Kümnes

 Dominic tuli elutuppa, telefon käes, ekraan veel helendamas.
„Kõik hästi?“ küsisin ta tõsist pilku nähes. Ta raputas aeglaselt pead ning jäi mulle veidi ehmunund pilguga otsa vaatama. Tõusin ärevalt püsti ja astusin talle paar sammu lähemale.
„Mis juhtus?“
„Melissa... Me peame haiglasse minema,“ vastas Dominic autovõtmeid võttes, „Mic helistas, ta on juba seal.“
Sõitsime terve tee vaikuses ning Dominic tundus murelik. Ta vaatas pidevalt oma telefoni ekaani, justkui oodates, et keegi talle helistaks. Ma ei osanud midagi öelda ning Dominicu vaikus tekitas minus veel suuremat ärevust. Tahtsin küll korduvalt küsida, mis Melissaga juhtus, kuid ma ei osanud seda kuidagi välja öelda. Surusin käed jalgade vahele, et Dominic ei näeks neid värisemas.
Haigla uksest sisse astudes võttis Dominic korraks mu käest kinni ning pigistas seda õrnalt, enne kui koridori jõudes uuesti mu käest lahti lasi.
Ma ei teadnud, mida öelda või kuidas käituda.
Mic istus põrandal palati ukse kõrval ja Ricky läks talle kohvi tooma. Seisin Mic’i kõrval ja ootasin midagi. Ma isegi ei teadnud mida ma ootan, kuid aja pikku muutus see veidraks ning ma istusin tema kõrvale maha.

Dominic oli pea kaks tundi telefoni otsas olnud ja rääkinud ilmselt kümnete erinevate inimestega, üritades aru saada, mis Melissaga juhtus ja kes seda tegi.
Mic tundus nii... ta oleks nagu terve siin oldud aja hinge kinni hoidnud, pea käte vahel, surudes aeg-ajalt käed juustes rusikasse.
„See pole sinu süü,“ ütlesin vaikselt, kui ta endamisi pead raputas.
Teda polnud veel palatisse lubatud, kuigi operatsioonist on üle kolme tunni möödas. Hirch jõudis ka lõpuks kohale ja hakkas midagi küsima, kuid Dominic raputas pead ja ta jäi vait.
Hirch ja Ricky istusid meie vastas toolidel ja me kõik olime lihtsalt vait.
Ainult Dominicu häält oli kaugemalt kuulda, ta ikka veel helistas, lootes, et keegi midagi teab.
Mic tõusis järsku püsti ja järgmisel hetkel lendas tool vastu seina.
„Mic, palun rahune!“ ütlesin veidi ehmunult püsti tõustes.
„Kuidas ma peaks rahulik olema?!“ karjus ta vihaselt ja lõi tooli jäänused jalaga mööda koridori laiali.
Dominic pidas läheneva turvamehe kinni, rääkis temaga paar sõna ja mees läks minema. Huvitav, mis ta turvamehele ütles?
Ricky surus Mic’i vastu seina.
„Võta end kokku,“ ütles ta vaiksel tooni.
Mic vaatas talle vihaselt otsa, kuid keeras siis silmad maha ja vajus uuesti mööda seina istuma.
„Cenda leidis ühe kohviku turvakaamerapildi, millelt on näha, kuidas tumedasse riiatatud mees Melissa hondasse sisse murdis kuni ta kohvikus oli...“ sõnas Dominic, kui meie juurde kükitas.
Mic vaatas põlevalt vihaste silmadega talle otsa.
„Kes?“
Dominic vaatas vaikides maha.
„KES?!“ ütles Mic vihaselt.
„Ma ei tea,“ sõnas Dominic, „aga me saame selle teada, Mic, ma luban.“
Tundsin, kuidas mul kõhus kõik keerama hakkas. Surusin käe suu ette, et mitte oksele hakata. See oli Melissa auto, mille ma mõtlematult garaažist võtsin... See on kõik minu süü.
Tõusin püsti ja kõndisin mööda koridori edasi, hoides endiselt kätt suu ees. Jäin lõpuks seisma ja kummardusin vastu seina seistes ette, üritades meenutada, kes seal poksisaalis olid. Üritasin kõigest väest okset tagasi hoida.
„Bekka,“ sõnas Simon minu poole kõndides, „siin sa oledki.“
Vaatasin talle otsa, ta oli nii... tavaline. Ta naeratas mulle, küsis, kas kõik on hästi.
Raputasin värisedes pead ja tundsin, kuidas mu silmad tulitasid ning vesiseks muutusid.
„Ma vist olen selles süüdi.“
„Miks sa seda ütled?“ küsis ta pooleldi naerdes.
„Seal poksisaalis, Pronkovichi juures,“ ütlesin, kui mu käed nähtavalt värisema hakkasid. Ma poleks pidanud nii mõtlematult käituma, ma poleks pidanud...
„Mis sellega?“ küsis Simon mööda minnes, sellest suurt asja tegemata.
„Ma ju läksin sinna Melissa autoga ja nüüd on ta...,“ tundsin, kuidas pisarad mööda mu põski alla veerema hakkasid, „ma ei mõelnud...“
Ma ei suutnud enam hingata, kõik hakkas ringi käima, ma ei suutnud mõelda millestki muust, kui Melissast, kes minu süül haiglas on.
Simon surus mu õlgadest vastu seina.
„Hinga rahulikult,“ sosistas ta mind kallistades, „rahulikult. See ei ole sinu süü, saad aru?“
Üritasin vaevaliselt hingata, kuid õhk justkui ei jõudnud mu kopsudesse. Simon kallistas mind järjest tugevamini, kuni ma enam ei saanudki hingata. Kui ta aeglaselt minust lahti laskma hakkas, tundsin, kuidas õhk uuesti mu kopsudesse jõudis.
Istusin põrandale ja pühkisin pisaraid, kuid neid tuli järjest juurde.
„Bekka,“ sõnas Simon, „see ei ole sinu süü.“
„See on juba teine kord, kui ma midagi nii lolli teen...“ üritasin Simonile selgitada.
„Mis esimene oli?“ küsis ta väga rahustaval häälel.
„Mäletad seda tuletõrje maja, kuhu te mulle ükskord järgi tulite?“ keerasin uuesti pilgu maha, kuna mul oli veidi häbi seda meenutada.
„Ikka mäletan,“ sõnas ta õrnalt naeratades.
„Ma ei mäleta siiani, mida ma seal sellele tüübile rääkida võisin. Ma olin nii pahane ja kurb ja ma mäletan, et ta küsis palju küsimusi, kuid ma ei tea mida ma talle vastasin...“ sõnasin vaikselt pead raputades, „ma võisin vabalt talle...“
„Aga tema ei saanud kellelegi midagi edasi rääkida,“ kükitas ta minu ette ja pani käed mu põlvedele.
Ta pilk oli nii enesekindel, nii rahustav.
„Ta ei saa mitte kellelegi mitte midagi rääkida,“ kinnitas Simon vaiksel häälele ning vaatas mulle silma, „saad aru?“
Noogutasin...
Kui me Dominicuga välja läksime, jäi Simon sinna. Ta ei tulnud koos meiega välja.
„Kas sa tõesti...“ ei suutnud ma neid sõnu välja öelda.
„Ma kaitsen sind alati, jäta see meelde,“ sõnas ta peaaegu sosinal ning tegi mulle otsaette kiire musi, „alati.“
„Anna andeks,“ sõnasin sosinal.
Kogu mu mao sisu käis ringi, Simon pidi minu lolluse tõttu talle haiget tegema. Kuigi ma üritasin end võimalikult halvasti tunda, oli see teadmine mõneti kergenduseks. Dominic ei saa kunagi teada, mida ma teinud olin. Aga mida Simon nüüd küll tunda võib?
Ma ei tundnud süüd mitte selle noormehe, vaid Simoni ees. Kas see teeb minust halva inimese?
„Mul pole midagi andeks anda,“ vastas Simon ja tõmbas mind püsti.
„Aga sa pidid minu pärast...“ ei suutnud ma ikka seda lauset lõpetada. Tundsin, kuidas pisarad uuesti silma tükkisid.
„Bekka, ma ei tunne midagi,“ raputas Simon pead, „ma ei tunne tundeid.“
„Mis mõttes ei tunne?“ olin segaduses.
„Ma ei tunne ennast veidikenegi halvasti seal juhtunud pärast. Ma ei ole võimeline tundma. Ära tunne ennast süüdi.“
„Aga...“ hakkasin mõistma, mida selle all mõeldud on.
Mulle meenus ta lause seal metsamajade juures, kui me kivi juures suitsetasime. „Minusugustele pole see mõeldud“.
Sellepärast ei saa ta õnnelik olla. Ma tean, et Simon ei tunne tundeid aga ma arvan, et mulle ei ole päriselt selge, mida see täpsemalt tähendab.
„Mul on kahju,“ sõnasin Simonit kallistades.
„Sul ei pea olema, ma ju ei tunne ka kahetsust,“ üritas Simon uuesti selgitada.
„Ei, sinust, mitte temast,“ vastasin ja panin pea Simoni õlale.
Ta vaatas mulle hetke otsa, kuid naeratas siis laialt.
„Märkasid?“ küsis ta mind kättpidi kohviautomaadini tõmmates.
„Mida?“ küsisin tagasi vaadates. Arvasin, et mul ehk kukkus midagi maha.
„Sul pole temast kahju,“ sõnas Simon, „sa hakkad ükskõiksemaks muutuma.“
„Kas see on hea?“ olin segaduses.
Kas see on hea? Kui mul on inimestest, inimeludest ükskõik, kas see saab üldse mingit moodi hea olla?
Ma olen piisavalt isekas, et tunda kergendust, mitte kurbust, et keegi minu pärast surma sai.
Simon kehitas kergelt naeratades õlgu ja pani esimese topsi kohvi jooksma.
Vaatasin Simonit huviga. Kas tal pole kunagi tundeid olnud?
Surusin käe rusikasse ja lõin teda vastu õlga.
„Seda tundsid?“ küsisin naerdes.
„Muidugi ma tunnen kui sa mind lööd,“ naeris Simon topsile kaant peale pannes.
„Aga oli valus?“ küsisin.
„Oleks valus, aga ma kardan, et sa said sellest löögist rohkem haiget, kui mina,“ sõnas Simon mu kätt vaadates. Oli jah veidike valus. Hoidsin rusikat teises käes ja Simon puhus sellele peale.
„Ma arvasin, et sa ei tunne hirmu.“
„Ei tunnegi,“ naeris ta mu tähenärimist, „ma ei tunne emotsionaalseid tundeid.“
„Nagu armastus ja hirm ja kurbus?“ küsisin.
„Ja kõik ülejäänud sellised,“ noogutas ta ning ulatas ühe kohvitopsi mulle.
„Niiet sul on täiesti ükskõik, kui keegi sind suudleb, sa ei tunne midagi?“
Simon naeratas mulle hetkeks otsa vaadates.
„See on juba füüsiline.“
Noogutasin.
„Peaaegu siis.“
„Peaaegu,“ vaatas Simon mulle riukalikult otsa ja ma hakkasin naerma.
Kaks kohvitopsi käes, tagasi palati poole kõndides meenus mulle, et Melissa on ju siiski ohus.
Ma olen nii loll. Nüüd tundsin ma küll end halvasti.
Ma olin nii õnnelik olnud, et see pole minu süü, unustades täielikult, et Melissa on endiselt ohus. Vaatasin maha, see oli küll halb tunne.
Mic istus endiselt palati ukse kõrval, ootades, et tal lõpuks lubataks Melissat vaatama minna. Tundsin end veel halvemini, kui enne. Mic muretseb oma elu pärast ja mina olen õnnelik, et see pole minu süü. Kuidas ma nii halb inimene saan olla?!
Dominic oli helistamise lõpetanud ja istus koos Rickyga toolidel.
Ulatasin Micile topsi. Kuigi ta algul raputas pead, võttis ta lõpuks kohvi vastu. Simon seisis Dominicu ja Ricky juurde ning naeratas mulle hetkeks. See muretu naeratus tekitas ka minu näkku peaagu naeratuse, kuid surusin hambad risti, et seda vältida.
Küll tal võib tegelikult keeruline olla. Kõik on kurvad, kuid tema peab seda teesklema? Kas teised ootavad, et ta teeskleks, või on nad harjunud sellega?
Me olime juba mitu tundi oodanud, enne kui üks õde halastusest Mic’i mõneks minutiks palatisse lubas.
„Lähme natukeseks koju, sa pead magama ka,“ sõnasin Mic’ile, kui ta palatis väljudes uuesti põrandale istuma hakkas.
Ta raputas pead.
Ricky vaatas Mic’ile pikalt otsa, enne kui püsti tõusis.
„Ma jään siia, mine maga paar tundi.“
Mic mõtles hetke, üritas vist vastu vaielda, kuid ma tõmbasin ta püsti ja vedasin teda ukse poole.
„Ma saan aru, et sa tahad siin olla... Aga sa pead magama,“ üritasin Mic’ile selgeks teha, et ta peab puhkama.
Ta vaatas mulle otsa. Ta silmad olid justkui klaasistunud, nagu ta oleks kusagil kaugel. Ta silmad olid nii kurvad, et see tekitas minus külmavärinad.
Kuna ma viimati midagi sellist tundsin? Midagi nii tugevat, et ma ei oleks enam mina, et ma oleks kusagil nii kaugel ära, sest reaalsus on halvem kui kõik muu?
Kallistasin teda tugevalt.
„Kõik saab korda.“
Tundsin, kuidas Mic pead raputas.
„Ei,“ sosistas ta pominal, „aga kui ei saa?“
„Me peame lootma,“ sosistasin talle vaiksel toonil. Ma tean, et kõik ei pruugi korda saada. Melissa ei pruugi kunagi enam üles ärgata, kuid see teadmine ju Mic’i ei aita. Valetada pole küll ilus, kuid hetkel on lootmine parem variant kui alla andmine.
„Mis ma teen, kui ta ei ärkagi?“ küsis Mic minust lahti lastes.
Ma ei tea... Ma ei osanud talle mitte midagi vastata. Ma lihtsalt seisin seal ja vaikisin. Vahtisin koos temaga tühjusesse.
Ma polnud Mic’i mitte kunagi sellisena näinud. Ma ei uskunud, et ta suudab viis minutitki ilma naermata olla.
„Ma ei tea mida öelda,“ sõnasin veidike vaiksemal toonil, kui tahtsin.
„Kui ma midagi teha saan, palun ütle.“
Mic võttis mu käest kinni ja pigistas seda tugevalt.
Istusime haigla ees pingil ja Mic vaatas tühja pilguga kuhugi kaugusesse.
Kui Dominic ja Simon autoga meie ees peatusid, ei pannud Mic seda tähelegi, enne kui ma püsti tõusin ja ta kätt liigutasin.
„Lähme koju,“ noogutasin vaikselt ja ta üritas kõigest väest edukalt kõndida, kuid see nägi siiski välja nagu auto poole vajumine.

 

                                                                  ***

 

Koju jõudes pani Mic telefoni elutuppa laadima ja istus diivanile.
Tegin meile ühed kanged koksid ja istusin tema kõrvale.
Mic ei öelnud endiselt midagi, jõllitas oma telefoni ja jõi vahepeal mõne lonksu.
Lõpuks hakkas ta diivanile pikali vajuma. Ta toetas pea mu jalgadele ja ma tõmbasin talle pleedi peale.
„Mida ma teen ilma temata?“ küsis Mic järsku vaikselt, hääl värisemas.
„Kuidas ma...“ tundsin, kuidas Mic’i pisarad mu põlvedele maandusid.
Silitasin vaikselt ta pead ja üritasin mitte nutma hakata.
„Ma ei tea...“ sõnasin hääletult. Tundsin, kuidas mul siiski pisarad silma tulid. Ma ei oska teda kuidagi aidata.
„Melissa päästis mu elu,“ sõnas Mic.
„Mis mõttes?“ küsisin vaiksel toonil, üritasin teda rahustavalt paitada, kuid ma ei tea, kas see ka aitab.
„Aastaid tagasi olin ma väga tumedas kohas ja mul olid väga valed sõbrad. Me müüsime kokaiini ja lõpuks lõppes see ikkagi ise ka tarvitamisega. Melissa oli see ainus asi, miks ma lõpetasin. Tema tegi läbi kõik need unetud ööd, mil ma nii halvas tujus olin, et ta peale ainult karjusin ja teda minema ajasin. Ja siis hommikul jälle armastasin ja vabandasin. Ta käis mulle mitu kuud pinda, kuni ma lõpuks kõigest sellest jamast lahti sain. Ta käis mul kaks korda arestimajas järel, sundis mind korralikuks. Ta pidas terve selle aja vastu ja ta ei läinud minu juurest ära, kuigi iga terve mõistusega inimene oleks ammu sellise jama peale minema jalutanud,“ seletas Mic, „ta tutvustas mind Dominicuga, aitas mul normaalse eluni jõuda. Kuigi ega me praegu väga palju paremate asjadega tegele, on see siiski etem . Mul on nüüd perekond, mida mul kunagi pole olnud.“
Millega nad siis prageu tegelevad? Mida see tähendama pidi? Ma ei tahtnud praegu seda uurima hakata. Kuigi ma tahaks teada, ei suuda ma nii halb inimene olla, et hetkel Mic’i olukorda ära kasutada.
„Tundub, et ta armastab sind ikka päris palju,“ sõnasin vaikselt.
Mic ohkas.
„Ta ei tohi ära surra.“
„Ei tohigi,“ nõustusin temaga.
Mic jäi vaikselt magama. Jõudsin kaks filmi ära vaadata, kui Simon vaikselt meie juurde istus.
„Dominic ootab aadressi. Ta tuleb varsti Mic’i äratama. Kas sa tahad kaasa tulla?“ sõnas Simon vaiksel häälel.
„Mis teil plaanis on?“ küsisin. Mõnes mõttes peaksin kaasa minema. Kasvõi, et teada saada, kas ma järgmine kord tahan minna.
„See on Mic’i otsustada,“ sõnas Simon ja vaatas mu süles magavat noormeest.
Noogutasin. Mõnes mõttes aus ka...
„Kui Dominic tuleb, ütle, et sa tahad kaasa tulla, sest ta ise ei kutsuks,“ ütles Simon püsti tõustes.
„Ja sa pead endale kindlaks jääma.“
Noogutasin.
On aeg, et ma näeks millega nad tegelevad, milleks nad võimelised on. Mul ei ole siit enam pääsu. Tähendab, ma ei taha siit pääseda. Isegi kui ma pean siia jäämiseks harjuma asjadega, mis mulle ei meeldi. Relvast laskmine ju hakkas mulle isegi meeldima.
Ma ei peagi osalema, pean lihtsalt leppima vägivallaga, ma arvan.
Simon läks köögi kaudu tagasi kusagile.
Brunner ja Sanka astusid välisuksest sisse samal ajal, kui Dominic elutuppa tuli.
Mic ärkas sahkerdamise peale üles ja hõõrus istuli tõustes silmi.
„Kaua ma magasin?“ küsis ta telefoni järele kummardudes.
„Paar tundi, ma jälgisin su telefoni,“ sõnasin ning Mic tõusis istuli tagasi.
Sanka ja Brunner ei hoidnud käest kinni, kuigi see on nende tavaline olek. Nad seisid üldse üksteisest kaugemal. Brunner tuli istus diivani käsitoele ning silitas Mic’i õlga.
Sanka noogutas talle kaugemalt. Mic ei vastanud neile midagi, keegi ei küsinud ka.
„Andke Rickyle see aadress ja jääge haiglasse, eks?“ sõnas Dominic Sankale paberitükki andes.
Sanka ja Berit läksid tuldud teed uksest välja ning Mic tõusis ägestunult püsti.
„Sa leidsid nad?“ küsis ta jakki selga pannes.
Dominic noogutas.
„Lähme?“
„Ma tulen ka,“ sõnasin püsti tõustes. Kuigi ma polnud endas üldse kindel, hakkasin samuti dressipluusi selga panema. Selle üle pea tõmmanult märkasin, et kõik vaatavad mind. Simon silmitses mind põnevusega, ilmselt ootas, et ma Dominicu eitava vastusega rahule jään.
„Bekka, jää siia,“ naeratas Dominic ja suudles mind kiirelt otsaette.
„Ei!“ ütlesin tõsisel toonil ja kohendasin dressipluusi, „ma tulen kaasa.“
Dominic vaatas Simonile otsa, saades kerge õlakehituse, viipas käega ukse poole, et ma õue läheks.
„Tubli tüdruk,“ sosistas Simon minust mööda kõndides. Naeratasin endamisi.
Kuna Mic protesteeris kõvahäälselt, kui Simon teda kõrvalistmele tahtis suunata, sõitsin ma ise Simoniga. Dominicule Mic niivõrd pikalt protesteerida ei tahtnud.
„Kas Dominic arvestab alati otsuseid tehes sinuga?“ küsisin, kui olime mõned minutid sõitnud.
„Mõnes mõttes kindlasti. Mis siis?“
„Ta vaatas sulle otsa, kui ma ütlesin, et tahan kaasa tulla,“ hakkasin mõtlema.
„Jah, sest mina vastutan sinu eest,“ naeratas Simon.
„Mis mõttes vastutad!?“ teesklesin veidi dramaatilist solvumist. Ma saan ise ka endaga hakkama, mitte keegi ei pea minu eest „vastutama“.
„Mitte selles mõttes, aga mina tagan sinu ohutuse,“ vaatas Simon mulle otsa, „kui sinuga midagi juhtub, siis seekord tapab Dominic mu vast päriselt ära.“
„Dominic ei tapaks sind ära,“ hakkasin naerma.
Hetkeks vaatas Simon mulle nii tõsise pilguga otsa, et mul hakkas hirm.
„Mitte otseses mõttes,“ naeris ta seejärel ja keeras Dominicu järel paremale.
Noogutasin muheledes. Muidugi ei tapaks nad üksteist ära.
„Mis sa arvad, mis seal saab?“
„Kus?“
„Seal kuhu me kohale jõuame.“
„Arvestades Mic’i tuju...“ sõnas Simon tõsisel toonil, ilma naeratamata, „mitte midagi ilusat.“
Noogutasin ja tõmbasin jalad vastu keha krõnksu.
„Kui see sind häirib, ei pea sa sinna tulema,“ ütles ta minu närvilisust nähes.
„Eiei, ma...“ tahtsin öelda, et tahan tulla, kuid sain õigel ajal pidama.
Kas ma ikka tahan minna? Mõneti on see tõesti põnev, kuna ma pole kunagi Mic’i pahasena näinud. Mõnes mõttes on see uudishimu. Teisalt ma natuke kardan mis saab siis, kui ma päriselt näen, mis nad teha kavatsevad...
Ma ei saa endale valetada, et ma ei sisimas ei oska arvata, mis nad nende inimestega teevad, kuid ma vist päriselt ei teadvusta seda ka.

