Jõime Kelisega viiendat rummikoksi kesklinna baaris. Kuigi mul väga palju sõpru pole, pakkus Kelis ise välja, et lähme teeme midagi. Kelis rääkis, et peale meie lahku minekut on inimesed hakanud Mäp’i teistmoodi suhtuma. Ta polegi enam see kõige parem poisssõber, see tegi mu tuju isegi veidi paremaks.
Kelis küll üritas mitu korda uurida, kus ma vahepeal olnud olen ja millega tegelnud, kuid ma puiklesin alati teemast mööda ja viimaks ta andis alla.
Mingi hetk said meil omavahelised jututeemad otsa ja Kelis istus enamuse ajast telefonis. Oli näha, et ta rääkis mingi noormehega, sest ta naeratas pea igale teisele sõnumile, mis talle tuli.
„Kas sobib, kui mõned mu sõbrad meiega ühinevad?“ küsis ta järsku mulle otsa vaadates ja naeratas veidi punastades.
„Ikka,“ noogutasin ükskõikselt. Terve selle aja olin ma joonud oma kokteile palju kiiremini, kui oleks pidanud ning olin oma peas korranud Dominicuga veedetud aega. Sellest mõtlemine muutis mu viimaks kuidagi tuimaks. Mul oli võrldemisi ükskõik kõigest. Või siis tegi seda ära joodud alkohol, ma polnud enam kindel.
Üsna pea tulid Kelise sõbrad ja istusid meie lauda, õigemini Kelise sõber koos meie jaoks tundmatute oma sõpradega.
Üks neist naeratas mulle kohe, kui nad uksest sisse astusid ning ta istus terve aja minu kõrval, proovides mulle mingeid asju rääkida, millele ma väga palju tähelepanu ei pööranud. Kas see noormees mu kõrval, on parem mõte, kui minna koju ja seal üksi õnnetu olla? Ma arvatavasti ei oleks temaga kaasa minnes hommikul enda üle väga õnnelik, kuid äkki täna õhtul oleks see parem mõte kui üksi olla?
Mingi hetk pakkus Kelise sõber välja, et lähme ehk ühte ta isa poolt renoveeritavasse hoonesse, mis praegu on tühi ja seal puhkeruumis oleks palju kodusem olla, kui siin baaris.
Mul oli nii ükskõik kus või kellega ma olen, niiet ma ei pööranud sellele samuti väga palju tähelepanu. See sama noormees mu kõrval hoolitses selle eest, et ma ikkagi nendega kaasa läheks, kuigi ma olin juba piisavalt purjus, et omast tahtest ma oleks koju läinud. Nad kutsusid takso ja mõni aeg hiljem jõudsime mulle tundmatusse rajooni.
Istusime mingis poolmahajäetud majas, vähemalt ma arvan, et see oli kunagi mingi tuletõrje maja või midagi. Seinad olid tellistest, aknad olid suured, aga ära määrdunud.
Istusime mingi diivani peal, jõime Kelisega poiste tehtud kokteile. Need olid veidi kanged, aga mulle ei läinud see väga korda.
See sama noormees istus juba pool tundi minu kõrval, üritades minuga juttu ajada, kui ma viimaks tähele panin, et ta nimi on Martin. Ma lihtsalt ei tahtnud, õigemini ei viitsinud, millestki rääkida. Kõik ajas mind närvi, sest ainuke mõte mu peas oli Dominic ja tema käitumine.
„Mis viga?“ küsis ta lõpuks, kui ma igale ta küsimusele ja lausele vastasin vaid tühja ühmatusega.
„Ma olen nii vihane,“ vastasin viimaks ausalt. Vesipiibu järg jõudis jälle minuni, kuid pea hakkas peale nelja mahvi ringi käima ja ma ulatasin selle edasi.
„Miks?“ küsis Martin.
„Mehed on lollid,“ ütlesin kogu oma pahameelega.
„Kes täpsemalt?“ küsis ta ringi vaadates.
„Mitte siin,“ raputasin pead ja pööritasin endamisi silmi.
Pea käis endiselt veidi ringi, jõin kokteili peale.
„Saab sind sellega aidata?“ küsis Martin, pani käe ümber mu õlgade ja silitas mu kätt.
Kuigi mulle see väga ei meeldinud, ei viitsinud ma ennast liigutada ka. Mis seal vahet on. Pealegi, meenutas see Dominicu ja ma ei suutnud mõelda, mida teha. Ma lihtsalt istusin liikumatult edasi.
„Mis ta nimi on?“ küsis Martin.
„Dominic,“ vastasin, „aga ta on nõme, niiet las olla.“
„Räägi, äkki hakkab parem.“
Kõik käis nii ringi, see ei ole normaalne. Kelis kadus oma „sõbraga“ kuhugile. Tegelikult on see tüüp lihtsalt ta tuttav, kellega nad koos olla ei taha, aga tõmme pidi hea olema, või midagi sellist.
Martin muudkui uuris Dominicu kohta. See ei aita ju, kui ma räägin?
Ma olin vist liiga palju joonud, kuna kõik oli nii udune. Ma täpselt ei mäletanud, mis paar minutit tagasi toimus.
Toetasin pea vastu diivani seljatuge, surusin silmad kinni ja lootsin, et mul hakkab parem. Süda oleks justkui kurgus tuksunud, nagu ma kohe oksendaks selle välja. Tunne meenutas väga suremist.
Valju ukse kolksu peale tõstsin pea püsti, me olime Martiniga kahekesi jäänud. Üks poistest küll magas kõrval diivanil, aga ta ei lähe arvesse, sest ta oli teadvusetu.
Sain hetkega kaineks, kui Dominicu ukse juures seismas nägin. Ma arvan, et ma sain kaineks, kuigi kõik käis ringi, olid mu mõtted palju selgemad.
Mida Dominic siin teeb või on see üldse päris? Kas on võimalik, et ma olen nii purjus, et kujutan asju ette?
