma hakkasid. Mic’i silmis oli nii kurb pilk. Ta vaatas mulle otsa, kuid teda justkui poleks seal.
„Palun tule eest,“ ta huuled värisesid.
„Kuhu sa lähed?“ küsisin uuesti ja proovisin mitte nutta, kuid tulutult.
Isegi ta käed värisesid.
„Mul on vaja ära minna!“ hakkas Mic pahaseks saama.
Võtsin võtmed ta käest ja tegin uksed lahti.
„Lähme siis,“ sõnasin väriseval häälel ja istusin rooli. Panin enda ukse lukku ning pühkisin pisaraid, kui Mic viimaks autosse istus.
„Ma saan ise hakkama.“
„Ei saa,“ raputasin pead ja sõitsin parklast välja, „kuhu sa minna tahad?“
„Ma...“ jäi Mic mõttesse.
Kuulsin, kuidas ta paaniliselt hingeldama hakkas. Ta vaatas hetkeks oma värisevaid käsi, kuid surus need seejärel tugevalt rusikasse.
„Mul on väga kahju,“ laususin ainukesed sõnad, mida ma oskasin.
Mic noogutas.
„Mul ka.“
„Mida sa teha tahaks?“ küsisin.
„Ma ei saa seda, mida ma tahaksin.“
„Kas ma saan sind kuidagi aidata?“
„Ma ei saa niimoodi enam edasi elada,“ sõnas Mic peale pikka vaikust. Ma olin juba peaaegu pool tundi lihtsalt mööda linna ringi sõitnud. Tema oleks selle aja peale juba väga kaugel.
„Ära räägi nii, palun.“
„Sa olid ju ka seal,“ vaatas Mic mulle otsa, nagu ma oleks midagi halba teinud. Ta silmist paistis, kui valus tal on.
„Mis mõttes?“
„Ma ei olnud seal. Ta oli üksi...“ Mic’i nägu oli täis kahetsust. Kui ma vaid oskaks teda kuidagi aidata. Ma teeksin ükskõik mida, et tal nii valus ei oleks. Mic oli alati nii rõõmus olnud, ta oli alati tuju üleval hoidja. Ta oli kõige lõbusam inimene, keda ma tean. Ja nüüd ta on nagu... tühi kest.
„Melissa mõistaks sind,“ sõnasin pilgu teele keerates, „ta teadis, et sa lähed esimesel võimalusel sinna. Ta ju teadis, et te maksate neile kätte.“
„Ta oli üksi, Bekka, ta suri üksinda. Sest mind polnud seal.“
Mic hakkas vihaseks saama, see oli midagi nii võõrast.
Ma ei osanud mitte midagi öelda. Ma lihtsalt istusin seal vaikides nagu idioot.
„Kas sa tahad midagi teha?“ küsisin viimaks, kui vaikus juba häirivaks hakkas muutuma, „midagi lõhkuda või põlema panna või ma ei tea...“
„Vii mind maale.“

Kuigi ma polnud selle mõttega nõus, ei suutnud ma Mic’ile ära öelda.
Ta sundis mind lubama, et ma ei räägi teistele kus ta on. Ma lubasin, et ma eiran seda teadmist.
Kas nende elu käibki nii? Osadest asjadest vaadatakse mööda, samas kui mõningaid asju ei tohi liialdadagi? Kuidas need piirid ära tunda? Kas Mic’i vaimne rahu on olulisemal kohal kui Dominicule valetamine?
Mic pani mu lähedal asuvas linnakeses maha ja sõitis ise edasi.
Istusin kohalikku pisikesse sööklasse ja tellisin tassi kohvi.
Simon lubas mulle varsti järgi tulla. Ma ei tea miks, kuid tema tundus esimene inimene, kellele helistada. Võib-olla, sest ma tean, et tema ei tunneks süümepiinu Dominicule valetamise tõttu?
Jõin juba teist tassi kohvi, kui avastasin, et kohvist ainuüksi ei piisa.
Millal ma viimati magasin? See oli ikka päris ammu.
Võtsin ühe tavalise võileiva, see tundus söödav, mingit energiat on kusagilt vaja saada.
Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas Mic üksinda tühjas majas istub.
Melissat ei ole enam. Ma arvan, et see pole mulle veel kohale jõudnud.
Kuidas see loogiline on, et ma ei näe teda enam kunagi? Ta ei vaata mind enam kunagi kahtlustava pilguga, me ei tee enam kunagi koos hommikul pannkooke. See ei saa olla nii lihtne, et teda nüüd järsku lihtsalt pole enam.
Simon oli juba mõned minutid minu vastas istunud, kui ma teda lõpuks tähele panin.
