Kaheksas

 

Sõitsin Dominicuga koos kodu poole ning ma tundsin, kuidas mu käsi veidi värises. Ma pole varem üheski autoõnnetuses osalenud, veel vähem kellelgi otsa sõitnud. Ma ei kujuta ette, kui valus see olla võiks, kuid samas kuna ta minema kõndis, siis ei saanud see ju väga hull olla. Pealegi, kui ta oleks Micile liiga teinud, tunneks ma end arvatavasti palju kohutavamalt.
Dominic nägi mu mures pilku ja võttis mu käest kinni.
„Kõik korras?“ küsis ta vaiksel toonil ja vaatas mulle korraks otsa.
Noogutasin ja kuigi ma tahaks öelda, mida ma tunnen, ei saa ma sellest isegi hetkel aru.
„Miks sa seal olid?“ küsis Dominic peale mõnda hetke, kui me juba kodutänavasse keerasime.
„Ma,“ tahtsin midagi loogilist öelda, kuid ma ei teadnud mida.
„Kas Simon kutsus su kaasa?“ küsis ta seejärel uuesti, veidi häiritud toonil.
„Ei,“ raputasin kiirelt pead, „mina ütlesin talle, et lähme.“
Ma ei taha anda Dominicule veel rohkem põhjust Simoni peale pahane olla.
„Ma ei andnud talle väga võimalust ei öelda,“ lisasin hetk hiljem.
„Aga miks sa tulid?“ küsis ta ja jäi pargitud autosse istuma.
„Ma muretsesin,“ sõnasin vaikselt õlgu kehitades.
Dominic vist naeratas, kuid ma ei julgenud talle endiselt otsa vaadata.
„Lähme tuppa,“ sõnas ta viimaks autost väljudes.

Simon ja Mic olid ka hetk hiljem koos meiega elutoas, kuid Rickyt endiselt polnud tagasi. Mic tõi külmkapist paar õlut, pani need lauale ning võttis ühest lonksu, surudes teise oma kulmu peale.
Ma istusin Dominicuga diivanil ja ootasin, et midagi juhtuks, et midagi minus muutuks, et näiteks šhokk üle läheks või mulle kohale jõuaks mis ma tegin, kuid asjatult. Ma ajasin ühe võõra mehe autoga alla, kuid ma ei tunne end teistmoodi...
Mõni aeg hiljem astus Ricky uksest sisse ja me kõik vaatasime talle otsa. Ricky noogutas Dominicule ning vaatas mulle korraks tõsise ilmega otsa, kuid keeras siis ringi ning läks trepist üles.
„Miks,“ hakkasin küsima, kuid Dominic võttis mu käest kinni ja naeratas.
„Lähme ka magama?“ küsis ta kella vaadates. Ma noogutasin ning tõusin koos temaga püsti, soovisin poistele head ööd ning me läksime samuti üles korrusele.
Dominic läks dušši alla ning ma hiilisin vaikselt Ricky ukse taha, kuid ta toas oli vaikus. Katsusin vaikselt linki, kuid uks oli lukus.
Läksin tagasi tuppa ning viskasin riided seljast pesukasti, astusin vaikselt Dominicu ette duššikabiini. Ta suudles mind korraks õrnalt ning hakkas oma käsi minu ümber panema, kui märkas, et need on veidi verised ning ta kaldus neid vaadates minust veidi eemale.
Võtsin ta käe enda pihku ja pühkisin ta nukke õrnalt voolava vee all puhtaks. Ta vaatas mulle naeratades pikalt otsa, isegi kui ta käsi oli juba verest puhas, hoidsin seda meie vahel enda käes ja vaatasin talle samuti vaikides otsa.
Järsku ta naeratus kadus, kuid ta vaatas mulle endiselt otsa. Ta võttis nüüd hoopis minu käest kinni ning pani mu peopesa õrnalt oma südamele, minu kätt enda omaga kattes. Tundsin, kuidas mu hingamine veidi kiirenes ja mulle meenus mu veider unenägu. Ta surus korraks oma huuled mu otsaesisele ning lasi seejärel minust naeratades lahti. Tõmmanult oma näo ja juuksed uuesti vee alt läbi ning kuna ma pesemistegevuses ei osalenud, vaid lihtsalt seisin tema ees ning vaatasin teda, keeras ta vee kinni ning vaatas mulle hetke tõsisel ilmel otsa, enne kui rätiku haaras ja kabiinist välja astus.
Ta võttis nagist teise rätiku ning hoidis seda mulle avatuna.
Ma seisin keset vannituba ning vaatasin, kuidas ta end kuivatab.
„Kas kõik on korras?“ küsis ta vaikselt toonil, kuna ma polnud vist terve selle aja liigutanud.
Vaikust lõikav küsimus tõi mu lõpuks tagasi reaalsusesse ning ma noogutasin.
Dominic sidus oma rätiku ümber oma vöökoha ning astus mulle sammu lähemale.
„Kõik on korras,“ sõnas ta sosinal ning kallistas mind tugevalt. Ma endiselt ei liigutanud, kuid noogutasin õrnalt vastuseks. Dominic seisis hetke veel minu ees, kuid seejärel võttis rätikuääred, millest ma seda enda ümber hoidsin, vaikselt mu sõrmede vahelt ning kuivatas mind õrnalt ja lasi seejärel rätikul maha kukkuda.
„Tule,“ sõnas ta mu käest võttes ja voodisse suunates.
Ronisin teki alla ja Dominic võttis mu tugevalt oma embusesse.
„Kas ma saan midagi teha?“ küsis ta peale mõningaid minuteid.
„Ei,“ sõnasin liikumatult, „kõik on hästi. Ma olen lihtsalt väsinud.“
Tundsin, kuidas ta õrnalt noogutas. Keerasin korraks oma pead tema poole ning suudlesin teda õrnalt.
„Kas sa oled siin, kui ma ärkan?“ küsisin hetk hiljem vaiksel toonil.
„Luban,“ sõnas ta samuti vaikselt ning surus õrnalt oma huuled mu õlale ning ma panin silmad kinni.

Kui ma silmad lahti tegin, oli toas juba valge ning Dominic hoidis mind endiselt samamoodi kaisus, nagu eile õhtul.
Pilgutasin paar korda silmi ning üritasin aru saada, kas ta on ärkvel.
„Tere hommikust,“ sõnas Dominic mulle vaiksel toonil.
„Tere,“ sõnasin ja keerasin end talle otsa vaatama, kuid panin seejärel uuesti silmad kinni. Me olime mõlemad endiselt alasti teki all ning Dominic suudles mind õrnalt otsaesisele.
„Kuidas magasid?“ küsis ta ja keeras end selili, võttes mind enda käevangu. Toetasin oma pea ta südamele ning kuulasin, kuidas see ühtlaselt lööb.
„Hästi,“ vastasin vaikselt, „ja sina?“
„Paremini kui varem,“ sõnas ta õrnalt naeratades.