Vaatasin talle otsa, ta ju vihkab mind...
Dominicu pilk käis kiirelt üle kogu ruumi ning jäi siis uuesti minul seisma.
„Lähme,“ ütles ta selgelt ja valjult mulle silma vaadates, ta tundus jälle nii pahane. Mis õigusega ta pahane on? Jälgisin teda üllatunult, kuhu ma temaga minema peaks?
„Misasja?“ tuli üle mu huulte, enne kui mulle kohale jõudis, et ta mulle järele tuli.
„Ohoh, Donizetti isiklikult,“ naeris ruumi astuv poiss. Ma mäletan õrnalt, et ta oli tulles ka siin, aga vahepeal oli ta kuhugile kadunud.
„Temast sa enne rääkisidki?“ küsis Martin mu kõrval. Vaatasin talle otsa, ta käsi oli endiselt ümber minu.
Dominic vaatas mulle küsivalt, veidi pahase pilguga otsa.
„Ei,“ valetasin kiiremini, kui mõelda suutsin. Juba jälle ma valetan Dominicule, mis mul viga on? Ma ei tohi talle valetada... aga tõde ei saa ma ka tunnistada. Ma vist tõesti rääkisin talle Dominicu kohta asju...
Las see olla siis mu viimane vale, mis talle üle mu huulte tuleb.
„Aga sa ütlesid, et,“ hakkas Martin naerdes seletama.
Ta ei tohi mind sisse rääkida, Dominic ei tohi teada saada, et ma purjus pahameelega rääkisin temast asju suvalistele inimestele.
Kurat, kurat, kurat!
Mida ma nüüd siis teen? Dominic ei annaks mulle seda kunagi andeks. Miks ma pidin esimesele ettejuhtuvale kuulajale rääkima asju, mis pole minu rääkida?
„See ei olnud tema,“ ütlesin püsti tõustes, „võta oma käsi ära!“
Dominic vaatas poissi vihaselt, kui too mind tagataskut pidi tagasi enda kõrvale istuma tõmmata üritas. Nägin, kuidas ta Martinit jälgides käed rusikasse surus.
Ta ei vihkagi mind?
Martin tõusis püsti, üritas mind istuma tagasi saada, ise naerdes Dominicule otsa vaadates.
„Ta ei tule kuhugile.“
„Lase lahti, tropp,“ ütlesin poisile ja tõukasin teda endast eemale. Kõik oli nii ähmane, pea valutas meeletult ja mõtlemine oli üldse keeruline.
Kiiremini kui ma reageeridagi jõudsin, tundsin, kuidas Martini käsi üle mu põse käis ja ta midagi pahameelega seletas. Kurat, kui valus see oli.
„Hoor,“ ütles Martin ja hakkas ümber diivani kõndima, kui Dominic järsku ta selja taga oli. Martin jäi seisma, keeras aeglaselt ümber ja vaatas Dominicu relva torusse.
„Vali oma sõnu,“ ütles Dominic pahaselt, kuid rahuliku, külma tooniga.
Vaatasin relva ja Martini ehmunud nägu. Kui Dominic ta praegu maha laseks, ei oleks mul seda muret enam... Mu probleem oleks kadunud, ma ei peaks Dominicule rääkima, kuidas ma käitusin. Samas tapaks Dominic inimese. Ma ei taha, et Dominic mind vihkaks aga ma ei taha ka, et ta peaks selleks inimese maha laskma. Mis mul küll viga on? Miks ma üldse mõtlen sellise asja peale?
Vajutaks ta vaid päästikule... Ei, nii ei saa.
Dominic lõi noormehe relva kabaga oimetuks.
„Lähme,“ sõnas ta mind kättpidi ukse poole suunates. Jäin maas lebavat Martinit vaatama, see sama poiss rikub varsti mu elu ära...
Terve maailm käis ringi, ma ei suutnud mõelda praeguselegi, rääkimata veel homsest.
Alles ukse juurde jõudes nägin, et Simon seisab ukse kõrval, toetudes uksepiidale. Ta oli rahulik, nagu alati.
Vaatasin talle korraks veidi hirmunud pilguga otsa, Simoni kulm tõmbus seda nähes kortsu.
„Mis ajast sa kanepit teed?“ küsis Dominic, kui tänavale jõudsime ja ta mind oma autosse üritas istuma panna.
„Ma ei teegi,“ vastasin talle segaduses ilmel otsa vaadates.
„Seal jääb juba lihtsalt hingamisest pilve,“ ütles ta pahaselt ja istus autosse.
„Me ei teinud kanepit!“ protesteerisin ja üritasin oma pead otse ning paigal hoida.
Dominic ohkas raskelt.
Või siis tegime? Ega ma ju ei vaadanud, mida nad vesipiibu tubakaks panid, selle mõtte peale hakkas mu süda kiirmeini lööma.
„Paha olla?“ küsis Dominic, üritades mitte väga kuri tunduda.
Noogutasin ebalevalt.
Ta tõmbas teeserva ja jäi seisma, otsis mulle tagaistmelt veepudeli ja pani vaikselt muusika mängima.
Istusin vaikselt omaette ja jõin aeglaselt, pisikeste lonksudega vett.
Dominic oli samuti vait, vaatas mulle vahest korraks otsa, ning keeras siis pilgu uuesti aknast välja.
Kas ma ütlen talle, mis ma tegin? Või loodan, et Martinil pole nende teadmisega midagi teha?
„Miks sa üldse seal olid?“ küsis Dominic peale mitmeid minuteid vaikust.
„Ma ei tea. Kelisega läksime,“ vastasin napilt. Ma ei tahtnud talle seletada, miks ma läksin mingite peaaegu võhivõõrastega kusagile jooma. Dominic ju vihkas mind. Miks ma ei võiks teha, mida ma tahan?
