Üheteistkümnes

 

„Sa pead endale kindlaks jääma,“ sõnas Simon enne kui me tuppa läksime.
Noogutasin ning ta avas mulle ukse.
„Hei,“ tuli Dominic meile elutoas vastu, „kus sa olid?“
„Ma...“ hakkasin midagi ütlema, kuid ei suutnud piisavalt kiirelt valetada.
Simon vaatas mulle tõsisel ilmel otsa ning noogutas õrnalt, enne kui trepist üles läks.
„Väljas,“ sõnasin kööki kõndides, et ta pilku vältida. Võtsin külmkapist paki mahla ja
valasin omale klaasi. Tundsin, kuidas Dominic endiselt selgitust oodates mu selja taga seisis.

Jõin lonksu mahla ja keerasin end tema poole.
„Kus Mic on?“ küsis ta madalal, vaiksel häälel. Ta oli nii tõsine.
Kehitasin õlgu ja panin klaasi lauale, jäädes vastu laua äärt toetama.
„Kuhu ta läks?“ küsis Dominic intensiivsel, väljapressival toonil.
„Ma ei tea.“
„Rebekkah!“ ütles Dominic veidi pahasel toonil, „sa läksid temaga kaasa.“
„Dominic, ma ütlesin, et ma ei tea.“
Ta astus mulle järjest lähemale, kuniks meie vahel oli vaid mõni üksik sentimeeter.
Ta silmad puurisid mind nii lähedalt, et meie hingeõhk ristus.
„Kuhu ta läks?“ sõnas Dominic aeglaselt, ta silmi tekkis vaikselt see sädelev viha.

„Ma ei tea,“ vastasin sama aeglaselt. Mis mul viga on? Miks ma Dominicu meelega vihaseks
 ajan? Selle olukorra võiks ma palju teistsugusemalt lõpetada, kuid ometi on see põnevus nii
erutav.

„Rebekkah!“ pressis Dominic mu nime läbi hammaste, üritades oma vihahoogu tagasi hoida.
„Jah?“ oli mu hääl peaaegu sosin. Toetasin kätega vastu lauda, kui Dominic lõpuks võitlemise lõpetas ja ta silmad särama lõid.
Ta ei öelnud enam midagi, lihtsalt vaatas mind vihase ilmega. Mitte kumbki meist polnud oma silmi mujale keeranud.
Ma jäin endale kindlaks, vaatasin talle terve selle aja silma.
Dominic hingas juba väga kiiresti ja ma tundsin, kuidas ta süda peksis, kuigi me ei puutnud kokkugi.
Dominic vist ootas, et mul hakkaks hirmus ja ma alla annaksin.
Naeratasin õrnalt, ning järgmine hetk tõstis ta mu lauale istuma.
Ka minu hingamine kiirenes, kuid mitte hirmust. Dominic piidles mu hingamismuutust hetkeks tõsise pilguga, kuid nähes, et ma endiselt ei keera pilku ära, astus ta veel sammu lähemale.
„See polnud kunagi hirm,“ sosistasin Dominicu endale lähemale tõmmates. Surusin jalad ümber tema ja tema surus oma huuled minu omadele. See oli samal ajal justkui kuum kui süsi, kuid külm kui jää, ometi oli see nii vabastav ja hea tunne.
Dominic tõmbas mu särgi pooleldi katki, kui seda mul seljast kakkus. Ta tõmbas mu pea juukseid pidi kuklasse, käis huultega peaaegu terve mu keha üle. Tõukasin ta endast eemale, hüppasin laualt alla ning tõmbasin ta särgi üle pea.
Dominic surus mu kõvasti vastu seina, vaatas mulle hetkeks otsa ning suudles mind uuesti.
Kuigi see oli valus, oli see mõneti mõnus.
Järgmisel hetkel olin ma Dominicu süles ja teel trepist üles.

Istusin voodi äärel, lina ümber. Ma pole absoluutselt kindel, mida ma hetkel tunnen. Peale selle, et see oli elu kõige parem öö. Dominicu vihahood pole enam hirmsad. Need on erutavad, omamoodi põnevad ja enamasti alati järgneb neile silmi pööritama ajav seks.
Ma poleks kunagi arvanud, et mulle vägivaldne seks võiks meeldida.
Dominic tõusis mu seljataha istuma ning suudles mu kaela.
„See oli,“ sõnas ta suudlemise vahepeal, „erakordne.“
Naeratasin omaette.
Oli tõesti. Kuigi ma pole väga sellistel teemadel rääkija, oli see tõesti midagi omapäraselt väga head.
Lasin pea kuklasse ja suudlesin teda. 