Jõudsime mahajäetud välimusega laohoone juurde. Simon tegi mulle autoukse lahti. Hingasin sügavalt sisse ja välja.
Vaatasin enda ümber ringi. See koht on kuidagi tuttav...
See meenutab mulle Dominicuga kohtumist, hetkeks tahtsin selle peale naeratada. Kuigi see ei olnud tore õhtu, kasvas sellest välja midagi palju paremat.
Poisid olid kõik nii vaiksed. Keegi ei öelnud eriti midagi, polnud nalja, seda lõbusat õhkkonda. Mic eritas pinget, Dominic oli vait ning uuris telefonis midagi. Simon seisis minu selja taga. Ricky peatas auto Simoni oma taga.
„Bekka,“ kuulsin ta üllatunud häält, kui ta autost välja astus, „mida sa siin teed?“
Ricky tundus veidike pahane. Ta vaatas küsiva ilmega Dominicu poole, kuid too oli oma telefoniga nii hõivatud, et ei märganudki seda.
Ricky kutsus Simoni veidike eemale, kuigi Simoni silmad püsisid pidevalt minul. Mis ta peab mind tänaval seistes ka valvama?
Järgmine hetk laiutas Simon käsi ja Ricky tuli tagasi, seisis minu kõrvale ja sosistas mulle vaikselt.
„Sa ei peaks siin olema.“
„Miks mitte?“ küsisin.
Ta vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleks tõsiselt lollakas. Ma võib-olla veidikene olengi...
„Ma ise tahtsin tulla,“ ütlesin vaikselt ja sammusin Simoni ja Dominicu järel uksest sisse.
Vaatasin hämaruses silmi kissitades ringi. Seal oli samasugune trepp, mis viis mingisse ruumi, nagu ma tollest päevas mäletan. Ehk ei ole ka, kõik need sarnased trepid tunduvad mulle tolle trepina. Ma ju tegelikult ei mäleta tollest õhtust väga palju.
Jäime kõik täiesti vait, kui Dominic seisma jäi. Ta justkui kuulatas midagi. Võtsin taskust telefoni ja panin hääletule. Tundus hea mõte.
Kõndisime mööda koridori edasi, kõik tundus kuidagi nii põnev.
Lõpuks oli õrnalt kuulda kellegi vestlust, kuid sõnadest polnud veel aru saada. See oli lihtsalt vaikne häälte sumin.
Dominic vaatas mulle ühe kinnise ukse taga otsa ning nad kõik võtsid vöö vahelt relvad. Simon seisis minu kõrval. Ta võtab seda valvamise osa päris tõsiselt.
Dominic tõmbas ukse lahti ning nad kolmekesi seisid, ruumis olevaid noormehi relvadega sihtides. Keset tuba oli laud, paremal oli väikse kapi peal telekas, selle kõrval diivan, kus istus üks pikemate juuste ja prillidega mees arvuti taga. Isegi tema tõstis käed üles.
„Me ei teinud seda vabatahtlikult,“ ütles üks meestest püsti tõustes, „see ei olnud meie teema.“
„Vabatahlikult?!“ kordas Mic vihaselt, „aga siiski tegite.“
„Nad ähvardasid meid,“ sõnas sama mees uuesti, „rahuneme nüüd kõik maha.“
Mic hakkas naerma, laadis relva ja suunas selle uuesti nende poole.
„Mind ei huvita.“
Teine mees, kes laua tagant püsti oli tõusnud, silmitses mind veidi silmi kissitades. Ta lihtsalt jõllitas mind. Ilma näoilmeta, ilma millegita.
Simon märkas seda ning seisis rohkem minu ette, talle tõsiselt otsa vaadates.
„Meile anti ainult see pilt, ja öeldi, et see oleks õnnetus,“ sõnas noormees ja viskas pildi Dominicu ette maha, „ma ei teadnud, et ta teiega on.“
Kas mulle tundus, või see mees vaatas seda öeldes endiselt mulle otsa.
Mic võttis maas oleva pildi üles, Simon kiikas seda hetkeks üle ta õla ning tõmbas siis kiire liigutusega värvli vahelt relva, laadis selle sujuvalt ja sihtis relva otse vastu endiselt mind vaatavat meest.
Ma ei saanud päris täpselt aru mis seal toimub, kuid midagi oli valesti. Simon surus hambaid tugevalt kokku, ma nägin kuidas ta lõualihas pingule tõmbas ning ta keeras pilgu Dominicule. Dominic vaatas samuti liikumatult Simonile otsa ning see vaikus kestis mitu sekundid, kumbki neist ei keeranud pilku ära ja kõik teised olid ka vait ja veidi segaduses võibolla.
See mees, kes minult hetkekski silmi pööranud polnud, vaatas korraks maha.
„Anna andeks,“ sõnas ta mulle uuesti otsa vaadates. Kõik vaatasid nüüd mind.
Ma olin sama üllatunud, kui teised, välja arvatud Dominic, kes vaid korraks mehele otsa vaatas ning seejärel uuesti pilgu Simonile pööras. Simon polnud siiani liigutanud, ta vist isegi ei pilgutanud. Ta lihtsalt vaatas liikumatult Dominicu veidi pahase pilguga, hambad endiselt kramplikult kokku surutud.
Surusin hetkeks silmad kinni, et proovida teda meenutada.
See oli see mees sealt baarist. See, kelle lauale ma too õhtu oma joogi panin ja pärast mida mul paha hakkas. Pärast mida ma mitte midagi ei mäleta...
Vaatasin talle otsa ja raputasin vaikselt pead.
„Me ju ei teinud...“ alustas ta selgitamist ning astus sammu lähemale nii mulle, kui ka Simoni relvale, mis endiselt tema poole suunatud oli. Simon ei liigutanud isegi selle peale, kuid nüüd vaatas ta Dominicu õrnalt silmi kissitades.
„See ei olnud,“ hakkas mees midagi ütlema ning ma surusin silmad kinni. Palun jäägu lihtsalt vait! Järsku käis vali pauk ja kui ma silmad lahti tegin, kukkus mees põrandale ja ta särk imbus vaikselt veriseks.
Vaatasin seda maas vedelevat meest, kuniks Simon mu ees pani oma relva tagasi püksivärvli vahele, endiselt Dominicule otsa vaadates.
Toetasin vaikides seljaga vastu seina. Kas ma ikka tahtsin kaasa tulla? Ma ei saanud sellelt vereloigult silmi, kuid siis vaatas Simon korraks üle õla mulle otsa ja ta veidralt pahane pilk püüdis mu tähelepanu.
Simon vaatas veel hetkeks Dominicule otsa, kuid raputas siis õrnalt pead ning võttis järsult mu käest kinni, tõmmates mind uksest välja. Ricky vaatas hetkeks minu poole, kuid läks siis Dominicu juurde ja rohkemat ma ei näinud.
Ma ei suutnud terve koridori jooksul ühtki sõna suust välja saada.
„Kõik korras?“ küsis Simon kui me välja jõudsime ja ta mu kapoti vastu istuma suunas.
Noogutasin kiirelt, kuigi endiselt ei suutnud ma protsessida äsja juhtunut.
Simon istus mu kõrvale ja pani mulle käe ümber.
„Keegi ei tee sulle enam kunagi mitte midagi halba.“
„Ta ei teinudki,“ sõnasin mõtisklevalt.
Simon tõusis hetkega püsti ja seisis minu ees.
„Kas sul...“ hakkas Simon midagi ütlema, kuid ma segasin vahele.
„No tegi, aga mitte nagu...“ üritasin selgitada, kuigi ei tahtnud sellest rääkida.
„Ära muretse,“ sõnas ta vaikselt ja pakkus mulle suitsu, „sa ei pea sellest enam rääkima. Sa ei pea enam mõtlema ka sellele.“
Raputasin vaikselt pead. Ma ju ei mõelnudki tollele õhtule, ma pigem ei saanud aru, kuidas me täna siia sattusime. Miks nemad siin olid ning kuidas see Melissaga seotud on?
„Bekka!“ sõnas Simon järsku, mind reaalsusesse ehmatades.
„Jah?“ vaatasin talle kiirelt otsa.
Simon vaatas mulle sügavalt silma.
„Kas sinuga on kõik hästi?“
Tegelikult ju on minuga kõik hästi...
Minul pole midagi viga. Sellel noormehel pole enam kõik hästi.
Tahest tahtmata triivisid mu mõtted Melissale. Temal pole ka kõik hästi.
Mis sest, et Simon seda võib-olla valel põhjusel tegi, oli see mees ju halb? Ta oli palju halvem kui mina olen, kui mul temast kahju pole.
„Jah,“ noogutasin püsti tõustes.
„Mis nüüd toimub?“
Simon otsis taskust telefoni.
„Jah?“ vastas ta kõnele.
Ta nägu muutus hetkega heledaks. Kuigi ta ju ei tunne tundeid, tundus ta nägu hirmunud, ehmunud? Ta vaatas tühjusesse. Ta vist isegi ei hinganud.
„Mis juhtus?“ küsisin, kui ta kõne lõpetas.
„Melissa...“ vaatas Simon mulle otsa.
Meie mõlema pilgud liikusid koridori viiva ukseni.
Mis nüüd Mic’ist saab? Kuidas me talle seda rääkima peaks?
Poisid tulid üksteise järel uksest välja, Mic’i käsi oli verine. Ta arvatavasti elas oma viha välja. Mida ta nüüd teeb? Kuhu ta oma veel suurema viha paneb?
Simon vaatas vaid hetkeks Dominicule otsa, kuid sellest piisas. Dominic lõi lao ukse pauguga kinni. Mic vaatas segaduses ringi. See pidi vist tema närvirahustus olema.
Kui akendest leegid paistma hakkasid, suundus Mic esimesena auto poole. Dominic vaatas mulle hetkeks otsa, surus näpu suule ja suundus samuti auto poole.
„Mis Mic’ist saab?“ küsisin, kui me Simoniga sõitma hakkasime.
„Ma ei tea,“ sain kiire vastuse.
„Aga mis me teeme?“
„Ma ei tea seda ka.“
„Kõike, mida ta tahab?“ küsisin, kuigi see ei kõlanud väga küsimusena.
Ma ei tundnud end nende noormeest saatuse üle seal laohoones halvasti. Ma tundsin pahameelt. Kuidas nad võisid Mic’ile nii teha?!
Miks peaks keegi üldse midagi sellist tegema. Kuigi jah, Mic tegi ju sama halvasti, oli see kättemaks. Kättemaks tundub minu jaoks nüüdseks isegi aus asi. Ma arvan.
„Ma ei tea,“ kordas Simon end uuesti.
„Kas sinuga on kõik korras?“ küsisin talle otsa vaadates.
„Melissa on surnud, Bekka,“ sõnas Simon vaiksel häälel.
Melissa on surnud, teda ei ole enam. Nagu toda meest, kelle Simon maha lasi.
Melissat, seda armsat tüdrukut, päriselt ei ole enam. See tundus mulle endiselt hoomamatu, nagu see ei oleks päris.
Olime terve üle jäänud sõidu vaikuses. Ma ei tahtnud mõelda sellele, mis haiglasse jõudes juhtub. Ma ei taha, et Mic teada saaks.
Ma ei taha, et Melissa surnud oleks. 

 

                                                                 ***

 

Jõudsime haiglasse enne, kui Dominic.
Sanka ja Brunner istusid palati ees toolidel, mõlemad täiesti vait.
„Mis juhtus?“ küsis Simon nende juurde jõudes.
„Ta süda ei pidanud vastu,“ sõnas Berit vaiksel häälel, pisarad kurgus.
Vaatasin väiksest aknast palatisse ja ta voodigi oli juba korda tehtud. Kõhtu tekkis imelik kramp ja tundsin kuidas mu silmad pisaratega täitusid. Seisin liikumatult palatisse vaadates, proovides mitte anda pisatatele vaba voli jooksma hakata.
Kuigi ma polnud Melissaga just kõige lähedasem sõber, on see siiski nii kurb. Ma ei taha Mic’i reaktsiooni näha. Ma ei taha teada, mida ta tunda võib, kui teada saab. See mõte kurvast Mic’ist tekitas nii ebakindla tunde, see on nii vale.
Kuidas saab üks inimene nii kergelt surra? Ta ju just oli siin...
Mic astus uksest sisse ning nähes meie vaikust, hakkas ta jooksma.
Ta jooksis ukseni, tõukas selle lahti ja jäi tühja palatit nähes seisma.
„Kus Melissa on?“ küsis Mic, üritades kõigest jõust tavalist häält teha. Justkui oleks kõik hästi.
„Kuhu ta viidi?“
Lähenevat kurva näoga arsti nähes raputas Mic paaniliselt pead.
„Ei,“ ütles ta vaiksel toonil, „EI!“
Mic hingeldas paar korda ning jooksis siis ukse poole. Kõik olid vait ja keegi ei liigutanud. Mitte keegi ei osanud midagi öelda.
Enne, kui ma midagi välja mõelda suutsin, jooksin juba Mic’i järel ukse poole.
Kui ma talle lõpuks järele jõudsin, oli ta juba parklas, otsis taskust auto võtmeid.
„Mic, kuhu sa lähed?“ küsisin hingeldades. Küll ta on alles kiire jooksja.
„Ära siit,“ vastas ta tuimal toonil.
„Kuhu?“ küsisin, seistes auto ukse ette.
„Bekka, tule eest,“ sõnas ta mulle otsa vaadates.
Raputasin pead.
„Ära mine. Palun.“
„Mul ei ole siin enam midagi,“ sõnas ta mulle silma vaadates.
Tundsin, kuidas pisarad mööda mu põski alla vajuma hakkasid. Mic’i silmis oli nii kurb pilk. Ta vaatas mulle otsa, kuid teda justkui poleks seal.
„Palun tule eest,“ ta huuled värisesid.
„Kuhu sa lähed?“ küsisin uuesti ja proovisin mitte nutta, kuid tulutult.
Isegi ta käed värisesid.
„Mul on vaja ära minna!“ hakkas Mic pahaseks saama.
Võtsin võtmed ta käest ja tegin uksed lahti.
„Lähme siis,“ sõnasin väriseval häälel ja istusin rooli. Panin enda ukse lukku ning pühkisin pisaraid, kui Mic viimaks autosse istus.
„Ma saan ise hakkama.“
„Ei saa,“ raputasin pead ja sõitsin parklast välja, „kuhu sa minna tahad?“
„Ma...“ jäi Mic mõttesse.
Kuulsin, kuidas ta paaniliselt hingeldama hakkas. Ta vaatas hetkeks oma värisevaid käsi, kuid surus need seejärel tugevalt rusikasse.
„Mul on väga kahju,“ laususin ainukesed sõnad, mida ma oskasin.
Mic noogutas.
„Mul ka.“
„Mida sa teha tahaks?“ küsisin.
„Ma ei saa seda, mida ma tahaksin.“
„Kas ma saan sind kuidagi aidata?“
„Ma ei saa niimoodi enam edasi elada,“ sõnas Mic peale pikka vaikust. Ma olin juba peaaegu pool tundi lihtsalt mööda linna ringi sõitnud. Tema oleks selle aja peale juba väga kaugel.
„Ära räägi nii, palun.“
„Sa olid ju ka seal,“ vaatas Mic mulle otsa, nagu ma oleks midagi halba teinud. Ta silmist paistis, kui valus tal on.
„Mis mõttes?“
„Ma ei olnud seal. Ta oli üksi...“ Mic’i nägu oli täis kahetsust. Kui ma vaid oskaks teda kuidagi aidata. Ma teeksin ükskõik mida, et tal nii valus ei oleks. Mic oli alati nii rõõmus olnud, ta oli alati tuju üleval hoidja. Ta oli kõige lõbusam inimene, keda ma tean. Ja nüüd ta on nagu... tühi kest.
„Melissa mõistaks sind,“ sõnasin pilgu teele keerates, „ta teadis, et sa lähed esimesel võimalusel sinna. Ta ju teadis, et te maksate neile kätte.“
„Ta oli üksi, Bekka, ta suri üksinda. Sest mind polnud seal.“
Mic hakkas vihaseks saama, see oli midagi nii võõrast.
Ma ei osanud mitte midagi öelda. Ma lihtsalt istusin seal vaikides nagu idioot.
„Kas sa tahad midagi teha?“ küsisin viimaks, kui vaikus juba häirivaks hakkas muutuma, „midagi lõhkuda või põlema panna või ma ei tea...“
„Vii mind maale.“

