Üheksas

 

Järgnevad kaks päeva möödusid võrdlemisi veidralt, Dominic polnud enamuse ajast kodus, kuid Simon seevastu ei käinud peaagu korrakski mu kõrvalt ära. Ma isegi viskasin nalja, et kas ta tahab minuga dušši alla kaasa tulla.
Mic tundis end ka võrdlemisi halvasti, kuna ta kirjutas mulle pea iga tund ja küsis, kas saab minu heaks midagi teha. Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et ma vist peaksin end tundma palju halvemini, kui ma tundsin. Kõik vähemalt käitusid minuga teistmoodi ning ma ei osanud seda kuidagi muuta.
Hakkasin kööki minema, kui kuulsin Dominicu seal kellegagi rääkimas. Ma ei tahtnud neid segada ning mõtlesin, et annan neile hetke, et vestlus lõpetada ning jäin elutuppa seisma.
„Me ei saa lasta neil arvata, et nad võivad juhtunu tõttu ilma tagajärgeteta muudkui teha mida tahavad,“ sõnas mulle tundmatu mees veidike ärritatud toonil.
„See ei olegi plaan,“ sõnas Dominic rahulikult.
„Siis sa peaksid midagi ette võtma, ja kiiresti,“ sõnas mees endiselt ärritatult, „enne kui keegi teine ise võtab.“
„Ma tean,“ vastas Dominic rahulikult ning sellele järgnes mõningane vaikus.
„Thomasel on roides kaks mõra, ta ei saa vähemalt kaks kuud trenniga jätkata,“ sõnas mees veidi hiljem natuke rahulikumal toonil, „meil oli väga raske seda ta emale selgitada.“
„Ta ema ähvardas kohtusse minna,“ jätkas mees veidi vaiksemal toonil.
„Ma hoolitsen selle eest,“ sõnas Dominic mõistvalt.
Tundsin end nüüd veel rohkem süüdi. Ma ei tahtnud sellist porbleemi tekitada, ma tahtsin vaid Mici kaitsta...
„Ära muretse, me ajame selle asja korda,“ sõnas Simon. Ma ei teadnudki, et ta samuti köögis on. Järsku avanes köögi uks ning ma astusin kiirelt paar sammu eemale, et mind koridori varjus näha poleks. Jakop kõndis minust mööda, ta raputas vaikselt omaette pead ning läks välisuksest välja.
„Dominic,“ sõnas Simon, kui ma uuesti köögile lähemale astusin.
„Ma tean,“ ütles Dominic veidi ärritatult, „mis sul arus oli?“
„See oleks teist pidi palju hullem olnud,“ sõnas Simon.
„Sa ei tea, mis teist pidi olnud oleks,“ sõnas Dominic ning Simon vaikis.
„Miks sa teed seda?“ küsis Dominic seejärel veidi rahulikumalt.
„Mida sa täpsemalt mõtled?“
„Miks sa paned teda sellistesse olukordadesse?“
„Ma ei pane teda mingitesse olukordadesse,“ vastas Simon turtsatades.
„Ta ei oleks selles olukorras, kui sa poleks teda kaasa võtnud,“ jäi Dominic oma arvamusele kindlaks. Nad räägivad minust ja sellest õhtust kui kaklus toimus...
„Ega ma teda vastu tahtmist sinna ei toonud,“ sõnas Simon, mille peale Dominic turtsatas.
„Ma ei sunni teda mitte millekski, ma lihtsalt olen temaga nõus, kui ta ise soovi avaldab,“ selgitas Simon ja see pani mind natuke naeratama.
„Siis lõpeta see ära,“ sõnas Dominic taas veidi pahasemal toonil.
„Ja mis, hoiame teda igavesti siin, kus ohutu on?“ küsis Simon natuke naerdes.
„Ei,“ vastas Dominic, „aga ehk sa ei tekita meelega selliseid olukordi.“
„Milliseid olukordi?“
„Simon, ära pressi teda tegema asju, mida ei peaks,“ sõnas Dominic.
„Ma ei pressigi, äkki sa pigem ära ürita piirata teda?“
„Mida sa tahad temast? Miks sa tahad teda muuta?“
„Ma ei tahagi teda muuta, aga ma ei taha ka teda tagasi hoida, kui ta ise tahab muutuda.“
„Aga sa ei peaks seda muutust meelega suunama, Simon, kõik ei pea olema sellised inimesed nagu meie.“
„Sa arvad, et ta muutub samasuguseks nagu sina või mina?“
„Ei...“ sõnas Dominic veidi kurvalt, „niiet ära ürita teda suunata samale rajale.“
„Ma tahan, et ta oleks õnnelik,“ sõnas Simon.
„Arvad, et ta nüüd on õnnelik?“
„Ei, selles asi ongi, ma arvan, et ta pole juba pikka aega õnnelik olnud.“
„Ja sa arvad, et ta saab õnnelikuks, kui sa pressid teda tegema asju, mida ta ise ei teeks?“
„Me ei tea, mida ta teeks või ei teeks,“ sõnas Simon veidi mõtlikult, „aga nii ta ka õnnelikuks ei saa.“
„Nii all mõtled sa, et minuga?“ küsis Dominic rahulikul toonil.
„Jah,“ vastas Simon ja seda kuuldes käis mu südamest mingi imelik valulik torge läbi. Miks Simon arvab, et ma õnnelik ei võiks olla? Või miks ta ütleb, et Dominic mind õnnelikuks teha ei saa? Nüüd ma veidi juba kahetsen, et ma nende vestlust kuulama jäin, ma ei oleks pidanud seda tegema.
„Kas me vähemalt oleme ühel nõul, et ta ei pea teadma mida Pronkovitch korraldab?“
„Muidugi,“ sõnas Simon ning edasi järgnes mõningane vaikus.
Otsustasin selle ebaviisaka salakuulamise lõpetada ning astusin kööki. Tuju oli kuidagi halvaks muutunud, ma ei tea miks Simon arvab, et ma õnnelik ei ole. Ma ise leian, et ma pole vist kunagi ennast kusagil nii hästi tundnud, kui nendega siin.
„Tere hommikust,“ sõnasin uksest sisse astudes. Simon naeratas ja pakkus mulle kohvi. Noogutasin talle vastuseks ning istusin Dominicu kõrvale, kuid ta vaatas mulle vaid hetkeks otsa ning vastas vaid kuiva 'tere hommikust'.
Üritasin käituda, nagu ma poleks nende vestlust kuulnud ning naeratasin Simonilt kohvitassi võttes.
Märkasin, kuidas Dominic ja Simon vaatasid üksteisele korraks väga tõsiste nägudega otsa ning Dominic tõusis seepeale püsti ja kõndis elutoa uksest välja.
„Kas kõik on korras?“ küsisin Simonile otsa vaadates.
„Muidugi,“ vastas ta naeratades ning istus pukile minu vastas.
„Kindel?“ küsisin uuesti, lootes, et ta räägib mulle midagi teemadel, mida ma juba tean. Ta kehtitas noogutades õlgu, nagu kõik olekski hästi.
Jõin oma kohvi lõpuni ning terve aja mõtlesin nende eelnevalt vestlusele. Ma tahtsin Simonilt küsida, miks ta arvab, et ma õnnelik ei ole, kuid ma ei osanud seda kuidagi teemaks tuua ilma, et ma peaks mainima, et ma nende vestlust pealt kuulasin.
Tõusin püsti ja naeratasin viisakalt, enne kui Dominicu otsima läksin.
Leidsin ta viimaks kabinetist, kus ta istus laua taga ning luges mingit paberit.
„Hei,“ sõnasin talle naeratades, kui uksest sisse astusin ning selle vaikselt oma selgataga lukku keerasin.
„Hei,“ sõnas ta vaid korraks mulle otsa vaadates.
„Kas kõik on hästi?“ küsisin vaikselt talle lähemale kõndides.
„Muidugi,“ vastas ta võrdlemisi külmalt ning ei tõstnud hetkekski pilku paberilt.
„Kindel?“ küsisin vaiksel häälel ning toetasin end vastu lauaäärt ta kõrval.
„Jah,“ vastas ta taaskord mulle otsa vaatamata.