See öö oli teistsugune, see oli kuidagi teistmoodi intiimne, kui seda on koos magama jäämine peale seksi.
„Kas tunned end paremini?“ küsis ta viimaks ning lõpetas mu pea silitamise.
„Jah,“ noogutasin ja tõusin istuli.
Ma tegelikult ei tea, mida ma tunnen, kuid ma ei ole nii väsinud, kui ma olin eile õhtul. Ma ei ole enam oma mõtetes nii kinni, et ma reaalsust ei tajuks. Eile õhtul tundus kõik nii utoopiline, et ma ei suutnud sundida end mõtlema ega ka liigutama. Täna aga tahaks kohvi.
„Lähme vaatame hommikusööki,“ sõnasin riidesse pannes. Dominic oli hetkega püsti ning pani samuti riidesse.
„Tere hommikust!“ sõnas Mic esimese asjana valju häälega, kui me kööki jõudsime.
„Tegin sulle kohvi ja omletti,“ sõnas ta viidates laual olevale taldrikule, „sa ju sööd peekonit?“
„Aga mulle?“ küsis Dominic naljatades ning valas omale tassi kohvi.
„Aitäh, aga sa ei pea seda tegema,“ sõnasin naeratades ning istusin laua äärde. Kohvi maitses küll väga hästi.
„See on vähim, mis ma teha saan,“ sõnas Mic pooleldi mornilt ning istus minu kõrvale.
„Mida iganes sul vaja on, Bekka,“ sõnas ta mulle otsa vaadates, kuid ma piidlesin oma kohvitassi.
Noogutasin ning naeratasin talle kiirelt, et mitte ebaviisakas tunduda.
„Kuna Simon jõuab?“ küsis Dominic Mici poole vaadates.
„Varsti peaks,“ sõnas too õlgu kehitades.
„Kas Ricky on üleval?“ küsisin seepeale meenutades ta eilset vaikust.
Mic noogutas, kuid ei vastanud rohkem midagi.
Läksin Rickyt otsimas, kuid ta tuba oli tühi, voodi oli ilusti üles tehtud ning midagi polnud kusagil vedelemas, nagu tema puhul ikka.
Tegin maja ees suitsu ning kontrollisin, kas Ricky auto oli siin. Järelikult peab ta ikka kusagil läheduses olema, ta ju ometi jala kuhugi ei läheks.
Mingid kolm võõrast kuju jalutasid välisuksest sisse ning ma läksin maja taha, et neid vältida.
Köögis oli vaikus, Mic ja Dominic olid kuhugi kadunud. Jõin rahus oma kohvi ning lugesin uudiseid, kui järsku Dominicu telefon laual vibreerima hakkas.
Võtsin ta telefoni kaasa ning läksin teda otsima, elutoas ega magamistoas teda polnud. Kõndisin mööda koridori edasi, kui kuulsin kabinetist mingit häält.
„Dominn..,“ astusin uksest sisse, kui nähes seal suuremat seltskonda, olin veidi kohkunud ning ta nimest sai vaikne ohhetus.
Peale Dominicu olid seal toas Mic, Ricky, Simon, Sanka, isegi Hirch ja need kolm võõramat meest. Vaatasin neile kiirelt otsa, kahte neist ma vist mäletan ähmaselt Dominicu vanemate peolt.
„Jah?“ küsis Dominic mulle õrnalt naeratades.
„Su telefon,“ hakkasin midagi ütlema, kuid see vestlus siin tundus olulisem, „pole oluline.“
„Me kohe lõpetame,“ sõnas Dominic mulle noogutades.
Noogutasin vastu ja naeratasin uksest väljudes ebamugavalt, kuna kõigi pilgud olid minul.
„Ma arvan, et ta võiks jääda,“ sõnas Mic ning jäin selle peale uksel seisma, „ta pole enam lihtsalt su tüdruksõber, ta peaks samuti teadma, mis toimub.“
Esiteks, see tüdrukulik osa minust oli nii õnnelik, kuuldes, kuidas keegi teine mind Dominicu tüdruksõbraks kutsub. Ei mina, ega ka Dominic, pole seda ju välja öelnud.
Kuid teine osa minus hakkas veidi kartma. Mida ma teadma peaksin?
Ricky vaatas mulle korraks naeratades otsa, kuid see naeratus tundus väga kurb ja teeseldud.
Dominic oli Mici sõnadest nähtavalt häiritud, ta vaatas Mici kulmu kortsutades ning seejärel mind, kuid mina olin endiselt pooleldi ehmunud ning üllatunud.
„Mina olen poolt,“ sõnas Simon ning naeratas mulle kulme kergitades lõbusalt.
Dominic vaatas ka teda korraks pahase pilguga, kuid Simon kehitas õlgu ning ma nägin, kuidas Dominic ei olnud sellega rahul, kuid üritas mulle viisakalt naeratada.
„Palun lükka uks kinni,“ sõnas ta mulle otsa vaadates.
Tegin nagu palutud ning jäin ukse kõrvale vastu seina seisma. Ricky raputas õrnalt endamisi pead, vaatas kella ning seejärel suunas pilgu aknast välja. Tundus, nagu ta ei tahaks siin üldse olla.
Kolm võõrast meest vaikisid, ega vaadanud mulle enam otsa.
„Igatahes,“ jätkas Dominic, „ me peame valmis olema kõik nende sadamast tuleva kauba mujale suunama, arvestage uued teekonnad välja ja vaatame lähipäevil tuleva laadungi pealt, mis saab.“
Ma ei osanud kuhugi vaadata, niiet vaatasin keset tuba maha ning kuulasin mingit juttu kaubast, millest ma mitte midagi ei tea. Miks Mic arvab, et ma seda kuulma peaksin või pigem, miks ma peaksin tahtma? See rahustas mind veidi maha, ma juba jõudsin karta, et midagi halba on juhtunud.
„Ja teavitage kõiki, et keegi üksi nende kandis ei uitaks,“ sõnas Dominic ning vaatas ühele neist meestest otsa, mille peale too noogutas, „ka nende poksisaalis mitte.“
„Arvad, et nad tahavad eilse pärast nii suure tüli tekitada?“ küsis just noogutanud mees vastu.
„Ma ei tea, aga kui tahavad, siis me peame selleks valmis olema,“ sõnas Dominic endiselt talle otsa vaadates. Dominicu seisak oli kuidagi nii jäik või isegi ettevaatlik. Kas asi on eilses kakluses või juhtus midagi ärialast? Samas ei kõla loogiliselt, et Dominic osaleks kakluses kellegagi, kellega ta koostööd peab tegema. Kuigi ega mulle enne eilset ei kõlanud ka loogiliselt, et ma kellegile otsa suudaks sõita...
„Kes surma sai üldse?“ küsis üks teine võõrastest meestest ning ma tundsin, kuidas mu süda jättis mitu lööki vahele.