Kuigi ma polnud selle mõttega nõus, ei suutnud ma Mic’ile ära öelda.
Ta sundis mind lubama, et ma ei räägi teistele kus ta on. Ma lubasin, et ma eiran seda teadmist.
Kas nende elu käibki nii? Osadest asjadest vaadatakse mööda, samas kui mõningaid asju ei tohi liialdadagi? Kuidas need piirid ära tunda? Kas Mic’i vaimne rahu on olulisemal kohal kui Dominicule valetamine?
Mic pani mu lähedal asuvas linnakeses maha ja sõitis ise edasi.
Istusin kohalikku pisikesse sööklasse ja tellisin tassi kohvi.
Simon lubas mulle varsti järgi tulla. Ma ei tea miks, kuid tema tundus esimene inimene, kellele helistada. Võib-olla, sest ma tean, et tema ei tunneks süümepiinu Dominicule valetamise tõttu?
Jõin juba teist tassi kohvi, kui avastasin, et kohvist ainuüksi ei piisa.
Millal ma viimati magasin? See oli ikka päris ammu.
Võtsin ühe tavalise võileiva, see tundus söödav, mingit energiat on kusagilt vaja saada.
Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas Mic üksinda tühjas majas istub.
Melissat ei ole enam. Ma arvan, et see pole mulle veel kohale jõudnud.
Kuidas see loogiline on, et ma ei näe teda enam kunagi? Ta ei vaata mind enam kunagi kahtlustava pilguga, me ei tee enam kunagi koos hommikul pannkooke. See ei saa olla nii lihtne, et teda nüüd järsku lihtsalt pole enam.
Simon oli juba mõned minutid minu vastas istunud, kui ma teda lõpuks tähele panin.
„Oih,“ kohkusin, avastades kui mõtteis ma olnud olin.
„Kõik korras?“ küsis Simon püsti tõustes.
Noogutasin talle enne kui ukse poole suundusime.
„Ma lihtsalt,“ üritasin midagi öelda, kuid pea oli nii tühi. Kõik oli kuidagi imelik.
„Nii?“ küsis Simon auto juures seisma jäädes.
„Ma lubasin, et ma ei ütle kuhu Mic läks. Ma lubasin, et ma ei tea seda,“ sõnasin ettevaatlikult. Kas ma võin Simonit nii palju usaldada?
Ta vaatas mulle hetkeks küsival ilmel otsa, kuid noogutas seejärel nagu ma polekski midagi öelnud. Kuidas nad seda igapäevaselt teevad? Varjavad asju ja valetavad üksteisele? Või ainult mulle?
Selline tunne tekkis, nagu mu aju oleks umbes.
„Ma ei kujuta ette, mida Mic tunda võib,“ sõnasin, kui olime mõnda aega juba kodupoole sõitnud.
Simon ei vastanud. Temal on seda vist isegi veel raskem ette kujutada.
„Kas sa tahaksid, et sul oleksid tunded?“
Simon vaatas mulle veidike üllatunult otsa.
„Millest selline küsimus?“
„Mõnes mõttes on sul ju parem. Su otsueid ei kõiguta tunded, need on igati ratsionaalsed,“ üritasin oma mõtteid selgitada.
Ta naeratas oma armsat, rahulolevat naeratust.
„Jah, aga ega see nii kerge ka pole, kui sa arvad.“
„Mis mõttes?“
„Ratsionaalne valik oleks nüüd Dominicule rääkida, kus Mic on,“ ütles Simon tuimal toonil. Ehmusin sisimas. Kas ta räägib ka?
„Aga erinevalt sinust ei tunne mina ennast halvasti, et ma asju varjan või rääkimata jätan.“
„Sa siis ei räägi Dominicule?“ küsisin igaks juhuks üle.
„Sa ju ütlesid, et me ei tea, kuhu ta läks.“
„Aga tegelikult sa ju aimad, kus ta on?“
„Ja kuni Mic’il seal parem on, ei ole see minu asi rääkida.“
„Aga kui Dominic ükshetk teada saab, et ma tegelikult teadsin terve aja? Kas ta siis vihkab mind väga palju?“
Ainuüksi mõte sellest, et Dominic minu peale pahane oleks, muutis mind kurvaks. Ma ei taha talle valetada, aga ma ei saa Mic’i alt ka vedada. Ütleks keegi ometi, kumb variant on parem?
„Aga Dominic ei pea teada saama,“ vaatas Simon mulle otsa ja naeratas, „sest ta ei saa vihane olla millegi üle, mida ta ei tea.“
„Ja me valetame talle?“
„Me ei valeta, me lihtsalt ei jaga kogu informatsiooni...“
Simon on väga omapärane inimene. Tal käib kõik nii kergelt. Kui mul poleks tundeid, võiks ma teha ükskõik mida, ilma emotsioonideta...
„Miks sa seda teed?“ küsisin talle otsa vaadates.
Miks on Simon nõus minu pärast Dominicule valetama? Miks ta üldse nii lahkelt koguaeg minu eest hoolitseb?
„Sest ma hoolin sinust,“ vastas ta automaatselt. Ma jäin seda peaaegu uskuma.
Vaatasin teda senikaua, kuni ta lõpuks naerda turtsatas.
„Ma ju tunnen, kuidas sa vaatad mind.“
„Jah, sest sa ei saa minust hoolida.“
„See, et mul tundeid pole, ei sega mul sinust hoolimist.“
„Ja kuidas see välja näeb? Kuidas sa hoolid minust, kui sa tegelikult ei tunne mitte midagi.“
„Mulle läheb korda sinu heaolu. Ratsionaalselt võttes, isegi ilma tunneteta, on ju loogiline, et selleks, et sinust hoolida, teen ma asju, mis sulle kasu toovad, mitte mis oleks mõistlikud.“
„Ehk siis ma siiski kahjustan su otsustusvõimet?“ naersin endamisi.
„Ma ei nimetaks seda kahjustamiseks, aga jah, mõningad mu otsusest tulenevad sinu heaolust.“
„Aga miks?“ jäid mulle ta motiivid siiski arusaamatuks.
„Lihtsalt,“ kehitas ta õlgu, „kõhutunne ehk.“
Naeratasin endamisi. Kas ma olen tundetu inimese endast hoolima pannud? Mingil imelikul viisil tekitas see minus hea tunde.
Mulle meeldib, et Simon minust hoolib, kuigi ta pole võimeline tundma.

Üheksas

 

Järgnevad kaks päeva möödusid võrdlemisi veidralt, Dominic polnud enamuse ajast kodus, kuid Simon seevastu ei käinud peaagu korrakski mu kõrvalt ära. Ma isegi viskasin nalja, et kas ta tahab minuga dušši alla kaasa tulla.
Mic tundis end ka võrdlemisi halvasti, kuna ta kirjutas mulle pea iga tund ja küsis, kas saab minu heaks midagi teha. Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et ma vist peaksin end tundma palju halvemini, kui ma tundsin. Kõik vähemalt käitusid minuga teistmoodi ning ma ei osanud seda kuidagi muuta.
Hakkasin kööki minema, kui kuulsin Dominicu seal kellegagi rääkimas. Ma ei tahtnud neid segada ning mõtlesin, et annan neile hetke, et vestlus lõpetada ning jäin elutuppa seisma.
„Me ei saa lasta neil arvata, et nad võivad juhtunu tõttu ilma tagajärgeteta muudkui teha mida tahavad,“ sõnas mulle tundmatu mees veidike ärritatud toonil.
„See ei olegi plaan,“ sõnas Dominic rahulikult.
„Siis sa peaksid midagi ette võtma, ja kiiresti,“ sõnas mees endiselt ärritatult, „enne kui keegi teine ise võtab.“
„Ma tean,“ vastas Dominic rahulikult ning sellele järgnes mõningane vaikus.
„Thomasel on roides kaks mõra, ta ei saa vähemalt kaks kuud trenniga jätkata,“ sõnas mees veidi hiljem natuke rahulikumal toonil, „meil oli väga raske seda ta emale selgitada.“
„Ta ema ähvardas kohtusse minna,“ jätkas mees veidi vaiksemal toonil.
„Ma hoolitsen selle eest,“ sõnas Dominic mõistvalt.
Tundsin end nüüd veel rohkem süüdi. Ma ei tahtnud sellist porbleemi tekitada, ma tahtsin vaid Mici kaitsta...
„Ära muretse, me ajame selle asja korda,“ sõnas Simon. Ma ei teadnudki, et ta samuti köögis on. Järsku avanes köögi uks ning ma astusin kiirelt paar sammu eemale, et mind koridori varjus näha poleks. Jakop kõndis minust mööda, ta raputas vaikselt omaette pead ning läks välisuksest välja.
„Dominic,“ sõnas Simon, kui ma uuesti köögile lähemale astusin.
„Ma tean,“ ütles Dominic veidi ärritatult, „mis sul arus oli?“
„See oleks teist pidi palju hullem olnud,“ sõnas Simon.
„Sa ei tea, mis teist pidi olnud oleks,“ sõnas Dominic ning Simon vaikis.
„Miks sa teed seda?“ küsis Dominic seejärel veidi rahulikumalt.
„Mida sa täpsemalt mõtled?“
„Miks sa paned teda sellistesse olukordadesse?“
„Ma ei pane teda mingitesse olukordadesse,“ vastas Simon turtsatades.
„Ta ei oleks selles olukorras, kui sa poleks teda kaasa võtnud,“ jäi Dominic oma arvamusele kindlaks. Nad räägivad minust ja sellest õhtust kui kaklus toimus...
„Ega ma teda vastu tahtmist sinna ei toonud,“ sõnas Simon, mille peale Dominic turtsatas.
„Ma ei sunni teda mitte millekski, ma lihtsalt olen temaga nõus, kui ta ise soovi avaldab,“ selgitas Simon ja see pani mind natuke naeratama.
„Siis lõpeta see ära,“ sõnas Dominic taas veidi pahasemal toonil.
„Ja mis, hoiame teda igavesti siin, kus ohutu on?“ küsis Simon natuke naerdes.
„Ei,“ vastas Dominic, „aga ehk sa ei tekita meelega selliseid olukordi.“
„Milliseid olukordi?“
„Simon, ära pressi teda tegema asju, mida ei peaks,“ sõnas Dominic.
„Ma ei pressigi, äkki sa pigem ära ürita piirata teda?“
„Mida sa tahad temast? Miks sa tahad teda muuta?“
„Ma ei tahagi teda muuta, aga ma ei taha ka teda tagasi hoida, kui ta ise tahab muutuda.“
„Aga sa ei peaks seda muutust meelega suunama, Simon, kõik ei pea olema sellised inimesed nagu meie.“
„Sa arvad, et ta muutub samasuguseks nagu sina või mina?“
„Ei...“ sõnas Dominic veidi kurvalt, „niiet ära ürita teda suunata samale rajale.“
„Ma tahan, et ta oleks õnnelik,“ sõnas Simon.
„Arvad, et ta nüüd on õnnelik?“
„Ei, selles asi ongi, ma arvan, et ta pole juba pikka aega õnnelik olnud.“
„Ja sa arvad, et ta saab õnnelikuks, kui sa pressid teda tegema asju, mida ta ise ei teeks?“
„Me ei tea, mida ta teeks või ei teeks,“ sõnas Simon veidi mõtlikult, „aga nii ta ka õnnelikuks ei saa.“
„Nii all mõtled sa, et minuga?“ küsis Dominic rahulikul toonil.
„Jah,“ vastas Simon ja seda kuuldes käis mu südamest mingi imelik valulik torge läbi. Miks Simon arvab, et ma õnnelik ei võiks olla? Või miks ta ütleb, et Dominic mind õnnelikuks teha ei saa? Nüüd ma veidi juba kahetsen, et ma nende vestlust kuulama jäin, ma ei oleks pidanud seda tegema.
„Kas me vähemalt oleme ühel nõul, et ta ei pea teadma mida Pronkovitch korraldab?“
„Muidugi,“ sõnas Simon ning edasi järgnes mõningane vaikus.
Otsustasin selle ebaviisaka salakuulamise lõpetada ning astusin kööki. Tuju oli kuidagi halvaks muutunud, ma ei tea miks Simon arvab, et ma õnnelik ei ole. Ma ise leian, et ma pole vist kunagi ennast kusagil nii hästi tundnud, kui nendega siin.
„Tere hommikust,“ sõnasin uksest sisse astudes. Simon naeratas ja pakkus mulle kohvi. Noogutasin talle vastuseks ning istusin Dominicu kõrvale, kuid ta vaatas mulle vaid hetkeks otsa ning vastas vaid kuiva 'tere hommikust'.
Üritasin käituda, nagu ma poleks nende vestlust kuulnud ning naeratasin Simonilt kohvitassi võttes.
Märkasin, kuidas Dominic ja Simon vaatasid üksteisele korraks väga tõsiste nägudega otsa ning Dominic tõusis seepeale püsti ja kõndis elutoa uksest välja.
„Kas kõik on korras?“ küsisin Simonile otsa vaadates.
„Muidugi,“ vastas ta naeratades ning istus pukile minu vastas.
„Kindel?“ küsisin uuesti, lootes, et ta räägib mulle midagi teemadel, mida ma juba tean. Ta kehtitas noogutades õlgu, nagu kõik olekski hästi.
Jõin oma kohvi lõpuni ning terve aja mõtlesin nende eelnevalt vestlusele. Ma tahtsin Simonilt küsida, miks ta arvab, et ma õnnelik ei ole, kuid ma ei osanud seda kuidagi teemaks tuua ilma, et ma peaks mainima, et ma nende vestlust pealt kuulasin.
Tõusin püsti ja naeratasin viisakalt, enne kui Dominicu otsima läksin.
Leidsin ta viimaks kabinetist, kus ta istus laua taga ning luges mingit paberit.
„Hei,“ sõnasin talle naeratades, kui uksest sisse astusin ning selle vaikselt oma selgataga lukku keerasin.
„Hei,“ sõnas ta vaid korraks mulle otsa vaadates.
„Kas kõik on hästi?“ küsisin vaikselt talle lähemale kõndides.
„Muidugi,“ vastas ta võrdlemisi külmalt ning ei tõstnud hetkekski pilku paberilt.
„Kindel?“ küsisin vaiksel häälel ning toetasin end vastu lauaäärt ta kõrval.
„Jah,“ vastas ta taaskord mulle otsa vaatamata.
„Sa tundud pahane,“ jätkasin vaiksel häälel.
„Ei,“ vastas ta pead raputades.
„Mmmm,“ üritasin leida uut viisi, kuidas kolmandat korda sama asja küsida.
„Mul ei ole selleks praegu aega, Rebekkah,“ sõnas ta viimaks, kui ma teda õrnalt jalast nügisin. Lükkasin end selle lause peale laualt püsti ning jäin tema kõrvale seisma.
„Milleks täpsemalt?“ küsisin veidike pahameelselt.
„Mis iganes see siin praegu on,“ vastas ta endiselt ükskõiksel toonil.
„Ja siis sa ütled, et kõik on hästi ja sa pole pahane?“ küsisin teda jälgides, kuid ta vaid ohkas ega vaadanud mulle otsa. Raputasin pead ja hakkasin juba ära minema, kuid keerasin end uuesti tema poole ning jäin seisma. Ma ei saa niimoodi ära minna, ma ei saa seda arusaamatust niimoodi jätta. Hiljem on seda palju raskem lahendada, kui praegu.
„Kas sa oled minu peale pahane?“ küsisin viimaks, kui ta endiselt mitte midagi ei öelnud.
„Kas peaksin olema?“ küsis ta vaid vastu.
„Ei,“ kehitasin õlgu, „aga tundub küll seda moodi. Lihtsalt ütle, mis sind häirib?“
Ta raputas naeratades pead. „Mitte miski.“
See ei kõlanud absoluutselt usutavalt kui ma nägin, kuidas ta sügavamalt hingas ning korraks käe rusikasse surus ning selle kohe taas lahti lasi ning uuesti oma loetava paberi kätte võttis.
Mida ma tegema peaks? Kas ma peaks ta üksi jätma ja laskma tal sellest vestlusest tekkinud valesid mõtteid mõelda? Või peaksin proovima rohkem, et asja selgitada?
Ohkasin endamisi oma mõtete peale, kuna ma ei suutnud otsustada, mida teha.
„Kas on veel midagi?“ küsis ta viimaks ning vaatas mulle lõpuks otsa. Ta pilk oli pahane ja hetkeks tahtis minus tekkida õrn soov lahkuda, kuna kartsin teda päriselt pahaseks ajada.
„Vist mitte,“ kehitasin õlgu ning astusin sammu akna poole ta seljataga. Vaatasin aknast välja, et oma mõtetes selgust saada ja otsustada, mida ma teen. Vaatasin kuidas aednik kuurist muruniidukit välja tassis ning selle käima pani.
„Sa ei peagi mulle kõike rääkima,“ sõnasin viimaks ümber keeratas ja märkasin, et Dominic seisab mu selja taga, „kuid sa pead minuga rääkima, kui sind miski häirib.“
Ta vaatas naeratades aknast välja ning raputas pead.
„Dominic,“ sõnasin natuke pahaselt. Miks ta ei võiks lihtsalt öelda, mida ta mõtleb.
„Mida sa tahad, et ma ütleks?“ küsis ta mulle sammu lähemale astudes, ta tundus veidi pahane.
„Mis iganes sind pahaseks on teinud,“ sõnasin vaikselt ja ta keeras pilgu uuesti minule, „kas see on Simoniga seotud?“
Ta kissitas õrnalt mulle otsa vaadates silmi ning ei öelnud midagi. Mida rohkem ta mind nii vaatas, seda ärritunum ta tundus.
„Rebekkah,“ hakkas ta viimaks midagi ütlema, kuid ma segasin vahele, „see on siis Simoniga seotud?“
Ta vaatas endiselt mulle silma kuid ma märkasin, et ta lõug kangestus kramplikult ja ta silmi tekkis taaskord tugev pahameel, mis justkui pani ta silmad veidi rohkem särama.
Astusin väikse sammu tagasi ning avastasin, et mu selja taga on sein. Vaatasime endiselt vaikides üksteisele silma, kumbki meist ei keeranud pilku ära.
„Dominic,“ sõnasin viimaks praktiliselt sosinal, seistes seljaga vastu seina. Ta seisis minust vaid mõne sentimeetri kaugusel ning kui ma ta nime ütlesin, kissitas ta veidike rohkem silmi ning pani ühe käe minu kõrvale vastu seina.
„Milles asi?“ küsisin praktiliselt sosinal, kuigi ma teadsin täpselt, et asi on Simonis.
Ta raputas pead, kuid ei pööranud silmi minult.
„Mis asi?“ küsis ta vastu.
„Miks sa pahane oled?“ küsisin uuesti aeglaselt.
„Kes ütles, et ma pahane olen?“ küsis ta seepeale.
„Ei öelnudki, aga enne Simoniga,“ hakkasin selgitama, kuid Dominic surus seepeale uuesti hambad nii tugevalt kokku, et ma nägin kuidas ta lõug pingule tõmbas.
„Muidugi Simon,“ sõnas ta pahaselt läbi kokku surutud hammaste.
„Ei ole,“ raputasin pead. Ta seisis mulle nii lähedal, et ma tundsin ta kehasoojust enda oma peal ja mulle meenus ta sarnane pahane pilk tollest õhtust Markuse verandal. Mulle meenus, kuidas ma tol korral veidi tõesti kartsin teda tol momendil, kuid praegu ei tunne ma üldse sama, kuigi pilk on võrdlemisi sarnane.
„Ükspäev see Simon veel,“ hakkas Dominic midagi ütlema, kuid ma raputasin talle silma vaadates pead ja ma tundsin, kuidas mu süda hakkas kiiremini lööma ning mu hingetõmbed muutusid kiiremaks ja lühemaks. Hammustasin oma huult ning see pahane pilk, millega ta mind vaatas, tekitas kogu mu kehas õhinat ning ma neelatasin, soovides, et ta mind suudleks.
Ta vaatas viivuks mu huuli ning seejärel taaskord silmi kissitade mulle silma. See pilk pani mind uuesti neelatama ning hammustasin veidi liiga tugevalt oma huulde. Dominic tõmbus minust veidi eemale ning ta võttis ka oma käe ära. Ta vaatas viivuks taas mu huuli, mida ma endiselt hammaste vahel hoidsin kõvemini, kui peaks.
„Kas sa,“ hakkas Dominic küsima, ta pilk ei olnud enam pahane, kuid ma raputasin koheselt pead. Ta tahtis küsida, kas ta hirmutab mind. Kuid see, mida ma tunnen, ei ole absoluutselt hirm.
Lasin oma huulest lahti ning naeratasin talle. Libistasin oma sõrmedega õrnalt mööda ta kõhtu alla poole ning ta vaatas mu kätt ja seejäärel keeras pilgu uuesti mulle, ta naeratas ühe suu poolega ning ma olin kindel, et ta nüüd mõistis, et see pole absoluutselt hirm, mida ma tunnen.
Mu sõrmed jäid ta püksivärvli äärele tantsisklema ning järsku tõmbasin ta värvlit pidi enda vastu. Ta vaatas mulle hetkeks naeratades silma ning seejärel suudles mind tugevalt. Tundsin, kuidas kogu mu keha õhetas, mind isegi ei huvitanud, et me olime ta kabinetis või et keegi võis seda aknast näha.
Hetk hiljem tõmbus ta minust eemale ja mulle naeratades keeras ta mind näoga seina poole ning suudles õrnalt mu kaela. Tundsin, kuidas mu pea jälle ringi käima hakkas.