„Mul oli igav, ja Kelis kutsus,“ tahtsin ma siiski oma tegusid põhjendada.
Dominic ei öeldud selle peale midagi. Ta lihtsalt vajus veidi mugavamalt istuma ja vaatas endiselt aknast välja, otse teele.
Vajutasin nuppu, et auto sooja juurde puhuks. Jõin vaikuses oma vett, kui Dominic mu käest kinni võttis.
„Mis see on?“ küsis ta mu marraskil nukke õrnalt silitades.
Vaatasin oma kätt. Õigus jah, ma ju lõin koolimaja seina.
„Ei midagi,“ vastasin vaiksel toonil ja üritasin oma kätt ära tõmmata, et seda varjata. Dominic ohkas, kuid ei lasknud mu käest lahti.
„Kas sa tahad koju minna?“ küsis ta viimaks.
Kehitasin õlgu, kuid hetk hiljem noogutasin. Ma peaksin koju minema ja magama, võib-olla oleks siis homne kergem.
Dominic käivitas auto ja sõitis aeglasemalt kui muidu, ta vist pidas isegi liikluseeskirjadest kinni.
Keskendusin meenutamisele, mida ma täpselt Martinile rääkisin. Mitte miski ei tule ette. Mäletan, kuidas kõik käis ringi ja mõnda üksikut sõna. Dominic pidas auto kinni.
„Tuled?“ küsis ta mulle ust avades.
„Sinu poole?“ küsisin üllatunult, kui aknast välja vaatasin.
„Sa ei saa ju niimoodi koju minna.“
Tal on õigus, mu ema läheks lolliks.
Dominic tõi mulle uued riided, need sobisid palju paremini kui eelmine kord. Käisin duši all ja panin puhtad riided selga. Olemine läks kohe paremaks küll.
Nüüd ma sain aru, mida Dominic enne selle kanepihaisu all mõtles. Niimoodi, peale pesu ja uute riietega tundsin mina ka seda kanepihaisu.
Vaatasin elutoas ringi, otsisin Dominicu, kuid teda polnud kusagil näha, kõik oli vaikne.
Istusin verandale ja vaatasin kaugusest kumavaid kesklinna tulesid.
Kõik on kuidagi halvasti...
Mul oli mõnes mõttes elu ära planeeritud. Pidin peale kooli lõppu ülikooli minema, Mäpiga lapse saama ja mingihetk lapse kõrvalt uuesti tööle minema. Meil oleks pidanud tulema ilus elu. Aga ta keeras selle perse. Ja nüüd? Mida ma nüüd tahan?
Ma viimane aasta polnud enam üldse kindel, kust ma leidsin omale selle eluplaani, aga see töötas. Ma ei mõelnud muudele variantidele ja kõik oli rahulik. Ja nüüd ma ei tea, mida ma tahan. Ma ei taha mõeldagi sellele, see teadmatus teeb iga päeva nii raskeks. Iga hetk võivad asjad valesti minna. Ja mis siis saab?
„Tõin sulle süüa,“ kostus Dominicu vaikne hääl mu seljatagant.
Istusin liikumatult edasi, ma ei taha kurb olla. Mulle ei meeldi ennast niimoodi õnnetuna tunda, aga ma ei oska hetkel sinna midagi teha ka.
„Aitäh,“ vastasin vaikselt, kui ta minu kõrvale istus ja mulle paberkoti sülle pani.
Ta tõi mulle burgerit, mahla ja kõige põhjas oli suitsupakk.
Võtsin selle näppude vahele ja vaatasin talle otsa.
Ta ei öelnud midagi, lihtsalt naeratas.
„Ma arvasin, et sa vihkad mind,“ sõnasin vaiksel toonil talle otsa vaatamata.
„Kas peaksin?“
„Kui tahad,“ kehitasin õlgu. Mis sest, et ma ei taha, et ta mind vihkaks, võib ta seda teha. Kasvõi mu lapsiku käitumise pärast.
Dominic raputas õrnalt naerdes pead.
„Ära ole nii allaandev,“ sõnas ta vaikselt, „niimoodi ei saagi elus midagi.“
„Olles hea inimene?“
Ta pilk kangestus ja naeratus haihtus.
„Kõik ei saa head ka ju olla.“
„Ma ei mõelnud seda nii,“ selgitasin, keerates end tema poole istuma.
„Sa ei ole halb inimene.“
„Jah,“ noogutas ta sarkastiliselt.
„Ei ole,“ sain natuke pahaseks, „halvad inimesed ei oleks võõrast inimest niimoodi aidanud.“
Dominic soovis mulle head isu ja toetas end vastu posti, vaatas mulle korraks otsa ning naeratas.
„Sa ju kardad mind, kuidas ma siis hea inimene olen?“
„Ma ei karda sind,“ sõnasin enesekindlalt ja raputasin pead.
Ta pilk oli veidi segaduses, enne kui jälle tühjusesse vaatas.
„Ma ei karda sind,“ sõnasin mahlapakki käest pannes.
Dominic ei vastanud, hammustas õrnalt huulde ja vaatas endiselt otse enda ette. Mu kulm tõmbus kipra, mida ta õige endast mõtleb?
Vaatasin Dominicu küsiva ilmega, kuid ta ei liigutanud.
Mõtlesin tollele õhtule Markuse juures, Dominicuga verandal. See, kuidas mu süda peksis, kuidas mu käed värisesid.
„Ma ei kartnud sind,“ ütlesin vaiksel häälel, veidi valetades. Dominic endiselt ei teinud minust välja. Tõusin püsti ja seisin tema ette.
„Ma ei kartnud sind!“
Ta vaatas mulle silma, muud ei jäänud tal enam üle, sest ma astusin koguaeg ta pilgu ette, kui ta seda mujale keeras.
Ta endiselt ei vastanud. Ohkasin raskelt, meelega veidi dramaatiliselt.