„Sa tundud pahane,“ jätkasin vaiksel häälel.
„Ei,“ vastas ta pead raputades.
„Mmmm,“ üritasin leida uut viisi, kuidas kolmandat korda sama asja küsida.
„Mul ei ole selleks praegu aega, Rebekkah,“ sõnas ta viimaks, kui ma teda õrnalt jalast nügisin. Lükkasin end selle lause peale laualt püsti ning jäin tema kõrvale seisma.
„Milleks täpsemalt?“ küsisin veidike pahameelselt.
„Mis iganes see siin praegu on,“ vastas ta endiselt ükskõiksel toonil.
„Ja siis sa ütled, et kõik on hästi ja sa pole pahane?“ küsisin teda jälgides, kuid ta vaid ohkas ega vaadanud mulle otsa. Raputasin pead ja hakkasin juba ära minema, kuid keerasin end uuesti tema poole ning jäin seisma. Ma ei saa niimoodi ära minna, ma ei saa seda arusaamatust niimoodi jätta. Hiljem on seda palju raskem lahendada, kui praegu.
„Kas sa oled minu peale pahane?“ küsisin viimaks, kui ta endiselt mitte midagi ei öelnud.
„Kas peaksin olema?“ küsis ta vaid vastu.
„Ei,“ kehitasin õlgu, „aga tundub küll seda moodi. Lihtsalt ütle, mis sind häirib?“
Ta raputas naeratades pead. „Mitte miski.“
See ei kõlanud absoluutselt usutavalt kui ma nägin, kuidas ta sügavamalt hingas ning korraks käe rusikasse surus ning selle kohe taas lahti lasi ning uuesti oma loetava paberi kätte võttis.
Mida ma tegema peaks? Kas ma peaks ta üksi jätma ja laskma tal sellest vestlusest tekkinud valesid mõtteid mõelda? Või peaksin proovima rohkem, et asja selgitada?
Ohkasin endamisi oma mõtete peale, kuna ma ei suutnud otsustada, mida teha.
„Kas on veel midagi?“ küsis ta viimaks ning vaatas mulle lõpuks otsa. Ta pilk oli pahane ja hetkeks tahtis minus tekkida õrn soov lahkuda, kuna kartsin teda päriselt pahaseks ajada.
„Vist mitte,“ kehitasin õlgu ning astusin sammu akna poole ta seljataga. Vaatasin aknast välja, et oma mõtetes selgust saada ja otsustada, mida ma teen. Vaatasin kuidas aednik kuurist muruniidukit välja tassis ning selle käima pani.
„Sa ei peagi mulle kõike rääkima,“ sõnasin viimaks ümber keeratas ja märkasin, et Dominic seisab mu selja taga, „kuid sa pead minuga rääkima, kui sind miski häirib.“
Ta vaatas naeratades aknast välja ning raputas pead.
„Dominic,“ sõnasin natuke pahaselt. Miks ta ei võiks lihtsalt öelda, mida ta mõtleb.
„Mida sa tahad, et ma ütleks?“ küsis ta mulle sammu lähemale astudes, ta tundus veidi pahane.
„Mis iganes sind pahaseks on teinud,“ sõnasin vaikselt ja ta keeras pilgu uuesti minule, „kas see on Simoniga seotud?“
Ta kissitas õrnalt mulle otsa vaadates silmi ning ei öelnud midagi. Mida rohkem ta mind nii vaatas, seda ärritunum ta tundus.
„Rebekkah,“ hakkas ta viimaks midagi ütlema, kuid ma segasin vahele, „see on siis Simoniga seotud?“
Ta vaatas endiselt mulle silma kuid ma märkasin, et ta lõug kangestus kramplikult ja ta silmi tekkis taaskord tugev pahameel, mis justkui pani ta silmad veidi rohkem särama.
Astusin väikse sammu tagasi ning avastasin, et mu selja taga on sein. Vaatasime endiselt vaikides üksteisele silma, kumbki meist ei keeranud pilku ära.
„Dominic,“ sõnasin viimaks praktiliselt sosinal, seistes seljaga vastu seina. Ta seisis minust vaid mõne sentimeetri kaugusel ning kui ma ta nime ütlesin, kissitas ta veidike rohkem silmi ning pani ühe käe minu kõrvale vastu seina.
„Milles asi?“ küsisin praktiliselt sosinal, kuigi ma teadsin täpselt, et asi on Simonis.
Ta raputas pead, kuid ei pööranud silmi minult.
„Mis asi?“ küsis ta vastu.
„Miks sa pahane oled?“ küsisin uuesti aeglaselt.
„Kes ütles, et ma pahane olen?“ küsis ta seepeale.
„Ei öelnudki, aga enne Simoniga,“ hakkasin selgitama, kuid Dominic surus seepeale uuesti hambad nii tugevalt kokku, et ma nägin kuidas ta lõug pingule tõmbas.
„Muidugi Simon,“ sõnas ta pahaselt läbi kokku surutud hammaste.
„Ei ole,“ raputasin pead. Ta seisis mulle nii lähedal, et ma tundsin ta kehasoojust enda oma peal ja mulle meenus ta sarnane pahane pilk tollest õhtust Markuse verandal. Mulle meenus, kuidas ma tol korral veidi tõesti kartsin teda tol momendil, kuid praegu ei tunne ma üldse sama, kuigi pilk on võrdlemisi sarnane.
„Ükspäev see Simon veel,“ hakkas Dominic midagi ütlema, kuid ma raputasin talle silma vaadates pead ja ma tundsin, kuidas mu süda hakkas kiiremini lööma ning mu hingetõmbed muutusid kiiremaks ja lühemaks. Hammustasin oma huult ning see pahane pilk, millega ta mind vaatas, tekitas kogu mu kehas õhinat ning ma neelatasin, soovides, et ta mind suudleks.
Ta vaatas viivuks mu huuli ning seejärel taaskord silmi kissitade mulle silma. See pilk pani mind uuesti neelatama ning hammustasin veidi liiga tugevalt oma huulde. Dominic tõmbus minust veidi eemale ning ta võttis ka oma käe ära. Ta vaatas viivuks taas mu huuli, mida ma endiselt hammaste vahel hoidsin kõvemini, kui peaks.
„Kas sa,“ hakkas Dominic küsima, ta pilk ei olnud enam pahane, kuid ma raputasin koheselt pead. Ta tahtis küsida, kas ta hirmutab mind. Kuid see, mida ma tunnen, ei ole absoluutselt hirm.
Lasin oma huulest lahti ning naeratasin talle. Libistasin oma sõrmedega õrnalt mööda ta kõhtu alla poole ning ta vaatas mu kätt ja seejäärel keeras pilgu uuesti mulle, ta naeratas ühe suu poolega ning ma olin kindel, et ta nüüd mõistis, et see pole absoluutselt hirm, mida ma tunnen.
Mu sõrmed jäid ta püksivärvli äärele tantsisklema ning järsku tõmbasin ta värvlit pidi enda vastu. Ta vaatas mulle hetkeks naeratades silma ning seejärel suudles mind tugevalt. Tundsin, kuidas kogu mu keha õhetas, mind isegi ei huvitanud, et me olime ta kabinetis või et keegi võis seda aknast näha.
Hetk hiljem tõmbus ta minust eemale ja mulle naeratades keeras ta mind näoga seina poole ning suudles õrnalt mu kaela. Tundsin, kuidas mu pea jälle ringi käima hakkas.

Kohendasin kleiti ja Dominic vaatas mind naeratades, kui pükse jalga tagasi pani.
„Ma lähen dušši alla,“ sõnasin talle otsa vaadates, „kas tuled ka?“
Ta noogutas ning võttis mu käest kinni. Me polnud endiselt rääkinud sõnagi Simonist ja nende vestlusest, kuid ma loodan, et saame seda siiski teha. Ma ei usu, et seks päriselt selle probleemi lahendas...
Dominic seisis minu vastas ja riietas mind aeglaselt lahti, visates kõik mu riided pesukorvi kõrvale maha.
„Dominic?“ küsisin talle otsa vaadates, kui me lihtsalt voolava vee all üksteisele otsa vaatasime.