Kohendasin kleiti ja Dominic vaatas mind naeratades, kui pükse jalga tagasi pani.
„Ma lähen dušši alla,“ sõnasin talle otsa vaadates, „kas tuled ka?“
Ta noogutas ning võttis mu käest kinni. Me polnud endiselt rääkinud sõnagi Simonist ja nende vestlusest, kuid ma loodan, et saame seda siiski teha. Ma ei usu, et seks päriselt selle probleemi lahendas...
Dominic seisis minu vastas ja riietas mind aeglaselt lahti, visates kõik mu riided pesukorvi kõrvale maha.
„Dominic?“ küsisin talle otsa vaadates, kui me lihtsalt voolava vee all üksteisele otsa vaatasime.
„Jah?“ küsis ta naeratades vastu.
„Mis juhtus?“ küsisin ning astusin talle sammu lähemale ja tõmbasin käega läbi ta märgade juuste.
„Midagi ei juhtunud,“ raputas ta pead ning proovis endiselt naeratada.
„Ma tean, et miski häirib sind,“ sõnasin vaiksel toonil, ning suudlesin teda õrnalt.
Mõni hetk hiljem tõmbus ta eemale ja vaatas mulle lõbustatult otsa.
„Kas sa just üritasid ise oma algatatud vestlusest seksiga kõrvale hiilida?“ küsis ta muiates ning mu käsi libises mööda teda alla poole, kuniks tundsin, et pidin sellega nõustuma.
„Mulle tundub küll nii,“ sõnasin naeratades, kuid jätkasin ta õrritamist.
„Aga ma võin kaht asja korraga teha,“ sõnasin vaiksel häälel.
„Minuga seksida ja Simonist rääkida?“ küsis ta naeratades.
Kehitasin õlgu ja suudlesin ta kaela.
„Kui sa tahad Simonist rääkida?“
Ta raputas pead ja võttis mu käest kinni, peatas sellega mu tegevuse ning asetas mu käe mu kõrvale.
„Ei, ma ei taha Simonist rääkida,“ sõnas ta ning astus kabiinist välja ja võttis rätiku, hakates end kuivatama.
„Millest sa siis rääkida tahad?“ küsisin sama tehes.
„Mina ei tahtnudki rääkida,“ sõnas ta õlgu kehitades, kuid ei vaadanud mulle otsa.
„Siis miks ma siin olen, kui sa minuga rääkida ei taha?“ küsisin veidike pahaseks saades. Ma ei oska enam teistiti küsida ühte ja sama asja, mida ta lihtsalt ignoreerib.
„Ma ei tea,“ vastas ta samuti korraks pahaselt.
Kuigi ma ju eeldasin, et mu ühe ja sama asja küsimine lõppeb viimaks millegi sellisega, tegi see vastus endiselt veidike haiget. Ma ei tahtnud teda ju pahandada, ma lihtsalt tahtis sellest rääkida, et ta ei saaks asjast valesti aru. Ma ei ole temaga õnnetu, vahet ei ole, mida Simon arvab, et ta teab.
„Bekka,“ vaatas ta mulle kohe otsa ning oli näha, et ta kahetseb öeldut.
Raputasin pead ning kõndisin temast mööda ja hakkasin riidesse panema, kui ta mulle järgnes ning mu kõrvale seisma jäi.
„Bekka,“ sõnas ta uuesti, teades, et ma olen pahane ning plaanin sellest rääkimata ära minna.
„Mul ei ole midagi öelda,“ sõnasin vastu ja jätkasin kiirelt riietumist.
„Bekka,“ sõnas ta pead raputades, „sa tead, et ma ei mõelnud seda.“
„Aga ometi sa ütlesid seda,“ vastasin talle ja otsisin oma telefoni voodipatjade vahelt.
„Rebekkah lõpeta ära,“ ütles ta veidi pahasemalt, kui ma telefoni leidsin ning ukse poole suundusin.
„Kui sa ei tea, mida ma siin teen, siis ma parem ei ole siin,“ ütlesin talle endiselt pahasel toonil. Ta seisis ukse ees ja vaatas mulle tõsise ilmega otsa, kuid astus siis ohates mu teelt eest ning vaatas mõtlikult maha.
„Võib-olla nii ongi parem,“ sõnas ta viimaks, kui ma juba ust avama hakkasin.
Mu käsi jäi selle lause peale lingil seisma. Ma ju teadsin, milles asi, kuid ma ei tahtnud seda siiski otse välja öelda.
„Dominic,“ ütlesin talle otsa vaadates, „kas sa päriselt arvad seda?“
Ta vaatas mulle pikalt silma enne kui viimaks pead raputas.
„Ei, ei arva,“ sõnas ta järsku erksamalt, „oota palun hetk, ma panen riidesse.“
Ta pani kiirelt riidesse ning ma seisin endiselt liikumatult ukse kõrval.
„Rebekkah,“ sõnas ta uuesti minu ees seisma jäädes.
„Ma ei taha, et sa õnnetu oleks,“ sõnas ta viimaks ausalt mulle otsa vaadates.
„Miks sa arvad, et ma õnnetu olen?“ küsisin talle kulmu kortsutades. Kas oli siis mõtet sellise võrdlemisi lolli asja pärast nii pikalt puigelda?
Ta tõmbas mind oma embusesse ja surus huuled õrnalt mu juustesse.
„Ma ei taha, et sinuga midagi juhtuks,“ sõnas ta praktiliselt sosinal.
„Ma ei ole üldse õnnetu, Dominic,“ sõnasin samuti praktiliselt sosinal, ning kallistasin teda kõvasti vastu. Tundsin, kuidas ta endamisi pead raputas.
„Ma päriselt ei ole õnnetu,“ kordasin end veidi valjema häälega.
„Kas Simon arvas, et ma olen õnnetu?“ küsisin, kuid Dominic vaikis ega vastanudki mulle.
„Kui ta nii arvas, siis ta eksis,“ jätkasin ise selgitamist, „Dominic, sa teed mu väga õnnelikuks.“
Tundsin, kuidas ta selle peale naeratas, kuigi ta midagi ei öelnud.
„Sa ei kujuta ettegi,“ sõnas ta viimaks ning silitas õrnalt pöidlaga mu õlga.
See aga pani mind naeratama ning mulle meenus mu unenägu. Kas ma olen Dominicu meeletult armunud? Kas tema on?
Kuulsime, kuidas Dominicu telefon korduvalt laual värises ja viimaks lasi ta minust lahti ning luges oma sõnumeid.
„Ma pean minema,“ sõnas ta tõsise näoga ning suudles mind kiirelt, enne kui uksest väljus.
Seisin veel hetke naeratades keset tuba, enne kui samuti elutuppa suundusin. Igal pool oli vaikus, kedagi polnud kusagil näha.
Istusin diivanile ja jäin mõtlema Pronkovitchist. Mis saab seoses selle sadamaga, mida ta kontrollib? Mis saab Thomasest? Kas ta ema annaks tõesti oma lapse isa kohtusse ning võtaks Thomase seaduslikult enda juurde elama? Ma muidugi ei tea üldse, mis olukord sellega on ja miks asi nii on lahendatud...
„Bekka?“ küsis Simon teist korda, kui ma viimaks teda tähele panin.
Vaatasin talle otsa ja ta istus minu kõrvale.
„Kõik korras?“ küsis ta mu mõtliku ilmet vaadates.
„Mis sellest jamast saab?“ küsisin ausalt oma mõtteid sõnastades.
„Millisest jamast? Kõik on korras,“ valetas ta automaatselt.
„Aga,“ tahtsin midagi öelda, kuid proovisin leida sõnu ilma end sisse rääkimata, „Thomas?“
„Temaga on samuti kõik korras,“ valetas Simon uuesti.
„Kuidas? Pronkovitch lihtsalt leppis olukorraga?“ proovisin jätakata antud teemal.
„Ei,“ vastas Simon mulle otsa vaadates, „aga tal ei jää muud üle.“
Närisin oma huult seestpoolt ning Simon märkas seda.
„Mida sa täpsemalt mõtled?“
„Kui nad Mic'i üksi kusagil näevad, kas sa arvad, et nad,“ alustasin lauset, kui õnneks ei pidanud ma seda lõpetama. Simon raputas koheselt pead.
„Ma ei usu, et Mic end sellisesse olukorda paneks...“
Noogutasin selle peale, kuigi see ei vastanud päriselt mu küsimusele.
„Kas temaga poleks võimalik lihtstalt rääkida?“
„Kas sa leiad, et Dominic on seda sorti inimene, kes lihtsalt räägiks temaga?“ küsis Simon vastu, kuid ma ei suutnud ta näoilmest välja lugeda kas see oli sarkasm või ta päriselt küsis mu arvamust. Kuigi kahjuks teeb see suhteliselt sama välja....
Ma ei usu, et Dominic temaga rahulikult rääkides asja lahendada üritaks, eriti peale hommikust vestlust Jakopiga.
„Kas sa tead, kuhu Dominic läks?“
„Kas sa tõesti tahaksid teada?“ küsis Simon veidi kulmu kortsutades.
„Jah,“ noogutasin aeglaselt.
„Täna pidi üks kaubalaev saabuma Pronkovitchi sadamasse, kuid see plahvatas mõni kilomeeter enne sadamat,“ sõnas Simon, „Dominic läks sellega tegelema. Ta isa hakkas juba vaikselt asja vastu huvi tundma.“
„See on kõik minu süü,“ sõnasin vaikselt ja keerasin pilgu maha, et mitte Simonile otsa vaadata.
„Mitte päris,“ vastas Simon.
„Pigem on,“ kehitasin õlgu, „seda probleemi poleks, kui ma ei oleks...“
„Bekka,“ katkestas Simon mind, „sel ei ole vahet. Me ajame selle korda.“
Noogutasin ning jäin uuesti mõttesse. Aga kui nad teevadki Mic'ile nüüd minu pärast haiget? Õrnad külmavärinad jooksid üle terve mu keha.
Võtsin telefoni ning googeldasin PG'd, tuleb välja, et see on Pronkovitchi jõusaal sadamate läheduses. Võib-olla peaksin ma temaga ise rääkima ja selgitama talle, mis juhtus? Äkki ta ei tea täpselt, mis tollel õhtul juhtus ning kui ma talle seda selgitaks, siis ta oleks mõistlik ning me saaks selle jama seljataha jätta?
Simon tõusis järsku püsti ning suundus köögist kohvi võtma. Palusin ka endale tassi tuua, kuid kohe kui ta oli elutoast lahkunud, tõusin püsti ning läksin kiirel sammul kabinetti, ma tean, et seal kapis on seif, kus on relv.
Võtsin selle seifist välja ning panin oma käekotti. Kui ma trepist alla tagasi jõudsin, istus Simon juba elutoas diivanil ning klõpsis telekanaleid. Hiilisin väga vaiksete sammudega välisukseni ning panin selle enda järel väga õrnalt kinni. Läksin garaaži ning seal seisis üks hall honda, mida ma varem näinud polnud, kuid võtmed olid auto katusel. Käivitasin auto ja sõitsin sellega garaažist otse tagavärava kaudu välja, et Simon mind aknast ei näeks.
Sõitsin GPSi järgi sadama suunas, kuid hakkasin endas kahtlema. Kas see on õige, mida ma teen? Mis saab siis, kui asi ei lähe nii, nagu ma loodan? Kas ma teen sellega asja hullemaks? Jäin teeäärde seisma ning tegin kaks suitsu, üritades ostustada, mida ma teha tahan.
See on minu korraldatud jama ja ma vähemasti pean proovima seda lahendada...
Sõitsin veel umbes viisteist minutit, kui jõudsin viimaks kaardil kuvatud asukohta. Parkisin auto teisele poole teed ning hingasin julgustavalt sisse ja välja.
Astusin sihikindlalt jõusaali uksest sisse ning küsisin laua taga pabereid lugevalt neiult, et kust ma Pronkovitchi leida võiksin. Ta suunas mind ruumi tagumisse otsa, kus kaks meest poksiringis lööke harjutasid.
Seisin ringi lähedale ning jäin neid vaatama, mõni hetk hiljem nad märkasid mind ning lõpetasid oma tegevuse. Üks neist võttis oma kaitsme peast ning ronis ringi piirete vahelt välja ja jäi minu ette seisma. Ta oli umbes kolmekümnendate alguses, pruunide silmade ja siilisoenguga mees, ta kael ja käed olid täis tätoveeritud mingeid värvilisi pilte, natuke nagu Simoni omad, aga kuidagi mitte nii ilusad. Ta vaatas korraks kaugusesse, kus see sama mind siia juhatanud neiu talle noogutas.
„Jah?“ küsis mees mulle otsa vaadates.
„Pronkovitch?“ küsisin üle, et olla kindel, et ma ebameeldivat teemat õige isikuga arutaks.
„Jah,“ vastas ta mulle otsa vaadates ning tõmbas ka kindad käest.
„Ma tahtsin rääkida sellest õhtust seal,“ alustasin oma juba korduvalt mõttes harjutatud lauset, kuid ta segas mulle vahele.
„Kas Mic saatis oma tüdruksõbra oma arveid klaarima?“ küsis ta veidike naerda turtsatades.
„Ei, ma ei,“ hakkasin midagi ütlema, kuid ta vaatas minust korraks mööda ning raputas kellelegi õrnalt pead.
„Mis sa sellest rääkida tahad?“ küsis ta seejärel mulle uuesti otsa vaadates.
„Millise lahendusega sa rahul oleksid?“ proovisin kõlada võimalikult enesekindlalt, nagu ma teaks, mida ma teen.
„Ja miks see sinu asi on?“ sõnas ta veidi tõsisema näoga, „ma poleks arvanud, et Donizetti laseb mõnel naisel oma probleeme lahendada.“
„See ei ole Dominicuga seotud, ta ei tea, et ma tulin,“ vastasin ausalt. Keegi ei teadnud... Mees vaatas mind veidike üllatunult kulme kergitades.
„See on minu tekitatud probleem ja ma eeldan, et me saame sellele mingi lahenduse, millega kõik rahule võiks jääda,“ sõnasin taas teeseldes, et ma olen enesekindel ja et mu käsi ei värise õrnalt mu taskus.
„Mis mõttes sinu probleem?“ küsis Pronkovitch.
„Mina sõitsin sellele noormehele otsa, kui ta kakluse ajal relva välja võttis,“ selgitasin ja proovisin rääkida piisavalt aeglaselt, et kõlada selgelt ning mitte närvilisusest ja hirmust sõnu segamini ajada.
Pronkovitchi kulm tõmbus uuesti veidi kortsu ning ta vaatas mind mõtisklevalt enne kui korraks pilgu kellelegi mu seljataga keeras.
„Mis sellele eelnes?“ küsis mees.
„Millele? Seal toimus kaklus ja tema võttis järsku relva ning sihtis sellega Mici, mille peale ma talle otsa sõitsin. Ma ei tahtnud küll, et asi nii lõppeks, kuid antud hetkes ma ei jõudnud teisiti reageerida.“
Ta vaatas mind vaikides mitu hetke ning hõikas seejärel vene keeles kellelegi Konradile midagi. Proovisin mitte välja näidata, kui kiiresti ma hingan või kui kiiresti mu süda lööb. Korraks käis mu mõtteist läbi variant kuidas ma oma kotist relva võtan ning proovisin välja mõelda kui suur võimalus on mul siit üldse elusalt pääseda, kui ta ei võta asja mõistusega.
Nad vahetasid paar venekeelset lauset, millest ma jälle aru ei saanud ning seejärel ta vaatas mulle ohates otsa.
„Alexander oli ainus, kes relva välja võttis?“ küsis ta mulle otsa vaadates ning ma noogutasin.
„See oli sinust päris julge siia tulla,“ sõnas ta seepeale ning astus paar sammu läheduses oleva pingi poole ning pani omal siiani käes olnud varustuse sinna peale ning võttis oma telefoni kätte.
Ta valis kellegi numbri ning pani telefoni kõrva juurde, samal ajal mulle otsa vaadates. Mul oli suur tahtmine neelatada, kuid hoidisin end tagasi ning vaatasin talle samuti ainiti silma, ma vist isegi ei pilgutanud.
„Tee, mida sa tegema pead, kuid tee seda õigele inimesele,“ vastasin, leides endas mingi veidra julguse. Võis siis soovi surra....
Selle peale ta naeratas ning ütles vene keeles midagi telefoni.
„Jah, kutsu kõik tagasi,“ sõnas ta mulle endiselt veidike naeratavalt otsa vaadates, „lepi Donizettiga kohtumine kokku ning tooge see põlev laev ka sadamasse ära.“
Teine osapool küsis kaks küsimust, millele Pronkovitch vastas mõlemale jaatavalt ning seejärel ta lõpetas kõne.
„Mis sa arvad, mis ma tegema peaks?“ küsis ta mulle sammu lähemale astudes.
Kehitasin õlgu, kuid vaatasin talle endiselt otsa ning ei liikunud sammugi tagasi, kuigi ta mulle endiselt lähenes.
„Kas midagi sellist?“ sõnas ta tõsisel ilmel ning tõmbas oma jalanõu äärest välja taskunoa ning surus selle tera õrnalt vastu mu kaela.
„Kui sa arvad, et nii on õige,“ vastsin liikumatult. Ma ei olnud üldse kindel, kas mu hääl värises või mitte. Hoidsin hinge kinni ja proovisin end ette valmistada juhuks, kui ta lõikabki mu kõri läbi. Kas see toimub nii kiiresti, et ma ei saa sellest arugi, või tunnen ma seda? Kas ma saan karjuda, kui kõri läbi lõigata?
„Tuleb tunnistada,“ sõnas ta hetk hiljem ning tõmbas oma noa mu kõrilt ära, „julgust sul on.“
Ta astus sammu eemale ning vaatas mulle uuesti otsa. Hingasin uuesti sisse ning neelatasin võimalikult vaikselt.
„Aga ei, ma ei leia, et see oleks õige. Alexander oligi õnnetus, mis ootas juhtumist,“ sõnas mees mulle õrnalt naeratades, „võib lausa öelda, et sa tegid mulle teene.“
Noogutasin mõistvalt.
„Võid Dominicule öelda, et meil ei ole enam probleemi ning ta laevad on edaspidigi samadel tingimustel siia oodatud,“ sõnas mees ning pani noa samuti pingile oma teiste asjade kõrvale.
„Ja teismeliste ründamine?“ küsisin seejärel vaiksemal toonil.
Mehe kulm tõmbus kipra.
„Mida?“ küsis ta mulle segaduses ilmel otsa vaadates, „mis iganes see oli, on ka meie poolest läbi.“
Noogutasin talle viisakalt vastu ja hakkasin tuldud teed tagasi kõndima. Hoidsin endiselt käsi taskus, kuna nad värisesid meeletult.
„Tervita Mic'i,“ hõikas Pronkovitch mulle järele. Vaatasin korraks tagasi ning noogutasin talle enne uksest väljumist.
Kõndisin kiirel sammul üle tee ning istusin autosse. Märkasin, kuidas jõusaali aknast üks mees mind vaatas, kuid ma ei keeranud pilku tema suunas ning sõitsin kiirelt mööda teed edasi.
Jäin natuke eemal tee äärde seisma ning astusin autost välja. Seisin auto kõrval ja üritasin rahulikult hingata. Mu süda peksis endiselt meeletult kiiresti ning mu käed värisesid.
Vajusin auto kõrvale kükki ja üritasin sügavalt hingata. Ma oleks võinud surma saada... Mis mul viga on?
„Rebekkah,“ kuulsin järsku Simoni häält enda kõrval, „mis sul arus oli?“
Tõusin selle peale püsti ja vaatasin talle otsa.
„Kuidas sa mu leidsid?“ küsisin, kui ta mind veidi murelikult vaatas.
„Melissa autol on ka kiip küljes,“ sõnas ta peaga autole viidates.
Noogutasin mõistvalt, see kõlab muidugi loogiliselt.
„Kas sa saad ise ka aru, mida sa tegid?“ küsis ta mulle lähemale seistes. Noogutasin õrnalt, kuid ega ma vist päris selgelt ei mõelnud, kui ma end teadlikult ohtu panin.
Tundsin, kuidas mu telefoni taskus uuesti värisema hakkas. Võtsin selle kätte ja mul oli neli sõnumit ja seitse vastamata kõnet Dominicult.
Vaatasin Simonile otsa ning ta raputas õrnalt pead.
„Mis sa arvasid, mis saab?“ küsis ta mulle veidike pahaselt otsa vaadates, kui ka tema telefonil oli helistajaks Dominic.
„Ma ei tea,“ vastasin ausalt. Ma tahtsin enda tekitatud probleemi lahendada, kuid ma tõesti polnud kordagi mõelnud sellele, mis saab hiljem. Dominic on kindlasti väga pahane mu peale.
Mu telefon helises uuesti ja Simon soovitas mul vastu võtta, sest muidu on Dominic mõne hetke pärast siin.
„Rebekkah,“ kuulsin Dominicu häält kui kõnele vastasin. See oli korraga vihane kuid samas õnnelik.
„Kõik on hästi,“ vastasin vaiksel häälel, „ma lähen koju, näeme seal?“
„Rebekkah,“ hakkas ta midagi ütlema, kuid ma lõpetasin kõne ja Simon raputas aeglaselt, veidi pahakspanevalt minu suunas pead.
Istusin uuesti autosse ning võtsin suuna kodu poole, jälgisin pidevalt peeglist, kuidas Simon minu järel sõidab.
Mõned kilomeetrid hiljem märkasin kõrvalreas Dominicu autot. Ta sõitis minust kiirelt mööda ning nägin vilksamisi Rickyt kõrvalistmel mulle otsa vaatamas.
Dominic sõitis minu ette ning pidurdas võrdlemisi järsult, tegin ehmudes sama ning jäime teeserva seisma. Ma võin ette kujutada, kui vihane ta minu peale praegu on. Ma oleks ise ka vihane, kui keegi midagi nii mõtlematut teeks. Hingasin sügavalt sisse ja välja, kui nad Rickyga autost välja astusid. Ricky vaatas mind väga pahakspanevalt, kuid Dominic vaatas minust üldse mööda. Tahavaatepeeglist nägin, et ka Simon oli minu selja taga seisma jäänud ning Dominc astus kiirel sammul minust mööda ning enne kui ma reageeridagi jõudsin, nägin peeglist, kuidas ta Simonit näkku lõi.
Astusin selle peale autost välja ja tahtsin midagi öelda, kuid mu suu lihtsalt ei avanenud. Ricky seisis endiselt Dominicu auto kõrval ega teinud midagi, ta ei läinud neid lahutama ja ta isegi ei öelnud midagi.
„Mis sul arus oli!“ ütles Dominic pahaselt ja võrdlemisi valjult ning lõi uuesti Simonit vastu lõugu, kuid Simon isegi ei proovinud ennast kaitsta, ega vastu lüüa. Ta pühkis vaid lõualt voolava vere ära ning vaatas uuesti Dominicule otsa.
„Ma ütlesin sulle,“ sõnas Dominic ning lõi uuesti Simonit näkku, mille peale Simon sammu tagasi vaarus ja käega kapotile toetas.
„Ma tean,“ sõnas Simon, kui uuesti sirgelt seisis ning verd välja sülitas.
„Dominic,“ üritasin öelda, et ta lõpetaks ja astusin neile lähemale, et Dominicu takistada. Simon vaatas mulle korraks otsa, kuid raputas siis pead ja Dominic lõi teda uuesti näkku.
„Palun,“ üritasin midagi öelda, kuid seeasemel täitusid mu silmad pisaratega ja ma
ma küll tahtsin kogu hingest oma lauset jätkata, kui sõnad ei tulnud üle mu huulte. Dominic lõi Simonit veel korra näkku ning seejärel mitu korda kõhtu, kuid Simon endiselt ei üritanud teda takistada vaid lihtsalt lasi end lüüa. Tundsin, kuidas ma lahinal nutsin ning nähes, kuidas Simon vastu ei hakka, vaid lihtsalt laseb end taaskord minu teo eest lüüa, vajusin ma põlvili ning ei proovinudki enam midagi öelda ega mõelda.