„Aga päriselt nüüd, kus Mic läks?“ küsis Dominic riidesse pannes. Naeratasin end voodile pikali lastes. Simoni sõnad keerlesid mu peas.
„Päriselt, ma ei tea.“
„Eks ma uurin siis ise välja,“ naeratas Dominic ja suudles mind kiirelt.
„Kuhu sa lähed?“ küsisin kella vaadates.
„Mul on...“ jäi ta hetkeks vait, „vaja asju ajada.“
„Olgu, head ajamist,“ naeratasin talle ning ronisin mugavamalt voodile.
Mis asju tal koguaeg ajada on? Ta on järjest vähem aega siin. Mul hakkab vaikselt imelik juba, sest mina olen siin palju rohkem kui Dominic ise.
Käisin kiirelt duši all ja panin riidesse.
Otsisin köögist midagi head süüa, kui Simon minuga liitus.
„Kus Dominic käib koguaeg?“ küsisin, külmkapist salati leides. Isetehtud kartulisalat on parim.
„Ma ei saa sulle seda öelda,“ sõnas Simon ja võttis sahtlist kaks kahvlit.
„Miks mitte?“
„Sest see on Dominicu asi rääkida,“ sõnas ta naeratades ja ulatas mulle kahvli.
„See on lihtsalt veidi imelik, kuidas mina olen siin palju rohkem, kui Dominic ise. Ja miks sina nendega kaasas ei käi?“
Simon on ju enamasti minuga koos. Miks nad Simonit kaasa kuhugi ei võta? Viimasel ajal olen ma enamuse ajast Simoniga veetnud... Mitte, et ma selle üle kurdaks.
„Dominic ei taha, et sinuga midagi juhtuks. Ja nii on sul ohutum.“
„Mis minuga siis juhtuma peaks,“ naersin omaette. See naer kadus, kui ma hakkasin mõtlema sellele kui palju Dominic Simonit usaldab, et peale mu eelmist suurt jama endiselt Simoni mind valvama usaldab.
Simon rääkis pikemat aega kellegagi telefonis, ta nägu muutus järjest tüdinenumaks ning ma läksin selle peale elutuppa ja jäin mingit filmi vaatama, mis oli küll juba poole peal aga see ei häirinud mind.
„Kas kõik on hästi?“ küsisin, kui ta kõne lõpetas ja minuga ühines.
„Ma ei tea,“ vastas ta minu kõrval istudes. Ta oli nii mõtlik.
„Juhtus midagi?“ küsisin pea ta õlale toetades.
Simon sättis mu juuksed mööda õlga ilusti sirgeks, kuid ohkas raskelt.
„Ma arvasin, et ei näe mõnda inimest enam mitte kunagi.“
„Keda? Kas ta ei meeldi meile?“
„Ei meeldi,“ raputas Simon pead ja pani telefoni lauale.
Ta oli mõned minutid nii vaikselt olnud, et ma olin juba filmile keskenudnud, kui ta järsku midagi küsis.
„Misasja?“ vaatasin talle otsa, kuulmata küsimust.
„Kas sa tahaksid minuga korraks sõitma tulla?“
„Muidugi!“ olin püsti tõustes nõus. Mida iganes, et siit majast välja saada, ma ei suuda siin sellises morbiidses meeleolus enam olla.
Dominic on mind viimasel ajal nii palju kui võimalik siin „ohutuses“ hoidnud. Mis minuga tema arvates juhtuma peaks, kui ma välja lähen?
Ma muidugi mõistan, et ta muretseb, eriti arvestades, mis Melissaga juhtus, kuid see ei saa ju nii jäädagi, et ma elan siin ohutuses.
„Kuhu me lähme?“ küsisin nagist jakki võttes.
„Külastame üht vana sõpra.“
Simon oli nii mõtlik, juba alates tollest telefonikõnest.
„Seda kes meile ei meeldi?“
Sain kinnituseks kerge noogutuse.
„Kas me tagasi tulles jäätist ostame?“ küsisin pooleldi oma lapsikuse üle naerdes.
„Kõike, mida sa soovid,“ noogutas Simon mulle naeratades.

