Teine

 *Esialgne versioon*

Mõned minutid hiljem istusime autodes, mina Rickyga ja Domma oma autos, millega ta mu enne siia oli toonud. Panin turvavöö esimese asjana peale. Olgu, Ricky pani, kuna tal on autos mingid imelik turvavöö.
Ricky andis gaasi ja vaatas mulle otsa.
„Ära karda.“
„See nüüd küll julgustav polnud,“ naersin, kui nägin Domma auto tulesid meie taga.
Sõitsime aeglaselt väravast välja, keerasime suurele teele ja Ricky vajutas mingit nuppu, mis siis punaselt vilkuma hakkas.
„Kas punane pole mitte halb?“ küsisin nupule näidates.
„Kannatust, Bekka, kannatust.“
Nüüd hakkas veidi hirmus. Mida kaugemale me jõudsime, seda kiiremaks sõit muutus.
„Kuule, mis toimub?“ küsisin veidi üllatunult, kui tuluke sinist vilkus.
„Tahtsid lõbutseda?“ küsis Ricky ja naeratas laialt, kui parempöördel tuluke roheliseks muutus. Meie ette tekkis veel üks sarnane auto ja Domma taha samuti tekkisid uued tuled.
Vaatasin korda mööda esi- ja tagaaknast välja. Kust need autod tulid?
Järsku keeras meie ees olev auto peale tulede vilgutamist paremale, meie sõitsime edasi, kuid keerasime järgmises tänavas paremale.
Sõitsime kuus tänavaristi edasi ja keerasime siis vasakule, sattudes jälle sama auto taha, kus me enne olime. Järgmistes tänavaristides keerasid Domma ja see neljas auto samuti osavalt meie kolonni. Kuigi ma veel ei tea, kuhu me jõuda sellega tahame, tundus see päris vinge. Sõitsime niimoodi rivis linnas välja, kuni jõudsime maanteele, kus nad hakkasid autodega üksteisest slaalomina mööda sõitma ja seejärel lihsalt sõitsid siia ja sinna ja edasi ja tagasi, kõik käis nii kiiresti, et ma ei jõudnud jälgida. Või hoidsin ma poole ajast silmad kinni, ma pole kindel.

Järsku olime me teistest mitmesaja meetriga ees, kui Ricky järsku käe käsipidurile pani.
„Mida sa teed?“ jõudsin öelda, enne kui ta kangi tõmbas ja me tagurpidi olime. Nägin, kuidas kolme auto tuled meie poole kihutasid. Ricky vajutas gaasi ja me sõitsime taguripidi edasi, nähes terve aja kolme paari meiesuunas kihutavaid autotulesid. Mõneti oli see väga hirmus, teisest küljest aga väga põnev ja kuidagi veidralt vabastav tunne. Kogu veri mu kehas oleks nagu uue vastu vahetatud. See tunne on midagi kirjeldamatut.
Kui Ricky auto ümber keeras, surusin hetkeks silmad kinni. Uskumatult hea tunne oli mul hetkel ja praegu.
Ka ülejäänud tee oli põnev, sest nad tegid alatasa mingeid nalju.

Sõitsime mööda kolmerealist maanteed. Klõpsisin muudkui raadiojaamade „edasi“ nuppu, oodates mõnda head laulu. Ricky naeratas omaette tahavaate peeglit kiigates. Tagumine auto kruiisis sõiduridade vahel nagu sõidaks ta slaalomit.
„Kes need on üldse?“ küsisin tagumisi autosid vaadates.
„Mic ja Hirch,“ sain vastuse, mis mind tegelikult üldse ei rahuldanud. Samas pole see ka eriti oluline ja ma pressida ka ei taha.
Jälgisin neid mõned minutid. See kõige viimane, Hirch, tundus ikka päris naljakas. Ta tiirutas vasakult paremale edasi-tagasi. Maantee oli peaaegu täiesti tühi, mõned üksikud autod sõitsid meiega samas suunas, kuid alati jäid nad meist maha kuni muutusid väikseks täpiks.
„Kas meil on kuhugi kiire?“ küsisin pooleldi naljaga.
„Ei, meile lihtsalt meeldib kiirus,“ vastas Ricky ja vaatas mulle otsa, kuigi spidomeeter näitas 140 kilomeetrit tunnis.
Mõnes mõttes on see tõesti hea tunne. Istuda kihutavas autos, mis võib iga hetk juhitavuse kaotada, miski võib valesti minna. Kuigi arvan, et juhtida sellist autot on veel hirmsam ja põnevam tunne. Selleks peab olema kõvasti julgust ja enesekindlust, et silmagi pilgutamata niimoodi kihutada.

„Need on ka sõbrad teil?“ küsisin, kui pealesõidul viis mootorratast meie seljataha tekkis. Ricky vaatas neid tahavaatepeeglist ja kissitas veidi silmi. Mootorratturid vist ikkagi polnud Ricky sõbrad, kuna ta ei vastanud mulle.
Kuulsin, kuidas Ricky hingamine muutus kiiremaks ja sügavamaks. Domma sõitis meie kõrvale, vaatas Rickyle pingsalt silma, korraks mulle otsa ja siis tõstis näpud vertikalselt kaela juurde ja justkui raputas neid. Ma väga täpselt ei näinud, sest enne kui ma midagi küsida jõudsin, keerasime me järgmisele mahasõidule.
Domma, Mic ja Hirch olid meie seljataga kolmekesi kaherealisel teel, mis oli kahelt poolt ümbritsetud betoonäärtega.
„Ricky, mis toimub?“ küsisin, kui ta gaasi andis ja teised kolm meist veidi maha jäid, „miks nad teed blokeerivad?“
Mootorratturid sõitsid Domma taga, kuna nad kolmekesi võtsid kogu tee enda alla ja isegi rattaga polnud võimalik sealt mööda pääseda. Kolm autot meie taga olid üksteisele nii lähestikku, et peelgite vahel oli enamus ajast vaid mõned sentimeetrid.
„Ma pärast seletan,“ ütles Ricky ja jälgis pidevalt mis taga toimub.
See väike tuluke, mis enne terve aja roheline oli, muutus nüüd jälle siniseks ja mida kaugemale Ricky sõitis, seda punakamaks ta läks.
„Kas ma peaks kartma?“ küsisin turvavööst kinni võttes.
„Pole põhjust,“ naeratas Ricky ja kohe kui me linna tagasi jõudsime, keeras ta kõrvaltänavaid pidi Domma majani ja hakkas klõpsima tumepunast nupukest.

„Mis me teeme?“ küsisin.
„Ootame,“ sain kiire vastuse.
„Paaniliselt?“ küsisin, kuna Ricky klõpsis endiselt nuppu, „mis nende motikatega enne oli?“
„See on pikk jutt,“ vaatas ta mulle otsa ja pani käed ohates sülle, „mäletad, kui ma kolm aastat tagasi järsku ära kadusin või nii?“
„No mõnes mõttes jah, aga ma ei nimetaks seda kadumiseks. Me lihtsalt ei suhelnud enam nii palju.“
„Ei, ma tegelikult ei läinud kaugõppele,“ sõnas Ricky ja otsis taskust telefoni.
„Kuhu sa siis läksid?“ küsisin. Ma ju nägin Rickyt vahel koolipeal, mõnes üksikus tunnis isegi, kui nüüd järele mõelda. Aga ainult esimesel aastal.
„Ma tulin teise aasta poolepeal ära,“ selgitas Ricky ja kirjutas sõnumit.
„Aga sa olid lõpetamisel...“ meenutasin, „sul oli veel ilus ülikond ja puha.“
„Jah, aga ma lõpetasin põhimõtteliselt nagu koduõppel olles.“
„Kuidas põhimõtteliselt?“
„Ah, las jääb.“
„Olgu,“ ei tahtnud ma peale käia.
„Aga kuhu sa jõuda tahtsid?“
„Teise kooliaasta alguses sain ma Dominicuga tuttavaks ja sealt edasi läks juba kiirelt. Mõned kuud hiljem olin ma juba tema juures tööl,“ ütles poiss ja avas nupuvajutusega värava.
„Tööl?“ küsisin. Ta nimi on siis hoopis Dominic.
„Jah, Dominicu isa,“ alustas Ricky, kuid jäi vait, kui meie taha ilmus veel kolm autot ja ta astus autost välja.