„Dominic!“ hõikas viimaks Ricky teist korda valju häälega ning Dominic keeras ümber ja nähes mind nutmas vaatas ta korraks Simonile otsa, aru saades mida ta teinud oli, seisis ta minu kõrvale ning ulatas mulle oma käe, et mind püsti aidata. Tõusin püsti, kuid lükkasin ta käe eemale.
Proovisin nutmist lõpetada ja kõndisin pisaraid pühkides Simoni juurde. Ta nägu oli verine, kuid ta vaatas mulle õrnalt naeratades otsa.
„Kõik on korras,“ sõnas ta õrnalt naerratades, kuid ma seisin endiselt nuttes tema ees. Ta huul oli päris pikalt katki ja paistes, samuti oli tal kulmu kohal haav, millest korralikult verd voolas.
Raputasin pead ja nutsin endiselt. Simon hakkas mu pisaraid pühkima, kuid märgates, et ta käed olid verised, lasi neil tagasi oma kõrvale langeda.
„Bekka, see on okei,“ sõnas ta veidi kummardades, et ma talle otsa vaataks, „mine nendega koju.“
Vaatasin uuesti Simoni katkist ja paistes nägu, kuid ta naeratas mulle.
„Rebekkah,“ ütles ta uuesti ja püüdis mu pilgu, „ausalt, kõik on okei.“
Noogutasin selle peale vaikselt, kuid ei liigutanud, mis sest, et Dominic juba teist korda mu nime ütles.
„Mine nendega koju palun,“ sõnas ta jälle naeratades, kuid krimpsutas siis korraks nägu. Kallistasin teda kõvasti, kuid tundisn, kuidas ta tõmbus krampi ja lasin vaikselt lahti.
„Anna andeks,“ sõnasin vabandavalt, kuna olin talle oma kallistusega haiget teinud.
„Kõik on okei,“ sõnas ta uuesti ning viitas peaga, et ma Dominicu ja Rickyga läheks.
Kõndisin Dominicust mööda ega vaadanud talle korrakski otsa, hakkasin auto ust avama, kui Dominic selle minu kõrvale seistes kinni tagasi lükkas.
„Ei,“ ütles ta kätt endiselt uksel hoides, et ma seda uuesti avada ei saaks.
„Sa kas tuled ise, või ma panen su pagasnikusse,“ sõnas ta pahaselt ning ma ei vaadanud talle endiselt otsa.
„Ma sõidan Rickyga,“ ütlesin vaid ümber auto kõndides, kui Ricky ise hakkas istuma autosse, millega ma siia tulnud olin. Dominic vaatas mulle pahaselt otsa, kuid istus sõnagi lausumata oma autosse ja sõitis kiirelt ees minema. Ricky vaatas mulle hetke vaikides otsa, kuid käivitas siis auto ning sõitis samuti kodu poole.
Jälgisin peeglist kuidas Simon autosse istus ja teise suunda sõitis.
Millega ma hakkama olin saanud? Kas Simon ei tule enam tagasi? Kas nüüd ongi kõik, kas tõesti... Proovisin mõelda, kuid tundsin, kuidas mu silmad uuesti pisaratega täitusid. Ma ei liigutanud, kuid tundsin, kuidas Ricky mind iga mõne hetke tagant vaatas. Istusin liikumatult, tundes, kuidas pisarad vaikselt mööda mu põski alla veeresid. Ma ei tahtnud midagi sellist, ma ei mõelnud kordagi, et Dominic nii käituda võib või ei ta üldse Simoniga kunagi nii käituks. Tundsin end Simoni ees nii süüdi, kuid samas kasvas minus tugev pahameel Dominicu vastu.
Ricky ei öelnud mulle terve tee midagi, kuid kui me Dominicu juurde hakkasime jõudma, võttis ta korraks mu käest kinni ja hoidis seda tugevalt mitu hetke, enne kui me maja ette jõudsime.
Ta astus autost välja, kuid ma ei liigutanud. Ricky seisis mõne hetke auto kõrval, kuid avas siis ukse ning ulatas mulle käe, et mind autost välja aidata.
Kõndisin majja ja Dominic, Ric, Sanka ja mingid inimesed, kellele ma tähelepanu pöörata ei suutnud, olid elutoas ja kõik vaatasid vaikides mind ja Rickyt. Ma kõndisin midagi ütlemata otse trepist üles ja Ricky jäi trepijalamile seisma.
Kõndisin otse vannituppa ning panin ukse enda järel lukku. Pisarad voolasid endiselt mööda mu põski alla ja ainuke asi millest ma mõelda suutsin, oli Simoni verine nägu. Seisin duššikabiini ja suutmata riideidki seljast võtta, keerasin sooja vee voolama. Istusin voolava vee all kabiini põrandale ning tõmbasin oma põlved endale nii lähedale kui sain ning toetasin pea nende peale.
Millega ma hakkama olin saanud? Miks ma ei mõeldnud sellele, mis saab pärast... Miks ma ei rääkinud Simonile, mida ma teha plaanin, ta oleks saanud mida takistad või aidata... Või vähemasti mind hoiatada, mis mu teo tagajärjed olla võivad.
Järsku kostus vaikne koputus uksele. „Rebekkah?“
Ma ei teinud sellest väljagi.
„Rebekkah?“ küsis Dominic uuesti, veidi valjemini teiselt poolt ust ning katsus linki, kuid uks oli lukus.
Mõni hetk hiljem käis õrn klõpsatus ja uks vajus aeglaselt lahti. Dominic ei öelnud sõnagi, kuid võttis jalanõud jalast ja riputas oma dressipluusi nagisse. Ta astus minu ette kabiini ning kükitas minu kõrvale maha. Hetk hiljem tõstis ta mind püsti ja keeras mu näo endale otsa vaatama, kuid ma ei öelnud midagi ja keerasin pilgu ära.
Dominic ohkas vaikselt ning seisis vaikides minuga sooja vee all.
„Mis sul arus oli?“ küsis ta viimaks, kuid ma ei vastanud talle.
„Rebekkah?“ küsis ta uuesti, kuid ma ignoreerisin teda. Ta raputas pahakspaneval pead ning keeras vee kinni.
„Kas sa riietad end ise lahti, või teen seda mina?“ küsis ta hetk hiljem, kui omal märgi riideid seljast hakkas võtma.
Raputasin talle pead ning võtsin end riidest lahti. Talle otsa vaatamata võtsin rätiku ning suundusin magamistuppa, et kuivad riided selga panna.
„Rebekkah,“ sõnas ta uuesti, kui me vaikides riirtunud olime, „sa ei saa mind igavesti ignoreerida.“
„Saan küll,“ vastasin ja võtsin oma asjad, „ma lähen koju.“
„Ei,“ ütles Dominic rahulikul toonil ning võttis mu käest kinni, „mitte praegu.“
Ohkasin ja istusin voodi äärele.
„Mida sa minust tahad?“ küsisin viimaks, kui ta vaikides ukse juures seisis.
„Mis sul arus oli?“ küsis ta uuesti.
„Ma tahtsin oma tekitatud jama ära lahendada,“ sõnasin endiselt maha vaadates.
Dominic raputas endiselt pahakspanevalt pead.
„Sa mõistad, et sa oleks võinud surma saada?“
„Kui nii, siis nii,“ kehitasin õlgu.
„Rebekkah!“ ütles Dominic peaagu karjudes ja astus minu ette, „ära enam kunagi midagi sellist ütle.“
„Ma ei mõelnudki nii,“ kehitasin õlgu, „see oli minu probleem ja ma ei saanud lihtsalt ootada kuni minu pärast midagi halba juhtub.“
Nägin, kuidas Dominic oli ärritunud, kuid ta üritas rahulikuks jääda.
„Ma ütlesin sulle, et me ajame selle asja korda,“ sõnas ta mõni hetk hiljem.
„Kuidas? Üksteist ära tappes?“ küsisin talle viimaks otsa vaadates.
„Kui nii oleks vaja olnud,“ sõnas ta minu ette kükitades, pani käed mu põlvedele ja vaatas mulle tõsise näoga otsa.
„Aga ei olnud,“ sõnasin samuti tõsise näoga.
„Rebekkah, sa ei saa lihtsalt niimoodi oma elu ohtu panna,“ sõnas Dominic ja võttis mu kätest kinni.
„Kus Simon on?“ küsisin seepeale ning Dominic raputas pead.
„Me ei räägi Simonist praegu.“
„Kus Simon on?“ küsisin uuesti ning tõmbasin oma käed vabaks ja asetasin nad rinnale risti.
„Simon ei oleks pidanud,“ alustas Dominic taaskord rahulikul toonil, kuid ma tõusin pahaselt püsti.
„Sina ei oleks pidanud,“ sõnasin talle otsa vaadates, kui ta samuti püsti tõusis, „ma ei suuda uskuda, et sa temaga nii käitusid.“
„Rebekkah, see on meievaheline asi,“ sõnas Dominic, nagu see oleks normaalne, et ta Simoni peal oma pahameelt välja elas.
Raputasin pead ja keerasin pilgu maha.
„Simoniga on kõik hästi,“ sõnas ta seejärel.
„Kuidas sa võisid?“ raputasin endamisi uskumatusest pead.
„Kuidas sina võisid?“ küsis ta vastu ning võttis mind tugevalt oma embusesse, „ära enam kunagi nii tee.“
„Teen mis tahan,“ vastasin pahameelselt, kuigi ma seda päris nii ei mõelnud.
„Mis sa arvad, mis oleks siis saanud, kui keegi oleks sulle liiga teinud?“ sõnas Dominic veidi pahaselt kuid surus oma huuled õrnalt mu juustesse ja kallistas mind veel tugevamalt.
„Ma ei tea,“ sõnasin vastu vaiksel toonil ning panin lõpuks oma käed ümber tema.
„Mina ka mitte,“ tunnistas ta ausalt, „ja ma kardan seda.“
Ma ei olnud sellele mõeldnudki, mis Dominic siis oleks teinud, kui minuga olekski midagi juhtunud. Kuidas ta sellele reageerinud oleks või kui palju inimesi oleks selle pärast surma saanud...
„Kõik on korras,“ sõnasin sellele mõeldes, „ma ei tahtnud halba...“
„Ma tean, aga sa ei saa teha selliseid lollusi.“
Noogutasin sellele vaid õrnalt vastuseks.
„Ma ei saa sind kaotada, kas sa mõistad?“ sõnas ta ning tõmbus minust eemale, et mulle silma vaadata, „Rebekkah, kas sa mõistad?“
Noogutasin talle otsa vaadates.
„Dominic,“ sõnasin huulde hammustades, kuna ma aimasin, et ta saab mu küsimuse peale uuesti pahaseks, „kuhu Simon minna võis?“
„Miks sa küsid?“ küsis ta kulmu kortsutades.
„Ma pean ta üles otsima,“ vastasin pilgu maha keerates. Ma olen talle vähemalt vabanduse võlgu, lisaks kõigele muule. Ma oleks pidanud aimama, et Dominic taas teda minu tegude eest süüdistab. Ma poleks pidanud niimoodi ära hiilima, eriti veel Simoni juurest.
„Ei pea,“ raputas Dominic endiselt kulmu kortsutades pead.
„Pean küll,“ sõnasin noogutades ja astusin temast sammu eemale, „me mõlemad oleme talle vähemalt vabanduse võlgu.“
„Sa ei pea teda üles otsima,“ täpsustas Dominic ning astus mulle taas sammu lähemale, „ta peaks köögis olema.“
„Ta tuli tagasi?“ küsisin üllatunult ning tundsin suurt kergendust. Ma ei oskaks Simonit kusagilt otsidagi. Nüüd, kui ma sellele mõtlen, ma ei kujuta ettegi kus Simon veedab oma aja, kui ta pole siin meiega.
„Muidugi...“ oli Dominic natuke üllatunud minu küsimusest. Ta vaatas mind veidike kulmu kortsutades.
„Aga sa...“ alustasin lauset, kuid ei suutnud seda lõpuni sõnastada. Mu mälupilt Simoni verisest näost ajas mind endiselt pahaseks ja ma pole üldse kindel kas ma suudan sellest rääkida ilma Dominicule halvasti ütlemata.
„Ma regeerisin veidike üle, kuid ta teadis täpselt, mis ta tegi,“ sõnas Dominic.
Vaatasin Dominicule otsa ja surusin hambad tugevalt kokku, et mitte tüli alustada.
„Kas sa mäletad, kui me eelmine kord sellest rääkisime?“ küsisin teda halvustavalt vaadates.
„Et sa lööd mind vastu?“ küsis ta tõsise näoga ning seisis mulle sammu veelgi lähemale, „tee, mis sa tegema pead.“
Ta vaatas mulle tõsise ilmega otsa ning ei liigutanud. Ma siiralt mõtlesin sellele...
Vaatasin talle mõne hetke vaikides otsa, kuid keerasin siis end ukse poole ning tegin selle lahti.
„Ei, Dominic,“ raputasin talle pead ning ta järgnes mulle trepist alla.
Simon, Ricky, Sanka ja Mic istusid elutoas ja vaatasid mingit filmi. Dominic läks välisuksest välja ning ma jäin köögi ukse ette seisma, vihjates Simonile peaga, et ta kööki tuleks. Minu üllatuseks vaatas ta mulle otsa ning raputas pead, keerates pilk seejärel uuesti telekale. Õrn valu käis mu südamest läbi, kui ta mind ignoreeris. Tal on iigati õigus minu peale pahane olla, kuid ma ei olnud valmis selleks, et ta isegi ei lase mul vabandada. Vaatasin hetke veel talle otsa, kuid ta ei pööranud korrakski pilku telerilt ära ning ma tundsin, kuidas mu silmad märjaks tõmbusid. Neelatasin vaikselt ning astusin siiski kööki, valasin omale tassi kohvi ning jäin aknast välja vaatama. Ma tahtsin ainult selle jama ära lahendada, ma ei tahtnud selliseid tagajärgi. Ma ei mõelnud kordagi, mis edasi saab. Kuidas ma võisin nii loll olla? Mis ma siis teen, kui Simon ei annagi mulle andeks? Kas ta võib mulle mitte andeks anda? Kas ta võibki igavesti jääda mind ignoreerima? Muidugi on tal selleks igasugune õigus, kuid kas ta päriselt teeks nii..?
„Rebekkah?“ sõnas Dominic üle ukse ning kui ma talle otsa vaatasin, viitas ta peaga, et ma elutuppa läheks.
Jäin köögi ukse kõrvale vaikides seisma ning võtsin lonksu oma kohvi.
Ricky vaatas mulle otsa ning naeratas hetkeks, kuid ma ei reageerinud sellele üldse. Ma vaatasin otse minu vastas, kuid teises toa otsas istuvat Simonit, kes vaatas mind, kuid täiesti tühja, mitte midagi ütleva pilguga.
„Pronkovitch tahab kohtuda,“ sõnas Dominic ning see püüdis mu tähelepanu, ma vaatasin talle otsa ning ta jätkas, „ja ta tahab, et ka Rebekkah meiega liituks.“
Vaatasin uuesti maha, kuna ma ei osanud sellele midagi vastata. Miks ta mind küll sinna kohtumisele kutsus? Tundsin, kuidas kõik mulle otsa vaatasid.
„Miks?“ küsis Mic, olles ilmselgelt segaduses. Kas talle ei olegi veel räägitud, millega ma hakkama sain?
„Talle meeldis nende hommikune kohtumine,“ sõnas Dominic vastumeelselt ning ma vaatasin Simonile otsa. Simon vaatas mind endiselt pahase pilguga ning raputas aeglaselt pead.
„Kui nii on vaja,“ sõnasin viimaks ja Simon keeras selle peale pilgu ära.
„Mis kohtumise?“ küsis Mic endiselt üllatunult ning vaatas mulle küsivalt otsa, „mis sa tegid?“
„Ma,“ hakkasin midagi ütlema, kui ma ei osanud täpselt oma lauset sõnastada.
Vaatasin mõtlikult oma kohvitassi ja üritasin kuidagi leida õigeid sõnu.
„Ta pakkus Pronkovitchile, et ta võib Bekka elu võtta, kui ta nii heaks arvab,“ sõnas Sanka järsku ja ma tundsin, kuidas mu süda mitu lööki vahele jättis. Ma ei osanud seda tema suust oodata. Kuidas ta üldse teab seda?
„Mida?“ küsis Mic üllatunult, lootes, et ta kuulis seda valesti. Simon vaatas mulle uuesti otsa, ta kissitas silmi ja jälgis mind pingsalt.
„Mitte päris nii,“ pomisesin viimaks ning kohe kui need sõnad olid üle mu huulte tulnud, tõusis Simon järsult püsti ning kõndis mitte midagi ütlemata uksest välja.
Vaatasin uuesti maha ning tundsin, kuidas mul pisarad kurku tulid. Ma ei tea, kuidas käituda, kui Simon mu peale pahane on. Meil pole varem ühtki erimeelsust olnud, kui seda võib üldse nii kutsuda.
„Misasja?“ oli Mic endiselt üllatunud ja veidi isegi pahane, „me ei tee selliseid asju.“
„Ma ei tahtnud midagi halba,“ sõnasin endiselt vaiksel toonil.
„Mida sa mõtlesid, kui sa üksi sinna läksid sellise jutuga!“ sõnas Mic veidi pahaselt ja tõusis püsti, „Rebekkah, sa oleks võinud... Nad oleks.“
Mic raputas pahakspanevalt pead ja kallistas mind järsku.
„Ma ei tahtnud, et nad minu pärast kellelegi liiga teeks,“ hakkasin enda teo tagamaid selgitama, kuid Mic raputas pead, astus minust sammu eemale ja lõikas mu lausele vahele, „ei, Rebekkah, ei ole midagi sinu pärast. Me ei ohverda inimesi, me oleme perekond.“
Noogutasin vastuseks ning Mic võttis oma vibreeriva telefoni kätte, luges sealt midagi ning ütles Sankale, et neil on aeg minna.
Ricky jäi diivanile istuma ning pani telekale uuesti volüümi juurde. Dominic jäi korraks minu kõrvale seisma, surus oma huuled õrnalt mu otsaesisele ning vaatas seejärel mulle silma.
„Me veel räägime sellest,“ sõnas ta praktiliselt sosinal ning läks samuti välisukse suunas.
Ohkasin raskelt ning istusin Ricky kõrvale diivanile.
„Kõike seda mida sulle juba öeldud on,“ sõnas ta viivuks mulle otsa vaadates ning keeras siis pilgu tagasi telerile. Naeratasin endamisi, vähemasti tema ei taha mulle uuesti moraali lugeda.
„Tean,“ sõnasin endamisi noogutades, „ma kahetsen.“
„Tore,“ sõnas Ricky ja tõstis oma käe ümber mu õlgade ja ma vajusin tema kaissu istuma. Ma tõesti kahetsesin oma tegu, ma oleks pidanud selle hoolsamalt läbi mõtlema, mitte emotsiooni pealt tehtud otsuse ellu viima.
Raputasin oma mõtete üle pead, kui Simon meist mööda kõndis ja kuigi ta mulle kordagi otsa ei vaadanud, tõusin ma püsti ja jälitasin teda kööki.
„Simon?“ sõnasin vaikselt kui ta seljaga minu poole seisis ning aknast välja vaatas.
Ta ei vastanud mulle ja ma seisin tema kõrvale.
„Mul on nii kahju,“ sõnasin ning vaatasin samuti aknast välja. Nägin akna peegeldusest, kuidas ta pead raputas ning samuti peegelduses mind vaatas.
„Palun anna mulle andeks,“ sõnasin uuesti ning tundsin, kuidas mu silmad tulitasid ja vesiseks tõmbusid. Üritasin kõigest väest nuttu tagasi hoida, kuid Simon endiselt ei vastanud mulle. Ta vaatas endiselt aknast mu peegeldust ning nähes, kuidas üks pisar mööda mu põske alla veeres, keeras ta end minu poole ning võttis õrnalt mu pea oma käte vahele, pühkides pöidlaga mu põselt mu pisara.
Ta vaatas mulle otsa, ning kui see mind veel rohkem nutma ajas, raputas ta õrnalt naeratades pead ning pühkis ka need pisatad mu põskedelt.
„Kõik on korras,“ sõnas ta endiselt naeratades ning vaatas mulle silma, „sa ei pea nutma.“
„Mul on nii kahju,“ sõnasin uuesti, lootes, et ta siiski suudab mulle andeks anda.
Simon noogutas õrnalt ning pühkis viimasedki mu pisarad.
„Palun anna mulle andeks,“ sõnasin hetk hiljem, kui olin kindel, et need sõnad mind uuesti nutma ei aja.
„Ei, Rebekkah,“ sõnas Simon ning ma tundsin, kuidas pisarad uuesti mööda mu põski alla veeresid, kuid Simon naeratas selle peale ning raputas pead.
„Anna sina mulle andeks,“ sõnas ta ning kallistas mind tugevalt, „ma ei tea, mida ma oleks teinud, kui sinuga oleks midagi juhtunud.“
Panin oma käed õrnalt ümber Simoni ning toetasin oma pea ta õlale. Seisime niimoodi vaikuses mitu minutit.
„Ma arvasin, et ma ei näe sind enam kunagi,“ sõnasin viimaks praktiliselt sosinal ning Simon tõmbus minust eemale, et mulle otsa vaadata.
„Miks?“ küsis ta veidike üllatusest kulmu kortsutades.
„Ma ei olnud üldse kindel, kas sa siia tagasi tuled või kas sa üldse mulle või Dominicule kunagi andeks annad,“ sõnasin vaiksel toonil maha vaadates.
„Selles lauses on palju valesti, aga mul ei ole sulle midagi andeks anda, Rebekkah,“ sõnas Simon naeratades, „ma ei tea kuidas ma endale oleks andeks andnud, kui sinuga midagi juhtunud oleks.“
„See ei olnud kuidagi sinu süü, mis ma tegin,“ olin nüüd mina veidike segaduses.
„See kõik on minu süü,“ vastas Simon mulle silma vaadates, tundus, nagu mõtleks ta seda tõsiselt.
„Ei ole,“ raputasin pead, „ja Dominic...“
„Dominic tegi, mida minagi oleks teinud,“ naeratas Simon ja vaatas enda peegeldust aknaklaasilt, „võib-olla ta isegi tegi vähem.“
Vaatasin ta sinikaid täis nägu vaikides, kuid mu kulm tõmbus kortsu. Kuidas selline käitumine nende arvates normaalne on?
„Mul on kahju, et ma sind siia suunanud olen,“ sõnas ta mulle uuesti otsa vaadates, kuid ma ei saanud päriselt aru, mida ta sellega mõtles. Ta ei ole mind kuhugi suunanud, Simon ei andnud mulle seda mõtet, ta ei ole selles süüdi, et mina sellise valiku tegin.
„Ma luban, et see ei kordu,“ jätkas ta vaiksel toonil ning vaatas uuesti mulle otsa, „mitte kunagi enam.“
Mu kulm oli endiselt veidi kortsus, kuna Simon silus seda oma pöidlaga ja kallistas mind uuesti.
„Ära enam mitte kunagi midagi sellist ütle,“ sõnas ta praktiliselt sosinal, kuid ma ei saanud päris täpselt aru, millist mu lauset ta mõtleb.
„Mida täpsemalt?“
„Et sa millegi või kellegi eest oma elu annaks,“ sõnas ta mõni hetk hiljem, veidi kurvema häälega.
„Aga ma annaks,“ sõnasin samuti vaiksel häälel, „näiteks sinu eest.“
„Ei, Rebekkah,“ raputas ta pead, „mitte kunagi.“
„Olgu,“ noogutasin vaid selleks, et ta rahule jääks.
„Ma tõesti kartsin, et sa ei anna mulle andeks,“ sõnasin, kui ta minust lahti lasi ning võttis lonksu kohvi naeratades, nagu me polekski millesti rääkinud. Mina aga olin endiselt veidi segaduses, murelik ja kurb.
„Mul on kahju, kui ma sellise mulje jätsin,“ sõnas Simon mulle jälle oma tavapärase naeratusega ning võttis uue lonksu kohvi.
„Aga see ei ole midagi, mille pärast sa kunagi muretsema peaks.“
Noogutasin selle mõtte peale naeratades ja läksime Simoniga koos elutuppa tagasi, kus Ricky ikka veel filmi vaatas. Vaatasime kolmekesi terve filmi ära, enne kui Dominic koju tagasi tuli. Ricky läks uuesti süüa otsima, kuid jäi kuidagi kauaks kööki. Simon see-eest vaatas mulle iga mõne aja tagant otsa ning naeratas meelega, et mind naeratama panna.