„Jah?“ küsis ta naeratades vastu.
„Mis juhtus?“ küsisin ning astusin talle sammu lähemale ja tõmbasin käega läbi ta märgade juuste.
„Midagi ei juhtunud,“ raputas ta pead ning proovis endiselt naeratada.
„Ma tean, et miski häirib sind,“ sõnasin vaiksel toonil, ning suudlesin teda õrnalt.
Mõni hetk hiljem tõmbus ta eemale ja vaatas mulle lõbustatult otsa.
„Kas sa just üritasid ise oma algatatud vestlusest seksiga kõrvale hiilida?“ küsis ta muiates ning mu käsi libises mööda teda alla poole, kuniks tundsin, et pidin sellega nõustuma.
„Mulle tundub küll nii,“ sõnasin naeratades, kuid jätkasin ta õrritamist.
„Aga ma võin kaht asja korraga teha,“ sõnasin vaiksel häälel.
„Minuga seksida ja Simonist rääkida?“ küsis ta naeratades.
Kehitasin õlgu ja suudlesin ta kaela.
„Kui sa tahad Simonist rääkida?“
Ta raputas pead ja võttis mu käest kinni, peatas sellega mu tegevuse ning asetas mu käe mu kõrvale.
„Ei, ma ei taha Simonist rääkida,“ sõnas ta ning astus kabiinist välja ja võttis rätiku, hakates end kuivatama.
„Millest sa siis rääkida tahad?“ küsisin sama tehes.
„Mina ei tahtnudki rääkida,“ sõnas ta õlgu kehitades, kuid ei vaadanud mulle otsa.
„Siis miks ma siin olen, kui sa minuga rääkida ei taha?“ küsisin veidike pahaseks saades. Ma ei oska enam teistiti küsida ühte ja sama asja, mida ta lihtsalt ignoreerib.
„Ma ei tea,“ vastas ta samuti korraks pahaselt.
Kuigi ma ju eeldasin, et mu ühe ja sama asja küsimine lõppeb viimaks millegi sellisega, tegi see vastus endiselt veidike haiget. Ma ei tahtnud teda ju pahandada, ma lihtsalt tahtis sellest rääkida, et ta ei saaks asjast valesti aru. Ma ei ole temaga õnnetu, vahet ei ole, mida Simon arvab, et ta teab.
„Bekka,“ vaatas ta mulle kohe otsa ning oli näha, et ta kahetseb öeldut.
Raputasin pead ning kõndisin temast mööda ja hakkasin riidesse panema, kui ta mulle järgnes ning mu kõrvale seisma jäi.
„Bekka,“ sõnas ta uuesti, teades, et ma olen pahane ning plaanin sellest rääkimata ära minna.
„Mul ei ole midagi öelda,“ sõnasin vastu ja jätkasin kiirelt riietumist.
„Bekka,“ sõnas ta pead raputades, „sa tead, et ma ei mõelnud seda.“
„Aga ometi sa ütlesid seda,“ vastasin talle ja otsisin oma telefoni voodipatjade vahelt.
„Rebekkah lõpeta ära,“ ütles ta veidi pahasemalt, kui ma telefoni leidsin ning ukse poole suundusin.
„Kui sa ei tea, mida ma siin teen, siis ma parem ei ole siin,“ ütlesin talle endiselt pahasel toonil. Ta seisis ukse ees ja vaatas mulle tõsise ilmega otsa, kuid astus siis ohates mu teelt eest ning vaatas mõtlikult maha.
„Võib-olla nii ongi parem,“ sõnas ta viimaks, kui ma juba ust avama hakkasin.
Mu käsi jäi selle lause peale lingil seisma. Ma ju teadsin, milles asi, kuid ma ei tahtnud seda siiski otse välja öelda.
„Dominic,“ ütlesin talle otsa vaadates, „kas sa päriselt arvad seda?“
Ta vaatas mulle pikalt silma enne kui viimaks pead raputas.
„Ei, ei arva,“ sõnas ta järsku erksamalt, „oota palun hetk, ma panen riidesse.“
Ta pani kiirelt riidesse ning ma seisin endiselt liikumatult ukse kõrval.
„Rebekkah,“ sõnas ta uuesti minu ees seisma jäädes.
„Ma ei taha, et sa õnnetu oleks,“ sõnas ta viimaks ausalt mulle otsa vaadates.
„Miks sa arvad, et ma õnnetu olen?“ küsisin talle kulmu kortsutades. Kas oli siis mõtet sellise võrdlemisi lolli asja pärast nii pikalt puigelda?
Ta tõmbas mind oma embusesse ja surus huuled õrnalt mu juustesse.
„Ma ei taha, et sinuga midagi juhtuks,“ sõnas ta praktiliselt sosinal.
„Ma ei ole üldse õnnetu, Dominic,“ sõnasin samuti praktiliselt sosinal, ning kallistasin teda kõvasti vastu. Tundsin, kuidas ta endamisi pead raputas.
„Ma päriselt ei ole õnnetu,“ kordasin end veidi valjema häälega.
„Kas Simon arvas, et ma olen õnnetu?“ küsisin, kuid Dominic vaikis ega vastanudki mulle.
„Kui ta nii arvas, siis ta eksis,“ jätkasin ise selgitamist, „Dominic, sa teed mu väga õnnelikuks.“
Tundsin, kuidas ta selle peale naeratas, kuigi ta midagi ei öelnud.
„Sa ei kujuta ettegi,“ sõnas ta viimaks ning silitas õrnalt pöidlaga mu õlga.
See aga pani mind naeratama ning mulle meenus mu unenägu. Kas ma olen Dominicu meeletult armunud? Kas tema on?
Kuulsime, kuidas Dominicu telefon korduvalt laual värises ja viimaks lasi ta minust lahti ning luges oma sõnumeid.
„Ma pean minema,“ sõnas ta tõsise näoga ning suudles mind kiirelt, enne kui uksest väljus.
Seisin veel hetke naeratades keset tuba, enne kui samuti elutuppa suundusin. Igal pool oli vaikus, kedagi polnud kusagil näha.
Istusin diivanile ja jäin mõtlema Pronkovitchist. Mis saab seoses selle sadamaga, mida ta kontrollib? Mis saab Thomasest? Kas ta ema annaks tõesti oma lapse isa kohtusse ning võtaks Thomase seaduslikult enda juurde elama? Ma muidugi ei tea üldse, mis olukord sellega on ja miks asi nii on lahendatud...
„Bekka?“ küsis Simon teist korda, kui ma viimaks teda tähele panin.
Vaatasin talle otsa ja ta istus minu kõrvale.
„Kõik korras?“ küsis ta mu mõtliku ilmet vaadates.
„Mis sellest jamast saab?“ küsisin ausalt oma mõtteid sõnastades.
„Millisest jamast? Kõik on korras,“ valetas ta automaatselt.
„Aga,“ tahtsin midagi öelda, kuid proovisin leida sõnu ilma end sisse rääkimata, „Thomas?“
„Temaga on samuti kõik korras,“ valetas Simon uuesti.
„Kuidas? Pronkovitch lihtsalt leppis olukorraga?“ proovisin jätakata antud teemal.
„Ei,“ vastas Simon mulle otsa vaadates, „aga tal ei jää muud üle.“
Närisin oma huult seestpoolt ning Simon märkas seda.
„Mida sa täpsemalt mõtled?“
„Kui nad Mic'i üksi kusagil näevad, kas sa arvad, et nad,“ alustasin lauset, kui õnneks ei pidanud ma seda lõpetama. Simon raputas koheselt pead.
„Ma ei usu, et Mic end sellisesse olukorda paneks...“
Noogutasin selle peale, kuigi see ei vastanud päriselt mu küsimusele.
„Kas temaga poleks võimalik lihtstalt rääkida?“
„Kas sa leiad, et Dominic on seda sorti inimene, kes lihtsalt räägiks temaga?“ küsis Simon vastu, kuid ma ei suutnud ta näoilmest välja lugeda kas see oli sarkasm või ta päriselt küsis mu arvamust. Kuigi kahjuks teeb see suhteliselt sama välja....
Ma ei usu, et Dominic temaga rahulikult rääkides asja lahendada üritaks, eriti peale hommikust vestlust Jakopiga.