„Noh?“ küsis ta veidi kõvema häälega, et see üle mootorite müra kosta oleks.
„Ei miskit,“ vastas kõige viimasest autost väljuv noormees. Tal olid mustad, lühikesed, peaagu olematud juuksed, kiitsakas nägu ja pruunid, šokolaadikarva silmad. Ta näol oli lai naeratus.
„Need olid mingid uued poisid, kes ei teadnud mida tähendab vaba maa,“ ütles teine noormees. Mismõttes vaba maa?
„Nad tulid meiega kuni kuuekümne kolmandani ja läksid siis tagasi,“ jätkas ta naeratades ja tõukas autoukse kinni.
„Lähme tuppa?“ küsis teine tundmatu poiss, kes tundus vaikne. Kuidagi kuri ja eemalolev, justkui oleks tal kõige ja kõigi vastu midagi.
Ricky pakkus, et jääksin täna veel ööseks sinna, siis hommikul viib ta mu koju, kuna plaanib ka ise homme vanemate juurest läbi käia. Poisid istusid mitu tundi elutoas ja rääkisid igasugustel absurdsetel teemadel. Enamuse ajast oli tuba täis nalja ja naeru. Ma ei mäletagi, millal ma viimati niimoodi naersin.

„Kopp-kopp,“ kostus läbi ukse.
Hakkasin naerma.
„Sa oleks võinud ju päriselt ka koputada.“
„Ja kus see lõbu seal on?“ küsis Dominic tuppa astudes.
Istusin üles tehtud voodil, käed süles, kõik puutumata.
„Tahtsin küsida, kas soovid midagi?“
„Ei, pole vaja. Helistasin enne emale juba, kõik on hästi,“ vastasin.
Ema oli õnneks rahulik. Ta oli ainult ühe öö kodus olnud ega teadnudki, et ma mitu päeva koju jõudnud pole. Ta arvas, et ma olen terve aja kodus olnud nagu tubli laps.
Valetasin, et kaotasin telefoni ära. Õnneks palus tema vabandust, et unustas uue lauatelefoni ära ühendada. Vana läks kaks nädalat tagasi katki ja uus veel ei tööta.
„Olgu, see on hea,“ naeratas Dominic ja vaatas toas ringi, „ilusat und.“
„Sulle. Teile ka,“ vastasin viisakalt ja vaatasin kuidas ta peale naeratamist ukseni kõndis ja selle vaikselt sulges.

Pikutasin voodis mõnusalt õhulise suleteki all ja kuidagi veider tunne oli. See voodi oli nii suur, et ma oleks võinud seal vabalt kukerpalle teha. Mõtlesin pikalt sellele, kui imelik see kõik on. Dominic, võõras inimene, kelle juures Ricky töötab, elab sellises majas, nad sõidavad uhkete autodega, mis kiirendavad ilmselgelt liiga kiiresti, et olla odavad. Millega nad küll tegelevad? Ja mis asi on vaba maa? Mingid mootorratturid, kes neid jälitasid? Kuidas see saab normaalne olla? Ehk ma tegelikult ikka magan ja see kõik on mingi osa haiglasest unenäost...
Silmad vajusid väsimusest iseenesest kinni.
Kuulsin läbi une, kuidas keegi ukse avas ja hetk hiljem vaikselt uuesti sulges.

„Bekka,“ ütles Ricky iga paari minuti tagant vaiksel häälel. Ma tean, et ta istus juba pikemat aega mu kõrval ja askeldas telefonis. Iga mõne hetke tagant ta turtsatas naerda. Täpsemalt puhus ninast rohkem õhku välja kui tavaliselt.
„Ma ei taha,“ sosistasin vastu, täpselt nagu eelnevad korrad.
„Kohvi?“ küsis ta, kui ma viimaks talle otsa nõustusin vaatama.
„Jah palun,“ noogutasin unesegaselt.
Ricky tõusis püsti ja läks uksest välja. Tõusin vaevaliselt istuli ja tõmbasin ruttu riided selga. Ma ei taha tunduda mingi ära hellitatud neiu, kellele peab võõras kohas kohvi voodisse tooma.
Läksin vaikselt uksest välja ja jäin esimesel trepiastmel seisma. Mida ma ütlema peaks? Lihtsalt järsku tekin sinna? Mis ma siis teen, kui Ricky seal pole?
Hingasin sügavalt välja, sulgesin korraks silmad ja kõndisin siis enesekindlamalt trepist alla. Köhatasin trepist alla jõudes justkui iseenesest.
Üks nendest sõpradest, kes eile õhtul sõitis meiega, istus diivanil ja vaatas mulle kohe otsa.
„Hommikust,“ noogutas ta mulle viisakalt ja keeras pea tagasi oma arvutisse.
„Hommik,“ vastasin pooleldi sõnatuna. Kõik on siin kuidagi nii viisakad minu, kui võõra inimese vastu.
Kuulsin kuidas Ricky ja Dominic suure pruuni ukse taga rääkisid. Tõukasin ukse vaikselt lahti ja astusin sisse.
„Hommikust,“ sõnasin, kui mõlemad poisid mulle otsa vaatasid.
„Hakkas oodates igav?“ naeratas Ricky, „kohe on kohv valmis.“
„Kuidas magasid?“ küsis Dominic ja pani saiakeste korvi laua ääre poole. Istusin punase puki peale naeratasin.
„Hästi. Ise?“
„Nagu alati,“ vastas ta ja võttis korvist saiakese, hammustas tüki ja viitas korvile, et ka mina sealt midagi valiks.
„Need on värsked, just valmisid.“
„Aitäh,“ mõmisesin ja võtsin ühe kaneelirulli, olidki soojad ja pehmed.

„Sul on uus number?“ küsis Ricky kui mu maja ees peatus.
„Sa mäletad, kus ma elan,“ naeratasin, „on vist jah. Ma kaotasin oma telefoni ära, praegu on see välja lülitatud...“
„Ma toon sulle uue?“ pakkus ta lahkelt.
„Ei ole vaja, mul kodus on vana alles ja homme lähen vaatan poest uue,“ vastasin, „aga anna mulle oma number ja siis ma helistan sulle pärast.“
Ema pole ikka veel koju jõudnud, kuigi ta peaks varsti tulema. Ta lubas hommikul asju ajada ja poes käia. Istusin oma voodile, nii hea on kodus olla. Viimased päevad on nii veidrad olnud. Ricky ja Dominic, nende uhked autod, Mäp ja ta lollakad seiklused. Ehk peaks talle andeks andma?
Samas ma ei usu, et ta muutub. Kui ta arvas, et peaks minu juurest minema kellegi teise juurde, siis pigem jäägu ka sinna. Ma ei pea talle olema mingi teine variant, lihtsalt keegi, kelle puhul ta alati teab, et talle ollakse olemas, vahet pole mida tema teeb. Mida ta küll endast mõtleb...
Küll see tunne üle läheb, kui ema koju tuleb, ma lihtsalt ei tahtnud hetkel üksi olla.
Tegin emale söögi valmis ja jätsin ahju sooja.