Vaatasin korraks Dominicule otsa, kuid ta pilk oli kinnitunud küsimuse esitanud mehel. Hetk hiljem keeras ta pilgu minule, ning ma nägin, kuidas ta ei olnud üldse rahul, et ma siin olen. Ta surus õrnalt huuli kokku, ta lõug kangestus ning ei ta vastanud midagi. Keerasin ise pilgu uuesti maha ja proovisin hingata, et mitte oksele hakata. Kõhus hakkas keerama nende sõnade peale, suhu tekkis rõve oksele eelnev ila, kuid ma ei suutnud end liigutada. Ma tapsin eile inimese, ta on surnud. Üritasin meenutada seda hetke, kui ta auto ees lamas, kuid ma ei suutnud seda selgelt näha. Ma vaid mäletan üht varju, Mici nägu ning seejärel seda koridori, kus Simon oli. Ma ei suuda isegi meenutada selle mehe nägu, keda enam minu pärast ei ole.
See tundus nii ebareaalne, pigem nagu halb unenägu.
Kuulsin, et Simon rääkis midagi, kuid ma ei suutnud piisavalt keskenduda, et ta sõnadest aru saada. See tundus lihtsalt mingi mõmin kusagil kauguses. Ainus, mida ma päriselt kuulsin, olid mu valjud südamelöögid ja mingi häiriv vilin mu kõrvus.
Võpratasin vaikselt reaalsusesse tagasi, kui Ricky järsku mu kõrval seisis ja korraks mu käest kinni võttis, seda õrnalt oma pöidlaga silitades.
Vaatasin talle otsa ning ta naeratas, endiselt õnnetult, kuid enam mitte nii teeseltult. Hetk hiljem lasi ta mu käest lahti ning vaadates, kuidas see vajus elutult tagasi mu kõrvale, astus ta ohates uksest välja.
Vaatasin korraks otsa ühele võõrale mehele, kes parasjagu rääkis midagi raportitest. Ma tapsin eile inimese ära ja see sai neilt ainult paar minutit tähelepanu?
Vaatasin Simonile otsa ning ta ei naeratanud enam nii, nagu tavaliselt. Ta vaatas mulle järjekindlalt otsa, kuid ta näos oli tühjus ja silmis mingi veider pilk, mida ma varem näinud pole. Olles mind päris pikalt vaadanud, keeras ta pilgu mu kätele ning ma vaatasin samuti alla. Nähes, kuidas mu käsi õrnalt värises, panin käed pükste taskusse.
Simon vaatas korraks maha, ning siis uuesti mulle otsa. Dominic märkas seda ja vaatas samuti korraks mulle otsa, kuid jätkas siis vestlust mingid teemal, mida ma jälgida ei suutnud.
Kui Ricky ära läks, kas see tähendab, et ma võiksin ka ära minna?
Panin vaikselt käe ukselingile ja surusin selle aeglaselt alla ning tõmbasin tasakesi ust lahti. Dominic vaatas seda kuuldes mulle otsa ning ma tundsin, kuidas mu silmad hakkasid niiskeks muutuma. Ta pilk oli nii kahetsev, kuid hetk hiljem, hästi korraks naeratades noogutas ta mulle õrnalt ning ma tõmbasin ukse lahti ning hakkasin välja astuma. Nägin, kuidas Simon hakkas mulle järgnema, kuid Dominic peatas teda kättpidi ning ta jäi seisma.
Panin enda järel vaikselt ukse kinni ning kõndisin aelgaselt mööda koridori edasi. Ma ei teadnud, kuhu ma minnagi tahan. Viimaks, kui olin juba trepist alla kõndinud, läksin välja, leidsin veidi eemal oleva kuuri küljel seinataguse, kus ma tundsin, et keegi ei näe mind. Tegin kaks suitsu järjest ning vajusin vastu seina toetama.
Ma ei tea, mida ma tundma peaks aga ma ei tunne justkui midagi. Lihtsalt tühjus.
See ei tundu päris, ma saan ratsionaalselt aru, et üks inimene on minu pärast surnud, aga see ei tekita minus mingit emotsiooni. See nagu oleks midagi mis juhtus, aga mitte minuga...
Raputasin end nendest mõtetest välja ja suundusin tagasi maja poole.
„Bekka,“ kuulsin Dominicu trepilt mind kõnetamas.
Vaatasin talle noogutades otsa ning suundusin köögi poole.
Võtsin kapist klaasi ning valasin selle koolat täis.
„Bekka,“ sõnas Dominic uuesti, jäädes minu seljataha seisma.
„Jah?“ vaatasin talle küsivalt otsa.
Ta ei öelnud midagi, lihtsalt seisis teed blokeerides mu ees ja vaatas mulle otsa.
Üritasin temast teist korda mööda astuda, kui ta viimaks ohates pead raputas ja mul minna lasi.
Võtsin elutoas kapist pudeli viskit ja istusin tugitooli, et mitte Dominicule ruumi jätta enda kõrvale istuda.
Simon tuli mõni hetk hiljem trepist alla, huul paistes ja endiselt veidi verine. Vaatasin talle kahtustava pilguga otsa, kuid ta kehitas õlgu ja naeratas. Kissitasin tema suunas silmi, kui ta lähemale tuli ning mu käest viski pudeli võttis. Ta jõi sealt suure sõõmu ning ulatas pudeli mulle tagasi.
„Dominic?“ küsisin, kui ta minu ees diivani käsitoele toetus.
„See on okei,“ sõnas ta käsi laiutades ning katsus oma huult, kui seal uuesti verd immmitsema hakkas.
Raputasin talle silmi kissitades pead.
„Miks?“ küsisin viimaks, kuna ta ei teinud mu pahakspanevast pilgust välja.
„Sest ta ei oleks pidanud sind üldse kaasagi võtma,“ sõnas Dominic mu selja tagant pahase häälega. Simon vaatas talle tuima, mitte midagi ütleva ilmega otsa ning naeratas seejärel mulle.
„Dominic!“ ütlesin pahaselt ja tõusin püsti, et talle otsa vaadata. Mõlemad olid vait ja Dominic vaatas mind ootava pilguga.
„See ei ole normaalne!“ muutus mu pahane hääl rohkem vihaseks ja valjuks.
„See on okei,“ sõnas Simon uuesti ükskõikselt ning tõusis samuti püsti, jäädes minu kõrvale seisma. Dominic vaatas teda korraks vihase pilguga, kuid raputas mulle pead.
„Ta ei oleks pidanud sind kaasa võtma,“ sõnas Dominic uuesti, samuti pahase tooniga, kuid vaatas taaskord Simonile otsa.
„Simon ei ole minu tegudes süüdi!“ ma praktiliselt karjusin, kuna Dominic vaatas endiselt Simonit vihase pilguga.
„Sa poleks seal olnud, kui ta poleks sind kaasa võtnud,“ sõnas Dominic veidi rahulikumalt ning vaatas mulle otsa.