„Kas sa tead, kuhu Dominic läks?“
„Kas sa tõesti tahaksid teada?“ küsis Simon veidi kulmu kortsutades.
„Jah,“ noogutasin aeglaselt.
„Täna pidi üks kaubalaev saabuma Pronkovitchi sadamasse, kuid see plahvatas mõni kilomeeter enne sadamat,“ sõnas Simon, „Dominic läks sellega tegelema. Ta isa hakkas juba vaikselt asja vastu huvi tundma.“
„See on kõik minu süü,“ sõnasin vaikselt ja keerasin pilgu maha, et mitte Simonile otsa vaadata.
„Mitte päris,“ vastas Simon.
„Pigem on,“ kehitasin õlgu, „seda probleemi poleks, kui ma ei oleks...“
„Bekka,“ katkestas Simon mind, „sel ei ole vahet. Me ajame selle korda.“
Noogutasin ning jäin uuesti mõttesse. Aga kui nad teevadki Mic'ile nüüd minu pärast haiget? Õrnad külmavärinad jooksid üle terve mu keha.
Võtsin telefoni ning googeldasin PG'd, tuleb välja, et see on Pronkovitchi jõusaal sadamate läheduses. Võib-olla peaksin ma temaga ise rääkima ja selgitama talle, mis juhtus? Äkki ta ei tea täpselt, mis tollel õhtul juhtus ning kui ma talle seda selgitaks, siis ta oleks mõistlik ning me saaks selle jama seljataha jätta?
Simon tõusis järsku püsti ning suundus köögist kohvi võtma. Palusin ka endale tassi tuua, kuid kohe kui ta oli elutoast lahkunud, tõusin püsti ning läksin kiirel sammul kabinetti, ma tean, et seal kapis on seif, kus on relv.
Võtsin selle seifist välja ning panin oma käekotti. Kui ma trepist alla tagasi jõudsin, istus Simon juba elutoas diivanil ning klõpsis telekanaleid. Hiilisin väga vaiksete sammudega välisukseni ning panin selle enda järel väga õrnalt kinni. Läksin garaaži ning seal seisis üks hall honda, mida ma varem näinud polnud, kuid võtmed olid auto katusel. Käivitasin auto ja sõitsin sellega garaažist otse tagavärava kaudu välja, et Simon mind aknast ei näeks.
Sõitsin GPSi järgi sadama suunas, kuid hakkasin endas kahtlema. Kas see on õige, mida ma teen? Mis saab siis, kui asi ei lähe nii, nagu ma loodan? Kas ma teen sellega asja hullemaks? Jäin teeäärde seisma ning tegin kaks suitsu, üritades ostustada, mida ma teha tahan.
See on minu korraldatud jama ja ma vähemasti pean proovima seda lahendada...
Sõitsin veel umbes viisteist minutit, kui jõudsin viimaks kaardil kuvatud asukohta. Parkisin auto teisele poole teed ning hingasin julgustavalt sisse ja välja.
Astusin sihikindlalt jõusaali uksest sisse ning küsisin laua taga pabereid lugevalt neiult, et kust ma Pronkovitchi leida võiksin. Ta suunas mind ruumi tagumisse otsa, kus kaks meest poksiringis lööke harjutasid.
Seisin ringi lähedale ning jäin neid vaatama, mõni hetk hiljem nad märkasid mind ning lõpetasid oma tegevuse. Üks neist võttis oma kaitsme peast ning ronis ringi piirete vahelt välja ja jäi minu ette seisma. Ta oli umbes kolmekümnendate alguses, pruunide silmade ja siilisoenguga mees, ta kael ja käed olid täis tätoveeritud mingeid värvilisi pilte, natuke nagu Simoni omad, aga kuidagi mitte nii ilusad. Ta vaatas korraks kaugusesse, kus see sama mind siia juhatanud neiu talle noogutas.
„Jah?“ küsis mees mulle otsa vaadates.
„Pronkovitch?“ küsisin üle, et olla kindel, et ma ebameeldivat teemat õige isikuga arutaks.
„Jah,“ vastas ta mulle otsa vaadates ning tõmbas ka kindad käest.
„Ma tahtsin rääkida sellest õhtust seal,“ alustasin oma juba korduvalt mõttes harjutatud lauset, kuid ta segas mulle vahele.
„Kas Mic saatis oma tüdruksõbra oma arveid klaarima?“ küsis ta veidike naerda turtsatades.
„Ei, ma ei,“ hakkasin midagi ütlema, kuid ta vaatas minust korraks mööda ning raputas kellelegi õrnalt pead.
„Mis sa sellest rääkida tahad?“ küsis ta seejärel mulle uuesti otsa vaadates.
„Millise lahendusega sa rahul oleksid?“ proovisin kõlada võimalikult enesekindlalt, nagu ma teaks, mida ma teen.
„Ja miks see sinu asi on?“ sõnas ta veidi tõsisema näoga, „ma poleks arvanud, et Donizetti laseb mõnel naisel oma probleeme lahendada.“
„See ei ole Dominicuga seotud, ta ei tea, et ma tulin,“ vastasin ausalt. Keegi ei teadnud... Mees vaatas mind veidike üllatunult kulme kergitades.
„See on minu tekitatud probleem ja ma eeldan, et me saame sellele mingi lahenduse, millega kõik rahule võiks jääda,“ sõnasin taas teeseldes, et ma olen enesekindel ja et mu käsi ei värise õrnalt mu taskus.
„Mis mõttes sinu probleem?“ küsis Pronkovitch.
„Mina sõitsin sellele noormehele otsa, kui ta kakluse ajal relva välja võttis,“ selgitasin ja proovisin rääkida piisavalt aeglaselt, et kõlada selgelt ning mitte närvilisusest ja hirmust sõnu segamini ajada.
Pronkovitchi kulm tõmbus uuesti veidi kortsu ning ta vaatas mind mõtisklevalt enne kui korraks pilgu kellelegi mu seljataga keeras.
„Mis sellele eelnes?“ küsis mees.
„Millele? Seal toimus kaklus ja tema võttis järsku relva ning sihtis sellega Mici, mille peale ma talle otsa sõitsin. Ma ei tahtnud küll, et asi nii lõppeks, kuid antud hetkes ma ei jõudnud teisiti reageerida.“
Ta vaatas mind vaikides mitu hetke ning hõikas seejärel vene keeles kellelegi Konradile midagi. Proovisin mitte välja näidata, kui kiiresti ma hingan või kui kiiresti mu süda lööb. Korraks käis mu mõtteist läbi variant kuidas ma oma kotist relva võtan ning proovisin välja mõelda kui suur võimalus on mul siit üldse elusalt pääseda, kui ta ei võta asja mõistusega.
Nad vahetasid paar venekeelset lauset, millest ma jälle aru ei saanud ning seejärel ta vaatas mulle ohates otsa.
„Alexander oli ainus, kes relva välja võttis?“ küsis ta mulle otsa vaadates ning ma noogutasin.
„See oli sinust päris julge siia tulla,“ sõnas ta seepeale ning astus paar sammu läheduses oleva pingi poole ning pani omal siiani käes olnud varustuse sinna peale ning võttis oma telefoni kätte.
Ta valis kellegi numbri ning pani telefoni kõrva juurde, samal ajal mulle otsa vaadates. Mul oli suur tahtmine neelatada, kuid hoidisin end tagasi ning vaatasin talle samuti ainiti silma, ma vist isegi ei pilgutanud.
„Tee, mida sa tegema pead, kuid tee seda õigele inimesele,“ vastasin, leides endas mingi veidra julguse. Võis siis soovi surra....
Selle peale ta naeratas ning ütles vene keeles midagi telefoni.
„Jah, kutsu kõik tagasi,“ sõnas ta mulle endiselt veidike naeratavalt otsa vaadates, „lepi Donizettiga kohtumine kokku ning tooge see põlev laev ka sadamasse ära.“
Teine osapool küsis kaks küsimust, millele Pronkovitch vastas mõlemale jaatavalt ning seejärel ta lõpetas kõne.
„Mis sa arvad, mis ma tegema peaks?“ küsis ta mulle sammu lähemale astudes.