„Ma ei karda sind, jobu,“ sõnasin ja põlvitasin ta jalgade vahel olevale trepiastmele, „ma olin pahane, et ma sulle valetasin, et sa minus pettuma pidid.“
Ta vaatas mulle otse silma ja raputas pead nagu ta ei usuks mind.
„Aga sa võiksid mind karta,“ sõnas ta lõpuks praktiliselt sosinal, „ma ei ole hea inimene.“
Kummardusin talle veel lähemale.
„Aga mul on ükskõik,“ sosistasin talle kõrva.
Kuulsin, kuidas ta naeratas. Tundsin ta hingeõhku oma kaelal, see oli nii mõnusalt kõditav tunne.
Mu süda hakkas kiiremini lööma. Kujutasin mõttes mitu korda ette, kuidas ma lihtsalt tõukan ta verandale pikali ja suudlen teda. Ma ei saanud nendest mõtetest lahti, samas teoks ei julgenud ma neid ka teha.
Vaatasin talle otsa, mu hingamine kiirenes, süda hakkas veel kiiremini lööma. Miks ma kardan teda suudelda? Ma olen seda juba teinud. See tunne oli liiga hea, et päris olla. Kui ta õrnalt naeratas, oli kõik läbi.
Vaatasin talle veel hetke otsa, seejärel surusin oma huuled tema omadele ja see oli maailma vabastavaim tunne. Mu käed värisesid õrnalt, kui ma ta puidule pikali surusin. Dominicu süda lõi küll poole aeglasemalt kui minu oma, kuid siiski kiiremini kui tavaliselt. See pani mind naeratama.
„Kindel, et sa ei karda mind?“ küsis Dominic mängleval toonil, ise naeratades.
Vaatasin talle silma ja noogutasin aeglaselt.
Järsku tõstis ta mind püsti, viskas üle õla ja viis tuppa.
Terve tee üles korrusele ma naersin. Hoidsin ta särgist kinni, peaalaspidi on trepist liikudes veidi hirmus.
Ta pani mu toa ukse ees maha ja ma vaatasin talle endiselt naerdes otsa.
„Kuidas siin elus peaks midagi saama, kui mitte tehes seda, mida ise tahad,“ sõnasin vaikselt ja tõmbasin teda enda poole, kui uksest sisse tagurdasin. Ta tõukas ukse kinni ja naeratas.
„Täpselt nii.“
Täiesti uskumatu, et ma jälle siin olen, pikutan ta sooja keha vastas õnnelikumalt, kui varem. Dominic silitas õrnalt mu pead.
„Miks sa oma isa kohta valetasid?“ küsis ta järsku. Hoidsin hetkeks hinge kinni, kartes, et ta saab uuesti pahaseks.
„Ma väga ei valetanud,“ sõnasin vaiksel toonil, rahulikult, „ta tuli tagasi, aga mitte meie juurde. Tal oli afäär ja ta sai teise naisega lapse ja kolis minema.“
Dominic ühmas mõistvalt.
„Ma ei pea teda oma isaks,“ kehitasin õlgu, „sellepärast ma nagu valetasin veidi vist.“
Dominic naeratas.
„Nagu veidi vist on need parimad sõnad.“
„Miks sa Markuse juurest niimoodi ära läksid?“ küsisin peale pikka pausi.
„Sest sa kartsid mind,“ vastas ta vaiksel häälel ja mängis mu sõrmedega. Ta nahk oli nii pehme ja mõnus. Kuidas ma teda küll karta sain?
„Mitte sind, su pahast pilku võib-olla veidi,“ vastasin, tõmmates näpuga piirjoont ümber ta käe.
Ta jäi paigale, isegi ta käsi ei värisenud. Surusin oma sõrmed tema omadega risti ja pigistasin ta kätt.
„Aga see pole enam oluline.“
„Anna andeks,“ sosistas Dominic ja surus huuled mu juustesse.
Miks ta teeb nii? See tunne on lihtsalt liiga hea.
„Pole midagi,“ vastasin ja sulgesin silmad. Tahakski lihtsalt niimoodi vastu Dominicu sooja keha pikutama jääda.
Tõmbasin Dominicu käed mugavamalt ümber enda ja lõpetasin unega võitlemise.
Kui silmad lahti tegin, oli väljas juba valge. Kooli ma täna vist jälle ei jõua.
Käisin kiirelt sooja duši all ja panin riidesse, Dominicu endiselt polnud.
Mind häirib, et ma endiselt ei tea, mis ma eile Martinile rääkisin. Kas ma tõesti võisin midagi olulist välja rääkida? Palju olulisi asju ma ikka tean?
Reaalsusesse tagasi tõi mind koputus uksele.
„Bekka?“ kostus avaneva ukse vahelt.
„Tsau, Ricky,“ sõnasin vaikselt.
Mul oli kuidagi imelik tunne, sest ma olen jälle siin. Ricky teab, et me Dominicuga oleme lähedaseks saanud aga kas see häirib teda? Minul igatahes on veidike veider temaga niimoodi suhelda. Kuigi ei peaks...
„Kas kõik on jälle hästi?“ küsis ta minu kõrvale istudes.
„Ei peaks olema?“ küsisin. Viimasel ajal ma ei tea enam üldse, mis tähendab „hästi“.
„Võiks olla,“ vastas ta naeratades, „sa lihtsalt vahepeal olid kadunud.“
Naeratasin.
„Kõik on korras.“
„Lähme siis,“ vastas ta püsti tõustes.
Läksime kööki, hommikusöök oli valmis. Dominic istus laua taga, jõi kohvi.
„Hommikust,“ naeratasin talle veidi arglikult otsa vaadates.
Kuigi ta meeldib mulle, on meie vahel liiga palju saladusi ja teadmatust. Ma ei oska inimestega ennast vabalt tunda. Eriti peal näiteks eilset ööd. Ma pole kunagi olnud sedasorti tüdruk, kes näiteks suudab elada üheöö suhetega. Kuidagi veider on inimesele hommikul otsa vaadata.