Kaheksas

 

Sõitsin Dominicuga koos kodu poole ning ma tundsin, kuidas mu käsi veidi värises. Ma pole varem üheski autoõnnetuses osalenud, veel vähem kellelgi otsa sõitnud. Ma ei kujuta ette, kui valus see olla võiks, kuid samas kuna ta minema kõndis, siis ei saanud see ju väga hull olla. Pealegi, kui ta oleks Micile liiga teinud, tunneks ma end arvatavasti palju kohutavamalt.
Dominic nägi mu mures pilku ja võttis mu käest kinni.
„Kõik korras?“ küsis ta vaiksel toonil ja vaatas mulle korraks otsa.
Noogutasin ja kuigi ma tahaks öelda, mida ma tunnen, ei saa ma sellest isegi hetkel aru.
„Miks sa seal olid?“ küsis Dominic peale mõnda hetke, kui me juba kodutänavasse keerasime.
„Ma,“ tahtsin midagi loogilist öelda, kuid ma ei teadnud mida.
„Kas Simon kutsus su kaasa?“ küsis ta seejärel uuesti, veidi häiritud toonil.
„Ei,“ raputasin kiirelt pead, „mina ütlesin talle, et lähme.“
Ma ei taha anda Dominicule veel rohkem põhjust Simoni peale pahane olla.
„Ma ei andnud talle väga võimalust ei öelda,“ lisasin hetk hiljem.
„Aga miks sa tulid?“ küsis ta ja jäi pargitud autosse istuma.
„Ma muretsesin,“ sõnasin vaikselt õlgu kehitades.
Dominic vist naeratas, kuid ma ei julgenud talle endiselt otsa vaadata.
„Lähme tuppa,“ sõnas ta viimaks autost väljudes.

Simon ja Mic olid ka hetk hiljem koos meiega elutoas, kuid Rickyt endiselt polnud tagasi. Mic tõi külmkapist paar õlut, pani need lauale ning võttis ühest lonksu, surudes teise oma kulmu peale.
Ma istusin Dominicuga diivanil ja ootasin, et midagi juhtuks, et midagi minus muutuks, et näiteks šhokk üle läheks või mulle kohale jõuaks mis ma tegin, kuid asjatult. Ma ajasin ühe võõra mehe autoga alla, kuid ma ei tunne end teistmoodi...
Mõni aeg hiljem astus Ricky uksest sisse ja me kõik vaatasime talle otsa. Ricky noogutas Dominicule ning vaatas mulle korraks tõsise ilmega otsa, kuid keeras siis ringi ning läks trepist üles.
„Miks,“ hakkasin küsima, kuid Dominic võttis mu käest kinni ja naeratas.
„Lähme ka magama?“ küsis ta kella vaadates. Ma noogutasin ning tõusin koos temaga püsti, soovisin poistele head ööd ning me läksime samuti üles korrusele.
Dominic läks dušši alla ning ma hiilisin vaikselt Ricky ukse taha, kuid ta toas oli vaikus. Katsusin vaikselt linki, kuid uks oli lukus.
Läksin tagasi tuppa ning viskasin riided seljast pesukasti, astusin vaikselt Dominicu ette duššikabiini. Ta suudles mind korraks õrnalt ning hakkas oma käsi minu ümber panema, kui märkas, et need on veidi verised ning ta kaldus neid vaadates minust veidi eemale.
Võtsin ta käe enda pihku ja pühkisin ta nukke õrnalt voolava vee all puhtaks. Ta vaatas mulle naeratades pikalt otsa, isegi kui ta käsi oli juba verest puhas, hoidsin seda meie vahel enda käes ja vaatasin talle samuti vaikides otsa.
Järsku ta naeratus kadus, kuid ta vaatas mulle endiselt otsa. Ta võttis nüüd hoopis minu käest kinni ning pani mu peopesa õrnalt oma südamele, minu kätt enda omaga kattes. Tundsin, kuidas mu hingamine veidi kiirenes ja mulle meenus mu veider unenägu. Ta surus korraks oma huuled mu otsaesisele ning lasi seejärel minust naeratades lahti. Tõmmanult oma näo ja juuksed uuesti vee alt läbi ning kuna ma pesemistegevuses ei osalenud, vaid lihtsalt seisin tema ees ning vaatasin teda, keeras ta vee kinni ning vaatas mulle hetke tõsisel ilmel otsa, enne kui rätiku haaras ja kabiinist välja astus.
Ta võttis nagist teise rätiku ning hoidis seda mulle avatuna.
Ma seisin keset vannituba ning vaatasin, kuidas ta end kuivatab.
„Kas kõik on korras?“ küsis ta vaikselt toonil, kuna ma polnud vist terve selle aja liigutanud.
Vaikust lõikav küsimus tõi mu lõpuks tagasi reaalsusesse ning ma noogutasin.
Dominic sidus oma rätiku ümber oma vöökoha ning astus mulle sammu lähemale.
„Kõik on korras,“ sõnas ta sosinal ning kallistas mind tugevalt. Ma endiselt ei liigutanud, kuid noogutasin õrnalt vastuseks. Dominic seisis hetke veel minu ees, kuid seejärel võttis rätikuääred, millest ma seda enda ümber hoidsin, vaikselt mu sõrmede vahelt ning kuivatas mind õrnalt ja lasi seejärel rätikul maha kukkuda.
„Tule,“ sõnas ta mu käest võttes ja voodisse suunates.
Ronisin teki alla ja Dominic võttis mu tugevalt oma embusesse.
„Kas ma saan midagi teha?“ küsis ta peale mõningaid minuteid.
„Ei,“ sõnasin liikumatult, „kõik on hästi. Ma olen lihtsalt väsinud.“
Tundsin, kuidas ta õrnalt noogutas. Keerasin korraks oma pead tema poole ning suudlesin teda õrnalt.
„Kas sa oled siin, kui ma ärkan?“ küsisin hetk hiljem vaiksel toonil.
„Luban,“ sõnas ta samuti vaikselt ning surus õrnalt oma huuled mu õlale ning ma panin silmad kinni.