Mõne tunni pärast tuli ema koju.
„Tsau, mamps,“ hõikasin, kui ta ukse lukust lahti keeras.
„Ma tõin sulle midagi,“ vastas ema elevil naeratusega. Tal oli käes väike sinaka paberi sees karp. Võtsin karbi ja hakkasin hoolega paberit maha kakkuma.
„Oi,“ naeratasin. Karbis oli sama telefon, mis mul kluppi jäi.
Tänasin teda ja hakkasin kohe telefoni seadistama.
„Kuidas reis oli?“ küsisin, kui ema taldrikuga teleka ette tuli.
„Päris lahe, restaureerisime seekord ühte kuueteistkümnenda sajandi maali. Pidime kaks nägu ja natuke tausta tegema, mis tegelikult oli võrdlemisi keeruline, kuna väga palju dokumentatsiooni sellest ajast pole,“ seletas ema.
Ma tegin näo, et ma kuulan, kuigi enamasti ma lihtsalt naeratan ja vaatan talle otsa. Ma armastan oma ema väga aga need kunstialased teadussõnad võivad vahest tüütuks muutuda. Ema on kunsti restauraator ja ta reisib tihti ringi, et maale parandada. Tal tuleb see hästi välja.
„Mis sa ise viimastel päevadel teinud oled?“ küsis ema järsku.
„Mitte midagi eriti. Läksin Mäpiga lahku,“ mainisin nagu nii muuseas.
„On sul kõik korras?“ küsis ema mures tooniga.
„Jah,“ kehitasin õlgu, „meil juba pikka aega polnud ju hästi.“
„Ma arvasingi, et see ükshetk tuleb. Sa oled paremat väärt kui poissi, kes peale kaht aastat ei mäleta, mis su lemmik kaste on,“ naeris ema.
See lause pani mu naeratama, sest see on tõsi, Mäp tõi alati valet kastet, kui ma talle just nime ei saatnud. Eks ole raske ka, ma kardan, et ma polnud ainuke tüdruk, kelle eelistusi ta meeles pidi pidama.
Vaatasin veel veidi emaga telekat, rääkisime niisama igasugustest asjadest ja läksin varakult magama. Tegelikult küll pikutasin oma voodis, vaatasin seinal olevaid siniseid jõulutulesid ja kujutasin ette, kui lahe oleks olla keegi teine. Keegi, kes ei pea homme otsa vaatama Mäpile või meie ühistele sõpradele, keegi, kellelt ei hakata homme küsima, et mis juhtus või mis Mäp tegi. Keegi, kellel ei oleks nii labaseid muresid.

Tegin hommikul ema hõike peale silmad lahti. Ma polnud mõelnudki sellele, et peaks kooli minema. Ema tegi köögis sooju võileibu ja kohvi.
Need hommikud, kui ema kodus on, tunduvad alati kuidagi armsalt tõelisemad kui need, mil ma üksi ärkan, kaks tassi kohvi ära joon ja siis kooli lähen. Kuidagi armas on ärgata, kui keegi teeb kohvi ja ajab hommikul juttu. Tuju on kohe parem, kui üksi olles.
„Head isu,“ ütles ema armsalt ja pani taldriku mu ette.
„Aitääh,“ vastasin pikalt venitades ja hammustasin võileiba.
Emps viis mu kooli juurde ja läks seejärel tööle.
Viisin asjad kappi ja läksin tundi.
Koolis oli igav, nagu alati. Lõuna ajal istusime Bettlyga õues ja ta rääkis oma põnevast nädalavahetusest maal. Ma küll ei mõista, mis on sauna värvimises põnevat, aga ju tal oli. Lõpuks mainis ta oma uut naabripoissi, kes lahkelt ennast appi pakkus. Ilmselgelt oli siis lõbus, poiss pidi kena ka olema. Bettly hakkab nüüd vist tihti maal käima.
Rääkisin talle oma lahkuminekust ja ta väga ei kurvastanud, Mäp ei meeldinuki talle. Mäp ei meeldi väga paljudele, kui nüüd mõtlema hakata.

Koju jõudes sain teada, et ema läheb täna õhtul jälle reisile, kusagil Austraalias leiti mingi vana maal, mis vajab kohendamist.
Tänane päev oli kuidagi ebamugav, kuna ma terve koolis oldud aja muretsesin kas ma näen Mäpi või mõnda tema sõpra, kellele pean head nägu tegema ja võibolla vastama ebameeldivatele küsimustele.
Koju jõudes oli ikka veel kuidagi imelik olla. Eks see üksi olemine vajab harjumist, tegelikult pole üldse üksi olemise tuju. Keegi koputas uksele ja mulle meenus, et ust lukku keerates jätsin võtme ette...
„Kohe tulen,“ hõikasin ukse poole kõndides ja keerasin ukse lukust lahti.
„Ups,“ naeratasin, arvates, et ema on ukse taga.
„Tsau,“ ütles Mäp maha vaadates.
„Mida sa siin teed?“ küsisin pahaselt teda vaadates, ta tundus kurb.
„Kus sa olnud oled? Ma muretsesin su pärast,“ ütles poiss uksepiida vastu toetades.
„Ära valeta,“ ütlesin pooleldi naerdes, „sa ei pea hakkama vabandama.“
„Mismõttes?“ oli poiss segaduses.
„Meil pole ammu enam kõik hästi. Sa oleks võinud lihtsalt öelda, et sa enam ei ürita, sa ei pidanud selleks teistega magama, ma oleks lihtsalt su sõnadest ka aru saanud,“ selgitasin tuima näoga. Ta võttis mu käest kinni ja vaatas mulle uuesti otsa. Ma mäletan, kui hea tunne see kunagi oli. Iga kord kui ta mind puudutas, käis mu kehast värin läbi. Aga see oli ammu.
„Ära tee,“ raputasin pead ja tõmbasin käe ära. Andsin oma võtmekimbust talle tema oma ja ootasin, kuni ta minu võtme vastu andis.
„Meil oli ilusaid aegu ka, mäletame rohkem neid,“ ütlesin, kui ta näost heledaks muutus.
„Ja ära nüüd liiga palju kurbust ka teeskle.“
„Ma ei teesklegi, ma saan aru, ma tegin vea,“ hakkas ta selgitama.
„Ära... See polnud üks viga, see oli väga mitmes ja vahet pole, meil oleks niikuinii kõik siiamaani jõudnud, ära nüüd üle pinguta, muidu jääd äkki veel ise uskuma.“
Panin ukse kinni ja keerasin lukku. Ootasin kuni Mäp autoni läks ja minema sõitis. Istusin uuesti diivanile ja tundsin nagu tahaks nutta, kuid samas ei taha ka. Tahest tahtmata kiskusid mu mõtted Rickyle ja Dominicule, nad tundusid kuidagi nii... mul oli nendega lõbus.

Saatsin ema lennujaama ja tulin tema autoga tagasi. Enamustel kordadel teeme me nii, kuna ohutum on autot maja juures hoida, kui lennujaamas, kus käib päevas tuhandeid inimesi.
Panin auto garaaži ukse ette ja otsisin taskust võtmeid. Panin esikus tuled põlema ja vaatasin tühjuses ringi, jälle jäin ma üksinda.
Istusin kööki, tegin omale kohvi ja muutsin veel telefonis mõningaid seadistusi. Nagu poleksi midagi muutunud, ainult mõned pildid on puudu.
Jõin elutoas telekavalgel kohvi ja vaatasin mingit filmi, kus mingi vanem mees murdis igal ööl naise koju, et ta und valvata. Lõpuks nad muidugi armusid ja abiellusid ja elasid õnnelikult elu lõpuni, mis sest, et mees tundus täielik pervert, kelle peaks vangi panema. Kõigil on erinevad hobid, mis seal imelikku...
Järsku kuulsin, kuidas keegi esiukse juures askeldab. Ohkasin, eeldades, et Mäp on end purju joonud ning tuleb uuesti vabandust paluma, kuna ta on üksik.
Kuulsin, kuidas keegi omavahel sosistas. Võtsin laualt telefoni ja läksin vaikselt tagatreppi pidi üles korrusele. Panin ema toa ukse enda tagant lukku. Läksin vaikselt vannituppa ja panin ka selle ukse lukku. Ema vannitoast saab mööda ripplilleredelit alla ronida. Ma väiksena tegin seda tihti, mitte kuna oleks pidanud vaid kuna see tundus lõbus.
Jumal tänatud, kuigi ma jumalasse ei usu, ma olin Ricky numbri ära salvestanud.
Vajutasin rohelist ja surusin näpuga kõlari peale, kui see hetkeseisus väga lärmakat tooni tekitas.
„Jaa,“ kuulsin poissi vastu võtmas.
„Kus sa oled?“ sosistasin.
„Mis toimub? Miks sa sosistad?“ küsis Ricky murelikult.
„Ma arvan, et keegi murrab mu koju sisse!“ sosistasin ja jäin hetkeks vait, et kuulata, kus hääled on. Ma ei kuulnud esmalt midagi, kuid siis järsku kostus alt korruselt klirinat. See oli vist esikus olev suur lillevaas.
„Olgu, ma olen selles kindel.“
„Anna mulle neli minutit,“ sõnas poiss ja pani kõne ära.
Kuulsin, kuidas kaks paari samme trepist üles tulid. Kas ronida aknast välja? Mis saab, kui keegi on õues?
Kuidas Ricky mõtleb nelja minutiga siia jõuda? Võibolla on ta ikka veel vanematel külas, siis ta isegi jõuaks, kuna nad ei ela väga kaugel.