Dominic naeratas, tõmbas mu kättpidi korraks enda juurde, suudles mind kiirelt ja lasi siis uuesti lahti.
Mul vist ei peaks imelik olema, sest Dominic on väga rahulik selle koha pealt. Ta ei vaata mind imelikult, ta ei tee sellest väljagi. Ricky samuti võttis seda kui igapäevast nähtust, naeratasin ja valasin omale kohvi.
Dominic tõstis oma tassi minu poole, valasin talle ka juurde.
„Mis meil täna plaanis on?“ küsis Ricky, kui ma nende juurde laua taha istusin. Vaatasin mõlemale otsa.
„Kooli ma enam ei lähe.“
Poisid vaatasid üksteisele otsa.
„Homme.“
Mõtlesin tahest tahtmata eilsele õhtule. Kas ma peaks Dominicule rääkima, et ma võib-olla rääkisin Martinile midagi?
Järsku jõudsin oma mõtetega sinnamaale, kus Dominic ja Simon järsku uksest sisse astusid. Kuidas nad teadsid, kus ma olen?
Jäin teda kahtlustava pilguga vaatama.
Ricky tõusis järsku püsti ja seletas midagi teleka vaatamisest.
„Kuidas sa eile teadsid, kus ma olen?“ küsisin, kui Dominicuga kahekesi jäime. Poiss vaatas mulle tõsise pilguga otsa.
„Ma tean alati, kus sa oled,“ sõnas ta ja pilgutas mulle silma. Külmavärinad jooksid üle mu keha.
„Kuidas?“ jätkasin uurimist. Ta ju täiesti tühja koha pealt tekkis eile sinna.
„Sest ma tahan,“ vastas ta ja naeratas mulle, „ära sina selle pärast muretse.“
„No ma natuke ikka,“ keskendusin oma kohvitassi vaatamisele.
„Simon nägi sind eile, seda seltskonda kus sa olid.“
„Ja ta helistas sulle?“
„Jah.“
„Miks?“
„Sest ta teadis, et mulle ei meeldiks selline asi,“ sõnas ta püsti tõustes.
„Miks sulle ei meeldiks selline asi?“ küsisin teda jälgides. Dominic pani oma kruusi kraanikaussi ja seisis minu seljataha, pannes käed mulle ümber.
„Sest hiljem oleks me pidanud nad kõik seal lihtsalt maha laskma. See tundus kergem variant,“ sosistas ta mulle kõrva.
Jäin liikumatult paigale. Kas ta päriselt ka laseks maha kõik inimesed, kes talle ei meeldi? Tundsin, kuidas mu süda hakkas kiiremini lööma, kujutades ette, et Dominic ja Simon lasevad inimesi maha.
Ma ju eile õhtul mõtlesin selle variandi peale, et Dominic teeks midagi sellist Martinile. Lihtsalt kuna mina olin loll, ma vist isegi mõtlesin seda tõsiselt. Samas ei olnud ma eile kaine mõistusega.
Kas ma nüüd oleks rahul, kui nad Martini maha laseks? Kui nad üleüldse kellelegi haiget teeks?
Üritasin seda ette kujutada. Vaimusilmas poleks see midagi, kuid päriselt ma ei tea, kuidas ma reageeriks.
„Bekka,“ ütles Dominic veidi valjemalt, „ma tegin nalja.“
Ta vist märkas, et ma mõtlen sellele liiga pingsalt.
Vaatasin talle otsa ja üritasin naerda.
„Ma tean seda.“
„Aga sul on relv...“ sõnasin praktiliselt sosinal, lootes pooleldi, et ta ei kuule seda.
„Paljudel on,“ vastas ta ükskõiksel toonil.
„Aga miks teil on?“
„Sest paljudel on ja paljud inimesed ei salli mind, meid, mida iganes,“ vastas ta mind kõvemini kallistades.
Kehitasin õlgu.
„Loogiline vist.“
Ta naeratas ja suudles mind õrnalt mööda mu kaela alla kuni mu õla tipuni.
„Kas see hirmutab sind?“
„Ei, tegelikult mitte,“ vastasin peale mõttepausi. Tegelikult ju väga ei häiri... Veidike hirmus on, kuid samas see hirm on ehk hoopis uudishimu. Ma pole kunagi päris relva läheduses olnud. Ainult politseinike juuresolekul, aga see on teine asi.
„Aga,“ keerasin end temaga vastamisi, „kas ma tulistama võiks õppida?“
Dominic naeratas, kui aeglaselt pead raputas ja toetas käed kahele poole mind vastu lauda mu selja taga.
„Milleks?“ küsis ta, kui ma selle peale kurba nägu tegin.
„Igaks juhuks,“ kehitasin õlgu ja üritasin armsalt naeratada.
„Igaks juhuks olen sul mina,“ sõnas ta vaiksel toonil mulle praktiliselt kõrva ning tõmbas seejärel oma nägu nii piisavalt eemale, et meie huulte vahel oli vaid mõni sentimeeter. See pani mind huulde hammustama, kuna kuigi ma üritasin midagi tähtsat öelda, siis taaskord mu ainus mõte olid ta huuled.
„Aga... selleks juhuks, kui sa pole parasjagu minuga,“ sõnasin viimaks, kui olin hetke oma mõtteid kogunud. Dominic tegi selle muidugi väga keeruliseks, kuna ta üks käsi oli vahepeal mööda mu keha aeglaselt liikunud mu jalale ning ta ise seisis praktiliselt minu vastas, mu jalad kahelpool teda.
Mu pingutus terviklikke lauseid moodustada ajas ta muigama ning ta pani oma käed mu tagumikule ning tõstis mu köögi laua peale istuma. Õrnalt huulde hammustades ta naeratas ning vaatas mulle endisel silma.