Kui ma silmad lahti tegin, oli toas juba valge ning Dominic hoidis mind endiselt samamoodi kaisus, nagu eile õhtul.
Pilgutasin paar korda silmi ning üritasin aru saada, kas ta on ärkvel.
„Tere hommikust,“ sõnas Dominic mulle vaiksel toonil.
„Tere,“ sõnasin ja keerasin end talle otsa vaatama, kuid panin seejärel uuesti silmad kinni. Me olime mõlemad endiselt alasti teki all ning Dominic suudles mind õrnalt otsaesisele.
„Kuidas magasid?“ küsis ta ja keeras end selili, võttes mind enda käevangu. Toetasin oma pea ta südamele ning kuulasin, kuidas see ühtlaselt lööb.
„Hästi,“ vastasin vaikselt, „ja sina?“
„Paremini kui varem,“ sõnas ta õrnalt naeratades.
See öö oli teistsugune, see oli kuidagi teistmoodi intiimne, kui seda on koos magama jäämine peale seksi.
„Kas tunned end paremini?“ küsis ta viimaks ning lõpetas mu pea silitamise.
„Jah,“ noogutasin ja tõusin istuli.
Ma tegelikult ei tea, mida ma tunnen, kuid ma ei ole nii väsinud, kui ma olin eile õhtul. Ma ei ole enam oma mõtetes nii kinni, et ma reaalsust ei tajuks. Eile õhtul tundus kõik nii utoopiline, et ma ei suutnud sundida end mõtlema ega ka liigutama. Täna aga tahaks kohvi.
„Lähme vaatame hommikusööki,“ sõnasin riidesse pannes. Dominic oli hetkega püsti ning pani samuti riidesse.
„Tere hommikust!“ sõnas Mic esimese asjana valju häälega, kui me kööki jõudsime.
„Tegin sulle kohvi ja omletti,“ sõnas ta viidates laual olevale taldrikule, „sa ju sööd peekonit?“
„Aga mulle?“ küsis Dominic naljatades ning valas omale tassi kohvi.
„Aitäh, aga sa ei pea seda tegema,“ sõnasin naeratades ning istusin laua äärde. Kohvi maitses küll väga hästi.
„See on vähim, mis ma teha saan,“ sõnas Mic pooleldi mornilt ning istus minu kõrvale.
„Mida iganes sul vaja on, Bekka,“ sõnas ta mulle otsa vaadates, kuid ma piidlesin oma kohvitassi.
Noogutasin ning naeratasin talle kiirelt, et mitte ebaviisakas tunduda.
„Kuna Simon jõuab?“ küsis Dominic Mici poole vaadates.
„Varsti peaks,“ sõnas too õlgu kehitades.
„Kas Ricky on üleval?“ küsisin seepeale meenutades ta eilset vaikust.
Mic noogutas, kuid ei vastanud rohkem midagi.
Läksin Rickyt otsimas, kuid ta tuba oli tühi, voodi oli ilusti üles tehtud ning midagi polnud kusagil vedelemas, nagu tema puhul ikka.
Tegin maja ees suitsu ning kontrollisin, kas Ricky auto oli siin. Järelikult peab ta ikka kusagil läheduses olema, ta ju ometi jala kuhugi ei läheks.
Mingid kolm võõrast kuju jalutasid välisuksest sisse ning ma läksin maja taha, et neid vältida.
Köögis oli vaikus, Mic ja Dominic olid kuhugi kadunud. Jõin rahus oma kohvi ning lugesin uudiseid, kui järsku Dominicu telefon laual vibreerima hakkas.
Võtsin ta telefoni kaasa ning läksin teda otsima, elutoas ega magamistoas teda polnud. Kõndisin mööda koridori edasi, kui kuulsin kabinetist mingit häält.
„Dominn..,“ astusin uksest sisse, kui nähes seal suuremat seltskonda, olin veidi kohkunud ning ta nimest sai vaikne ohhetus.
Peale Dominicu olid seal toas Mic, Ricky, Simon, Sanka, isegi Hirch ja need kolm võõramat meest. Vaatasin neile kiirelt otsa, kahte neist ma vist mäletan ähmaselt Dominicu vanemate peolt.
„Jah?“ küsis Dominic mulle õrnalt naeratades.
„Su telefon,“ hakkasin midagi ütlema, kuid see vestlus siin tundus olulisem, „pole oluline.“
„Me kohe lõpetame,“ sõnas Dominic mulle noogutades.
Noogutasin vastu ja naeratasin uksest väljudes ebamugavalt, kuna kõigi pilgud olid minul.
„Ma arvan, et ta võiks jääda,“ sõnas Mic ning jäin selle peale uksel seisma, „ta pole enam lihtsalt su tüdruksõber, ta peaks samuti teadma, mis toimub.“
Esiteks, see tüdrukulik osa minust oli nii õnnelik, kuuldes, kuidas keegi teine mind Dominicu tüdruksõbraks kutsub. Ei mina, ega ka Dominic, pole seda ju välja öelnud.
Kuid teine osa minus hakkas veidi kartma. Mida ma teadma peaksin?
Ricky vaatas mulle korraks naeratades otsa, kuid see naeratus tundus väga kurb ja teeseldud.
Dominic oli Mici sõnadest nähtavalt häiritud, ta vaatas Mici kulmu kortsutades ning seejärel mind, kuid mina olin endiselt pooleldi ehmunud ning üllatunud.
„Mina olen poolt,“ sõnas Simon ning naeratas mulle kulme kergitades lõbusalt.
Dominic vaatas ka teda korraks pahase pilguga, kuid Simon kehitas õlgu ning ma nägin, kuidas Dominic ei olnud sellega rahul, kuid üritas mulle viisakalt naeratada.
„Palun lükka uks kinni,“ sõnas ta mulle otsa vaadates.
Tegin nagu palutud ning jäin ukse kõrvale vastu seina seisma. Ricky raputas õrnalt endamisi pead, vaatas kella ning seejärel suunas pilgu aknast välja. Tundus, nagu ta ei tahaks siin üldse olla.
Kolm võõrast meest vaikisid, ega vaadanud mulle enam otsa.
„Igatahes,“ jätkas Dominic, „ me peame valmis olema kõik nende sadamast tuleva kauba mujale suunama, arvestage uued teekonnad välja ja vaatame lähipäevil tuleva laadungi pealt, mis saab.“
Ma ei osanud kuhugi vaadata, niiet vaatasin keset tuba maha ning kuulasin mingit juttu kaubast, millest ma mitte midagi ei tea. Miks Mic arvab, et ma seda kuulma peaksin või pigem, miks ma peaksin tahtma? See rahustas mind veidi maha, ma juba jõudsin karta, et midagi halba on juhtunud.
„Ja teavitage kõiki, et keegi üksi nende kandis ei uitaks,“ sõnas Dominic ning vaatas ühele neist meestest otsa, mille peale too noogutas, „ka nende poksisaalis mitte.“
„Arvad, et nad tahavad eilse pärast nii suure tüli tekitada?“ küsis just noogutanud mees vastu.
„Ma ei tea, aga kui tahavad, siis me peame selleks valmis olema,“ sõnas Dominic endiselt talle otsa vaadates. Dominicu seisak oli kuidagi nii jäik või isegi ettevaatlik. Kas asi on eilses kakluses või juhtus midagi ärialast? Samas ei kõla loogiliselt, et Dominic osaleks kakluses kellegagi, kellega ta koostööd peab tegema. Kuigi ega mulle enne eilset ei kõlanud ka loogiliselt, et ma kellegile otsa suudaks sõita...
„Kes surma sai üldse?“ küsis üks teine võõrastest meestest ning ma tundsin, kuidas mu süda jättis mitu lööki vahele.
Vaatasin korraks Dominicule otsa, kuid ta pilk oli kinnitunud küsimuse esitanud mehel. Hetk hiljem keeras ta pilgu minule, ning ma nägin, kuidas ta ei olnud üldse rahul, et ma siin olen. Ta surus õrnalt huuli kokku, ta lõug kangestus ning ei ta vastanud midagi. Keerasin ise pilgu uuesti maha ja proovisin hingata, et mitte oksele hakata. Kõhus hakkas keerama nende sõnade peale, suhu tekkis rõve oksele eelnev ila, kuid ma ei suutnud end liigutada. Ma tapsin eile inimese, ta on surnud. Üritasin meenutada seda hetke, kui ta auto ees lamas, kuid ma ei suutnud seda selgelt näha. Ma vaid mäletan üht varju, Mici nägu ning seejärel seda koridori, kus Simon oli. Ma ei suuda isegi meenutada selle mehe nägu, keda enam minu pärast ei ole.
See tundus nii ebareaalne, pigem nagu halb unenägu.
Kuulsin, et Simon rääkis midagi, kuid ma ei suutnud piisavalt keskenduda, et ta sõnadest aru saada. See tundus lihtsalt mingi mõmin kusagil kauguses. Ainus, mida ma päriselt kuulsin, olid mu valjud südamelöögid ja mingi häiriv vilin mu kõrvus.
Võpratasin vaikselt reaalsusesse tagasi, kui Ricky järsku mu kõrval seisis ja korraks mu käest kinni võttis, seda õrnalt oma pöidlaga silitades.
Vaatasin talle otsa ning ta naeratas, endiselt õnnetult, kuid enam mitte nii teeseltult. Hetk hiljem lasi ta mu käest lahti ning vaadates, kuidas see vajus elutult tagasi mu kõrvale, astus ta ohates uksest välja.
Vaatasin korraks otsa ühele võõrale mehele, kes parasjagu rääkis midagi raportitest. Ma tapsin eile inimese ära ja see sai neilt ainult paar minutit tähelepanu?
Vaatasin Simonile otsa ning ta ei naeratanud enam nii, nagu tavaliselt. Ta vaatas mulle järjekindlalt otsa, kuid ta näos oli tühjus ja silmis mingi veider pilk, mida ma varem näinud pole. Olles mind päris pikalt vaadanud, keeras ta pilgu mu kätele ning ma vaatasin samuti alla. Nähes, kuidas mu käsi õrnalt värises, panin käed pükste taskusse.
Simon vaatas korraks maha, ning siis uuesti mulle otsa. Dominic märkas seda ja vaatas samuti korraks mulle otsa, kuid jätkas siis vestlust mingid teemal, mida ma jälgida ei suutnud.
Kui Ricky ära läks, kas see tähendab, et ma võiksin ka ära minna?
Panin vaikselt käe ukselingile ja surusin selle aeglaselt alla ning tõmbasin tasakesi ust lahti. Dominic vaatas seda kuuldes mulle otsa ning ma tundsin, kuidas mu silmad hakkasid niiskeks muutuma. Ta pilk oli nii kahetsev, kuid hetk hiljem, hästi korraks naeratades noogutas ta mulle õrnalt ning ma tõmbasin ukse lahti ning hakkasin välja astuma. Nägin, kuidas Simon hakkas mulle järgnema, kuid Dominic peatas teda kättpidi ning ta jäi seisma.
Panin enda järel vaikselt ukse kinni ning kõndisin aelgaselt mööda koridori edasi. Ma ei teadnud, kuhu ma minnagi tahan. Viimaks, kui olin juba trepist alla kõndinud, läksin välja, leidsin veidi eemal oleva kuuri küljel seinataguse, kus ma tundsin, et keegi ei näe mind. Tegin kaks suitsu järjest ning vajusin vastu seina toetama.
Ma ei tea, mida ma tundma peaks aga ma ei tunne justkui midagi. Lihtsalt tühjus.
See ei tundu päris, ma saan ratsionaalselt aru, et üks inimene on minu pärast surnud, aga see ei tekita minus mingit emotsiooni. See nagu oleks midagi mis juhtus, aga mitte minuga...
Raputasin end nendest mõtetest välja ja suundusin tagasi maja poole.
„Bekka,“ kuulsin Dominicu trepilt mind kõnetamas.
Vaatasin talle noogutades otsa ning suundusin köögi poole.
Võtsin kapist klaasi ning valasin selle koolat täis.
„Bekka,“ sõnas Dominic uuesti, jäädes minu seljataha seisma.
„Jah?“ vaatasin talle küsivalt otsa.
Ta ei öelnud midagi, lihtsalt seisis teed blokeerides mu ees ja vaatas mulle otsa.
Üritasin temast teist korda mööda astuda, kui ta viimaks ohates pead raputas ja mul minna lasi.
Võtsin elutoas kapist pudeli viskit ja istusin tugitooli, et mitte Dominicule ruumi jätta enda kõrvale istuda.
Simon tuli mõni hetk hiljem trepist alla, huul paistes ja endiselt veidi verine. Vaatasin talle kahtustava pilguga otsa, kuid ta kehitas õlgu ja naeratas. Kissitasin tema suunas silmi, kui ta lähemale tuli ning mu käest viski pudeli võttis. Ta jõi sealt suure sõõmu ning ulatas pudeli mulle tagasi.
„Dominic?“ küsisin, kui ta minu ees diivani käsitoele toetus.
„See on okei,“ sõnas ta käsi laiutades ning katsus oma huult, kui seal uuesti verd immmitsema hakkas.
Raputasin talle silmi kissitades pead.
„Miks?“ küsisin viimaks, kuna ta ei teinud mu pahakspanevast pilgust välja.
„Sest ta ei oleks pidanud sind üldse kaasagi võtma,“ sõnas Dominic mu selja tagant pahase häälega. Simon vaatas talle tuima, mitte midagi ütleva ilmega otsa ning naeratas seejärel mulle.
„Dominic!“ ütlesin pahaselt ja tõusin püsti, et talle otsa vaadata. Mõlemad olid vait ja Dominic vaatas mind ootava pilguga.
„See ei ole normaalne!“ muutus mu pahane hääl rohkem vihaseks ja valjuks.
„See on okei,“ sõnas Simon uuesti ükskõikselt ning tõusis samuti püsti, jäädes minu kõrvale seisma. Dominic vaatas teda korraks vihase pilguga, kuid raputas mulle pead.
„Ta ei oleks pidanud sind kaasa võtma,“ sõnas Dominic uuesti, samuti pahase tooniga, kuid vaatas taaskord Simonile otsa.
„Simon ei ole minu tegudes süüdi!“ ma praktiliselt karjusin, kuna Dominic vaatas endiselt Simonit vihase pilguga.
„Sa poleks seal olnud, kui ta poleks sind kaasa võtnud,“ sõnas Dominic veidi rahulikumalt ning vaatas mulle otsa.
„Simon ei ole süüdi selles. Mina tahtsin sinna tulla, MINA! Sest sina olid seal,“ sõnasin uuesti pahameelselt ning Dominic raputas vihaselt pead.
„Sa oleks võinud surma saada,“ ütles Dominic praktiliselt läbi hammaste ja ma tundsin ära taas selle päriselt vihase pilgu, mida ma paar korda näinud olen.
„Nii äärmuslik see ka polnud,“ sõnas Simon rahulikul toonil. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, kuidas ta on täiesti rahulik, kui mina ja Dominic oleme mõlemad pühaviha täis ja praktiliselt karjume tema kõrval.
„Sina ole vait,“ sisises Dominic vaikselt Simonile.
„Sina ei ole otsustaja, mida teised inimesed teevad,“ sõnasin vihaselt, „ja veel vähem on sul õigust oma pahameelt kellegi teise peal asjatult välja elada.“
„Sinu eluga riskimine ei ole asjatu pahameel, Bekka,“ sõnas Dominic veidi rahulikumalt ning vaatas mulle otsa.
„Minu elu on minu otsustada!“ ütlesin endiselt pahaselt, kuid Simon naeratas mu kõrval.
„See oli veits dramaatiline,“ kommenteeris ta mulle kulme kergitades.
Raputasin uskumatusest pead, kuidas Dominic saab vahel nii vägivaldne värdjas olla, samas kuidas Simon saab arvata, et see on normaalne sõprus?
Ma ei tahtnud selle vaidlusega enam jätkata, ma ei taha öelda midagi, mida ma pärast kahetsema peaks.
Turtsatasin korraks uuesti pead raputades ning hakkasin elutoas ära kõndima.
„Bekka,“ ütles Dominic rahulikumal häälel, „kuhu sa lähed?“
„Ma ei tea,“ pomisesin endamisi.
„Vangi või midagi,“ ütlesin seejärel valjema häälega sarkastiliselt.
„Võta siis juba Simon ka kaasa,“ sõnas Dominic samuti sarkastiliselt, kuid see oli viimane piisk mu pahameele karikasse. Jäin seisma ja vaatasin talle otsa, vaatasin viski pudelit oma käes ja viskasin selle ta jalgeette kildudeks.
„Ei,“ sõnasin pahaselt.
„REBEKKAH,“ ütles Dominic pahaselt mulle silmi kissitades.
„EI,“ ütlesin vastu ning suundusin trepist üles, et oma asjad võtta, enne kui ära lähen.
Kuulsin, kuidas Dominic mulle järgi tuli ning ukse veidi valjemini kinni lükkas, kui peaks. Ta endiselt vaatas mind silmi kissitades, kuid ei öelnud midagi.
„Mida?“ küsisin viimaks ise, kui sahtlist oma võtmeid otsisin.
„Mida sa teed?“ küsis ta rahulikul toonil.
„Lähen ära,“ vastasin pahaselt.
„Ei lähe,“ raputas ta pead.
„See pole sinu öelda.“
„Ja kuhu sa lähed?“ küsis ta endiselt rahulikult, kuid seisis ukse ette.
Hingasin sügavalt sisse ja välja, üritades oma pahameelt tagasi hoida.
„Tule eest,“ ütlesin vihaselt, kuid proovisin oma hääletooni talitseda.
Ta ei vastanud mulle, kuid raputas vaikselt pead.
„Või mis, saad minu peale pahaseks ja lööd mind ka näkku?“ küsisin, üritades teda piisavalt pahaseks ajada, et ta mul minna laseks.
Dominic vaatas mulle otsa ja ta kulm tõmbus kipra. Ta hakkas midagi ütlema, kuid surus huuled uuesti kokku ning vaatas korraks maha.
„Kas sa tõesti arvad seda?“ küsis ta mõni hetk hiljem väga pettunud ilmel mulle uuesti otsa vaadates.
See pani mind end halvasti tundma, ma ju ei arva, et ta mulle haiget teeks. Täpselt midagi sellist ma üritasingi vältida, ma ei tahtnud pahameelselt öelda midagi, mida ma pärast kahetsen. Ja ometi ma tegin seda, ma teen seda iga kord, kui ma pahaseks saan.
Vaatasin talle vaikides otsa ja osa mu pahameelest muutus kahetsuseks, kuna ma lasen endal selliseid asju välja öelda.
„Tule eest?“ üritasin uuesti öelda, kuid see kõlas rohkem nagu küsimus.
„Ei,“ sõnas ta uuesti liikumatult ukse ees seistes, „kas sa tõesti arvad, et ma teeksin sulle haiget?“
„Ma ei arvanud ka, et sa oma sõpra näkku lööks,“ sõnasin vaiksemal toonil.
„Ka?“ võttis ta ainukese kaheldava väärtusega sõna mu lausest.
„Ma tahan ära minna,“ üritasin võimalikult rahulikult antud vestlust lõpetada.
„Ja kuhu sa lähed?“ küsis ta sammu ukselingi poole astudes, kui ma käe välja sirutasin, „jälle kuhugi urkasse jooma?“
Miks ta peab välja tooma ühe mu kõige halvema otsuse, et mind end halvasti tundma panna. Kelleks ta end peab, et minuga nii räägib?
„Tead,“ sõnasin vihaselt, „sa oled värdjas.“
Ta naeratas korraks õrnalt ning see tegi mind veel pahasemaks, üritasin teda ukse eest ära lükata, kui asjatult. Ta võttis mu käest kinni ning keeras mind seljaga enda poole, hoides mu käsi õrnalt mu selja taga.
„Lase mind lahti,“ ütlesin rabeledes.
„Kohe, kui sa natuke maha rahuned,“ sõnas ta endiselt rahulikult.
Ma ei saanud sellega leppida, kuidas ma peaks rahunema, kui ta minuga nii käitub. Rabelesin seni, kuni ta mind viimaks lahti pidi laskma.
Keerasin uuesti tema poole ning vaatasin oma randmeid, kuhu oli õrn sinikas tekkinud.
„Rahul?“ küsis ta samuti neid vaadates veidi sarkastilisel toonil.
Raputasin pead ja lükkasin teda kõigest jõust mõlema käega eest.
„Tule eest,“ sõnasin pahaselt, kui ma ise hoopis veidi taganesin. Ta astus mulle lähemale ja ma üritasin teda endast eemale lükata, kuid ta võttis mu kätest kinni, surus need mu kõrvale ja kallistas mind tugevalt.
„Rahu, Bekka,“ sosistas ta vaiksel häälel, kuid hoidis minust tugevalt kinni. Ma küll puiklesin vastu, kuid jäin viimaks rahulikult seisma ja ta lasi ettevaatlikult minust lahti.
„Parem?“ küsis ta praktiliselt sosinal, kuid tõstis mu käed ümber enda ning kallistas mind uuesti. Seisime niimoodi päris mitu minutit ja mul tõesti hakkas veidi parem.
Dominic astus vaikselt, väikeste sammudega voodi poole ning tõmbas mind endaga kaasa. Ta pani mu voodile istuma ning kükitas minu ette.
„Kas sa päriselt arvad seda?“ küsis ta uuesti eelnevat küsimust, kuid ma ei vaadanud talle otsa.
„Rebekkah?“ küsis ta uuesti ning tõstis mu nägu veidi kõrgemale, et ma peaks talle otsa vaatama.
Raputasin pead, kuid ta ei olnud selle vastusega rahul.
„Ei arva,“ pomisesin viimaks ja närisin oma huult.
Ta vaatas mulle pika hetke otsa ning noogutas siis.
„Kas tahad endiselt ära minna?“ küsis ta hetk hiljem.
Noogutasin vaikselt ja kuigi ma ei taha ära minna, olin ma sellest nii suure draama teinud, et nüüd tundub veider taganeda.
„Okei, ma viin su kuhu iganes sa minna tahad,“ sõnas ta noogutades, kuid mitte õnnelikult. Noogutasin samuti, kuid ei liigutanud. Dominic hakkas korraks püsti tõusma, kuid kuna ma endiselt ei liigutanud, istus ta minu kõrvale ja pani ühe käe ümber minu.
„Isegi kui ma tahan narkaritega mingisse urkasse minna?“ küsisin viimaks, kui olime seal päris pikalt vaikuses istunud.
Dominic naeratas ja lükkas mind õrnalt pikali, võttes mind tugevalt kaissu.
„Ei,“ sõnas ta naeratades, „sinna ma ei taha tulla.“
„Mis mõttes?“ küsisin korraks segaduses olles, „ega sa mulle järgi ei pea tulema.“
„Ma ütlesin, et ma viin su kuhu iganes sa minna tahad, aga ma ei öelnud, et ma su sinna üksi jätan,“ sõnas ta mulle õrnalt pai tehes.
See pani mu tahtmatult naeratama.
Hoidsin küll silmi kinni, kuid ei suutnud kuidagi magama jääda.