Jäime peale tunnist sõitu ühe vana, pooleldi lagunenud kiriku juures seisma.
„Kui me nüüd jumalat otsima lähme, siis ma hea meelega ei osaleks,“ sõnasin pooleldi naerdes, „välja mõeldud sõpradest kasvasin ma ammu välja.“
Simon naeratas ühe suupoolega.
„Hea pakkumine, aga ei.“
Astusin autost välja, kui Simon mind suitsupakiga viskas ning naeris, kui ma selle kinni püüdmise asemel pakiga pihta sain.
„Suitseta ennast siniseks ja anna mulle teada, kui keegi siia tulema peaks.“
„Kas ma kaasa ei saagi tulla?“ küsisin pettunult, „ma võin vabalt ukse juures seista.“
Simon raputas naerdes pead. Ma ajan ta naerma, millegi pärast tõstis see mu tuju, mis sest, et ma pean õue valvama jääma.
„Helista mulle kohe, kui keegi siia tuleb, ja mine siis autosse,“ sõnas Simon mulle otsa vaadates ning sosistas vaikselt, „ma olen kohe tagasi.“
Noogutasin talle ning vaatasin, kuidas ta kiriku väravast sisse läks.
„Ootan hoolega,“ sosistasin omaette ja panin suitsu põlema.
Olin ahelsuitsetaja kombel juba kolm suitsu teinud, kui märkasin siia tänavasse keeramas üht autot. Helistasin kohe Simonile ja istusin seekord autosse, nagu lubasin.
Istusin võimalikult all, et mind kohe näha poleks. Kuigi ma ei tea, keda me ootame, tundus see kuidagi põnev. See viis mõtted eemale kusagil pimedas majas üksi istuvast Mic'ist ja aitas teeselda, et Melissa ei ole surnud.
Auto peatus kiriku ees ja kes iganes sellega sõitis, läks kirikusse sisse.
Mida ma nüüd tegema peaks? Kui need inimesed siin ei meeldi meile, kas ma peaks Simonit aitama või vaikselt autos istuma?
Kuigi õige variant on ilmselge, ronisin siiski tagaistmele ja metsapoolsemast uksest vaikselt välja. Alles siis avastasin, et mul pole mitte millegagi mitte midagi teha. Ronisin uuesti vaikselt autosse ja võtsin kindalaekast taskunoa. Ma ise panin selle ükspäev sinna, kui koju minnes endal peaagu näpud maha lõikasin.
Kõndisin vaikselt võõra autoni ja lõin noaga tugevalt rehvide pehmemaisse ossa. Igaksjuhuks mitu korda. Ega mina ei tea, kui kegelt need katki lähevad.
Kuulsin, kuidas auto uks lahti läks. Keegi oli veel autos! Kurat.
„Mida sa teed?“ küsis tumedasse riietatud mees mulle otsa vaadates.
Surusin noa kokku ja panin selle aeglaselt taskusse.
„Ma...“ ei tulnud mul ühtki loogilist valet pähe.
Mees tuli mulle järjest lähemale, kui ma järjest rohkem taganesin.
Järsku võttis ta siiski mu kätest kinni ja keeras mu seljaga enda poole, hoides mind tugevalt kätest kinni.
„Mida sa ise teed?“ küsisin, kui rabalemisest kasu polnud.
Kiriku uks avanes, ja sealt tuli välja Simon, rääkides mingi naisega juttu. Simon vist isegi naeratas.
Nähes, et see mees mind kinni hoiab, keeras ta koheselt naise poole ja sihtis teda relvaga.
„Lase ta lahti,“ ütles Simon vihasel toonil ja vaatas mehele otsa.
„Ega see ometi Rebekkah pole?“ küsis naine lõbusal toonil, „sa võtsid ta tõesti siia kaasa?“
Vaatasin Simonile otsa, kuid ta ei pilgutanud, lihtsalt vaatas seda meest, relv naise poole suunatud.
„Lase ta lahti,“ sõnas ta uuesti ning peale püssipauku kukkus Simoni ees seisnud naine pikali, hoides oma reiest kinni. Ta nuttis kõva häälega, karjudes, et tal on valus. Mul hakkas temast kahju, kuid mind kinni hoidnud mees tõukas mu maha ning ma ei suutnud enam mõelda tollele naisele, vaid oma katkisele põlvele. Mees sihtis mind relvaga, ning Simon sihtis teda.
„Mida Dominic sinuga teeb, kui sellest kuuleb?“ sõnas mees naeratades, „mis sa arvad, kumba ta rohkem vihkaks?“
Tundsin, kuidas mu hingamine kiirenes. Kuigi ma olin relvadega vist juba harjunud, ei olnud keegi mind varem mõnega sihtinud. Ma ei suutnud vaadata muud, kui relvatoru. Iga hetk võib sealt tulla üks kuul. Lihtsalt niisama, ühe hetkega, ja mis siis edasi saab? Kas siis ongi lihtsalt kõik?
Kuulsin poole sekundilise vahega kaht püssipauku. Kas ma olen nüüd surnud? Valus küll pole. Kas see käibki nii kähku? See suremine?
Niisama lihtsalt ongi kõik. Lihtsalt pimedus, mitte midagi peale pimeduse.
Ma olin alati arvanud, et suremine on valus. Olin viimasel ajal mõelnud, milline surm välja näeb. Ma lihtsalt lakkan olemast. Ükshetk mind lihtsalt pole. On pimedus ja tühjus, täielik vaikus, aga pole mind. Tähendab, mina olen küll, aga mind pole enam teiste jaoks, ma olen üksinda meeletus pimeduses, täielikus vaikuses. Üksi, ja teised on mujal...