„Aga selleks juhuks on sul Simon,“ sõnas ta endiselt vaiksel toonil ning tõmbas mind järsult endale lähemale ja suudles õrnalt mu kaela.
Õrnad judinad jooksid üle mu keha, kui ta mind kaelalt näksas. Tahtsin kohe seal samas ta riided seljast kakkuda ja tunda ta sooja keha enda oma vastas, kuid ta tõmbus minust veidi eemale ning vaatas mulle rahulolevalt naeratades otsa.
„Milleks?“ küsis ta uuesti.
Vaatasin talle hetkeks segaduses näoga otsa, kuni mulle meenus, millest me rääkisime enne kui ma taaskord seksile mõtlema hakkasin. Ma olin juba ära unustanud, mida ma palunud olin, kuid hetkel ma sellest enam ei mõelnud ka.
„Mmmmm,“ venitasin, et midagi välja mõelda, kuid tõmbasin teda endale lähemale tagasi. Panin käed ümber ta kaela, silitasin vaikselt ta juukseid ning proovisin talle ainiti silma vaadata, ise samal ajal oma huult närides.
Ta märkas seda ning korraks mu huult vaadates naeratas ta ühe suupoolega ning nüüd ma olen kindel, et ta on enda üle uhke.
„Mis mõtled?“ küsis ta veidi norivalt.
„Et sa tahad seksi abil vestlusest kõrvale hiilida,“ sõnasin naljaga pooleks, kuid Dominic raputas pead ja vaikselt ta naeratus kadus. Ta astus minust sammu kaugemale ning mu jalad vajusid tema ümbert vastu lauaäärt, samuti võttis ta aeglaselt mu käed oma kaela ümbert ning asetas need mulle vaikselt sülle.
„See ei olnud kuidagi mu eesmärk,“ sõnas ta minust veel sammu kaugemale astudes ning toetas end vastu köögikappi minu vastas.
„Ma tean, ma tegin nalja,“ sõnasin mina endiselt naeratades, oskamata muudmoodi end väljendada. Ma ju tõesti tegin nalja, pigem olin mina see, kes meie vestluse ära unustas ning ainult seksile mõtles.
„Aga milleks siis?“ küsis ta uuesti, kuidagi külmema tooniga.
„Dominic,“ vaatasin talle küsivalt otsa. Kas ta tõesti sai pahaseks mu nalja peale?
„Jah, Bekka?“ vastas ta mulle viisakalt, ilma pahameeleta, kuid ta endiselt ei naeratanud enam.
„Vabandust,“ sõnasin vaikselt ja keerasin pilgu maha. Ma ei tahtnud teda pahandada, ma arvasin, et ma olen naljakas, kuid tuleb välja, et selline teema ei ole tema jaoks naljakas.
Dominic ohkas õrnalt ning seisis uuesti minu ette, tõstis mu näo uuesti endale otsa vaatama ning suudles mind.
„Milleks?“ küsis ta uuesti, kuid naeratades.
„Sest ma tahan?“ oli mu vastus rohkem nagu küsimus. Ta viisakas teeseldud naeratus muutus mu vastuse peale siiraks ning ta olek muutus kohe uuesti lõdvemaks.
„See on juba parem vastus,“ sõnas ta lõbustatult. Ma hüppasin laua pealt maha ning jäin talle väga lähedale seisma.
„Tagasi tulles selle teise asja juurde,“ sõnasin vaikselt ning suudlesin teda.
„Selle asja, kus ma üritan seksi abil vestlusest kõrvale hiilida?“ sõnas Dominic veidi lõbustatult. Ma noogutasin aegaselt, ning naeratasin kohati ettevaatlikult, et ta reaktsiooni ennetada. Dominic raputas kergelt naeratades pead.
„Seda ma teeksin hoopis teist moodi,“ sõnas ta viimaks, olles mind mitu hetke piidelnud.
„Kuidas?“ küsisin praktiliselt sosinal ja hammustasin meelega enda huult, et teda vastu kiusata.
Nägin kuidas ta üks suu pool tõusis kõrgesse, riukalikku naertusse ning hetk hiljem keeras ta mind puusadest ümber, lükkas mind uuesti vastu lauda ja surus mind ülaseljast lauale pikali, seistes ise mulle nii lähedal, et ma tundsin, kuidas see erutas teda vähemalt sama palju, kui mind. Ma hoidsin ühe käega laua äärest kinni, kuid Dominic võttis õrnalt mu käe, lükkas selle mööda lauda mu pea kohale, samal ajal aeglaselt minu peale kummarudes ning surus siis mu käe tugevalt vastu lauda.
„Umbes nii,“ sosistas ta mulle kõrva ja ma tundsin, kuidas ta naeratas. See tunne oli hulluks ajav, ma ei tea, kuidas ta seda teeb. Taaskord ma ei suutnud ratsionaalselt mõelda ja kogu mu keha soovis, et ta tõmbaks siin samas mu riided seljast ja jätkaks oma tegevust.
„See on...,“ üritasin midagi öelda, kuid ta surus aeglaselt end veel rohkem vastu mind ja mu lause lõppes õrna ahhetusega. Hetk hiljem kuulsin kedagi elutoast siia poole kõndimas. Ehmusin kohe oma mõtetest tagasi reaalsusesse, kuid Dominic ei lasknud mind lahti.
„Dominic,“ sõnasin ehmunult vaiksel toonil ja üritasin oma kätt ta haardest lahti saada.
„Hmmm,“ naeratas ta salakavalalt, kuid hetk hiljem tõusis ta püsti ning tõmbas mind samuti laualt püsti ja vaatas mulle muiates otsa, kui ma veidi punastasin hetk hiljem kööki astuva Simoni pilgu peale. Simon vaatas korraks meile mõlemale otsa ning võttis siis omale tassi kohvi.