Kehitasin õlgu, kuid vaatasin talle endiselt otsa ning ei liikunud sammugi tagasi, kuigi ta mulle endiselt lähenes.
„Kas midagi sellist?“ sõnas ta tõsisel ilmel ning tõmbas oma jalanõu äärest välja taskunoa ning surus selle tera õrnalt vastu mu kaela.
„Kui sa arvad, et nii on õige,“ vastsin liikumatult. Ma ei olnud üldse kindel, kas mu hääl värises või mitte. Hoidsin hinge kinni ja proovisin end ette valmistada juhuks, kui ta lõikabki mu kõri läbi. Kas see toimub nii kiiresti, et ma ei saa sellest arugi, või tunnen ma seda? Kas ma saan karjuda, kui kõri läbi lõigata?
„Tuleb tunnistada,“ sõnas ta hetk hiljem ning tõmbas oma noa mu kõrilt ära, „julgust sul on.“
Ta astus sammu eemale ning vaatas mulle uuesti otsa. Hingasin uuesti sisse ning neelatasin võimalikult vaikselt.
„Aga ei, ma ei leia, et see oleks õige. Alexander oligi õnnetus, mis ootas juhtumist,“ sõnas mees mulle õrnalt naeratades, „võib lausa öelda, et sa tegid mulle teene.“
Noogutasin mõistvalt.
„Võid Dominicule öelda, et meil ei ole enam probleemi ning ta laevad on edaspidigi samadel tingimustel siia oodatud,“ sõnas mees ning pani noa samuti pingile oma teiste asjade kõrvale.
„Ja teismeliste ründamine?“ küsisin seejärel vaiksemal toonil.
Mehe kulm tõmbus kipra.
„Mida?“ küsis ta mulle segaduses ilmel otsa vaadates, „mis iganes see oli, on ka meie poolest läbi.“
Noogutasin talle viisakalt vastu ja hakkasin tuldud teed tagasi kõndima. Hoidsin endiselt käsi taskus, kuna nad värisesid meeletult.
„Tervita Mic'i,“ hõikas Pronkovitch mulle järele. Vaatasin korraks tagasi ning noogutasin talle enne uksest väljumist.
Kõndisin kiirel sammul üle tee ning istusin autosse. Märkasin, kuidas jõusaali aknast üks mees mind vaatas, kuid ma ei keeranud pilku tema suunas ning sõitsin kiirelt mööda teed edasi.
Jäin natuke eemal tee äärde seisma ning astusin autost välja. Seisin auto kõrval ja üritasin rahulikult hingata. Mu süda peksis endiselt meeletult kiiresti ning mu käed värisesid.
Vajusin auto kõrvale kükki ja üritasin sügavalt hingata. Ma oleks võinud surma saada... Mis mul viga on?
„Rebekkah,“ kuulsin järsku Simoni häält enda kõrval, „mis sul arus oli?“
Tõusin selle peale püsti ja vaatasin talle otsa.
„Kuidas sa mu leidsid?“ küsisin, kui ta mind veidi murelikult vaatas.
„Melissa autol on ka kiip küljes,“ sõnas ta peaga autole viidates.
Noogutasin mõistvalt, see kõlab muidugi loogiliselt.
„Kas sa saad ise ka aru, mida sa tegid?“ küsis ta mulle lähemale seistes. Noogutasin õrnalt, kuid ega ma vist päris selgelt ei mõelnud, kui ma end teadlikult ohtu panin.
Tundsin, kuidas mu telefoni taskus uuesti värisema hakkas. Võtsin selle kätte ja mul oli neli sõnumit ja seitse vastamata kõnet Dominicult.
Vaatasin Simonile otsa ning ta raputas õrnalt pead.
„Mis sa arvasid, mis saab?“ küsis ta mulle veidike pahaselt otsa vaadates, kui ka tema telefonil oli helistajaks Dominic.
„Ma ei tea,“ vastasin ausalt. Ma tahtsin enda tekitatud probleemi lahendada, kuid ma tõesti polnud kordagi mõelnud sellele, mis saab hiljem. Dominic on kindlasti väga pahane mu peale.
Mu telefon helises uuesti ja Simon soovitas mul vastu võtta, sest muidu on Dominic mõne hetke pärast siin.
„Rebekkah,“ kuulsin Dominicu häält kui kõnele vastasin. See oli korraga vihane kuid samas õnnelik.
„Kõik on hästi,“ vastasin vaiksel häälel, „ma lähen koju, näeme seal?“
„Rebekkah,“ hakkas ta midagi ütlema, kuid ma lõpetasin kõne ja Simon raputas aeglaselt, veidi pahakspanevalt minu suunas pead.
Istusin uuesti autosse ning võtsin suuna kodu poole, jälgisin pidevalt peeglist, kuidas Simon minu järel sõidab.
Mõned kilomeetrid hiljem märkasin kõrvalreas Dominicu autot. Ta sõitis minust kiirelt mööda ning nägin vilksamisi Rickyt kõrvalistmel mulle otsa vaatamas.
Dominic sõitis minu ette ning pidurdas võrdlemisi järsult, tegin ehmudes sama ning jäime teeserva seisma. Ma võin ette kujutada, kui vihane ta minu peale praegu on. Ma oleks ise ka vihane, kui keegi midagi nii mõtlematut teeks. Hingasin sügavalt sisse ja välja, kui nad Rickyga autost välja astusid. Ricky vaatas mind väga pahakspanevalt, kuid Dominic vaatas minust üldse mööda. Tahavaatepeeglist nägin, et ka Simon oli minu selja taga seisma jäänud ning Dominc astus kiirel sammul minust mööda ning enne kui ma reageeridagi jõudsin, nägin peeglist, kuidas ta Simonit näkku lõi.
Astusin selle peale autost välja ja tahtsin midagi öelda, kuid mu suu lihtsalt ei avanenud. Ricky seisis endiselt Dominicu auto kõrval ega teinud midagi, ta ei läinud neid lahutama ja ta isegi ei öelnud midagi.
„Mis sul arus oli!“ ütles Dominic pahaselt ja võrdlemisi valjult ning lõi uuesti Simonit vastu lõugu, kuid Simon isegi ei proovinud ennast kaitsta, ega vastu lüüa. Ta pühkis vaid lõualt voolava vere ära ning vaatas uuesti Dominicule otsa.
„Ma ütlesin sulle,“ sõnas Dominic ning lõi uuesti Simonit näkku, mille peale Simon sammu tagasi vaarus ja käega kapotile toetas.
„Ma tean,“ sõnas Simon, kui uuesti sirgelt seisis ning verd välja sülitas.
„Dominic,“ üritasin öelda, et ta lõpetaks ja astusin neile lähemale, et Dominicu takistada. Simon vaatas mulle korraks otsa, kuid raputas siis pead ja Dominic lõi teda uuesti näkku.
„Palun,“ üritasin midagi öelda, kuid seeasemel täitusid mu silmad pisaratega ja ma
ma küll tahtsin kogu hingest oma lauset jätkata, kui sõnad ei tulnud üle mu huulte. Dominic lõi Simonit veel korra näkku ning seejärel mitu korda kõhtu, kuid Simon endiselt ei üritanud teda takistada vaid lihtsalt lasi end lüüa. Tundsin, kuidas ma lahinal nutsin ning nähes, kuidas Simon vastu ei hakka, vaid lihtsalt laseb end taaskord minu teo eest lüüa, vajusin ma põlvili ning ei proovinudki enam midagi öelda ega mõelda.
„Dominic!“ hõikas viimaks Ricky teist korda valju häälega ning Dominic keeras ümber ja nähes mind nutmas vaatas ta korraks Simonile otsa, aru saades mida ta teinud oli, seisis ta minu kõrvale ning ulatas mulle oma käe, et mind püsti aidata. Tõusin püsti, kuid lükkasin ta käe eemale.
Proovisin nutmist lõpetada ja kõndisin pisaraid pühkides Simoni juurde. Ta nägu oli verine, kuid ta vaatas mulle õrnalt naeratades otsa.