 

                                                                                ***

 

Kõik mu ümber hakkas vilisema, nüüd hakkas mu kõrvadel valus. Kas ma jõudsin põrgusse?
Surusin käed kõrvadele, üritades valu blokeerida, kuid see ei töötanud. Tundsin kuidas keegi oma käed mu jalgadele surus.
„Bekka?“ küsis Simon vaiksel häälel.
Tegin silmad lahti. Ma ei olnudki surnud, ma lihtsalt hoidsin silmi kinni. Vaatasin aeglaselt enda ümber ringi. See mees lamas vereloigus mu ees, naine oli ära minestanud.
„Ai,“ sosistasin püsti tõustes. Mu põlv oli katki, vaatasin seda lähemalt, kuna nüüd hakkas see tuikama.
„Simon,“ libises üle mu huulte, kui ma ta verist särki nägin. Tundsin, kuidas veri mu näost minema voolas.
Simon surus käe kõhule.
„See pole midagi.“
Tõmbasin ta särgi aeglaselt üles poole. Ta puusal oli pisike auk, millest imbus palju rohkem verd, kui võimalik peaks olema.
Tõmbasin oma jaki seljast ja surusin selle talle kõhu peale.
„Me peame su haiglasse viima!“ ütlesin Simonit autosse aidates.
Ta raputas pead. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning vajutasin gaasi.
„Me ei saa haiglasse minna,“ ütles Simon.
„Kuhu me siis lähme? Teil oli see oma arst?“
Vaiksel hakkas tekkima paanika, ma ei suutnud enam selgelt mõelda. Terve iste oli juba verd täis, Simon ei tundunud üldse terve, ta hoidis vaevaliselt silmi lahti.
„Simon!“ ütlesin kõvema häälega, kui ta silmad kinni vajuma hakkasid.
„Mida ma teen?“
Simon ei vastanud. Ta üritas ühtlaselt hingata, kuigi iga tõmbega muutus see vaevalisemaks.
Sõitsin nii kiiresti kui vähegi julgesin, kuid tundus, et sellest ei piisa.