„Dominic?“ küsisin sosinal, et teda mitte äratada, kui ta magama oli jäänud.
„Bekka,“ sõnas ta samuti sosinal vastu.
Olin mõne hetke liikumatult, kuid tõusin siis istukile ja vältisin ta pilku.
„Mis nüüd saab?“ küsisin vaiksel häälel ja vaatasin oma näppe, mis närviliselt üksteist mudisid. Olin sellele juba mitu tundi mõelnud.
„Mis mõttes?“ küsis Dominic ja tõusis samuti istukile ja vaatas küll minu poole, kuid ma vaatasin endiselt oma sõrmi.
„Minust,“ sõnasin uuesti vaikselt.
„Mis sa tahad, et sinust saaks?“ küsis Dominic vaiksel toonil ning lükkas salgu juukseid mu näo eest vaikselt kõrva taha.
„Ma ei tahtnud üldse, et sa seda kuuleks,“ jätkas ta tõsisemal toonil.
„Miks?“ küsisin veidike üllatunult. Miks ma ei peaks teadma midagi sellist, miks ma peaksin saama rahulikult edasi elada, kui ma midagi sellist olen korda saatnud?
„Sest sa ei peaks muretsema selle pärast,“ raputas Dominic pead, „Simon vahest...“
„Simonist rääkides,“ segasin veidi reipamalt vahele ja vaatasin talle viimaks otsa.
„Simon läheb vahel üle piiri,“ tõdes Dominic.
„Mida?“ vaatasin teda üllatunud ilmel.
Dominic oli hetkeks segaduses ja tahtis siis midagi öelda, kuid ma jõudsin ette.
„Sa lõid teda näkku, Dominic,“ ütlesin veidi suurema põlastusega, kui olin plaaninud. Dominic kehitas õlgu ja vaatas mulle otsa, nagu mina oleks see, kes millestki valesti aru on saanud.
„Jah,“ tõdes ta hetk hiljem, „ja ta teadis, et see tuleb.“
„Mis mõttes teadis?“ olin taaskord segaduses.
Dominic naeratas mind vaadates.
„Ma ei löönud teda üldse nii kõvasti.“
„See ei loe,“ raputasin vaikselt pead ja keerasin uuesti pilgu maha, „see pole aus, et sa lööd teda millegi eest, mida mina tegin.“
„Ei, Bekka,“ hakkas Dominic natuke naerma, „ma ütlesin talle juba ammu, et kui ta sind ohtu seab, siis ma löön teda näkku. Ta oli nõus.“
„Mis mõttes nõus?“
„Ega ma pole teda kordagi sundinud sinuga jääma,“ naeris Dominic, „ta ise tahab.“
„Kui sa Simonit uuesti näkku lööd, siis löön mina sind,“ sõnasin õlgu kehitades ja tõusin püsti, „lähme sööme midagi?“
Dominic krimpsutas korraks nina, kuid järgnes siis mulle uksest välja.
„Te olete mõlemad elus,“ naeris Mic, kui me kööki läksime.
Mic, Simon ja Ricky istusid kõik laua taga ja sõid pitsat. Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida, kartes, et Dominicule see nali ei meeldiks.
Simon pööritas õrnalt silmi ja Ricky vaatas Mic'i kui idiooti. Mic sai hetk hiljem ise ka aru, et see vist polnud kõige paremini ajastatud nali ja võttis väga aeglaselt uue lõigu pitsat ja vaatas mind terve aja veidra näoga.
Naeratasin talle ja võtsin ka tüki pitsat.
„See on tegelikult naljakas, sest nad enne kaklesid minu üle,“ sõnas Simon, olles omaarust vaimukas ja naeratas mulle laia naeratust.
Raputasin õrnalt pead, kui turtsatasin veidi omaenda mõtete üle.
„Jah, me vaidlesime sinu üle, aga Mic'i nimel ma ajasin kellegi autoga alla,“ sõnasin oma nalja kõva häälega välja. Mu peas tundus see palju naljakam.
Kõik olid taaskord vait ja vaatasid mind veidi üllatusega või peaks ütlema ehmunult. Selle hetke katkestas kiirelt Mic, kelle käsi vaikselt üle laua minu poole libises, et patsu lüüa.
Pilgutasin talle silma.
Ricky ei tundunud endiselt tavapärane, ta oli kuidagi väga vaikne ja eiras enamuse ajast silmsidet kõigiga. Üritasin teda võimalikult palju jälgida, et kui ta peaks kasvõi korrakski minu poole vaatama, saaksin ma tema pilgust ehk midagi välja lugeda või kasvõi naeratada talle.
Ricky ei vaadanudki mulle otsa, lõpetas oma tüki pitsat ning läks vaikides ruumist välja. Vaatasin talle kurva pilguga järgi, kuid ma ei osanud talle midagi öelda. Ma isegi ei ole kindel, mis teda päriselt häirib.
„Ma arvan, et ta läks garaaži,“ sõnas Simon peale mõningast vaikust, kui ma viimaks pilgu tagasi lauale keerasin ja naeratada üritasin.
„Mis?“ küsis Mic telefonilt pilgu Simonile viies.
Simon vihjas peaga minu poole.
Hammustasin huulde ja üritasin otsustada, kas ma peaks talle järgi minema, või laskma tal rahus olla.
Dominic vaatas mind ja Simonit korda mööda veidi küsiva ilmega, kuid ma naeratasin talle ja tõusin püsti. Ricky on mu üks kõige vanemaid sõpru, ma ei saa lasta tal üksi õnnetu olla.
Jalutasin vaikselt garaaži juurde ja piilusin uksest sisse, Ricky istus ühe kapi peal ning vaatas enda ette maha.
„Hei,“ sõnasin uksest vaikselt sisse astudes. Ricky naeratas mulle korraks, kui ma end tema kõrvale vastu kappi toetasin.
„Mul on kahju,“ sõnas ta vaiksel toonil, kui olime juba minuteid vaikuses seisnud ja mõlemad seina vaadanud.
„Minul ka,“ vastasin koheselt. Mul siiralt on kahju, kuid ma ei saa sinna enam midagi teha. Ja Mic'i elu oli seda väärt, vähemasti seda ma endale kinnitan.
„Nii ei ole õige,“ sõnas Ricky mulle viimaks otsa vaadates. Ma tean, et nii ei ole aus, et üks elu on minu pärast maailmas vähem ja mina elan edasi ilma mingi karistuseta. Ma tean ja tunnen seda pea koguaeg.
„Ma tean,“ sõnasin vaikselt ja hammustasin huulde, et mitte nutma hakata.
Ma tean, et nii pole aus ja ma peaks üles tunnistama mis ma tegin ja oma teo eest vastutama, kuid Ricky suust seda kuulda oli miskipärast endiselt veidi haiget tegev. Ma peaksin oma teo eest karistust kandma, kuid ma ei usu, et ma vangis hakkama saaksin.
„Mul on nii kahju,“ sõnas ta uuesti, kui nägi mu kurba pilku, „Bekka, ära nuta.“
„Ma tean, et see oleks õige tegu, aga ma ei taha vangi minna,“ sõnasin viimaks kui üks pisar mööda mu põske alla veeres, „anna andeks, et minus pettuma pead.“
„Millest sa räägid?“ küsis Ricky mulle tõsise ilmega otsa vaadates.
„Millest sina räägid?“ küsisin teda samamoodi vaadates.
„Mul on kahju sellest, et ma kohe alguses sind ei hoiatanud, et sa ei tohiks meiega jääda,“ sõnas Ricky ja vaatas uuesti maha, „ma teadsin juba alguses, et arvatavasti see kuidagi nii lõppeb, aga mulle meeldis, et sa meiega oled. Mulle meeldis, kui palju lõbusamaks ja paremaks sa iga päeva teed, mis sa meiega oled. Anna andeks, et ma nii isekas olin.“
„Ei, Ricky,“ ütlesin üllatunult, kuna ma tõesti arvasin, et ta on mu peale pahane, et ma oma teo eest vastutust võtta ei taha.
„Mul on hea meel, et sa too õhtu siin olid, et ma sind nägin ja et ma teiega jäin. Sa ei kujuta ettegi, kui tore on olnud leida päriselt inimesed, kes tahavad minuga koos olla, kelle jaoks ma olen päriselt oluline.“
Ricky vaatas mulle otsa ja ta pilk tundus veidi lootusrikkam.
„Ma ei kahetse mitte midagi,“ sõnasin talle tõsisel ilmel, et ta mind usuks.
„Peale selle...“ lisasin nina krimpsutades, kuna see õnnetus oleks võinud tõesti olemata olla.
Ricky naeratas ja ohkas veidi kergendatult.
„Ma tundsin end nii halvasti,“ sõnas ta mulle käe ümber pannes, „kuidas sul on muidu?“
„Mul on...“ jäin mõttesse, kuid kehitasin siis õlgu.
Ta noogutas vaikselt, kuid ei öelnud midagi.
„Kas see on minust väga halb, kui ma ütlen, et ma ei tunne väga midagi sellega seoses?“
„Kindlasti, aga oleneb kelle arust,“ kehitas ta norivalt õlgu.
Panin pea ta õlale ja küsisin vaiksel häälel: „kas ma äkki peaks vastutust võtma oma teo eest?“
„Esiteks,“ sõnas Ricky rõhutades, „see oli sinu poolt õnnetus ja teiseks, ma arvan, et kui sa teiste kuuldes seda uuesti ütled, siis Simon jalutab ise politseisse.“
„Miks sa seda arvad?“ küsisin lõbustatult.
Ricky hüppas kapi pealt alla ja vaatas mulle naeratades otsa, „sest sa meeldid talle.“
„Simonile?“ küsisin täpsustavalt üle, kuna see tekitas minus segadust.
Ricky naeratava noogutuse peale pööritasin silmi ja raputasin lõbustatult pead.
„Keegi ei meeldi meie Simonile.“
Ricky naeratas riukalikult, kuid kehitas siis õlgu ja me jalutasime tuppa tagasi.
Tuppa minnes oli kõik vaikne, ainult Simon klõpsis teleka ees kanaleid, kuid ei jäänud neist ühkti vaatama.
„Pole tänu väärt,“ hõikas ta kõva häälega, kui me trepist üles kõndisime.
„Headööd, Simon,“ sõnasin naeratades vastu ja Ricky küll vaatas mulle hetkeks küsivalt otsa kuid lõin käega ja soovisin ka Rickyle head und, enne kui tuppa astusin.
„Kuidas läks?“ küsis Dominic, kes voodis pikutades midagi telefonist luges.
„Hästi,“ sõnasin naeratades ja viskasin tema kõvale pikali, kuna ta oli samuti teki peal endiselt riides.
„Kas tead, et Ricky tundis end veidi süüdi, kuna tema pärast ma nüüd siin sinuga olen?“ küsisin pea ta õlale pannes, ning ta võttis mu kaissu.
„Ma kujutan ette, ma tunneks ka,“ sõnas ta naeratades.
Vaatasin talle veidike dramaatiliselt suurte silmadega otsa.
„Ja mina veel arvasin, et sa oled õnnelik või midagi,“ sõnasin pahaks panevalt pead raputades.
Ta vaid naeratas ning pani õrnalt oma huuled mu otsaesisele.
„Ainult arvasid?“ sõnas ta vaikselt nii mööda minnes ja luges edasi mingit igavat ja pikka vestlust mingil paadisadama teemal.
„Dominic,“ ütlesin vaikselt mõni aeg hiljem, kui olin jälle mõnda aega oma mõtetes ringi uitanud.
„Bekka,“ sõnas ta vastu.
„Äkki ma ikka peaksin,“ alustasin lauset, kuid ta segas vahele, „kui sa nüüd jälle ütled, et üles tunnistama, siis ära lõpeta seda lauset.“
Hammustasin huulde ja sättisin end mugavamasse asendisse.
„Ma pean varsti minema,“ sõnas ta mõnda aega hiljem, kui ma juba korraks tukkuma olin jäänud.
„Miks?“ küsisin õnnetult ja veidi unisena.
„Mul on,“ hakkas ta ütlema, kuid jäi vait.
„Okei,“ noogutasin vaikselt, „las sul olla. Kas sa tuled tagasi ka?“
„Ma tulen alati tagasi,“ sõnas ta naeratades.
„Jah, aga kas varsti?“
„Mõne tunni pärast,“ sõnas ta, kuid hoidis mind endiselt kaisus.
Jäin magama, enne kui Dominic lahkus. 

Ärakasin mitu tundi hiljem korraks üles, kuid endiselt üksinda.
Proovisin uuesti magama jääda, kuid uni läks ära kui ma kella vaatasin ja avastasin, et on juba varahommik.
Panin riidesse ja läksin vaikselt alla korrusele, ka seal oli vaikus.
Keetsin köögis kohvi, kui järsku astus uksest sisse võõras, sinise silmaga noormees.
„Tere,“ sõnasin talle viisakalt naeratades. Ta oli veidi eemalolev, kuid noogutas mulle kiirelt.
„Kohvi?“ pakkusin talle, kui endale tassi valasin.
Ta noogutas ning võttis sooja tassi mu käest.
„Kas sul on kõik hästi?“ küsisin ta silma vaadates. Ta oli hetkeks kohkunud, kuid noogutas siis kiirelt ning vaatas akna peegeldusest samuti oma nägu ning katsus õrnalt silma.
„Kas soovid jääd või midagi?“ pakkusin vaiksemal häälel, kuid proovisin mitte teda liigselt vaadata.
„Ei ole vaja,“ sõnas ta samuti vaikselt ja vaatas oma kohvi tassi, „aga aitäh.“
Ta tundus mulle kuidagi noor, võibolla viisteist või kuusteist.
„Kas sa tahad rääkida, mis juhtus?“ küsisin pärast mitut minutit vaikust.
Ta vaatas mulle taaskord veidi üllatunult või isegi ehmunult otsa ning raputas seejärel aeglaselt pead.
Noogutasin mõtlikult ning võtsin laualt oma telefoni, et Dominicule sõnum saata. Kas ma peaksin ära minema ja jätma selle minu jaoks võõra poisi siia üksi midagi ootama? Kes ta on üldse?
Vahepeal tõi Margareth värskelt valminud saiakesed, pani need lauale ja küsis kuidas ma magasin ning kas mul on midagi vaja, kuna ta plaanib varsti turule minna.
Raputasin talle naeratades pead ning tänasin teda hommikusöögi eest, võtsin sahtlist kaks taldrikut ning asetasin ühe keset lauda, noormehe suunas.
„Soovid ehk süüa?“ küsisin, kuna ta ei teinud sellest väljagi.
Ta vaatas hetkeks neid saiakesi ning seejärel mind ja noogutas rutakalt.
„Aga palun,“ lükkasin julgustavalt korvi natuke rohkem tema suunas.
„Tere hommikust,“ sõnas tuppa astuv Mic naeratades. Ma ei tea, kuidas tal on iga hommik nii palju energiat.
„Oi,“ märkas ta noormeest minu vastas laua taga istumas ja suundus kohe omale kohvi valama.
„Sa oled Jakopi poeg, eks?“ sõnas ta, kui oli noormehele uuesti otsa vaadanud, „mis juhtus?“
Mic alles märkas poisi inetut sinikat ning tundus veidi murelik, kui nii võib öelda.
Noormees noogutas ning vaatas korraks küsival pilgul minu suunas, kuid Mic naeratas.
„See on Bekka, sa võid meile rääkida, mis juhtus,“ sõnas Mic selgitavalt, mille peale noormees noogutas ning mälus kiirelt oma suutäie lõpuni.
„Ma jooksin varahommikul kodu poole, kui kaks tüüpi mind silla otsal ründasid,“ sõnas noormees.
„Kus?“ küsis Mic, „sa mõtled sadamasillal?“
Noormees noogutas ning tõstis uue saiakese oma taldrikule, kuid ootas selle söömisega, olles valmis veel küsimustele vastama.
„Ma ei olnud eile õhtul kodus...“ sõnas poiss ja hakkas korraks vait jääma, kuid hetk hiljem jätkas, „mul oli telefon välja lülitatud ja ma ei teadnud... Ma sain alles pärast isa sõnumi kätte.“
Mic noogutas selle peale mõtlikult.
„Kas sa oskad nende kohta midagi öelda?“ küsis ta hetk hiljem.
Noormees raputas mõtlikult pead.
„Ainult, et neil olid PG dressipluusid mõlemal seljas. Ja üks neist ütles, et...“
„Ütles mida?“ küsisin, kuna noormees jäi vait ja vaatas veidi hirmunud pilguga Micile otsa.
„Et sa peaks ettevaatlik olema,“ sõnas ta Mic'ile endiselt otsa vaadates.
Mic noogutas huuli torutades ning võttis ka ise ühe saiakese, mille peale noormees söömist jätkas.
„Mic?“ küsisin mina aga hirmunult, kui nemad lihtsalt vaikuses rahulikult sõid.
„Need olid mingid Pronkovitchi poisid,“ sõnas Mic mulle selgituseks, kuid ma vaatasin teda endiselt küsiva ilmega. See ei selgitanud minu jaoks midagi.
„See sadam on Pronkovitchi oma,“ sõnas Mic ettevaatlikumalt, lootes, et ma loon ise seose Pronkovitchi sadama ja selle õnnetu mehe suhtes.
Noogutasin viimaks mõistvalt. See oli kättemaks või pigem ähvardus Mici'le minu alla aetud mehe pärast. Kui mul varem ei olnud juhtumiga seoses suuri tundeid, siis nüüd tekkis minus hirm. Kuidas ma üldse olin saanud arvata, et mu tegudel ei ole tagajärgi. Kui mitte kriminaalseid, siis kätte tahab keegi ju siiski maksta. Ma usun, et Dominic oleks sama teinud, kui see mees oleks Mici tulistanud...
Mul läks selle mõtte peale söögiisu ära ja ma panin oma pooliku saiakese taldrikule tagasi ning üritasin kohvi juua.
Dominic ja Simon tulid täpselt õigel ajal kööki, kuna mu mõtted olid juba väga halbade tagajärgedeni jõudnud. Dominic naeratas mulle juba uksel, ning jäi viivuks minu kõrvale seisma, surus oma huuled õrnalt mu põsele ning valas seejärel kaks tassi kohvi. Simon jäi seisma noormehe kõrval ning peale ta teretamist vaatas korraks ta silma ning naeratas siis.
„Polegi väga hull,“ sõnas Simon ning võttis kohvitassi, mille Dominic talle ulatas.
Dominic vaatas ka viivuks noormeest, kuid ei öelnud midagi.
Noormees noogutas ning jõi oma tassi tühjaks.
„Thomas, kas sul on erisoove?“ küsis Dominic viimaks, kui kööki astus veel üks minu jaoks võõras mees.
„Tere,“ sõnas mees ning vaatas Thomasele otsa, „kõik korras?“
„Jah, isa,“ vastas noormees ning tõusis püsti. Märkasin ta näos hetkeks valugrimassi, mis kadus sama kiirest, kui see tekkis.
„Kindel?“ küsisin talle otsa vaadates. Ta vaatas mind natuke ehmunult, ega osanud kohe midagi vastata.
Simon vaatas seepeale samuti mulle otsa, kuid kordas siis mu küsimust.
Thomas noogutas, kuid tõstis siis oma särgi veidike kõrgemale, ka ta rind ja kõht olid kaetud sinikatega. Simon küsis viisakalt luba, ning noormehe noogutuse peale katsus ta õrnalt kahe näpuga ta roidepiirkonda. Selle peale aga oigas Thomas vaikselt.
„Ma usun, et vähemalt ühes roides on mõra, kuid soovitan pilti tegemas käia, et kindel olla,“ sõnas Simon rahulikul toonil ning võttis uuesti kätte oma kohvitassi.
Tundsin end nii halvasti ega osanud kuidagi enam Thomasele otsa vaadata. Kuidas ma peakski talle otsa vaatama, teades, et ta on selles olukorras minu tegude pärast. Iga kord kui ma hakkan mõtlema, et ma tõesti poleks pidanud seal olema, tuleb mu mõtteisse see variant, kui mind poleks seal olnud. Kas siis poleks Mic siin?
„Jakop, arutame seda hiljem?“ küsis Dominic noogutades, kui Thomas oma särgi alla tagasi oli lasknud ning paar sammu oma isa poole oli astunud.
Jakop naeratas viisakalt noogutades ning ütles pojale, et nad minema hakkaks.
„Kui midagi vaja on, siis anna teada,“ ütles Dominic veel enne kui nad uksest väljusid, mille peale mees samuti noogutas.
„Kas ma saan midagi teha?“ küsisin vaiskelt, kui nad lahkunud olid.
„Mis mõttes?“ küsis Dominic ning istus toolile minu kõrval.
„Thomase heaks,“ täpsustasin, „ma tunnen end nii halvasti.“
„Ei,“ raputas Dominic mulle naeratades pead ning pani käe mu põlvele.
„Küll me tegeleme sellega,“ üritas ta mind rahustada.
„Ja kui nad tahavad asja nii lahendada, siis seda me ka teeme,“ ütles Simon natuke liiga palju naeratades.
„See ei tundu õige,“ sõnasin endiselt oma sõrmi vaadates, mis üksteist mudisid.
„Milline osa?“ küsis Simon mulle tõsisema näoga otsa vaadates.
„See kõik on minu süü,“ sõnasin ja vaatasin vaid viivuks talle otsa.
„Kui me nii asja võtame, siis see kõik on Mic'i süü,“ sõnas Simon naeratades ja vaatas Micile otsa, kes rahus oma kohvi jõi ning telefoni midagi luges.
„Heei!“ reageeris Mic sellele veidi üllatunult ning vaatas Simonit kulmu kortsutades, kuid vaatas seejärel tõsisema nöoga mulle otsa, „aga Simonil on õigus. Kui sa tahad kedagi süüdistada, siis süüdista mind.“
Dominic silitas vaikselt mu põlve, kuid kuna ma sellele ei regeerinud, jätkas ta mu tähelepanu püüdmiseks veidi tugevamalt.
„Aga õnneks me ei süüdista üksteist sellistes asjades,“ sõnas ta mulle otsa vaadates.
„Sa võid ennast süüdi ju tunda, kuid me lahendame selle probleemi koos ära,“ lisas Simon samuti julgustavalt naeratades.
„Selleks perekond ongi,“ ütles Mic ja võttis veel ühe saiakese.
„Kui palju sa süüa jõuad?“ küsis Simon veidi naerdes.
„Mina?!“ naeris Mic, „kõht tuleb enne täis süüa, kui Ricky siia jõuab.“
See lause pani mind naeratama ning ma vaatasin Dominicule otsa, kuid ta oma käe seisma jättis mu jalal. Seepeale vaatas ta naeratades oma kätt ning jätkas mu jala silitamist.
See ei tundu mulle siiski aus, et nemad peavad nüüd minu tehtud vea tõttu kannatama või veel hullem, kellegagi sõdima hakkama. Üritasin küll naeratada, kuid mu pea oli muremõtteid täis.
„Mida PG tähendab?“ küsisin viimaks, kui olin Thomase jutu peale veidi mõelnud.
„Miks sa küsid?“ küsis Dominic ettevaatlikult, justkui ta üritaks jälle minu eest asju varjata.
„Thomas mainis, et neil olid PG pusad seljas,“ täpsustasin oma infoallikat.
„PG on poksisaal,“ sõnas Mic sellele mitte palju tähelepanu pöörates.
Dominicu käsi jäi taaskord seisma ja ta vaatas Simonile otsa, mille peale Simon veidi naeratades vaikselt omaette pead raputas.
„Simon,“ sõnas Dominic püsti tõustes ning nad kõndisid koos köögist välja.
„Bekka,“ ütles Mic vaiksel toonil, kui me kahekesi jäime, „palun ära tunne ennast süüdi.“
Ta istus minu kõrvale toolile ja vaatas mulle nii siiral pilgul otsa.
„See tõesti ei olnud sinu süü ja kui sa tahad kedagi süüdistada, siis ma olen täiesti valmis süüdistatav olema. Ma ei oleks siin, kui sa ei oleks seal olnud.“
Vaatasin huulde hammustades jälle oma näppe, mis üksteist endiselt närviliselt mudisid. Mic võttis mu käest kinni, et ma talle uuesti otsa vaataks.
„Päriselt, sa päästsid mu elu, Bekka,“ sõnas ta vaiksel, väga tõsisel häälel, „ma olen sulle oma elu võlgu.“
„Kõik on okei,“ sõnas ta viimaks, ma noogutasin ning ta lasi mu kätest lahti.
Ma ei kujutanud ettegi, mida järgmised päevad kaasa võivad tuua või kuidas selle olukorraga 'tegelemine' välja võiks näha. Ma väga loodan, et selle olukorra saab selgeks rääkida ja keegi ei pea rohkem viga saama. Mul on tohutult halb meel Thomase pärast, ta on kõigest teismeline, kes on vastu tahtmist segatud millegisse, mille üle tal absoluutselt valikuvõimalust pole.