„Millest ma ilma jäin?“ küsis ta veidi lõbustatult, kui oli esimese lonksu joonud ning vaatas mulle uuesti otsa. Tundsin, kuidas uuesti mu põsed punakaks tahtsid muutuda, kuid ma teesklesin, et ma ei tea millest ta räägib.
Simon vaatas seejärel Dominicule mingi veidra naeratusega otsa, kuid Dominic kehitas õlgu, nagu poleks midagi juhtunud.
„Kui te ei taha rääkida, siis ma vist ei taha teada ka,“ naeris Simon ning jõi meid jälgides kohvi, „kas ma peaks ära minema?“
Ma raputasin pead ja üritasin mitte mõelda eelnevalt juhtunule.
„Kui sa just pead teadma,“ sõnas Dominic ja ma tundsin, kuidas mu süda paar lööki vahele jättis. Simon vaatas mu ehmatust veidra pilguga, silmad hästi õrnalt kissis, kuid samas õrn naeratus näol. Dominic vaatas samuti mulle otsa, naeratas ning raputas hästi õrnalt pead, ta vist isegi pööritas omal moel silmi.
„Rebekkah avaldas soovi relvast laskma õppida,“ jätkas Dominic.
Simon pilgutas ning vaatas mind edasi täiesti tavalise pilguga.
„Ja mis sa vastasid?“ küsis ta Dominicule otsa vaadates.
„Et pole vajadust,“ sõnas Dominic ning vaatas mulle otsa, oodates vist, et ma sellele reageeriks. Mina aga vaatasin Simonile otsa, sest ta turtsatas selle peale naerda.
„Mis selles halba oleks?“ küsis ta Dominicule otsa vaadates. Täiesti tahtmatult pani Simoni minu poolt olemine mind naeratama. Keerasin Dominicule selja ning toetasin küünarnukid lauale. Simon vaatas mu naeratust ja pilgutas mulle seepeale silma. Olin juba veidike elevil, eeldades, et me lähme kuhugi.
„Mis selles head oleks?“ küsis Dominic vastu ning see pani mind nina krimpsutama. „Rohkem head, kui halba,“ kehitas Simon õlgu, kuid seejärel naeratas mulle, „noor neiu, huvi on. Miks mitte.“
Tundsin kuidas Dominic ühe käe sõrmedega mööda mu jalga üles poole liikus ning ma üritasin täiesti neutraalset näoilmet hoida, ma ei tahaks, et Simonil ebamugav oleks, sest Dominicule mind kiusata meeldib. Viimaks tõusis Dominic püsti ning seisis minu kõrvale.
„Kui sa tahad,“ sõnas ta mulle otsa vaadates ning lükkas pöidlaga mu särki üles ja silitas näppudega alaselga mu särgi all. Hingasin veidi sügavamalt sisse, et sellele mitte nähtavalt reageerida.
„Kas see tähenda, et sa pole selle vastu?“ küsisin Dominicule otsa vaadates, kuid keerasin kiirelt pilgu ära. Ma nägin ta naeratusest, et ta teab, kuhu mu mõtted triivima hakkasid.
„Umbes nii,“ sõnas ta mulle otsa vaadates ja naeratas veel rohkem, kui ma selle lause peale veidi kramplikult seisin ja punastama hakkasin.
„Tule lähme, ära lase Dominicul ennast kiusata,“ ütles Simon veidi naeratades ning pani kohvi tassi lauale.
Dominic ja Ricky tulid meiega kaasa, sõitsime kusagil metsa vahelisel teel päris pikalt, enne kui jõudsime suurele lagendikule.
Ricky küll alguses kahtles, kas on hea mõte mulle relv anda, kuid nähes mu innukat, põnevil ilmet, ei suutnud ta enam vastu vaielda. Talle muidugi pakkus väga nalja teistele rääkida, kuidas mul põhikoolis isegi pastakas väga pikalt käes ei püsinud.
Nad tahtsid auto katusele panna pooltäis veepudeleid, mida ma siis sihtima oleks pidanud, kuid ma naersin nad välja.
Dominicul võib ju oma autost ükskõik olla aga mina ei taha selle auklikuks tegemises süüdi jääda. Või siis nad uskusid mu sihtimisvõimesse liiga palju.
Simon muidugi pakkus välja, et ta võib siis pudelit käes hoida, kuid see variant mulle ka ei sobinud.
Inimest tahan ma veel vähem maha lasta, kui autot lõhkuda.
Poisid üritasid kolmekesi üheaegselt mulle selgitada, mida ma tegema pean ja kuidas hingama ja kuhu sihtima.
Ohkasin raskelt, kuna ma ei saanud selles segaduses mitte millestki aru ja nad hakkasid naerma.
„Tegelikult lihtsalt sihi ja vajuta päästikule,“ sõnas Simon seistes mu kõrval. Üritasin pudelile täpselt keskele sihtida ja hakkasin mitu korda vajutama, aga julgus kadus ära. Ma pole varem päris kuulidega päris relva käeski hoidnud, veel vähem tulistanud.
Surusin silmad kinni ja vajutasin päästikule.
„Sa võid nüüd silmad lahti teha,“ naeris Simon mu kõrval ennast ogaraks, kui ma võpatasin ja mitu sekundit veel silmi kinni surusin. Ma ei oleks arvanud, et see nii vali on, rääkimata sellest, et tagasilöök oli nii tugev, nagu keegi oleks mu käsi ise tõstnud.
Tegin silmad lahti ja Simon naeris ikka veel, pudel oli terve.
Dominic ja Ricky olid vait, kumbki neist ei julgenud peale mu pahast pilku isegi mitte omaette salaja naerda.
„Mis ma nüüd teen?“ küsisin Simonit vastu õlga lüües.
„Proovid uuesti.“
„Kas ma pean midagi tegema ka selleks?“ küsisin relva oma käes vaadates.