Hoidsin pisaraid tagasi, kuigi ma ei kujuta ette, mis saab, kui Simon ka ära sureb. Simon ei tohi mind siia üksi jätta. Mitte niimoodi, mitte minu pärast.
Valisin telefonist Mic’i numbri.
„Palun võta vastu,“ hakkasin peaaegu nutma, kui telefon juba mitu minutit kutsunud oli. Miks ta vastu ei võta! Mida ma teen?!
Viskasin telefoni vihast vastu põrandat.
„Bekka,“ sosistas Simon, „rahu.“
Vaatasin talle otsa, ta oli näost nii valge.
„Mida ma teen, Simon, mida ma teen?“
„Minu,“ üritas Simon midagi öelda, kuid surus oma verised näpud GPSile. Ta vajutas seal mõnda nuppu, ja ma nägin, kuhu ma sõitma pidin.
Kõhus käis kõik ringi, isegi mu käed värisesid.
Jõudsime lõpuks ühe üksiku maja juurde, mis oli igalt poolt puudega ümbritsetud.
GPS juhatas mu siia, mida ma teen siin?
„Simon,“ üritasin teda autost välja aidata, „me oleme kohal.“
Ta üritas kõigest väest püsti seista.
„Võtmed,“ sõnas ta näppudega tasku poole näidates.
Otsisin ta taskust võtmed ja toetasin teda enda peale, et ta tuppa saada.
Leidsin kolmanda katsega õige võtme, tõukasin ukse seljataga kinni ja panin ta elutoas lauale pikali.
„Mis ma nüüd teen? Simon?! Kellele ma helistada võin?“
Jooksin kööki midagi otsima.
Ma veel täpselt ei teanud mida, kuid niisama pealt ma seda vaadata ka ei suutnud.
Leidsin köögist arstisahtli. Võtsin terve sahtli kaasa, kuna ma ei teadnud, mida vaja võib minna.
„Simon,“ raputasin teda käest, „ärka üles!“
Ta ei liigutanud ja ma tundsin, kuidas ma hakkan võitlust pisaratega kaotama.
Tõmbasin ta särgi üles ja otsisin esimese pudeli, millel oli peal „gutasept“.
Tõmbasin rullist suure hunniku sidet ja kallasin selle puhastusvahendiga üle. Üritasin Simoni haava sellega kinni suruda, kuid see muutus kiirelt veriseks.
„Simon, kelle ma siia kutsun? Mida ma teen?“
„Võta pinsetid,“ sõnas ta aeglaste hinge tõmmetega, „sa pead kuuli välja võtma.“
„Ma ei,“ kokutasin, „ma ei oska.“
„Sa saad hakkama,“ sõnas Simon mulle silma vaadates.
Vaatasin oma värisevaid käsi. Need olid juba verised.
Võtsin pinsetid, kallasin need gutaseptiga üle ja tõmbasin nii laiali, kui auk Simoni kõhus lubas. Tundsin kuuli, kuid nähes Simoni nägu, tõmbasin automaatselt käe ära.
„Bekka,“ raputas ta pead.
Hingasin sügavalt sisse. Üritasin uuesti pinsette ta kõhuni viia, kuid ma lihtsalt ei suutnud. Kuidas ma...
Simon pani käe mu põlvele, ma polnud märganudki, et see paaniliselt värises. Vaatasin ta kätt oma põlvel ja surusin jala maha paigale.
Surusin silmad kinni, käed rusikasse ja hingasin mitu korda aeglaselt sisse-välja.
Ma suudan seda. Ma ei lase Simonil ära surra, sest mul on hirmus. Simon loodab minu peale.
Surusin pinsetid ettevaatlikult haava, tundes kuuli, tõmbasin need laiali, et kuul kätte saada. Keskendusin haavale, et mitte Simoni nägu näha.
Kuul hakkas haavast paistma, tõmbasin selle näppudega välja ja viskasin lauale.
„Mis ma nüüd teen?“ küsisin Simonile otsa vaadates.
Mu süda peksis meeletult, üritasin hingamist ühtlasena hoida.
Simon naeratas. Ta vaatas mulle otsa, kui ma veriste kätega juukseid näo eest pühkisin, ja lihtsalt naeratas.
„Õmble kinni,“ sõnas ta sosinal.
Puhastasin haava uuesti ära ja võtsin poolkaar kujuga nõela, näitasin seda Simonile ja ta noogutas, endiselt naeratades.
Ajasin tamiili moodi niidi nõela taha ja üritasin seda läbi Simoni naha torgata. Torkasin teda kaks korda, enne kui sain kokku julguse nõel läbi naha suruda.
Kui ma lõpuks sõlme sidusin ja nõela tagasi karpi viskasin, puhastasin kõik uuesti üle, kaks korda.
„Juua, palun,“ sõnas Simon vaevaliselt.
Aitasin ta diivanile istuma ja võtsin tal verise särgi seljast. Võtsin köögist kannutäie vett ja aitasin Simonil mitu lonksu juua.
Vaatasin oma käsi- need olid endiselt verised.
Küürisin köögis seebiga käsi, kuid tunne oli, nagu ma ei saakski neid puhtaks.
Läksin Simoni hääle peale tuppa tagasi.
„Pane tuli kustu,“ sõnas ta vaiksel häälel.
Lasin tuled kustu ja keerasin ukse lukku.
Vaatasin hetke ringi, leidsin tugitoolilt kokku lapatud teki. Sättisin selle Simonile peale ja istusin tema kõrvale.
„Aitäh,“ sõnas ta naeratades.
Silitasin vaikselt ta juukseid.
„Anna mulle andeks.“
Istusime vaikides, ma kuulasin, kuidas Simoni hingamine ühtlustus.