Istusin otse ukse vastu, seljaga vastu kappi ja hoidsin telefoni hääletul. Möödusid mõned minutit, kui kuulsin ema toa ukselingi klõbinat. Keegi üritas seda lahti teha.
Tundsin, kuidas mu hingamine kiirenes ja kõhus hakkas keerlema. Mõtlesin välja mitu moodust, mida teha, kui nad peaks siia sisse pääsema. Võtsin kapilt lillevaasi ja seisin ukse taha, juhuks kui nad peaks need uksed lahti muukima, saaks ma vähemalt ühte vaasiga lüüa. Teise jaoks pean ipmroviseerima.
Kuulsin, kuidas kaks autot maja ees järsult seisma jäid, rehvid lausa vilisesid. Mõni hetk hiljem kostus veidi madinat ja siis jäi kõik vaikseks. Surusin kõrva vastu ust ja hoidsin hinge kinni, et paremini kuulda, kuid endiselt oli kõik vaikne. Avasin vaikselt vannitoa ukse ja kuulatasin ema toaukse taga, enne kui sealt välja piilusin. Kuulsin, kuidas Ricky trepipeal ütles, et raske on.
„Mis asi on raske?“ küsisin trepi äärele seisma jäädes. Ricky ja Dominic kõndisid trepist alla, mõlemad vedasid endaga kaasa ühe oimetut poissi.
Jäin uksele ootama, kuniks nad panid poisid pagasnikusse ja tulid tagasi toa poole.
„Sa oled vist karmale võlgu,“ ütles Dominic naerdes.
Ricky vaatas mulle otsa: „on kõik hästi?“
Noogutasin kiirelt. „Ma arvan küll.“
„Kas tahad äkki meiega kaasa tulla?“ pakkus Dominic mu käsi vaadates.
Vaatasin ka ise alla, mul oli ikka veel lillevaas käes ja see värises veidi.
„Ei ole vaja,“ raputasin pead, „kõik on hästi.“
Kuidagi halb tunne tekkis mõeldes, nagu ma suruksin end peale, kuna ma kardan üksi olla.
„Anna teada, kui tulla tahad,“ naeratas Ricky ja kallistas mind tugevalt. Noogutasin ja sulgesin ukse, keerates mõlemale lukule kaks tiiru peale. Vaatasin esikus ringi, kuidagi kõhe tunne tuli peale seda tühjust vaadates.

Avasin uuesti ukse ja valmistusin hõikama, et nad ära ei läheks.
„Oodake,“ muutus sõna lõpp päris vaikseks, kui nägin, et nad seisavad endiselt ukse taga. Selle peale hakkasid nad naerma.
„Jobud,“ ütlesin vaikselt ja Ricky avas mulle oma auto ukse.
Sõisime tagasi Dominicu maja poole. Kuidas nad mu majani nelja minutiga jõudsid? Tagasi oleme me sõitnud juba vähemalt kakskümmend või rohkemgi.
Dominic sõitis meie kõrvale ja keris akna alla. „Üles ärkas.“
Ricky naeratas.
„Paneme nad siin maha ja sa vii Bekka minu poole,“ ütles Dominic ja peatus kõnnitee ääres.
Ricky avas pagasniku ja aitas tumedasse riietatud noormehe sealt välja, lõi ta peaga vastu autot ja ütles midagi. Ma ei saanud täpselt aru mida, aga küsima ma ka ei hakka. Ma ei teadnudki, et Ricky vägivaldne olla võib, seda osa ma polnud tema puhul kunagi näinud.
„Aitäh,“ ütlesin, kui mõne minuti vaikuses sõitnud olime.
„Pole tänu väärt,“ vastas Ricky ja keeras väravast sisse.
„On ikka. Mis Dominic nende tüüpidega teeb?“ küsisin. Istusime kööki pukkidele ja Ricky keetis mulle kohvi.
„Endiselt kanget kraami?“ küsis ta kappi vaadates.
„Kuidas sa mäletad?“ olin jahmunud.
Viimati tegime Rickyga kohvi peaagu neli aastat tagasi?
„Tegelikult lampi pakkusin, aga vedas,“ naeris poiss ja ulatas mulle tassi.
„Tänan,“ noogutasin. Mõneti polegi mul enam hirmus, et täna minu koju sisse murda üritati. Siin ja praegu on kuidagi turvaline ja hea olla.
„Noh, meie jäime peost ilma jälle, jah?“ küsis keegi mu selja tagant.
„Mis peost?“ küsisin Rickyle otsa vaadates.
„Sinu pool polnudki pidu?“ küsis minu kõrvale istuv poiss.
„Mic,“ sõnas ta ja ulatas oma käe. Surusin ta kätt tugevalt, see pidavat enesekindluse märk olema.
„Rebekkah,“ vastasin.
„See on Hirch,“ ütles Mic enda kõrval seisva noormehe peale näidates.
„Meeldiv,“ noogutasin. Need kaks olid meiega sõitmas üleeile. See Hirch tundub ikka veel vaikne, Mic jällegi on nii elav ja lõbus ja sotsiaalne.
„Aga ei olnud pidu,“ sõnasin vaikselt.
„Vähemalt ei jäänud me peost ilma,“ naeris ta ja lõi rusikaga õrnalt vastu Hirchi õlga, „eksole.“
„Jahjah, väga põnev,“ vastas Hirch ja istus maha.
„Kus Dominic jäi?“
„Peohingedega tegelema,“ vastas Ricky justkui Mici mõnitamiseks.
„Üks kohv palun, kui sa juba serveerid,“ sõnas Mic. Ricky näitas talle keskmist sõrme ja valas presskannu kohvipuru peale vett.
Hirch läks varsti üleskorrusele ja kadus.
Dominic jõudis ka üsna pea tagasi. Sõnagi nende kahe päti kohta ütlemata istus ta meie juurde diivanile. Vaatasime vaikides filmi, kui välja arvata Mici pidevad kommentaarid ja omaette naermine.

Esimene

 