„Kõik on korras,“ sõnas ta õrnalt naerratades, kuid ma seisin endiselt nuttes tema ees. Ta huul oli päris pikalt katki ja paistes, samuti oli tal kulmu kohal haav, millest korralikult verd voolas.
Raputasin pead ja nutsin endiselt. Simon hakkas mu pisaraid pühkima, kuid märgates, et ta käed olid verised, lasi neil tagasi oma kõrvale langeda.
„Bekka, see on okei,“ sõnas ta veidi kummardades, et ma talle otsa vaataks, „mine nendega koju.“
Vaatasin uuesti Simoni katkist ja paistes nägu, kuid ta naeratas mulle.
„Rebekkah,“ ütles ta uuesti ja püüdis mu pilgu, „ausalt, kõik on okei.“
Noogutasin selle peale vaikselt, kuid ei liigutanud, mis sest, et Dominic juba teist korda mu nime ütles.
„Mine nendega koju palun,“ sõnas ta jälle naeratades, kuid krimpsutas siis korraks nägu. Kallistasin teda kõvasti, kuid tundisn, kuidas ta tõmbus krampi ja lasin vaikselt lahti.
„Anna andeks,“ sõnasin vabandavalt, kuna olin talle oma kallistusega haiget teinud.
„Kõik on okei,“ sõnas ta uuesti ning viitas peaga, et ma Dominicu ja Rickyga läheks.
Kõndisin Dominicust mööda ega vaadanud talle korrakski otsa, hakkasin auto ust avama, kui Dominic selle minu kõrvale seistes kinni tagasi lükkas.
„Ei,“ ütles ta kätt endiselt uksel hoides, et ma seda uuesti avada ei saaks.
„Sa kas tuled ise, või ma panen su pagasnikusse,“ sõnas ta pahaselt ning ma ei vaadanud talle endiselt otsa.
„Ma sõidan Rickyga,“ ütlesin vaid ümber auto kõndides, kui Ricky ise hakkas istuma autosse, millega ma siia tulnud olin. Dominic vaatas mulle pahaselt otsa, kuid istus sõnagi lausumata oma autosse ja sõitis kiirelt ees minema. Ricky vaatas mulle hetke vaikides otsa, kuid käivitas siis auto ning sõitis samuti kodu poole.
Jälgisin peeglist kuidas Simon autosse istus ja teise suunda sõitis.
Millega ma hakkama olin saanud? Kas Simon ei tule enam tagasi? Kas nüüd ongi kõik, kas tõesti... Proovisin mõelda, kuid tundsin, kuidas mu silmad uuesti pisaratega täitusid. Ma ei liigutanud, kuid tundsin, kuidas Ricky mind iga mõne hetke tagant vaatas. Istusin liikumatult, tundes, kuidas pisarad vaikselt mööda mu põski alla veeresid. Ma ei tahtnud midagi sellist, ma ei mõelnud kordagi, et Dominic nii käituda võib või ei ta üldse Simoniga kunagi nii käituks. Tundsin end Simoni ees nii süüdi, kuid samas kasvas minus tugev pahameel Dominicu vastu.
Ricky ei öelnud mulle terve tee midagi, kuid kui me Dominicu juurde hakkasime jõudma, võttis ta korraks mu käest kinni ja hoidis seda tugevalt mitu hetke, enne kui me maja ette jõudsime.
Ta astus autost välja, kuid ma ei liigutanud. Ricky seisis mõne hetke auto kõrval, kuid avas siis ukse ning ulatas mulle käe, et mind autost välja aidata.
Kõndisin majja ja Dominic, Ric, Sanka ja mingid inimesed, kellele ma tähelepanu pöörata ei suutnud, olid elutoas ja kõik vaatasid vaikides mind ja Rickyt. Ma kõndisin midagi ütlemata otse trepist üles ja Ricky jäi trepijalamile seisma.
Kõndisin otse vannituppa ning panin ukse enda järel lukku. Pisarad voolasid endiselt mööda mu põski alla ja ainuke asi millest ma mõelda suutsin, oli Simoni verine nägu. Seisin duššikabiini ja suutmata riideidki seljast võtta, keerasin sooja vee voolama. Istusin voolava vee all kabiini põrandale ning tõmbasin oma põlved endale nii lähedale kui sain ning toetasin pea nende peale.
Millega ma hakkama olin saanud? Miks ma ei mõeldnud sellele, mis saab pärast... Miks ma ei rääkinud Simonile, mida ma teha plaanin, ta oleks saanud mida takistad või aidata... Või vähemasti mind hoiatada, mis mu teo tagajärjed olla võivad.
Järsku kostus vaikne koputus uksele. „Rebekkah?“
Ma ei teinud sellest väljagi.
„Rebekkah?“ küsis Dominic uuesti, veidi valjemini teiselt poolt ust ning katsus linki, kuid uks oli lukus.
Mõni hetk hiljem käis õrn klõpsatus ja uks vajus aeglaselt lahti. Dominic ei öelnud sõnagi, kuid võttis jalanõud jalast ja riputas oma dressipluusi nagisse. Ta astus minu ette kabiini ning kükitas minu kõrvale maha. Hetk hiljem tõstis ta mind püsti ja keeras mu näo endale otsa vaatama, kuid ma ei öelnud midagi ja keerasin pilgu ära.
Dominic ohkas vaikselt ning seisis vaikides minuga sooja vee all.
„Mis sul arus oli?“ küsis ta viimaks, kuid ma ei vastanud talle.
„Rebekkah?“ küsis ta uuesti, kuid ma ignoreerisin teda. Ta raputas pahakspaneval pead ning keeras vee kinni.
„Kas sa riietad end ise lahti, või teen seda mina?“ küsis ta hetk hiljem, kui omal märgi riideid seljast hakkas võtma.
Raputasin talle pead ning võtsin end riidest lahti. Talle otsa vaatamata võtsin rätiku ning suundusin magamistuppa, et kuivad riided selga panna.
„Rebekkah,“ sõnas ta uuesti, kui me vaikides riirtunud olime, „sa ei saa mind igavesti ignoreerida.“
„Saan küll,“ vastasin ja võtsin oma asjad, „ma lähen koju.“
„Ei,“ ütles Dominic rahulikul toonil ning võttis mu käest kinni, „mitte praegu.“
Ohkasin ja istusin voodi äärele.
„Mida sa minust tahad?“ küsisin viimaks, kui ta vaikides ukse juures seisis.
„Mis sul arus oli?“ küsis ta uuesti.
„Ma tahtsin oma tekitatud jama ära lahendada,“ sõnasin endiselt maha vaadates.
Dominic raputas endiselt pahakspanevalt pead.
„Sa mõistad, et sa oleks võinud surma saada?“
„Kui nii, siis nii,“ kehitasin õlgu.
„Rebekkah!“ ütles Dominic peaagu karjudes ja astus minu ette, „ära enam kunagi midagi sellist ütle.“
„Ma ei mõelnudki nii,“ kehitasin õlgu, „see oli minu probleem ja ma ei saanud lihtsalt ootada kuni minu pärast midagi halba juhtub.“
Nägin, kuidas Dominic oli ärritunud, kuid ta üritas rahulikuks jääda.
„Ma ütlesin sulle, et me ajame selle asja korda,“ sõnas ta mõni hetk hiljem.
„Kuidas? Üksteist ära tappes?“ küsisin talle viimaks otsa vaadates.
„Kui nii oleks vaja olnud,“ sõnas ta minu ette kükitades, pani käed mu põlvedele ja vaatas mulle tõsise näoga otsa.
„Aga ei olnud,“ sõnasin samuti tõsise näoga.
„Rebekkah, sa ei saa lihtsalt niimoodi oma elu ohtu panna,“ sõnas Dominic ja võttis mu kätest kinni.
„Kus Simon on?“ küsisin seepeale ning Dominic raputas pead.
„Me ei räägi Simonist praegu.“
„Kus Simon on?“ küsisin uuesti ning tõmbasin oma käed vabaks ja asetasin nad rinnale risti.
„Simon ei oleks pidanud,“ alustas Dominic taaskord rahulikul toonil, kuid ma tõusin pahaselt püsti.