„Oih,“ kohkusin, avastades kui mõtteis ma olnud olin.
„Kõik korras?“ küsis Simon püsti tõustes.
Noogutasin talle enne kui ukse poole suundusime.
„Ma lihtsalt,“ üritasin midagi öelda, kuid pea oli nii tühi. Kõik oli kuidagi imelik.
„Nii?“ küsis Simon auto juures seisma jäädes.
„Ma lubasin, et ma ei ütle kuhu Mic läks. Ma lubasin, et ma ei tea seda,“ sõnasin ettevaatlikult. Kas ma võin Simonit nii palju usaldada?
Ta vaatas mulle hetkeks küsival ilmel otsa, kuid noogutas seejärel nagu ma polekski midagi öelnud. Kuidas nad seda igapäevaselt teevad? Varjavad asju ja valetavad üksteisele? Või ainult mulle?
Selline tunne tekkis, nagu mu aju oleks umbes.
„Ma ei kujuta ette, mida Mic tunda võib,“ sõnasin, kui olime mõnda aega juba kodupoole sõitnud.
Simon ei vastanud. Temal on seda vist isegi veel raskem ette kujutada.
„Kas sa tahaksid, et sul oleksid tunded?“
Simon vaatas mulle veidike üllatunult otsa.
„Millest selline küsimus?“
„Mõnes mõttes on sul ju parem. Su otsueid ei kõiguta tunded, need on igati ratsionaalsed,“ üritasin oma mõtteid selgitada.
Ta naeratas oma armsat, rahulolevat naeratust.
„Jah, aga ega see nii kerge ka pole, kui sa arvad.“
„Mis mõttes?“
„Ratsionaalne valik oleks nüüd Dominicule rääkida, kus Mic on,“ ütles Simon tuimal toonil. Ehmusin sisimas. Kas ta räägib ka?
„Aga erinevalt sinust ei tunne mina ennast halvasti, et ma asju varjan või rääkimata jätan.“
„Sa siis ei räägi Dominicule?“ küsisin igaks juhuks üle.
„Sa ju ütlesid, et me ei tea, kuhu ta läks.“
„Aga tegelikult sa ju aimad, kus ta on?“
„Ja kuni Mic’il seal parem on, ei ole see minu asi rääkida.“
„Aga kui Dominic ükshetk teada saab, et ma tegelikult teadsin terve aja? Kas ta siis vihkab mind väga palju?“
Ainuüksi mõte sellest, et Dominic minu peale pahane oleks, muutis mind kurvaks. Ma ei taha talle valetada, aga ma ei saa Mic’i alt ka vedada. Ütleks keegi ometi, kumb variant on parem?
„Aga Dominic ei pea teada saama,“ vaatas Simon mulle otsa ja naeratas, „sest ta ei saa vihane olla millegi üle, mida ta ei tea.“
„Ja me valetame talle?“
„Me ei valeta, me lihtsalt ei jaga kogu informatsiooni...“
Simon on väga omapärane inimene. Tal käib kõik nii kergelt. Kui mul poleks tundeid, võiks ma teha ükskõik mida, ilma emotsioonideta...
„Miks sa seda teed?“ küsisin talle otsa vaadates.
Miks on Simon nõus minu pärast Dominicule valetama? Miks ta üldse nii lahkelt koguaeg minu eest hoolitseb?
„Sest ma hoolin sinust,“ vastas ta automaatselt. Ma jäin seda peaaegu uskuma.
Vaatasin teda senikaua, kuni ta lõpuks naerda turtsatas.
„Ma ju tunnen, kuidas sa vaatad mind.“
„Jah, sest sa ei saa minust hoolida.“
„See, et mul tundeid pole, ei sega mul sinust hoolimist.“
„Ja kuidas see välja näeb? Kuidas sa hoolid minust, kui sa tegelikult ei tunne mitte midagi.“
„Mulle läheb korda sinu heaolu. Ratsionaalselt võttes, isegi ilma tunneteta, on ju loogiline, et selleks, et sinust hoolida, teen ma asju, mis sulle kasu toovad, mitte mis oleks mõistlikud.“
„Ehk siis ma siiski kahjustan su otsustusvõimet?“ naersin endamisi.
„Ma ei nimetaks seda kahjustamiseks, aga jah, mõningad mu otsusest tulenevad sinu heaolust.“
„Aga miks?“ jäid mulle ta motiivid siiski arusaamatuks.
„Lihtsalt,“ kehitas ta õlgu, „kõhutunne ehk.“
Naeratasin endamisi. Kas ma olen tundetu inimese endast hoolima pannud? Mingil imelikul viisil tekitas see minus hea tunde.
Mulle meeldib, et Simon minust hoolib, kuigi ta pole võimeline tundma.