Avasin silmad Simoni telefoni vibreerimise peale.
„Blondiin tuleb kell kaksteist, hoia Bekkat eemal,“ oli Dominicu sõnumis kirjas.
Blondiin? Mis blondiin?! Ja miks peaks Simon mind temast eemal hoidma?
Vaatasin, kuidas Simon magab, kui mulle meenus, mis ta rääkis Dominicu monogaamsusest...
Kuid kas Simon ise päriselt aitaks Dominicul petmist varjata? Kas Simon oleks nii silmakirjalik?
Simon magas, kuid ta nägi juba palju õigemat värvi välja, kui eile õhtul.
Võtsin oma telefoni ja valisin Dominicu numbri.
„Hei, millega tegeled?“ küsisin, kui ta vastu võttis.
„Hei, töö asjadega. Ja ise?“
Dominic tundus kuidagi tüdinud või pahane.
„On kõik hästi?“ küsisin, kui peale temapoolset vaikust jätkasin kiirelt, „tulime Simoniga sõitma. Ma igatsen sind.“
„Mina sind ka, Bekka, mina ka. Aga,“ oli ta hääl palju sõbralikum, „ole täna õhtul kell kaheksa valmis, ma võtan su meie poolt peale.“
„Okei, kuhu me lähme?“ küsisin, teeseldes rõõmsamat häält.
„See jääb hetkel saladuseks,“ sõnas Dominic, kuulsin, kuidas ta naeratas, „hoia end.“
„Sina ka...“ sõnasin, kui ta kõne kinni pani.
Panin telefoni lauale. Mida ma teen siin? Mis elu see on? Ma näen oma poisssõpra vähem, kui Simonit. Kas meil on üldse suhe?
„Bekka,“ ütles Simon järsku silmad lahti tehes.
„Jaa,“ ehmusin oma mõtetest välja.
Simon tõmbas näppudega üle silmade. „Mis kell on?“
„Kümme läbi veidi,“ vastasin.
Simon vaatas oma telefoni, nähes Dominicu avatud sõnumit, vaatas ta mulle otsa.
„No ma...“ ei osanud ma enda tegu põhjendada.
„Kas sa oled Dominicuga rääkinud?“ küsis ta seepeale ja pani käe õrnalt oma haavale.
Noogutasin ning piilusin teki alt ta sidemes haava. Side polnud verine, mis on ju hea asi... ma arvan.
„Mis ta rääkis?“
„Midagi otseselt, ütles, et teeb töö asju,“ kehitasin õlgu.
„Kas sind häirib see?“ küsis Simon mind endale otsa vaatama keerates.
„See blondiin?“ küsisin, et vastuse välja mõtlemiseks aega võita.
Simon vaatas mulle silma, oodates mu vastust.
„Vist mitte,“ vastasin pilgu ära keerates, „kuigi teada ma seda vist päris ei taha.“
Simon naeratas.
„Kas sa läheks sellepärast ära?“
„Ma... ei.“
Ma ei läheks ära... Ma ju ei ootagi Dominicult mingit igavest armastust. See on kuidagi teistmoodi. Mulle meeldib temaga koos olla, mulle meeldib ka Simoniga aega veeta.
„Väga hea,“ naeratas Simon suure suuga, „kuigi see blondiin on tegelikult politseist.“
Pööritasin oma lolluse peale silmi.
„Ma hetkeks juba...“ raputasin naerdes pead. Miks see mulle korda läks? Kui Dominic tahab, ei ole see minu asi keelata. Kuigi, ta ütles oma kodu kohta „meie poolt“. Sellest mulle piisab...
„Kas sul on valus?“ küsisin Simoni kõhtu vaadates.
„Mitte oluliselt,“ raputas ta pead, „sa oled tubli töö teinud.“
Naeratasin talle otsa vaadates.
„Mida ma sulle süüa teen?“ küsisin püsti tõustes.
„Ükskõik,“ vastas ta mulle kööki järgnedes.
Tegin talle külmkapist leitu põhjal omletti.
„Bekka,“ sõnas Simon keset söömist, „see siin võiks meie saladuseks jääda.“
Simon näitas kahvliga minu ja oma haava poole.
Noogutasin.
„Miks meil nii palju saladusi on?“
„Sest ausus on ülehinnatud.“
„Ehk siis, sul on minuga saladusi ja samas on sul ka Dominicuga minu ees saladus?“ küsisin täpsustuseks.
„Ja mul on Dominicuga Mic’i ees saladusi, ja meil on Mic’i saladus Dominicu ees.“
Jäin hetkeks mõtteisse. Miks on neil nii palju üksteise eest vaja asju hoida? Kui nad kõik oleks ausad, kas elu ei oleks mitte kergem?
„Aga kui teil poleks saladusi?“ küsisin ühtäkki avastades, et kui me räägiks Dominicule, kus Mic on, hoiaks see ära tüli Dominicuga.
„Kui meil poleks neid saladusi, ei toimiks mitte miski.“
Kuidas Simon saab selles nii kindel olla? Kuidas ta teab, et ausus rikuks kõik ära?
„Aga kui me räägiks Dominicule kus Mic on, aga Dominic teeks näo, et ta ei tea seda?“ üritasin ma oma nägemust seletada.
„Aga see ei käi nii, sest kui Dominic teeks midagi, oleks meie süüdi,“ selgitas Simon.
„Aga kui Mic’iga juhtub midagi?“
„Siis me kas aitame teda ise, või ütleme, kus ta on,“ naeratas Simon, nagu see oleks nii loogiline.
„Ehksiis me hoiame saladusi seni, kuni see kasulik on?“
„Sa hakkad vist juba aru saama,“ muheles Simon.
Naeratasin endamisi. 