Tegin silmad lahti meeletu peavalu peale. Kõik mu ümber oli nii ere, et pidin silmad uuesti sulgema. Kui mulle mõni hetk hiljem kohale jõudis, et ma pole surnud, vaid mul on lihtsalt pohmell, proovisin uuesti silmi avada. Tundsin, et mu selja all on külm ja kõva betoon. Silmi vaevaliselt kissitades vaatasin ringi- kus kuradis ma olen? Eemal paistis paar suurt kasti ja mõned postid, kuid ei midagi muud. Teisel pool olid metallvõredest trepid, mis viisid kuhugi üles, klaasidega tuppa ja otse ees oli veidi praokil uks. Tõusin vaikselt püsti, hoides kätega peast kinni. Selline tunne oli, nagu mu pea kukuks kohe otsast ja suu oli praktiliselt kõrbeks kuivanud.
Ukseni jõudes avastasin, et olen mingisuguses vanas laohoones. Mida ma siin teen? Või pigem kuidas ma siia sain?
Hakkasin eilse õhtu peale mõtlema ja avastasin, et ega ma viimasest baarist väga paljut ei mäletagi. Otsisin taskust telefoni, enne kui meenus, et see kluppi jäi.
Kuradi Mäp.
Käsi fantoomtaskutest välja võttes avastasin, et mu kleit oli veidi katki. Kõik kohad olid valusad ja mu kintsul oli suur arm, mida ümbritses minu käest suurem sinikas. Iga sammuga tundsin, kuidas see sinikas haiget tegi.
Piilusin ukse vahelt välja ning õues oli hämar, aga mitte nii hämar, kui eile õhtul. Kas praegu on varahommik või juba uus õhtu?
Panin jaki ilusti eest kinni ja üritasin kuidagigi normaalsem tunduda. Vaatasin jaki taskusse, raha ja ID kaart olid alles. Mis eile juhtus?
Hetk hiljem tuli mulle pähe kõige haigem mõte mis eile juhtuda võis. Sellele ma mõelda ei taha, ma ei suuda seda uskuda. See ei tohi nii olla, sest ma ei teaks mida endaga edasi teha. Kuidas ma võisin nii loll olla ja lasta sellisel asjal juhtuda? Ma ei ole selline tüdruk, kellega need asjad juhtuvad. Ma ei saa olla.
Istusin äärekivile ühel väiksemal tänaval ja panin pea põlvedele, et mõelda, mida edasi teha. Mul pole telefoni, ma ei tea kus ma olen ja ma ei mäleta mis eile juhtus.
Ma arvan, et ei juhtunud see, mida ma kardan. Vähemalt mulle ei tundu nii...
Õues oli päris jahe ja liiklust ka polnud. Kus kuradi kohas ma olen? Mitte ühtegi inimest, tänavasilti, veelvähem kasvõi taksofoni.
Tõmbasin põlved kehale nii lähedale kui võimalik, enne kui sinikas meeletut valu tegema hakkas. Istusin seal niimoodi päris pikalt, kuna õues läks järjest pimedamaks ja külmemaks.
Avasin viimaks silmad selle peale, kui autotuled mulle peale paistsid.
Võpatasin püsti. Tumendatud aken lasti alla ja autos oli umbes minuvanune, kahekümnendades noormees. Ta vaatas mind hetke arvustava pilguga, siis märkas mu katkist kleiti ja tuli autost välja.
Hakkasin juba eemale kõndima, kui noormees hõikas: „kas kõik on korras?“
Vaatasin korraks tagasi. Noormees oli suhteliselt nägus, pruunide juuste ja sinakas-hallide silmadega. Ta kuidagi lohutav naeratus pani mu peatuma.
„Ma ei usu,“ vastasin vaikselt ja ausamalt kui olin plaaninud.
Ta vaatas hetkeks maha ja siis jälle mulle otsa.
„Saan ma aidata?“
„Kas ma helistada võin? Ma kaotasin oma telefoni ära,“ ütlesin vaikselt tema suunas paar sammu tehes ning jäin mitme meetri kaugusele seisma.
„Muidugi, aga ma võin su koju ka viia, kui tahad... Tundub, et sul on päris jahe.“
Vaatasin oma jalgu, kananahk pole üldse meeldiv.
„Ma... pigem mitte,“ sõnasin ja võtsin telefoni ta heledalt käelt, ta oli juba klahvid lukust lahti teinud.
Valisin kiirelt ainukese sõbranna numbri, kes mulle oli jäänud. See on halb asi enamuste nii noorelt algatatud suhete puhul... enamus sõpru on ühised. Bettly on ainuke, kes on jäänud heaks sõbrannaks nendest, kellega ma enne Mäpi suhtlesin. Ma ei taha minna kellegi juurde, kes võib seda pärast Mäpile mainida. Ja veel vähem tahan ma seletada, kui vastiku inimesega ma kolm ja pool aastat oma elust veetsin.
„Telefon, millele te helistate on välja lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiirkonda.“
„No tore,“ pomisesin omaette. Mida ma nüüd teen? Koju ma niimoodi minna ei saa, ema jõudis eile koju ja sellisena ta mind näha ei saa. Muidu tuleb jälle pikk loeng ja muretsemine ja kõik see muu üle-emalik jama.
„Nii?“ küsis noormees mulle otsa vaadates, „viin su kuhugi?“
Ma üldse ei tea, kas on hea mõte istuda selle võõraga ühte autosse, eriti selline välja nähes. Samas ta tundub viiaskas. Mäp tundus ka tore ja armastusväärne...
„Ma luban, ma tahan lihtsalt aidata,“ vaatas noormees mulle silma ja pani käe südamele.
Vaatasin teda vist veidi hirmunult, sest ta pilk muutus kurvaks.
„Sa võid kellelegi teada anda, et ma su koju viin,“ naeratas ta ning pakkus mulle uuesti oma telefoni.
„Pole vaja,“ otsustasin viimaks. Mida muud mul ikka teha on? See kant tundub veel halvem valik kuhu jääda.
Ta tegi mulle kõrvalistuja ukse lahti ja andis oma jaki mulle jalgade peale.
„Aitäh,“ sõnasin ja kohendasin jakki jalgadel, et mitte talle otsa vaadata.
„Pole midagi, kohe panen sooja ka juurde,“ ütles noormees ja keeras kraade juurde. Hetk hiljem hakkaski mu varvastele puhuma sooja õhku. Vaatasin aknast välja, mitte miski siin ei tundu tuttav.
„Kus me oleme?“
Noormees vaatas mulle veidi kulmu kortsutades otsa.
„Linnast väljas umbes kuusteist kilomeetrit.“
Kuusteist kilomeetrit... Ise ma küll eile siia ei sattunud...
Närisin õrnalt oma huult, et mitte nutma hakata. Miks ma eilset ei mäleta? Miks ma ärkasin kusagil pärapõrgus ja kuidas ma sinna sain?
Vähemalt olid mul riided seljas. See on hetkel mu ainuke lohutus...