„Kui sa parasjagu ei sihi kedagi, tähendab midagi, siis palun võta sõrm päästikult ära,“ sõnas Simon väga rahulikult, arvestades, et ma mõtlematult sihtisin teda relvaga ja hoidsin sõrme päästikul. Naeratasin talle veidi ehmunult ja võtsin sõrme ära.
„Kuna see on automaatrelv, siis tegelikult ei pea sa rohkem midagi tegema. Kõige pealt esimese korra pead sa relva laadima ning edasi laeb ta end lastes ise. Mistõttu pane palun oma pöial teise peale, sest kui sa seda siin kelgu taga hoida, võid sa oma näpu katki teha,“ selgitasi Simon rahulikult ja tõstis mu pöidla õigesse kohta.
Selle lasu ajal üritasin silmi lahti hoida, kuid surusin nad juba ennetavalt siiski kinni.
Simon proovis küll vait olla, kuid hakkas juba enne uuesti naerma, kui ma päästikule valjutada suutsin.
„Mida sa naerad,“ üritasin pahast häält teha, kuid ma hakkasin ise ka naerma. Simon laiutas käsi ja üritas mitte naerda, kuid ta veidi siiski turtsatas.
„Sa oskasid sünnist saadik täpsust lasta?“ küsisin veidi pettunult.
„Ei, aga naljakas on see ikka.“
„Vastik oled,“ ütlesin talle ja astusin paar sammu lähemale.
Seekord suutsin silmi lahti hoida, ainult hetkeks panin nad ehmudes kinni.
Vaatasin hetkeks seljataha, Dominic ja Ricky toetasid rahulikult autokapotile ja ajasid omavahel juttu.
Simon ei naernud enam mu üle, vaid seisis vaikides mu kõrval ja jälgis mind.„Hoia käed küünarnukkidest veidi vabamalt, kui sa nad täiesti sirgeks ajad ja liigesed lukku lased, võid kätele tõsiselt haiget teha. Kui sa tagasilöögiga ära harjud, siis on juba ükskõik.“
Lasin käed vaikselt lõdvemaks ja üritasin sättida pudelit otse relva ette.
„Pane vasak jalg veidi ette poole, siis on tasakaal parem ja sa värised vähem.“
Tegin kõik Simoni õpetuse järgi ja ootasin, et ta noogutaks, enne kui päästikule vajutasin. Ma arvan, et ma isegi nägin, kus kuul vastu maad põrkas.
„Ja nüüd hinga sügavalt sisse ja välja,“ sõnas Simon mulle otsa vaadates, „näed, kuidas sihik tegelikult liigub, kui sa hingad?“
Noogutasin, välja hingates läks tõesti sihik pudelist alla poole.
„Nüüd hinga välja ja vajutamise hetkel hoia korraks hinge kinni.“
Simon seisis mu selja taha, pani oma parema käe pikki minu oma relvani ning vaatas kuhu ma sihin. Ta seisis vastu mind täitsa mõne hetke ning üritas mulle näidata, kuidas ma sihtima peaksin.
Hingasin aeglaselt välja, jälgisin hoolega, kuhu sihik näitab ja vajutasin päästikule.
„Ma sain pudelile pihta!“ hõikasin rõõmsalt kõva häälega ja keerasin ümber. Simon seisis endiselt mu selja taga ning ta vaatas mulle siira naeratusega otsa ja noogutas.
Dominic ja Ricky muigasid omaette, kui õnnelik ma enda üle olin. Uskumatu, kui hea tunde see tekitas.
„Kas proovime nüüd raskemalt?“ küsis Simon ja vaatas Dominicu poole.
„Mis mõttes? Nii kaugelt?“ küsisin mõõtes vahemikku pudelist Dominicu autoni, „ma ei saa nii kaugelt pihta.“
„Eiei,“ naeratas Simon kahtlasel toonil, „Dominic hoiab pudelit.“
Dominic vaatas Simonit teeseldud pahase näoga ning pööritas silmi.
„Ma küll usun sinusse,“ sõnas ta mulle naeratades ja vaatas uuesti Simonile otsa, „aga ma siiski pigem elaks veidike veel.“
Naeratasin laialt.
„Ära muretse, mulle ei meeldigi inimesi sihtida,“ sõnasin neile kuuldavalt ning keerasin uuesti pudelite suunda, „vähemalt veel.“
Simon ei naernud enam. Ta vaatas mulle hetkeks otsa, ning suundus siis auto poole. Kas ma ütlesin midagi halvasti?
Simon pani uued pudelid vana kõrvale ja seisis uuesti minu juurde.
„Seekord kiiremini, kõik kuus järjest.“
Sihtisin kõiki pudeleid nii kiiresti kui suutsin, neljale sain pihta. Kahele korralikult läbi plastmassi, ülejäänud kaht riivasin. Minu jaoks loeb see ka kui saavutus.
Ma ei karda enam relvi. Mulle isegi meeldib, kui ma millelegi pihta saan. See, kas ma seda tunnistada tahan, on juba teine teema.
„Tubli tüdruk,“ naeratas Dominic ja tegi mulle põsele musi, võttis relva ja lasti kõik kuus pudelit katki. Järele jäi vaid märg laik ja väiksed plastmassikuhjad.
„Ohh,“ tuli üle mu huulte.
„Küll ta sulle ükspäev pähe teeb,“ nentis Simon Dominicu õlale patsutades.
Naeratasin endamisi. See hetk, kui ma pudelile esimest korda pihta sain, oli peaaegu kõige põnevam tunne üle pika aja. Kui Dominicu esimest korda suudlemine muidugi välja jätta.
Dominicu poole tagasi jõudes olin endiselt enda üle uhke. Arvan, et õigustatult. See oli päris põnev, see tunne, kui ma vajutasin päästikule ja pudel liikus, kuna ma olin sellele pihta saanud. Kirjeldamatult saavutusrikas meeleolu tekkis.