„Simon ei ole süüdi selles. Mina tahtsin sinna tulla, MINA! Sest sina olid seal,“ sõnasin uuesti pahameelselt ning Dominic raputas vihaselt pead.
„Sa oleks võinud surma saada,“ ütles Dominic praktiliselt läbi hammaste ja ma tundsin ära taas selle päriselt vihase pilgu, mida ma paar korda näinud olen.
„Nii äärmuslik see ka polnud,“ sõnas Simon rahulikul toonil. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, kuidas ta on täiesti rahulik, kui mina ja Dominic oleme mõlemad pühaviha täis ja praktiliselt karjume tema kõrval.
„Sina ole vait,“ sisises Dominic vaikselt Simonile.
„Sina ei ole otsustaja, mida teised inimesed teevad,“ sõnasin vihaselt, „ja veel vähem on sul õigust oma pahameelt kellegi teise peal asjatult välja elada.“
„Sinu eluga riskimine ei ole asjatu pahameel, Bekka,“ sõnas Dominic veidi rahulikumalt ning vaatas mulle otsa.
„Minu elu on minu otsustada!“ ütlesin endiselt pahaselt, kuid Simon naeratas mu kõrval.
„See oli veits dramaatiline,“ kommenteeris ta mulle kulme kergitades.
Raputasin uskumatusest pead, kuidas Dominic saab vahel nii vägivaldne värdjas olla, samas kuidas Simon saab arvata, et see on normaalne sõprus?
Ma ei tahtnud selle vaidlusega enam jätkata, ma ei taha öelda midagi, mida ma pärast kahetsema peaks.
Turtsatasin korraks uuesti pead raputades ning hakkasin elutoas ära kõndima.
„Bekka,“ ütles Dominic rahulikumal häälel, „kuhu sa lähed?“
„Ma ei tea,“ pomisesin endamisi.
„Vangi või midagi,“ ütlesin seejärel valjema häälega sarkastiliselt.
„Võta siis juba Simon ka kaasa,“ sõnas Dominic samuti sarkastiliselt, kuid see oli viimane piisk mu pahameele karikasse. Jäin seisma ja vaatasin talle otsa, vaatasin viski pudelit oma käes ja viskasin selle ta jalgeette kildudeks.
„Ei,“ sõnasin pahaselt.
„REBEKKAH,“ ütles Dominic pahaselt mulle silmi kissitades.
„EI,“ ütlesin vastu ning suundusin trepist üles, et oma asjad võtta, enne kui ära lähen.
Kuulsin, kuidas Dominic mulle järgi tuli ning ukse veidi valjemini kinni lükkas, kui peaks. Ta endiselt vaatas mind silmi kissitades, kuid ei öelnud midagi.
„Mida?“ küsisin viimaks ise, kui sahtlist oma võtmeid otsisin.
„Mida sa teed?“ küsis ta rahulikul toonil.
„Lähen ära,“ vastasin pahaselt.
„Ei lähe,“ raputas ta pead.
„See pole sinu öelda.“
„Ja kuhu sa lähed?“ küsis ta endiselt rahulikult, kuid seisis ukse ette.
Hingasin sügavalt sisse ja välja, üritades oma pahameelt tagasi hoida.
„Tule eest,“ ütlesin vihaselt, kuid proovisin oma hääletooni talitseda.
Ta ei vastanud mulle, kuid raputas vaikselt pead.
„Või mis, saad minu peale pahaseks ja lööd mind ka näkku?“ küsisin, üritades teda piisavalt pahaseks ajada, et ta mul minna laseks.
Dominic vaatas mulle otsa ja ta kulm tõmbus kipra. Ta hakkas midagi ütlema, kuid surus huuled uuesti kokku ning vaatas korraks maha.
„Kas sa tõesti arvad seda?“ küsis ta mõni hetk hiljem väga pettunud ilmel mulle uuesti otsa vaadates.
See pani mind end halvasti tundma, ma ju ei arva, et ta mulle haiget teeks. Täpselt midagi sellist ma üritasingi vältida, ma ei tahtnud pahameelselt öelda midagi, mida ma pärast kahetsen. Ja ometi ma tegin seda, ma teen seda iga kord, kui ma pahaseks saan.
Vaatasin talle vaikides otsa ja osa mu pahameelest muutus kahetsuseks, kuna ma lasen endal selliseid asju välja öelda.
„Tule eest?“ üritasin uuesti öelda, kuid see kõlas rohkem nagu küsimus.
„Ei,“ sõnas ta uuesti liikumatult ukse ees seistes, „kas sa tõesti arvad, et ma teeksin sulle haiget?“
„Ma ei arvanud ka, et sa oma sõpra näkku lööks,“ sõnasin vaiksemal toonil.
„Ka?“ võttis ta ainukese kaheldava väärtusega sõna mu lausest.
„Ma tahan ära minna,“ üritasin võimalikult rahulikult antud vestlust lõpetada.
„Ja kuhu sa lähed?“ küsis ta sammu ukselingi poole astudes, kui ma käe välja sirutasin, „jälle kuhugi urkasse jooma?“
Miks ta peab välja tooma ühe mu kõige halvema otsuse, et mind end halvasti tundma panna. Kelleks ta end peab, et minuga nii räägib?
„Tead,“ sõnasin vihaselt, „sa oled värdjas.“
Ta naeratas korraks õrnalt ning see tegi mind veel pahasemaks, üritasin teda ukse eest ära lükata, kui asjatult. Ta võttis mu käest kinni ning keeras mind seljaga enda poole, hoides mu käsi õrnalt mu selja taga.
„Lase mind lahti,“ ütlesin rabeledes.
„Kohe, kui sa natuke maha rahuned,“ sõnas ta endiselt rahulikult.
Ma ei saanud sellega leppida, kuidas ma peaks rahunema, kui ta minuga nii käitub. Rabelesin seni, kuni ta mind viimaks lahti pidi laskma.
Keerasin uuesti tema poole ning vaatasin oma randmeid, kuhu oli õrn sinikas tekkinud.
„Rahul?“ küsis ta samuti neid vaadates veidi sarkastilisel toonil.
Raputasin pead ja lükkasin teda kõigest jõust mõlema käega eest.
„Tule eest,“ sõnasin pahaselt, kui ma ise hoopis veidi taganesin. Ta astus mulle lähemale ja ma üritasin teda endast eemale lükata, kuid ta võttis mu kätest kinni, surus need mu kõrvale ja kallistas mind tugevalt.
„Rahu, Bekka,“ sosistas ta vaiksel häälel, kuid hoidis minust tugevalt kinni. Ma küll puiklesin vastu, kuid jäin viimaks rahulikult seisma ja ta lasi ettevaatlikult minust lahti.
„Parem?“ küsis ta praktiliselt sosinal, kuid tõstis mu käed ümber enda ning kallistas mind uuesti. Seisime niimoodi päris mitu minutit ja mul tõesti hakkas veidi parem.