Avasin võpatusega silmad ja vaatasin ehmunult ringi, me olime nüüd juba linnas. Jakk oli endiselt samamoodi mu jalgadel, kuid väljas oli palju valgem kui enne.
„Kaua ma magasin?“ küsisin korraks tema poole vaadates.
„Umbes... seitse tundi,“ vastas ta rahulikult kella vaadates. Ta ei tundunud üldse pahane, et ma seitse tundi magasin...
„Ja sa sõidutasid mind terve selle aja ringi...?“ küsisin pooleldi fakti konstanteerides. Hõõrusin sõrmedega silmi, mis minuga toimub. Miks sõidutab mingi võõras inimene mind seitse tundi ringi...
„Nojah,“ kehitas noormees õlgu.
„Miks sa mind üles ei ajanud?“ küsisin veidi hirmunult.
„Tundus, et sulle kulub uni ära,“ vastas ta julgustavalt naeratades. Midagi tema juures on valesti, ta on kuidagi nii sõbralik ja heatahtlik võõra inimese vastu. Lihtsalt mingi suvalise tüdruku, kelle ta teeserval istumast leidis.
Ta võttis tagant istmelt pruunika paberkoti.
„Ma võtsin vahepeal süüa, aga ma ei teanud mida sa sööd niiet ma võtsin sulle mingi valiku.“
Ta pani koti vaikselt mulle sülle ja tõstis käe roolile tagasi.
„Miks sa seda teed?“ küsisin kotti vaadates.
„No tegelikult on liikluseeskirjades ju mingi selline punkt, et soovitatavalt peaks kaks kätt võimalikult palju roolil olema,“ rääkis ta tõsiselt häälel, nagu ma oleks päriselt seda küsinud.
Ma isegi ei katkestanud ta täiesti vale küsimuse vastust. Ta hääl tundus rahustav, nagu kõik oleks normaalne, nagu kõik oleks hästi.
„Olgu,“ vastasin ja naeratasin omaette. Ta kas on peast natuke aeglane või on ta reaalselt nii hea inimene, et ei tee juttu mu hetkelisest abitusest. Sõin ära kaks juustuburgerit ja võileiva moodi asja, mis oli päris hea.
„Aitäh,“ sõnasin ja keerasin koti kokku tagasi.
„Rohkem pole seal midagi söödavat?“ küsis ta valgusfoori taha seisma jäädes.
„Kõht sai täis,“ ütlesin ja vaatasin aknast välja.
Vaatasin küljepeeglist oma nägu. Õnneks polnudki kõige hullem. Silmade ümber oli veidi must segu, kuid see sobis mu sinakate silmadega. Mingis koomilises mõttes. Tõmbasin näppudega läbi juuste, et see sasipundar tunduks natuke parem.
„Nii, mis edasi?“ küsis noormees, kui fooris tuli roheliseks läks.
Jäin sellele küsimusele mõtlema. Mis ma teen edasi? Kuhu mul minna on? Mul pole enam eriti sõpru, kes ei suhtleks Mäpiga. Tema juurde ma ka enam minna ei kavatse. Koju ma sellisena minna ei saa. Tähendab, ei taha. Saaksin ju muidugi, aga ema läheks murest lolliks. Tema ainuke tütar, kes lubas, et on tubli, et temaga ei juhtu midagi, kes palus emal karjääri valida, kui ta tahtis ametikõrgendusest ära öelda, et oma lapse eest hoolitseda, tuleb nüüd sellisena koju. Ma ei taha, et ta tunneks ennast nüüd halvasti, see pole tema süü. Aga ta tunneks ennast süüdi. Emad tihti teevad asjadest suurema numbri oma hoolimisega.
„Kui sa tahad, võid minu poole tulla,“ sõnas noormees.
Olin vait ja vaatasin liikumatult aknast välja. Ma isegi ei tea seda inimest, miks ta kutsub mind endale külla?
Mitte, et ma kardaks, aga... tegelikult veidi kardan. Ta on siiski täiesti võõras, pealegi veidi imelik noormees, kes kutsub suvalist, täiesti võõrast tüdrukut külla. Tundsin, kuidas ta mulle mõned hetked otsa vaatas ja seejärel ohates gaasi andis. Ja gaasi andis ta palju. Tundus, nagu oleks ta pahaseks saanud.
„See polnud vist väga hea asi, mida öelda?“ tõdes ta vaikselt.
„Kõik on hästi,“ vastasin endiselt liikumatult.
„Ma millegi pärast ei usu seda,“ sõnas ta vaikselt, vihase alatooniga. Kiirus kasvas juba kohutava kõrguseni ja ausalt öeldes hakkas mul natuke hirm, kuigi tundus, et ta teab mis ta teeb.
Hingasin sügavalt sisse ja välja, surusin korraks silmad kinni.
„Kõik on hästi.“
„Kes teeb niimoodi,“ ütles poiss justkui sosinal. Need sõnad olid napilt kuuldavad, kuid ma vist poleks pidanud neid kuulma.
„Ausalt,“ ütlesin talle otsa vaadates. Ta tõstis jala gaasipedaalilt ja auto aeglustus hetkega.
„Anna andeks,“ sõnas ta spidomeetrit vaadates.
„No võta siis,“ ütlesin nii muuseas ja ta naeratas.
„Võtan.“
„Aga kui minu poole tulek tähendab seda, et sa saad külalistetoas rahulikult olla, ilma, et keegi sinna tuleks? Nii, et sa ei pea kartma?“
„Ma ei kardagi,“ protesteerisin kiirelt. Kuigi tegelikult veidike kardsin, ma lihtsalt pole kindel kas teda, või on see üleüldine hirm elu ees.
Kes ikka sõidutaks sind seitse tundi, kuni sa magad ja siis annab süüa selleks, et koju viies ära tappa või midagi hullemat.
„Niiet sobib?“ küsis ta, kuigi pani juba suunatule sisse.
„Ma arvan küll.“
Ülejäänud lühikese tee klõpsisin järjest läbi raadiojaamu, kuna ükski laul ei tundunud mulle meelepärane.
Kui auto aeglustus vaatasin esiaknast välja. Me olime suurte väravate ees, mis peale nupuvajutust kiirelt lahti veeresid. Aed oli suur, ilusate põõsaste ja lilledega kaunistatud. Kus me nüüd oleme?
Ta peatas auto suure kahekordse maja ukse ees. Ma arvan, et mu vanaema vanadekodu, kus on ligi 50 vanurit, on ka veidi väiksem.
„Lähme tuppa,“ sõnas noormees, kui mulle autoukse avas.
Kõndisin tema järel vaikselt uksest sisse, võtsin ta eeskujul jalanõud jalast ja jälitasin teda trepist üles. Alumisel korrusel, mis tundus olevat üks suur elutuba, oli palju maale ja suur raamaturiiul, mis läks sujuvalt üle suureks baarikapiks. Trepp, millel me kõndisime, oli kaunistatud punakas pruuni laia vaibaga, mis jooksis mööda koridori edasi. See meenutas veidi nagu mõnda väiksemat hotelli.
„Olgu,“ sõnasin omaette kui ta ühe ukse juures seisma jäi.
„Kui midagi vaja, siis tule alla,“ naeratas ta julgustavalt ja tegi ukse lahti.
Tuba oli suur, avar ja kaunis. Naeratasin viisakalt vastu ja panin ukse kinni.
Põrandal oli pruunikas vaip, seinad olid ka helepunased, pruunika mustriga. Keset vastasseina ahvatles mind suur tammepuust, ilusti ülestehtud voodi. Toas oli telekas, ja veel kaks ust. Tegin uksed lahti ja ühe taga oli suur, tühi kapp ja avar heledate plaatidega vannituba. Vannitoa tagumises nurgas oli suur valge vann. Panin kohe sooja vee voolama ja keerasin vannitoa ukse ka lukku. Võtsin riidest lahti ja avastasin, et mu puus on samuti kaunistatud sinise laiguga. Sukapüksid olid ilusti, õigepidi jalas ja imekombel ka terved, mis oleks väga üllatav, kui midagi oleks eile juhtunud... Tunne on ka kuidagi tavaline, kuidagi hea. Otsustasin, et on võimatu, et eile öösel seal midagi juhtus... Midagi sellist vähemalt.
Erakordselt hea tunne oli soojas vees istuda. Panin silmad kinni ja kuigi uudishimu eilse õhtu kohta põletas mu peas, ei tahtnud ma sellega antud hetke head tunnet rikkuda.
Istusin vannitoast leitud hommikumantlis suure voodi peal.
Viimase kahe päevaga on kõik nii muutunud. Ei tea kas ema on end juba segaseks muretsenud?
Järsku kostus vaikne koputus uksele.
Mõtlesin mida sellele vastata. Ma isegi ei tea selle noormehe nime, kes mu siia tõi. Ma olen hommikumantli väel võõras majas ja ma ei tea siit mitte kellegi nimegi.
Avasin ukse ja koridoris seisis neljakümnendates, suvises kleidis naeratav naine, käes kokku volditud riided.
„Need on teile,“ sõnas ta ja ulatas riided mu kätele.
„Aitäh,“ kokutasin viimaks suust välja ja naine kõndis naeratades eemale. Mis siin toimub? Ehk ma siiski kukkusin pea purjuspeaga katki ja see on nüüd mis toimub peale surma?
Tõmbasin äsja saadud teksad jalga, peaagu täiesti parajad, särk ja pusa läksid ka kaubaks. Pusa oli isegi päris kena. Tumesinine, mingi imeliku valge märgiga, õnneks polnud see nike...
Istusin nüüd juba võõrastes riietes võõras kohas.
Võtsin oma jaki taskust oma vähesed asjad ja panin need tasku. Avasin vaikselt ukse, lootes, et keegi ei märka mind. Hiilisin trepist alla ja jäin seisma, kui kuulsin elutoast hääli. Kolm noormeest rääkisid seal midagi, mis tundus naljakas. Loodan, et nad minust ei rääkinud.
Istusin mõned minutit trepil ja kartsin koguaeg, et ehk keegi jälgib, kuidas ma seal istun.
Mu sajalane hirm sai läbi kui ma kuulsin oma seljataga samme ja pidin trepist alla kõndimist jätkama.
„On parem juba?“ küsis noormees, kes mu siia tõi, kui ma neile nähtavaks muutusin.
„Jah,“ sõnasin vaikselt, trepijalamile seima jäädes.
„Soovid sa süüa või juua midagi?“ küsis ta naeratades ja vaatas mulle otsa, „päris hästi sobivad.“
„Eks jah...“ jäin oma võõraid riideid vaatama. Need on tõesti palju etemad kui mu katkine kleit.
„Bekka?“ küsis järksu seljaga minu poole istuv noormees püsti tõustes, ta hääl oli siiralt üllatunud.
Kui ta ümber keeras, oleks ma peaagu nutma hakanud.
„Ricky!“ ütlesin rõõmsalt ja olin paari kiire sammuga teda kallistamas, „sa ei kujuta ette kui hea sind näha on.“
Mu sõnad kadusid pooleldi ta õlga, kuid Ricky naeratas ja kallistas mind veel kõvemini.
Oleksingi jäänud Rickyt kallistama, kuid noormees, kelle kodus ma viibin ja kelle nime ma endiselt ei tea, küsis rõõmsalt: „te vist teate üksteist?“
„Bekka oli põhikooli lõpuni mu pinginaaber,“ sõnas Ricky laialt naeratades ja juhtis mu diivanile enda kõrvale istuma. Panin pea ta õlale. Uskumatult hea oli esiteks näha tuttavat nägu ja teisalt Rickyt. Peale Mäpiga suhte alustamist ei olnud ma Rickyga ka väga suhelda saanud. Õnneks meil kahel pole vahet kaua aega möödas on, sõprus läheb sealt edasi kus pooleli jäi.
„Kuidas sa Dommat tead?“ küsis Ricky mulle pai tehes.
„Ma...“ hakkasin mõtlema mida öelda.
Vaatasin noormehele, nüüdsest siis Dommale, otsa ja ta naeratas.
„Juhuslikult kohtusime, aga see on juba pikem jutt.“
„Jumala vahva,“ sõnas Ricky ja kaisutas mind kõvasti.
„Sa ei kujuta ettegi,“ nõustusin temaga vaiksel häälel.
Domma naeratas tõsise heameelega. Ta on ikka päris imelik...
Mulle toodi varsti sooja kohvi ja värsket saiakest.
„Kuidas sul Mäpiga läheb? Kas ta ei muretse su pärast?“ küsis Ricky, kui kõik hetkeks vaikseks jäi.
Tõusin kohe seda küsimust kuuldes istuli. Olin end vahepeal juba mõnusalt patjade ja Ricky najale kerra tõmmanud ja kogu oma jama unustanud, kuna nende seltskonnas oli nii lõbus. Mul polnud reaalsusele aega mõeldagi.
„Ma...“ alustasin selgitust, kuid kas Mäp muretseb? Või on ta juba kellegi teisega kusagil? Ma tean, et praegu mu tundetust tekitab kogu see viha ja pahameel. Mõneti on see kestnud juba peaaegu aasta, see teadmine, et meil tuleb see lahkuminek, kuna peaaegu aasta pole meil asjad enam hästi olnud. Aga ma tean, et ükshetk tuleb see kahetsus ja tahtmine uuesti proovida, see kurbus.
Märkasin, et Domma silmis oli jälle see pahameel, see viha mis pani ta sõidu ajal gaasipedaali ahistama.
„Ei,“ ütlesin enesekindlalt, „me läksime lahku.“
„Aah. Miks?“ vaatas Ricky mulle otsa ja üritas kurba nägu teha, kuigi Mäp pole talle kunagi meeldinud.
„Tuleb välja, et sul oli õigus. Ta ei olnud väga hea inimene,“ sõnasin pooleldi naeratades.
„Mis ta tegi?“ jätkas Ricky.
„Ah, las olla, see pole midagi erilist,“ raputasin kiirelt pead ja rüüpasin oma kohvi. Domma vaatas mulle endiselt otsa.
„Lihtsalt, kasvasime lahku,“ sõnasin Dommat vaadates. Ta pilgu all olles ei osanud ma muud teha, kui võimalikult veenvalt naeratada. Miski ta sellises vihases pilgus oli hirmuäratav. Tekkis instinktiivne tahtmine ta maha rahustada, võib-olla hirmust selle ees, mis juhtuda võiks.
„Ega ta polnudki eriline leid,“ tögas Ricky ja patsutas mind õlale.
„Vist jah,“ naersin veidi.
Hetkega oli see pilk Domma silmist kaudnud ja ta vaatas mulle jälle naeratades otsa.
„Kahju on ainult sellest, et sa nii paljudest asjadest lahti ütlesid tema nimel,“ tegi Ricky nägusi.
„Jah, kahjuks isegi lõbutsemise.“
Märkasin Ricky ja Domma omavahelist pilku.
„Seda me saame parandada,“ ütles Domma riukaliku alatooniga.
„Ma vist ei taha teada, ega?“ naersin nende pilguvahetust.