Ma tahtsin koju minna, mis tähendas, et ma pidin ise Simoni autoga sõitma. Me olime juba poolel teel, kui Simon järsku võttis ühe käega kindalaekast kinni ja teisega hoidis oma kõhtu.
„Sõida sellest autost mööda,“ sõnas Simon mulle julgustavalt naeratades.
„Miks?“ küsisin teed vaadates. Me olime linnas, üherealisel teel, ning sõitsime niigi veidi kiiremini, kui kiirusepiirang.
„Mu haav vist rebenes,“ sõnas Simon.
Hetkega oli läinud kogu mu hirm, ning see asendus hirmu ja loogilise mõtlemisega. Ma pean midagi tegema, ma ei saa lasta Simonil uuesti peaaegu ära surra.
Mõningad meetrid eespool oli tulemas bussipeatus, mille pikkus oli silma järgi umbes kakskümmend meetrit või sinna lähedusse.
„Auto kiirendab kaks meetrit sekundis, niiet lase käia,“ sõnas Simon samuti bussipeatust vaadates.
Sõitsin juba täiesti ees oleva auto taga, kui keerasin hinge kinni hoides bussipeatusrajale ja vajutasin gaasi peaaegu põhja. Tundsin, kuidas ma istmesse vajusin. Hetkeks oli mul hirm tagasi oma rajale keeramise ees. Ma pole kunagi autoga nii kiiresti sõitnudki, mis saab, kui ma keeran teelt välja?
Samas tuksus mu peas mõte Simoni haavast.
Enne, kui ma arugi sain, olime me tagasi oma rajas ja ma vajutasin pidurit, et mitte järgmisele autole otsa sõita.
Simon pani käed sülle tagasi ja naeratas omaette peeglisse vaadates.
„See oli päris hea,“ sõnas Simon, vaadates spidomeetrit. Ma sõitsin endiselt viiekümne alas seitsmekümnega.
„Sa võid nüüd aeglustada, kui tahad,“ naeris ta rahulolevalt, kui ma vastassuunavööndisse piilusin, üritades välja mõelda, kuidas järgmisest autost mööda saada, „ära mind ära ka tapa.“
Aeglustasin ning vaatasin hetkeks talle otsa. Ta ei hoidnud enam oma kõhust kinni. Ta särk oli ka puhas.
„Mu haavaga on kõik hästi,“ sõnas ta rahulikul, veidi iroonilisel toonil.
„Aga,“ olin ma üllatunud.
„Ma tahtsin näha, mida sa teeks,“ ütles ta telefoni otsides.
Vaatasin otse teele.
„Aga kas sa märkasid, kuidas vajaduse korral julgesid sa niimoodi sõita?“
Tegelikult on Simonil õigus. Ma poleks elu sees julgenud niimoodi keset linna võõrast autost mööda sõita, kui Simon poleks oma haava ära kasutanud. Kui ma oleks teadnud, et ta haavaga on kõik tegelikult korras, ei oleks ma  sellele mõeldagi julgenud. Aga midagi hullemat kartes kadus mu hirm möödasõidu ees.
Naeratasin omaette.
„See oli päris vahva,“ tunnistasin lõpuks.