Dominic astus vaikselt, väikeste sammudega voodi poole ning tõmbas mind endaga kaasa. Ta pani mu voodile istuma ning kükitas minu ette.
„Kas sa päriselt arvad seda?“ küsis ta uuesti eelnevat küsimust, kuid ma ei vaadanud talle otsa.
„Rebekkah?“ küsis ta uuesti ning tõstis mu nägu veidi kõrgemale, et ma peaks talle otsa vaatama.
Raputasin pead, kuid ta ei olnud selle vastusega rahul.
„Ei arva,“ pomisesin viimaks ja närisin oma huult.
Ta vaatas mulle pika hetke otsa ning noogutas siis.
„Kas tahad endiselt ära minna?“ küsis ta hetk hiljem.
Noogutasin vaikselt ja kuigi ma ei taha ära minna, olin ma sellest nii suure draama teinud, et nüüd tundub veider taganeda.
„Okei, ma viin su kuhu iganes sa minna tahad,“ sõnas ta noogutades, kuid mitte õnnelikult. Noogutasin samuti, kuid ei liigutanud. Dominic hakkas korraks püsti tõusma, kuid kuna ma endiselt ei liigutanud, istus ta minu kõrvale ja pani ühe käe ümber minu.
„Isegi kui ma tahan narkaritega mingisse urkasse minna?“ küsisin viimaks, kui olime seal päris pikalt vaikuses istunud.
Dominic naeratas ja lükkas mind õrnalt pikali, võttes mind tugevalt kaissu.
„Ei,“ sõnas ta naeratades, „sinna ma ei taha tulla.“
„Mis mõttes?“ küsisin korraks segaduses olles, „ega sa mulle järgi ei pea tulema.“
„Ma ütlesin, et ma viin su kuhu iganes sa minna tahad, aga ma ei öelnud, et ma su sinna üksi jätan,“ sõnas ta mulle õrnalt pai tehes.
See pani mu tahtmatult naeratama.
Hoidsin küll silmi kinni, kuid ei suutnud kuidagi magama jääda.

„Dominic?“ küsisin sosinal, et teda mitte äratada, kui ta magama oli jäänud.
„Bekka,“ sõnas ta samuti sosinal vastu.
Olin mõne hetke liikumatult, kuid tõusin siis istukile ja vältisin ta pilku.
„Mis nüüd saab?“ küsisin vaiksel häälel ja vaatasin oma näppe, mis närviliselt üksteist mudisid. Olin sellele juba mitu tundi mõelnud.
„Mis mõttes?“ küsis Dominic ja tõusis samuti istukile ja vaatas küll minu poole, kuid ma vaatasin endiselt oma sõrmi.
„Minust,“ sõnasin uuesti vaikselt.
„Mis sa tahad, et sinust saaks?“ küsis Dominic vaiksel toonil ning lükkas salgu juukseid mu näo eest vaikselt kõrva taha.
„Ma ei tahtnud üldse, et sa seda kuuleks,“ jätkas ta tõsisemal toonil.
„Miks?“ küsisin veidike üllatunult. Miks ma ei peaks teadma midagi sellist, miks ma peaksin saama rahulikult edasi elada, kui ma midagi sellist olen korda saatnud?
„Sest sa ei peaks muretsema selle pärast,“ raputas Dominic pead, „Simon vahest...“
„Simonist rääkides,“ segasin veidi reipamalt vahele ja vaatasin talle viimaks otsa.
„Simon läheb vahel üle piiri,“ tõdes Dominic.
„Mida?“ vaatasin teda üllatunud ilmel.
Dominic oli hetkeks segaduses ja tahtis siis midagi öelda, kuid ma jõudsin ette.
„Sa lõid teda näkku, Dominic,“ ütlesin veidi suurema põlastusega, kui olin plaaninud. Dominic kehitas õlgu ja vaatas mulle otsa, nagu mina oleks see, kes millestki valesti aru on saanud.
„Jah,“ tõdes ta hetk hiljem, „ja ta teadis, et see tuleb.“
„Mis mõttes teadis?“ olin taaskord segaduses.
Dominic naeratas mind vaadates.
„Ma ei löönud teda üldse nii kõvasti.“
„See ei loe,“ raputasin vaikselt pead ja keerasin uuesti pilgu maha, „see pole aus, et sa lööd teda millegi eest, mida mina tegin.“
„Ei, Bekka,“ hakkas Dominic natuke naerma, „ma ütlesin talle juba ammu, et kui ta sind ohtu seab, siis ma löön teda näkku. Ta oli nõus.“
„Mis mõttes nõus?“
„Ega ma pole teda kordagi sundinud sinuga jääma,“ naeris Dominic, „ta ise tahab.“
„Kui sa Simonit uuesti näkku lööd, siis löön mina sind,“ sõnasin õlgu kehitades ja tõusin püsti, „lähme sööme midagi?“
Dominic krimpsutas korraks nina, kuid järgnes siis mulle uksest välja.
„Te olete mõlemad elus,“ naeris Mic, kui me kööki läksime.
Mic, Simon ja Ricky istusid kõik laua taga ja sõid pitsat. Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida, kartes, et Dominicule see nali ei meeldiks.
Simon pööritas õrnalt silmi ja Ricky vaatas Mic'i kui idiooti. Mic sai hetk hiljem ise ka aru, et see vist polnud kõige paremini ajastatud nali ja võttis väga aeglaselt uue lõigu pitsat ja vaatas mind terve aja veidra näoga.
Naeratasin talle ja võtsin ka tüki pitsat.
„See on tegelikult naljakas, sest nad enne kaklesid minu üle,“ sõnas Simon, olles omaarust vaimukas ja naeratas mulle laia naeratust.
Raputasin õrnalt pead, kui turtsatasin veidi omaenda mõtete üle.
„Jah, me vaidlesime sinu üle, aga Mic'i nimel ma ajasin kellegi autoga alla,“ sõnasin oma nalja kõva häälega välja. Mu peas tundus see palju naljakam.
Kõik olid taaskord vait ja vaatasid mind veidi üllatusega või peaks ütlema ehmunult. Selle hetke katkestas kiirelt Mic, kelle käsi vaikselt üle laua minu poole libises, et patsu lüüa.
Pilgutasin talle silma.
Ricky ei tundunud endiselt tavapärane, ta oli kuidagi väga vaikne ja eiras enamuse ajast silmsidet kõigiga. Üritasin teda võimalikult palju jälgida, et kui ta peaks kasvõi korrakski minu poole vaatama, saaksin ma tema pilgust ehk midagi välja lugeda või kasvõi naeratada talle.
Ricky ei vaadanudki mulle otsa, lõpetas oma tüki pitsat ning läks vaikides ruumist välja. Vaatasin talle kurva pilguga järgi, kuid ma ei osanud talle midagi öelda. Ma isegi ei ole kindel, mis teda päriselt häirib.