Proloog

„See ei ole tõsi. Ma ei usu sind,“ ütlesin pead raputades.
„Issand, sa oled veel lollim, kui ma arvasin,“ naeris tüdruk mulle näkku ja tõmbas käega läbi juuste nagu kohendaks soengut, mida tal ei ole.
„Jäta mind rahule palun,“ ütlesin tüdinenult ja olin valmis eemale kõndima, kui ta mu käest kinni võttis ning kummardus mulle piisavalt lähedale, et ma kuuleks ta sosinat.
„Mõtle sellele huvitava kujuga sünnimärgile Mäpi vasakul kannikal,“ sõnas neiu sosinal ning naeratas mulle.

Pööritasin silmi ja kõndisin minema.
Kuidas ta seda teab? Otsisin taskust telefoni ja läksin klubist välja, et Mäp üles otsida. Panin rahustuseks suitsu ette ja kõndisin mööda tänavat edasi, vaiksemasse kohta. Pole vaja, et keegi kuuleks kuidas ma võib-olla ta peale karjun...

Kui Mäp lõpuks telefonile vastas, oli taustal vali muusika, mida ta kohe vaiksemaks keerata lasi.
„Tsau, kallis. Kus sa oled?“ alustasin ilusti, kuna kui ta juba telefoni teel närvi ajada, ei pruugi ta siia tullagi. Tasa ja targu liikuda tundus hea mõte.
„Sõidame veel.“
„Sellest ma sain aru jah, aga kaugel olete?“
Vastuseks kuulsin ühe anektoodi lõppu ja natuke naeru.
Panin kõne ära, nad on jälle täis seal kõik. Täiesti mõttetu on loota, et ta kunagi peab oma lubadustest kinni ja tuleb kuhugi õigeaegselt või veel vähem sõpradega koos kainelt. Kõige vastikum on hoopis see, et peale kahte aastat toob see mulle endiselt pisara silma. Iga kord, kui ta mind alt veab, üle laseb või lihtalt ära unustab.

Kõndisin klubi juurde tagasi ja istusin lillepoti äärele, tõmbasin juba neljandat suitsu järjest, kui Mäp kohale jõudis. Autost välja tulles ta juba koperdas korraks vastu kõnnitee äärt.
„Oi,“ ütlesin püsti tõustes sarkastiliselt, kui ta minu ees seisma jäi, „vaata kes ka kohale jõudis.“
„Ära hakka,“ naeris poiss ja pani käed ümber minu.
„Kuule, kes sind alasti näinud on?“ küsisin nii muuseas.
„Mis sellest?“ küsis poiss vastu ja naeratus kadus ta hetkega.
„Ei ma niisama,“ kehitasin õlgu. Ma pole enam üldse kindel, kas ma tahan Mäpiga koos sinna sisse tagasi minna. Samas ma ei usu, et ta niimoodi teeks. Ta on küll teinud aastate jooksul palju lollusi, kuid ma tahan arvata, et ta on oma õppetunni saanud ja sellega tegelenud.
„Unusta ära,“ naeratasin tal käest kinni võttes. Kuigi ma arvan, et ta ei peaks enam jooma, ei suutnud Mäp ilma alkoholita siin viibida. Vabandusi on tal alati küllaga.