Kui me minu maja juurde jõudsime, polnud ema kodus. See ei üllatanud mind. Jätsin Simoni elutuppa istuma, ning läksin oma tuppa.
Pakkisin mõningad asjad kotti ja hakkasin sellega alla tagasi minema, kui avastasin, et emal on rõduuks toas lahti. Tuul puhus ta laua pealt suure hunniku pabereid maha. Panin ukse kinni ja üritasin paberid ilusti lauale tagasi saada, kui mulle jäi kätte üks pisikeselt täis kritseldatud leht.
Seal olid punktide kaupa üles toodud igasugu rikkumisi ja osadele oli pastakaga ring ümber tõmmatud, osade järel mingid initsiaalid.
Üritasin sellest veidi aega aru saada, kuid andsin alla. Ega mu emal poleks selliseid pahandusi ja teistest on mul ükskõik.

„Simon, võime minna,“ sõnasin talle trepist alla minnes.
„Oota, ma kohe,“ sõnas ta ja ma ootasin mõned minutid, kuni Top Gear läbi sai.
Naeratasin omaette, Simon on kuidagi teistsugusem inimene, kui need, kellega ma vanasti harjunud olin. Ma ei kujutaks enam oma elu ilma temata ettegi.
Läksime tagasi Dominicu juurde, viisin asjad üles tuppa, kui kuulsin Rickyt Simonile midagi veidi pahaselt seletamas.
“See ei ole sinu teha, ja sa ei pea mulle ütlema, et nii pole õige. Ma polnud üldse teadlik sellest. Arvad, et mulle oleks see plaan sobinud?” ütles Simon tõsise häälega.
“No mina ei kavatse valetada ka,” ütles Ricky pahaselt.
“Keegi ei eeldagi seda, ma arvan. Aga pigem mine lihtsalt ära,” ütles Simon. Olin üllatunud, miks Simon Rickyt minema saadab?
Läksin trepist alla, kui Ricky mulle kiirelt lehvitas ja seejärel uksest välja tormas. Ta isegi ei vaadanud mulle peaaegu otsa.
“Mis Rickyl on?” küsisin Simoni tõsist ilmet vaadates. Simon raputas pead.
“See politsei asi ajab kõiki vaikselt närvi,” selgitas Simon ning pakkus, et teeb kohvi.
“Mida see politseinik üldse tahab?” küsisin kööki istudes.
“Nad üritavad mingit jama kokku keerata, aga ära muretse, kõik on kontrolli all,” naeratas Simon, nagu midagi poleks halvasti. Kui ma poleks enne nende vestlust Rickyga pealt kuulnud, ma isegi usuks teda.
Istusime vaikuses, Simon lahendas ristsõna, mille ta tänasest lehest leidis, mina vaatasin internetis ringi.

Tundsin, kuidas mu telefon taskus vibreerima hakkas. Mic helistab!

Võtsin telefoni vastu.
“Tsau.”
“Hei, kuule, ära ütle, et sa minuga räägid,” ütles Mic vaiksel toonil.
“Okei,” vastasin tülpinud tooniga, ma olen selle valetamise ja varjamisega vist hästi kohanenud.
“Mis teoksil?” küsisin kohvi juues. Simon vaatas mulle korraks otsa, naeratasin talle ja toetasin pea käele.
“Midagi. Anna andeks, et ma veel tagasi pole tulnud,”sõnas Mic.
“Täitsa võimalik,” vastasin, et Simon ei hakkaks huvi tundma, kellega ma räägin.
“Ma tahtsin teada anda, et Melissa matused on homme,“ sõnas ta vaiksel häälel, „Dominic teab.“
„Okei,“ vastasin samuti vaiksel toonil. Ma ei taha mõeldagi millised päevad Ric'il olnud on, kuidas ta kusagil selle aja üksinda on olnud. Mida ta teinud on?
„Ma...“ hakkas ta midagi ütlema, kuid jäi vait. Olime mõne minuti vaikuses olnud, kui kuulsin ta ohet.
„Homme näeme,“ sõnas ta ning lõpetas kõne.
Ütlesin küll peale seda tsau, kuid ta ei kuulnud mind enam.