„Ma arvan, et ta läks garaaži,“ sõnas Simon peale mõningast vaikust, kui ma viimaks pilgu tagasi lauale keerasin ja naeratada üritasin.
„Mis?“ küsis Mic telefonilt pilgu Simonile viies.
Simon vihjas peaga minu poole.
Hammustasin huulde ja üritasin otsustada, kas ma peaks talle järgi minema, või laskma tal rahus olla.
Dominic vaatas mind ja Simonit korda mööda veidi küsiva ilmega, kuid ma naeratasin talle ja tõusin püsti. Ricky on mu üks kõige vanemaid sõpru, ma ei saa lasta tal üksi õnnetu olla.
Jalutasin vaikselt garaaži juurde ja piilusin uksest sisse, Ricky istus ühe kapi peal ning vaatas enda ette maha.
„Hei,“ sõnasin uksest vaikselt sisse astudes. Ricky naeratas mulle korraks, kui ma end tema kõrvale vastu kappi toetasin.
„Mul on kahju,“ sõnas ta vaiksel toonil, kui olime juba minuteid vaikuses seisnud ja mõlemad seina vaadanud.
„Minul ka,“ vastasin koheselt. Mul siiralt on kahju, kuid ma ei saa sinna enam midagi teha. Ja Mic'i elu oli seda väärt, vähemasti seda ma endale kinnitan.
„Nii ei ole õige,“ sõnas Ricky mulle viimaks otsa vaadates. Ma tean, et nii ei ole aus, et üks elu on minu pärast maailmas vähem ja mina elan edasi ilma mingi karistuseta. Ma tean ja tunnen seda pea koguaeg.
„Ma tean,“ sõnasin vaikselt ja hammustasin huulde, et mitte nutma hakata.
Ma tean, et nii pole aus ja ma peaks üles tunnistama mis ma tegin ja oma teo eest vastutama, kuid Ricky suust seda kuulda oli miskipärast endiselt veidi haiget tegev. Ma peaksin oma teo eest karistust kandma, kuid ma ei usu, et ma vangis hakkama saaksin.
„Mul on nii kahju,“ sõnas ta uuesti, kui nägi mu kurba pilku, „Bekka, ära nuta.“
„Ma tean, et see oleks õige tegu, aga ma ei taha vangi minna,“ sõnasin viimaks kui üks pisar mööda mu põske alla veeres, „anna andeks, et minus pettuma pead.“
„Millest sa räägid?“ küsis Ricky mulle tõsise ilmega otsa vaadates.
„Millest sina räägid?“ küsisin teda samamoodi vaadates.
„Mul on kahju sellest, et ma kohe alguses sind ei hoiatanud, et sa ei tohiks meiega jääda,“ sõnas Ricky ja vaatas uuesti maha, „ma teadsin juba alguses, et arvatavasti see kuidagi nii lõppeb, aga mulle meeldis, et sa meiega oled. Mulle meeldis, kui palju lõbusamaks ja paremaks sa iga päeva teed, mis sa meiega oled. Anna andeks, et ma nii isekas olin.“
„Ei, Ricky,“ ütlesin üllatunult, kuna ma tõesti arvasin, et ta on mu peale pahane, et ma oma teo eest vastutust võtta ei taha.
„Mul on hea meel, et sa too õhtu siin olid, et ma sind nägin ja et ma teiega jäin. Sa ei kujuta ettegi, kui tore on olnud leida päriselt inimesed, kes tahavad minuga koos olla, kelle jaoks ma olen päriselt oluline.“
Ricky vaatas mulle otsa ja ta pilk tundus veidi lootusrikkam.
„Ma ei kahetse mitte midagi,“ sõnasin talle tõsisel ilmel, et ta mind usuks.
„Peale selle...“ lisasin nina krimpsutades, kuna see õnnetus oleks võinud tõesti olemata olla.
Ricky naeratas ja ohkas veidi kergendatult.
„Ma tundsin end nii halvasti,“ sõnas ta mulle käe ümber pannes, „kuidas sul on muidu?“
„Mul on...“ jäin mõttesse, kuid kehitasin siis õlgu.
Ta noogutas vaikselt, kuid ei öelnud midagi.
„Kas see on minust väga halb, kui ma ütlen, et ma ei tunne väga midagi sellega seoses?“
„Kindlasti, aga oleneb kelle arust,“ kehitas ta norivalt õlgu.
Panin pea ta õlale ja küsisin vaiksel häälel: „kas ma äkki peaks vastutust võtma oma teo eest?“
„Esiteks,“ sõnas Ricky rõhutades, „see oli sinu poolt õnnetus ja teiseks, ma arvan, et kui sa teiste kuuldes seda uuesti ütled, siis Simon jalutab ise politseisse.“
„Miks sa seda arvad?“ küsisin lõbustatult.
Ricky hüppas kapi pealt alla ja vaatas mulle naeratades otsa, „sest sa meeldid talle.“
„Simonile?“ küsisin täpsustavalt üle, kuna see tekitas minus segadust.
Ricky naeratava noogutuse peale pööritasin silmi ja raputasin lõbustatult pead.
„Keegi ei meeldi meie Simonile.“
Ricky naeratas riukalikult, kuid kehitas siis õlgu ja me jalutasime tuppa tagasi.
Tuppa minnes oli kõik vaikne, ainult Simon klõpsis teleka ees kanaleid, kuid ei jäänud neist ühkti vaatama.
„Pole tänu väärt,“ hõikas ta kõva häälega, kui me trepist üles kõndisime.
„Headööd, Simon,“ sõnasin naeratades vastu ja Ricky küll vaatas mulle hetkeks küsivalt otsa kuid lõin käega ja soovisin ka Rickyle head und, enne kui tuppa astusin.
„Kuidas läks?“ küsis Dominic, kes voodis pikutades midagi telefonist luges.
„Hästi,“ sõnasin naeratades ja viskasin tema kõvale pikali, kuna ta oli samuti teki peal endiselt riides.
„Kas tead, et Ricky tundis end veidi süüdi, kuna tema pärast ma nüüd siin sinuga olen?“ küsisin pea ta õlale pannes, ning ta võttis mu kaissu.
„Ma kujutan ette, ma tunneks ka,“ sõnas ta naeratades.
Vaatasin talle veidike dramaatiliselt suurte silmadega otsa.
„Ja mina veel arvasin, et sa oled õnnelik või midagi,“ sõnasin pahaks panevalt pead raputades.
Ta vaid naeratas ning pani õrnalt oma huuled mu otsaesisele.
„Ainult arvasid?“ sõnas ta vaikselt nii mööda minnes ja luges edasi mingit igavat ja pikka vestlust mingil paadisadama teemal.
„Dominic,“ ütlesin vaikselt mõni aeg hiljem, kui olin jälle mõnda aega oma mõtetes ringi uitanud.
„Bekka,“ sõnas ta vastu.