„Sina ei oleks pidanud,“ sõnasin talle otsa vaadates, kui ta samuti püsti tõusis, „ma ei suuda uskuda, et sa temaga nii käitusid.“
„Rebekkah, see on meievaheline asi,“ sõnas Dominic, nagu see oleks normaalne, et ta Simoni peal oma pahameelt välja elas.
Raputasin pead ja keerasin pilgu maha.
„Simoniga on kõik hästi,“ sõnas ta seejärel.
„Kuidas sa võisid?“ raputasin endamisi uskumatusest pead.
„Kuidas sina võisid?“ küsis ta vastu ning võttis mind tugevalt oma embusesse, „ära enam kunagi nii tee.“
„Teen mis tahan,“ vastasin pahameelselt, kuigi ma seda päris nii ei mõelnud.
„Mis sa arvad, mis oleks siis saanud, kui keegi oleks sulle liiga teinud?“ sõnas Dominic veidi pahaselt kuid surus oma huuled õrnalt mu juustesse ja kallistas mind veel tugevamalt.
„Ma ei tea,“ sõnasin vastu vaiksel toonil ning panin lõpuks oma käed ümber tema.
„Mina ka mitte,“ tunnistas ta ausalt, „ja ma kardan seda.“
Ma ei olnud sellele mõeldnudki, mis Dominic siis oleks teinud, kui minuga olekski midagi juhtunud. Kuidas ta sellele reageerinud oleks või kui palju inimesi oleks selle pärast surma saanud...
„Kõik on korras,“ sõnasin sellele mõeldes, „ma ei tahtnud halba...“
„Ma tean, aga sa ei saa teha selliseid lollusi.“
Noogutasin sellele vaid õrnalt vastuseks.
„Ma ei saa sind kaotada, kas sa mõistad?“ sõnas ta ning tõmbus minust eemale, et mulle silma vaadata, „Rebekkah, kas sa mõistad?“
Noogutasin talle otsa vaadates.
„Dominic,“ sõnasin huulde hammustades, kuna ma aimasin, et ta saab mu küsimuse peale uuesti pahaseks, „kuhu Simon minna võis?“
„Miks sa küsid?“ küsis ta kulmu kortsutades.
„Ma pean ta üles otsima,“ vastasin pilgu maha keerates. Ma olen talle vähemalt vabanduse võlgu, lisaks kõigele muule. Ma oleks pidanud aimama, et Dominic taas teda minu tegude eest süüdistab. Ma poleks pidanud niimoodi ära hiilima, eriti veel Simoni juurest.
„Ei pea,“ raputas Dominic endiselt kulmu kortsutades pead.
„Pean küll,“ sõnasin noogutades ja astusin temast sammu eemale, „me mõlemad oleme talle vähemalt vabanduse võlgu.“
„Sa ei pea teda üles otsima,“ täpsustas Dominic ning astus mulle taas sammu lähemale, „ta peaks köögis olema.“
„Ta tuli tagasi?“ küsisin üllatunult ning tundsin suurt kergendust. Ma ei oskaks Simonit kusagilt otsidagi. Nüüd, kui ma sellele mõtlen, ma ei kujuta ettegi kus Simon veedab oma aja, kui ta pole siin meiega.
„Muidugi...“ oli Dominic natuke üllatunud minu küsimusest. Ta vaatas mind veidike kulmu kortsutades.
„Aga sa...“ alustasin lauset, kuid ei suutnud seda lõpuni sõnastada. Mu mälupilt Simoni verisest näost ajas mind endiselt pahaseks ja ma pole üldse kindel kas ma suudan sellest rääkida ilma Dominicule halvasti ütlemata.
„Ma regeerisin veidike üle, kuid ta teadis täpselt, mis ta tegi,“ sõnas Dominic.
Vaatasin Dominicule otsa ja surusin hambad tugevalt kokku, et mitte tüli alustada.
„Kas sa mäletad, kui me eelmine kord sellest rääkisime?“ küsisin teda halvustavalt vaadates.
„Et sa lööd mind vastu?“ küsis ta tõsise näoga ning seisis mulle sammu veelgi lähemale, „tee, mis sa tegema pead.“
Ta vaatas mulle tõsise ilmega otsa ning ei liigutanud. Ma siiralt mõtlesin sellele...
Vaatasin talle mõne hetke vaikides otsa, kuid keerasin siis end ukse poole ning tegin selle lahti.
„Ei, Dominic,“ raputasin talle pead ning ta järgnes mulle trepist alla.
Simon, Ricky, Sanka ja Mic istusid elutoas ja vaatasid mingit filmi. Dominic läks välisuksest välja ning ma jäin köögi ukse ette seisma, vihjates Simonile peaga, et ta kööki tuleks. Minu üllatuseks vaatas ta mulle otsa ning raputas pead, keerates pilk seejärel uuesti telekale. Õrn valu käis mu südamest läbi, kui ta mind ignoreeris. Tal on iigati õigus minu peale pahane olla, kuid ma ei olnud valmis selleks, et ta isegi ei lase mul vabandada. Vaatasin hetke veel talle otsa, kuid ta ei pööranud korrakski pilku telerilt ära ning ma tundsin, kuidas mu silmad märjaks tõmbusid. Neelatasin vaikselt ning astusin siiski kööki, valasin omale tassi kohvi ning jäin aknast välja vaatama. Ma tahtsin ainult selle jama ära lahendada, ma ei tahtnud selliseid tagajärgi. Ma ei mõelnud kordagi, mis edasi saab. Kuidas ma võisin nii loll olla? Mis ma siis teen, kui Simon ei annagi mulle andeks? Kas ta võib mulle mitte andeks anda? Kas ta võibki igavesti jääda mind ignoreerima? Muidugi on tal selleks igasugune õigus, kuid kas ta päriselt teeks nii..?
„Rebekkah?“ sõnas Dominic üle ukse ning kui ma talle otsa vaatasin, viitas ta peaga, et ma elutuppa läheks.
Jäin köögi ukse kõrvale vaikides seisma ning võtsin lonksu oma kohvi.
Ricky vaatas mulle otsa ning naeratas hetkeks, kuid ma ei reageerinud sellele üldse. Ma vaatasin otse minu vastas, kuid teises toa otsas istuvat Simonit, kes vaatas mind, kuid täiesti tühja, mitte midagi ütleva pilguga.
„Pronkovitch tahab kohtuda,“ sõnas Dominic ning see püüdis mu tähelepanu, ma vaatasin talle otsa ning ta jätkas, „ja ta tahab, et ka Rebekkah meiega liituks.“
Vaatasin uuesti maha, kuna ma ei osanud sellele midagi vastata. Miks ta mind küll sinna kohtumisele kutsus? Tundsin, kuidas kõik mulle otsa vaatasid.
„Miks?“ küsis Mic, olles ilmselgelt segaduses. Kas talle ei olegi veel räägitud, millega ma hakkama sain?
„Talle meeldis nende hommikune kohtumine,“ sõnas Dominic vastumeelselt ning ma vaatasin Simonile otsa. Simon vaatas mind endiselt pahase pilguga ning raputas aeglaselt pead.
„Kui nii on vaja,“ sõnasin viimaks ja Simon keeras selle peale pilgu ära.
„Mis kohtumise?“ küsis Mic endiselt üllatunult ning vaatas mulle küsivalt otsa, „mis sa tegid?“
„Ma,“ hakkasin midagi ütlema, kui ma ei osanud täpselt oma lauset sõnastada.
Vaatasin mõtlikult oma kohvitassi ja üritasin kuidagi leida õigeid sõnu.
„Ta pakkus Pronkovitchile, et ta võib Bekka elu võtta, kui ta nii heaks arvab,“ sõnas Sanka järsku ja ma tundsin, kuidas mu süda mitu lööki vahele jättis. Ma ei osanud seda tema suust oodata. Kuidas ta üldse teab seda?
„Mida?“ küsis Mic üllatunult, lootes, et ta kuulis seda valesti. Simon vaatas mulle uuesti otsa, ta kissitas silmi ja jälgis mind pingsalt.
„Mitte päris nii,“ pomisesin viimaks ning kohe kui need sõnad olid üle mu huulte tulnud, tõusis Simon järsult püsti ning kõndis mitte midagi ütlemata uksest välja.