Istusime viiekesi laua taga, kuna tantsutuju polnud täna kellelgi, aga poistele väga meeldis neid tantsivaid tüdrukuid jälgida, lihtsalt nii muuseas jäi pilk seisma.
Vaidlesin ühe Mäpi hea sõbraga purjus peaga sõitsmise üle, kui järsku ilmus meie laua juurde see blond neiu, kes minuga enne juttu tegi.
„Tsau Mäp!“ sõnas neiu ja sasis ta juukseid. Mäp lasi mu käest lahti ja tõusis püsti.
„Crystal,“ ütles Mäp üllatunult, „mis sa siin teed?“
Poisi naer oli kuidagi eriti kahtlane, seda märkasid ka ta sõbrad ja jäid vait, et kuulata.
„Pidu,“ naeris tüdruk ja tõmbas näpuga mööda Mäpi kõhu.
Vaatasin tõsise pilguga Mäpile otsa, kuid poiss ei vaadanud minu poolegi. Ta tegi neiule igasugu nägusid, lootes, et me ei märka.
„Kas sa tuled täna ka minu poole“ sõnas neiu lõpuks ja naertas mulle, „eile oli ju lõbus?“
Naeratasin talle vastu. „Aga okei, oli meeldiv.“

Tõusin püsti ja neist möödudes kuulsin, kuidas Mäp käskis neiul vait jääda ja saatis teda ebaviisakate sõimusõnadega minema. Kaks Mäpi sõpra tulid mulle järele, et mind kinni hoida.
„Kuule, ta valetas,“ ütles üks neist mulle tõsimeeli.
Üritasin naeratada, kuid tundsin, kuidas pisarad hakkasid mööda mu silmakoopiad üles roomama, et mu nägu mustaks mereks muuta.
„Bekka, palun ära mine!“ ütles Mäp mu käest kinni võttes.
„Tegelt?“ küsisin sarkastiliselt.
Ta vaatas mulle oma armsa näoga otsa, lootes, et see midagi parandab.
„Ära usu teda,“ ütles Mäpi sõber neiu suunas käega lüües.
„Kumba neist?“ vaatasin talle otsa. Poiss vaatas mind ja Mäpi kordamööda.
„Sest keegi läks eile minu juurest õhtul ära...“
Poiss vaatas mind korra suurte silmadega, raputas Mäpile pahakspanevalt pead ja astus paar sammu tagasi.
„Kallis,“ ütles Mäp ja üritas mind enda käte vahele tõmmata.
„Lõpeta ära!“ naersin paaniliselt. Nii kaua kui ma ennast mäletan, ei ole ma osanud oma paanikaga hakkama saada, enamus kordi väljendub see paaniliselt naermise või sarkasmin näol.
„Päriselt? Sa alles eile õhtul olid mingi teise tüdrukuga ja nüüd tuled ütlema, et ma olen sulle kallis?“ ütlesin talle vihaselt, „kas sa päriselt oled nii lolliks ja julgeks muutunud? Kas sa kordagi ei mõelnud sellele, et ma ehk saan teada? Kas sa tõesti armastasid mind nii vähe, et sulle ei tulnud korrakski mõttesse, mis tunne mul võib olla, kui ta mulle näkku ütlema tuleb, kui lõbus tal sinuga eile oli?“
„See polnud üldse nii,“ ütles poiss kohati tüdinud näoga.
„Ütle nüüd, et see oli õnnetus.“
„No mitte selles mõttes,“ vastas poiss ja tõmbas mind käest, et tagasi istuma minna.
„Kas sa teed nalja? Ma ei tule sinuga kuhugi! See oli viimane kord, ma ei saa sulle enam andeks anda,“ ütlesin pahaselt, tõmbasin oma käe ära ja keerasin kiirelt selja. Mäp võttis mu kleidi äärest kinni, et mind tagasi tõmmata. Tundsin, kuidas pisike õmblus kleidi sees ragises. Kõverdasin küünarnukki ja lõin sellega võimalikult kõvasti enda taha, lootes talle pihta saada. Kuna kõik ümberringi hakkasid ahhetama ja mõned naersid, tehes valusaid hääli, oletasin, et sain talle pihta. Tagasi ma vaatama ei hakka, ta pole seda väärt.

Ma olen kolm aastat teinud talle kõik ette ja taha ära, olnud nii ideaalne kui võimalik ja talle ikka ei piisanud. Sellega vist ongi nii... sa tõstad inimese enesehinnangu nii kõrgele, et ta hakkabki endast liiga palju arvama. Ta jääbki mõtlema, et ta on puutumatu, et ega ju tema juurest ära ei minda, temast ju üle ei saada. Ma andsin Mäpile liiga palju võimu ja nüüd ta läks liiale, ma tegin ta heaks liiga palju.

Võtsin garderoobist oma jaki ja jooksin uksest välja, jõudes üle tee parki, kus on vähem võimalust, et ta peaks mind nägema, kui ta üldse suvatseb mulle järele joosta. Kuigi on ju iga neiu unistus, et keegi hoolib temast piisavalt, et talle peale tüli järele joosta, siis Mäp võiks küll teepeal auto alla jääda.
Panin suitsu põlema ja istusin pingile maha, jõllitasin pikalt kivide mustrit enda ees. Mitte ühtegi mõtet ei ringlenud mu peas. Tundus, nagu kogu maailm oleks sama tühi, kui mu pea. Elu üleüldiselt tundus hetkel nii tühine ja mõttetu.

Järsku kuulsin jälle autosid mööda sõitmas ja inimesi eemal karjumas.
Jah, me pole enam pikka aega olnud nii õnnelikud kui alguses, peaaegu aasta juba, aga ma üritasin. Me pidime üritama probleemidest üle saada ning õnnelikud olla. Miks ta pidi mulle nii tegema, miks ta vihkab mind? Ma olin nii hea, kui ma olla suutsin, kas see tõesti polnud siis piisav? Kas mina pole piisav?
Tõusin püsti ja kõndisin pargist välja, ma ei taha neid mõtteid täna enam mõelda. Ma ei taha praegu, olles juba alkoholi tarvitanud, hakata mõtlema oma väärtusele, see arvatavasti teeks mind kurvaks ning ma ei usu, et ma õnnetuna purjus peaga häid valikuid teeks.
Otsisin oma taskutest telefoni taga, keegi ju peaks ikka linnas olema.
Ohkasin, kui mulle meenus, et mu telefon jäi klubis laua peale. Ma ei saa tagasi minna ja uuesti Mäpile otsa vaadata.

Jalutasin mööda tänavat edasi järgmise baarini ja võtsin seal paar shotti, lootes näha mõnda tuttavat, kuid seal polnud kedagi. Käisin veel kaks kohta läbi, kuid ka seal polnud kedagi, kellega ma sooviks täna rääkida.
Lõpuks, kui jalutamine muutus pisut tülikaks, otsustasin viimased joogid teha seal samas väikses, mõneti hubases baaris.
Jõin veel kaks kokteili, vaikselt hakkas halb ja viimane lonks väga võrdlemisi vastumeelselt alla. Õige aeg oli minna välja ja hingata veidi värsket õhku, et pea uuesti selgemaks saada. Olin juba uksest väljumas, kui turvamees mainis, et klaasidega nad inimesi välja ei lase. Vaatasin kõige lähimas lauas istuvaid noormehi ja jätsin oma joogi nende lauale. Õnneks nad vist ei protesteerinud... või ma lihtsalt ei kuulanud, teeb suht sama välja.
Peale suitsu võtsin oma joogi ja tänasin poisse viisakalt, et nad lubasid mul oma lauda kasutada. Nad küll kutsusid mind oma seltskonda istuma, kuid see ei tundunud kõige ahvatlevam.

Jõin oma joogi pooleldi vastu tahtmist lõpuni ning tundsin, kuidas on aeg minna koju ja võib-olla veidi oksendada. Jõudes uksest välja, värske õhu kätte, hakkas mu pea ringi käima ja kogu maailm keerles. Pingutasin kõvasti, et mööda tänavat edasi kõndida, kuid jäin vastu seina korraks puhkama, et end koguda. Silmad vajusid iseenesest kinni ja ma ei mäleta enam mitte millegi kuulmist ega tundmist.