„Äkki ma ikka peaksin,“ alustasin lauset, kuid ta segas vahele, „kui sa nüüd jälle ütled, et üles tunnistama, siis ära lõpeta seda lauset.“
Hammustasin huulde ja sättisin end mugavamasse asendisse.
„Ma pean varsti minema,“ sõnas ta mõnda aega hiljem, kui ma juba korraks tukkuma olin jäänud.
„Miks?“ küsisin õnnetult ja veidi unisena.
„Mul on,“ hakkas ta ütlema, kuid jäi vait.
„Okei,“ noogutasin vaikselt, „las sul olla. Kas sa tuled tagasi ka?“
„Ma tulen alati tagasi,“ sõnas ta naeratades.
„Jah, aga kas varsti?“
„Mõne tunni pärast,“ sõnas ta, kuid hoidis mind endiselt kaisus.
Jäin magama, enne kui Dominic lahkus. 

Ärakasin mitu tundi hiljem korraks üles, kuid endiselt üksinda.
Proovisin uuesti magama jääda, kuid uni läks ära kui ma kella vaatasin ja avastasin, et on juba varahommik.
Panin riidesse ja läksin vaikselt alla korrusele, ka seal oli vaikus.
Keetsin köögis kohvi, kui järsku astus uksest sisse võõras, sinise silmaga noormees.
„Tere,“ sõnasin talle viisakalt naeratades. Ta oli veidi eemalolev, kuid noogutas mulle kiirelt.
„Kohvi?“ pakkusin talle, kui endale tassi valasin.
Ta noogutas ning võttis sooja tassi mu käest.
„Kas sul on kõik hästi?“ küsisin ta silma vaadates. Ta oli hetkeks kohkunud, kuid noogutas siis kiirelt ning vaatas akna peegeldusest samuti oma nägu ning katsus õrnalt silma.
„Kas soovid jääd või midagi?“ pakkusin vaiksemal häälel, kuid proovisin mitte teda liigselt vaadata.
„Ei ole vaja,“ sõnas ta samuti vaikselt ja vaatas oma kohvi tassi, „aga aitäh.“
Ta tundus mulle kuidagi noor, võibolla viisteist või kuusteist.
„Kas sa tahad rääkida, mis juhtus?“ küsisin pärast mitut minutit vaikust.
Ta vaatas mulle taaskord veidi üllatunult või isegi ehmunult otsa ning raputas seejärel aeglaselt pead.
Noogutasin mõtlikult ning võtsin laualt oma telefoni, et Dominicule sõnum saata. Kas ma peaksin ära minema ja jätma selle minu jaoks võõra poisi siia üksi midagi ootama? Kes ta on üldse?
Vahepeal tõi Margareth värskelt valminud saiakesed, pani need lauale ja küsis kuidas ma magasin ning kas mul on midagi vaja, kuna ta plaanib varsti turule minna.
Raputasin talle naeratades pead ning tänasin teda hommikusöögi eest, võtsin sahtlist kaks taldrikut ning asetasin ühe keset lauda, noormehe suunas.
„Soovid ehk süüa?“ küsisin, kuna ta ei teinud sellest väljagi.
Ta vaatas hetkeks neid saiakesi ning seejärel mind ja noogutas rutakalt.
„Aga palun,“ lükkasin julgustavalt korvi natuke rohkem tema suunas.
„Tere hommikust,“ sõnas tuppa astuv Mic naeratades. Ma ei tea, kuidas tal on iga hommik nii palju energiat.
„Oi,“ märkas ta noormeest minu vastas laua taga istumas ja suundus kohe omale kohvi valama.
„Sa oled Jakopi poeg, eks?“ sõnas ta, kui oli noormehele uuesti otsa vaadanud, „mis juhtus?“
Mic alles märkas poisi inetut sinikat ning tundus veidi murelik, kui nii võib öelda.
Noormees noogutas ning vaatas korraks küsival pilgul minu suunas, kuid Mic naeratas.
„See on Bekka, sa võid meile rääkida, mis juhtus,“ sõnas Mic selgitavalt, mille peale noormees noogutas ning mälus kiirelt oma suutäie lõpuni.
„Ma jooksin varahommikul kodu poole, kui kaks tüüpi mind silla otsal ründasid,“ sõnas noormees.
„Kus?“ küsis Mic, „sa mõtled sadamasillal?“
Noormees noogutas ning tõstis uue saiakese oma taldrikule, kuid ootas selle söömisega, olles valmis veel küsimustele vastama.
„Ma ei olnud eile õhtul kodus...“ sõnas poiss ja hakkas korraks vait jääma, kuid hetk hiljem jätkas, „mul oli telefon välja lülitatud ja ma ei teadnud... Ma sain alles pärast isa sõnumi kätte.“
Mic noogutas selle peale mõtlikult.
„Kas sa oskad nende kohta midagi öelda?“ küsis ta hetk hiljem.
Noormees raputas mõtlikult pead.
„Ainult, et neil olid PG dressipluusid mõlemal seljas. Ja üks neist ütles, et...“
„Ütles mida?“ küsisin, kuna noormees jäi vait ja vaatas veidi hirmunud pilguga Micile otsa.
„Et sa peaks ettevaatlik olema,“ sõnas ta Mic'ile endiselt otsa vaadates.
Mic noogutas huuli torutades ning võttis ka ise ühe saiakese, mille peale noormees söömist jätkas.
„Mic?“ küsisin mina aga hirmunult, kui nemad lihtsalt vaikuses rahulikult sõid.
„Need olid mingid Pronkovitchi poisid,“ sõnas Mic mulle selgituseks, kuid ma vaatasin teda endiselt küsiva ilmega. See ei selgitanud minu jaoks midagi.
„See sadam on Pronkovitchi oma,“ sõnas Mic ettevaatlikumalt, lootes, et ma loon ise seose Pronkovitchi sadama ja selle õnnetu mehe suhtes.
Noogutasin viimaks mõistvalt. See oli kättemaks või pigem ähvardus Mici'le minu alla aetud mehe pärast. Kui mul varem ei olnud juhtumiga seoses suuri tundeid, siis nüüd tekkis minus hirm. Kuidas ma üldse olin saanud arvata, et mu tegudel ei ole tagajärgi. Kui mitte kriminaalseid, siis kätte tahab keegi ju siiski maksta. Ma usun, et Dominic oleks sama teinud, kui see mees oleks Mici tulistanud...
Mul läks selle mõtte peale söögiisu ära ja ma panin oma pooliku saiakese taldrikule tagasi ning üritasin kohvi juua.
Dominic ja Simon tulid täpselt õigel ajal kööki, kuna mu mõtted olid juba väga halbade tagajärgedeni jõudnud. Dominic naeratas mulle juba uksel, ning jäi viivuks minu kõrvale seisma, surus oma huuled õrnalt mu põsele ning valas seejärel kaks tassi kohvi. Simon jäi seisma noormehe kõrval ning peale ta teretamist vaatas korraks ta silma ning naeratas siis.