Vaatasin uuesti maha ning tundsin, kuidas mul pisarad kurku tulid. Ma ei tea, kuidas käituda, kui Simon mu peale pahane on. Meil pole varem ühtki erimeelsust olnud, kui seda võib üldse nii kutsuda.
„Misasja?“ oli Mic endiselt üllatunud ja veidi isegi pahane, „me ei tee selliseid asju.“
„Ma ei tahtnud midagi halba,“ sõnasin endiselt vaiksel toonil.
„Mida sa mõtlesid, kui sa üksi sinna läksid sellise jutuga!“ sõnas Mic veidi pahaselt ja tõusis püsti, „Rebekkah, sa oleks võinud... Nad oleks.“
Mic raputas pahakspanevalt pead ja kallistas mind järsku.
„Ma ei tahtnud, et nad minu pärast kellelegi liiga teeks,“ hakkasin enda teo tagamaid selgitama, kuid Mic raputas pead, astus minust sammu eemale ja lõikas mu lausele vahele, „ei, Rebekkah, ei ole midagi sinu pärast. Me ei ohverda inimesi, me oleme perekond.“
Noogutasin vastuseks ning Mic võttis oma vibreeriva telefoni kätte, luges sealt midagi ning ütles Sankale, et neil on aeg minna.
Ricky jäi diivanile istuma ning pani telekale uuesti volüümi juurde. Dominic jäi korraks minu kõrvale seisma, surus oma huuled õrnalt mu otsaesisele ning vaatas seejärel mulle silma.
„Me veel räägime sellest,“ sõnas ta praktiliselt sosinal ning läks samuti välisukse suunas.
Ohkasin raskelt ning istusin Ricky kõrvale diivanile.
„Kõike seda mida sulle juba öeldud on,“ sõnas ta viivuks mulle otsa vaadates ning keeras siis pilgu tagasi telerile. Naeratasin endamisi, vähemasti tema ei taha mulle uuesti moraali lugeda.
„Tean,“ sõnasin endamisi noogutades, „ma kahetsen.“
„Tore,“ sõnas Ricky ja tõstis oma käe ümber mu õlgade ja ma vajusin tema kaissu istuma. Ma tõesti kahetsesin oma tegu, ma oleks pidanud selle hoolsamalt läbi mõtlema, mitte emotsiooni pealt tehtud otsuse ellu viima.
Raputasin oma mõtete üle pead, kui Simon meist mööda kõndis ja kuigi ta mulle kordagi otsa ei vaadanud, tõusin ma püsti ja jälitasin teda kööki.
„Simon?“ sõnasin vaikselt kui ta seljaga minu poole seisis ning aknast välja vaatas.
Ta ei vastanud mulle ja ma seisin tema kõrvale.
„Mul on nii kahju,“ sõnasin ning vaatasin samuti aknast välja. Nägin akna peegeldusest, kuidas ta pead raputas ning samuti peegelduses mind vaatas.
„Palun anna mulle andeks,“ sõnasin uuesti ning tundsin, kuidas mu silmad tulitasid ja vesiseks tõmbusid. Üritasin kõigest väest nuttu tagasi hoida, kuid Simon endiselt ei vastanud mulle. Ta vaatas endiselt aknast mu peegeldust ning nähes, kuidas üks pisar mööda mu põske alla veeres, keeras ta end minu poole ning võttis õrnalt mu pea oma käte vahele, pühkides pöidlaga mu põselt mu pisara.
Ta vaatas mulle otsa, ning kui see mind veel rohkem nutma ajas, raputas ta õrnalt naeratades pead ning pühkis ka need pisatad mu põskedelt.
„Kõik on korras,“ sõnas ta endiselt naeratades ning vaatas mulle silma, „sa ei pea nutma.“
„Mul on nii kahju,“ sõnasin uuesti, lootes, et ta siiski suudab mulle andeks anda.
Simon noogutas õrnalt ning pühkis viimasedki mu pisarad.
„Palun anna mulle andeks,“ sõnasin hetk hiljem, kui olin kindel, et need sõnad mind uuesti nutma ei aja.
„Ei, Rebekkah,“ sõnas Simon ning ma tundsin, kuidas pisarad uuesti mööda mu põski alla veeresid, kuid Simon naeratas selle peale ning raputas pead.
„Anna sina mulle andeks,“ sõnas ta ning kallistas mind tugevalt, „ma ei tea, mida ma oleks teinud, kui sinuga oleks midagi juhtunud.“
Panin oma käed õrnalt ümber Simoni ning toetasin oma pea ta õlale. Seisime niimoodi vaikuses mitu minutit.
„Ma arvasin, et ma ei näe sind enam kunagi,“ sõnasin viimaks praktiliselt sosinal ning Simon tõmbus minust eemale, et mulle otsa vaadata.
„Miks?“ küsis ta veidike üllatusest kulmu kortsutades.
„Ma ei olnud üldse kindel, kas sa siia tagasi tuled või kas sa üldse mulle või Dominicule kunagi andeks annad,“ sõnasin vaiksel toonil maha vaadates.
„Selles lauses on palju valesti, aga mul ei ole sulle midagi andeks anda, Rebekkah,“ sõnas Simon naeratades, „ma ei tea kuidas ma endale oleks andeks andnud, kui sinuga midagi juhtunud oleks.“
„See ei olnud kuidagi sinu süü, mis ma tegin,“ olin nüüd mina veidike segaduses.
„See kõik on minu süü,“ vastas Simon mulle silma vaadates, tundus, nagu mõtleks ta seda tõsiselt.
„Ei ole,“ raputasin pead, „ja Dominic...“
„Dominic tegi, mida minagi oleks teinud,“ naeratas Simon ja vaatas enda peegeldust aknaklaasilt, „võib-olla ta isegi tegi vähem.“
Vaatasin ta sinikaid täis nägu vaikides, kuid mu kulm tõmbus kortsu. Kuidas selline käitumine nende arvates normaalne on?
„Mul on kahju, et ma sind siia suunanud olen,“ sõnas ta mulle uuesti otsa vaadates, kuid ma ei saanud päriselt aru, mida ta sellega mõtles. Ta ei ole mind kuhugi suunanud, Simon ei andnud mulle seda mõtet, ta ei ole selles süüdi, et mina sellise valiku tegin.
„Ma luban, et see ei kordu,“ jätkas ta vaiksel toonil ning vaatas uuesti mulle otsa, „mitte kunagi enam.“
Mu kulm oli endiselt veidi kortsus, kuna Simon silus seda oma pöidlaga ja kallistas mind uuesti.
„Ära enam mitte kunagi midagi sellist ütle,“ sõnas ta praktiliselt sosinal, kuid ma ei saanud päris täpselt aru, millist mu lauset ta mõtleb.
„Mida täpsemalt?“
„Et sa millegi või kellegi eest oma elu annaks,“ sõnas ta mõni hetk hiljem, veidi kurvema häälega.
„Aga ma annaks,“ sõnasin samuti vaiksel häälel, „näiteks sinu eest.“
„Ei, Rebekkah,“ raputas ta pead, „mitte kunagi.“
„Olgu,“ noogutasin vaid selleks, et ta rahule jääks.
„Ma tõesti kartsin, et sa ei anna mulle andeks,“ sõnasin, kui ta minust lahti lasi ning võttis lonksu kohvi naeratades, nagu me polekski millesti rääkinud. Mina aga olin endiselt veidi segaduses, murelik ja kurb.
„Mul on kahju, kui ma sellise mulje jätsin,“ sõnas Simon mulle jälle oma tavapärase naeratusega ning võttis uue lonksu kohvi.
„Aga see ei ole midagi, mille pärast sa kunagi muretsema peaks.“
Noogutasin selle mõtte peale naeratades ja läksime Simoniga koos elutuppa tagasi, kus Ricky ikka veel filmi vaatas. Vaatasime kolmekesi terve filmi ära, enne kui Dominic koju tagasi tuli. Ricky läks uuesti süüa otsima, kuid jäi kuidagi kauaks kööki. Simon see-eest vaatas mulle iga mõne aja tagant otsa ning naeratas meelega, et mind naeratama panna.