„Polegi väga hull,“ sõnas Simon ning võttis kohvitassi, mille Dominic talle ulatas.
Dominic vaatas ka viivuks noormeest, kuid ei öelnud midagi.
Noormees noogutas ning jõi oma tassi tühjaks.
„Thomas, kas sul on erisoove?“ küsis Dominic viimaks, kui kööki astus veel üks minu jaoks võõras mees.
„Tere,“ sõnas mees ning vaatas Thomasele otsa, „kõik korras?“
„Jah, isa,“ vastas noormees ning tõusis püsti. Märkasin ta näos hetkeks valugrimassi, mis kadus sama kiirest, kui see tekkis.
„Kindel?“ küsisin talle otsa vaadates. Ta vaatas mind natuke ehmunult, ega osanud kohe midagi vastata.
Simon vaatas seepeale samuti mulle otsa, kuid kordas siis mu küsimust.
Thomas noogutas, kuid tõstis siis oma särgi veidike kõrgemale, ka ta rind ja kõht olid kaetud sinikatega. Simon küsis viisakalt luba, ning noormehe noogutuse peale katsus ta õrnalt kahe näpuga ta roidepiirkonda. Selle peale aga oigas Thomas vaikselt.
„Ma usun, et vähemalt ühes roides on mõra, kuid soovitan pilti tegemas käia, et kindel olla,“ sõnas Simon rahulikul toonil ning võttis uuesti kätte oma kohvitassi.
Tundsin end nii halvasti ega osanud kuidagi enam Thomasele otsa vaadata. Kuidas ma peakski talle otsa vaatama, teades, et ta on selles olukorras minu tegude pärast. Iga kord kui ma hakkan mõtlema, et ma tõesti poleks pidanud seal olema, tuleb mu mõtteisse see variant, kui mind poleks seal olnud. Kas siis poleks Mic siin?
„Jakop, arutame seda hiljem?“ küsis Dominic noogutades, kui Thomas oma särgi alla tagasi oli lasknud ning paar sammu oma isa poole oli astunud.
Jakop naeratas viisakalt noogutades ning ütles pojale, et nad minema hakkaks.
„Kui midagi vaja on, siis anna teada,“ ütles Dominic veel enne kui nad uksest väljusid, mille peale mees samuti noogutas.
„Kas ma saan midagi teha?“ küsisin vaiskelt, kui nad lahkunud olid.
„Mis mõttes?“ küsis Dominic ning istus toolile minu kõrval.
„Thomase heaks,“ täpsustasin, „ma tunnen end nii halvasti.“
„Ei,“ raputas Dominic mulle naeratades pead ning pani käe mu põlvele.
„Küll me tegeleme sellega,“ üritas ta mind rahustada.
„Ja kui nad tahavad asja nii lahendada, siis seda me ka teeme,“ ütles Simon natuke liiga palju naeratades.
„See ei tundu õige,“ sõnasin endiselt oma sõrmi vaadates, mis üksteist mudisid.
„Milline osa?“ küsis Simon mulle tõsisema näoga otsa vaadates.
„See kõik on minu süü,“ sõnasin ja vaatasin vaid viivuks talle otsa.
„Kui me nii asja võtame, siis see kõik on Mic'i süü,“ sõnas Simon naeratades ja vaatas Micile otsa, kes rahus oma kohvi jõi ning telefoni midagi luges.
„Heei!“ reageeris Mic sellele veidi üllatunult ning vaatas Simonit kulmu kortsutades, kuid vaatas seejärel tõsisema nöoga mulle otsa, „aga Simonil on õigus. Kui sa tahad kedagi süüdistada, siis süüdista mind.“
Dominic silitas vaikselt mu põlve, kuid kuna ma sellele ei regeerinud, jätkas ta mu tähelepanu püüdmiseks veidi tugevamalt.
„Aga õnneks me ei süüdista üksteist sellistes asjades,“ sõnas ta mulle otsa vaadates.
„Sa võid ennast süüdi ju tunda, kuid me lahendame selle probleemi koos ära,“ lisas Simon samuti julgustavalt naeratades.
„Selleks perekond ongi,“ ütles Mic ja võttis veel ühe saiakese.
„Kui palju sa süüa jõuad?“ küsis Simon veidi naerdes.
„Mina?!“ naeris Mic, „kõht tuleb enne täis süüa, kui Ricky siia jõuab.“
See lause pani mind naeratama ning ma vaatasin Dominicule otsa, kuid ta oma käe seisma jättis mu jalal. Seepeale vaatas ta naeratades oma kätt ning jätkas mu jala silitamist.
See ei tundu mulle siiski aus, et nemad peavad nüüd minu tehtud vea tõttu kannatama või veel hullem, kellegagi sõdima hakkama. Üritasin küll naeratada, kuid mu pea oli muremõtteid täis.
„Mida PG tähendab?“ küsisin viimaks, kui olin Thomase jutu peale veidi mõelnud.
„Miks sa küsid?“ küsis Dominic ettevaatlikult, justkui ta üritaks jälle minu eest asju varjata.
„Thomas mainis, et neil olid PG pusad seljas,“ täpsustasin oma infoallikat.
„PG on poksisaal,“ sõnas Mic sellele mitte palju tähelepanu pöörates.
Dominicu käsi jäi taaskord seisma ja ta vaatas Simonile otsa, mille peale Simon veidi naeratades vaikselt omaette pead raputas.
„Simon,“ sõnas Dominic püsti tõustes ning nad kõndisid koos köögist välja.
„Bekka,“ ütles Mic vaiksel toonil, kui me kahekesi jäime, „palun ära tunne ennast süüdi.“
Ta istus minu kõrvale toolile ja vaatas mulle nii siiral pilgul otsa.
„See tõesti ei olnud sinu süü ja kui sa tahad kedagi süüdistada, siis ma olen täiesti valmis süüdistatav olema. Ma ei oleks siin, kui sa ei oleks seal olnud.“
Vaatasin huulde hammustades jälle oma näppe, mis üksteist endiselt närviliselt mudisid. Mic võttis mu käest kinni, et ma talle uuesti otsa vaataks.
„Päriselt, sa päästsid mu elu, Bekka,“ sõnas ta vaiksel, väga tõsisel häälel, „ma olen sulle oma elu võlgu.“
„Kõik on okei,“ sõnas ta viimaks, ma noogutasin ning ta lasi mu kätest lahti.
Ma ei kujutanud ettegi, mida järgmised päevad kaasa võivad tuua või kuidas selle olukorraga 'tegelemine' välja võiks näha. Ma väga loodan, et selle olukorra saab selgeks rääkida ja keegi ei pea rohkem viga saama. Mul on tohutult halb meel Thomase pärast, ta on kõigest teismeline, kes on vastu tahtmist segatud millegisse, mille üle tal absoluutselt valikuvõimalust pole.