Neljas

Seisin oma ilusas kleidis üksinda elutoas. Väljas on nii palju võõraid inimesi, kuidas ma lähen sinna? Kas nad kõik teavad üksteist ja saavad kohe aru, et ma olen suhteliselt võõras?

Hingasin sügavalt sisse ja kallasin oma klaasi viina. Veidi liiga palju sai aga õnneks lõhna pole väga tunda. Keegi vast ei kavatse mu klaasi nii lähedalt nuusutada, et sellest aru saada. Pealgi pool pudelit lõhnaõli on palju tugevam, kui viin mu kokteilis.
Jäin trepi jalamil seisma, jõin oma kokteili ja vaatasin aias ringi.
Rahvast on tõesti palju. Kõik on ilusti riides, mehed ülikondades ja naised ilusates kleitides. Lauad olid kõik kaetud valgete linade ja toolid hõbedaste katetega, igal pool oli palju lilli ja laternaid. Veidi eemal, laudade keskel on suur kuhi kingitusi ja nende taga suur tort, kus on peal abielupaar. Ei tea millised neist Dominicu vanemad on? Enamus inimesi rääkisid omavahel juttu, järsku segas mu monoloogi üks vaikne tere mu kõrvalt. Ehmusin veidi ja vaatasin siis talle otsa.
„Tere,“ vastasin hetk hiljem, kui olin ehmatusest üle saanud.
„Ma ei tahtnud sind ehmatada,“ sõnas noormees ja naeratas.
„Ma loodan ka,“ vastasin viisakalt naeratades, „Bekka.“
Tutvustasin end ja surusin ta kätt.
„Joseph.“
„Meeldiv,“ vastasin ja võtsin lonksu oma joogist. Kus küll Ricky ja Dominic on?
„Kuidas pidu meeldib?“ küsis ta endiselt minu kõrval seistes ja vaatas samuti ringi.
„Ilus on,“ vastasin.
Joseph jälgis pingsalt kedagi rahva sees, kuid ma ei saanud aru keda. Ta pilk tundus väga tõsine.
„Kuidas sa Dominicu vanemaid tead?“ küsisin jutujätkuks.
„Vanemad on sõbrad,“ vastas ta ükskõikselt ja jälgis kedagi lausa silmi kissitades. „Kas sa tead, kus wc on?“
„Eks ikka tean,“ naeratasin ja hakkasin trepist üles minema, „tule, ma näitan.“
„Väga kena,“ noogutas Joseph ja kõndis minu järel trepist üles.
„Ma viimati käisin siin mitu-mitu aastat tagasi, ei mäleta enam täpselt,“ naeris ta minu järel teisele korrusele tulles.
„Miks sa siin oled,“ sõnas Dominic vaikse, väga vihase häälega ja oli mõne kiire sammuga minu ja Josephi vahel. Dominicu nägu oli justkui ükskõikne, kuid ta silmad sätendasid vihast.
„Dominic, kus su viisakus on, neiu on seltskonnas,“ vastas Joseph ja pilgutas mulle silma. Nad vist ei salli üksteist.
„Miks sa siin oled?“ ütles Dominic vihase häälega. See ei tundunud küsimusena...
Joseph pööritas silmi.
„Viisakusest su vanemate vastu.“
„See ei ole piisav põhjus.“
Dominicu käed läksid vaikselt rusikasse. Ta silmis oli ikka põlev viha. Ma ei julgenud midagi öelda, lihtsalt seisin seal ja vaatasin seda pealt. Kas ma peaks ehk midagi tegema? Või teeks see asju hullemaks?
„Ah, ole nüüd, pole vaja nii pikka viha pidada,“ ütles Joseph ja tõstis käed üles, kui Dominic püksivärvli vahelt püstoli välja tõmbas ja selle vastu Josephi otsaesist surus.
„Mine ära.“
Dominicu hääl oli muutunud rahulikuks, ta võiks samahästi praegu muinasjuttu lugeda, kui välja arvata see viha ta silmis ja püstol ta käes.
Joseph astus paar sammu trepist alla ja keeras ümber, suundudes välisukse poole.
Seisin ikka veel kramplikult ühe koha peal. Kui Dominic sügavalt välja hingas ja püstolit värvli vahele tagasi pani, jooksin trepist üles. Mis siin toimub!
Nähes Dominicu sellist viha, et ta sihib kedagi relvaga, tekitas minus hirmu. Kas ta oleks päriselt võimeline kedagi tulistama?
Millega nad siin õige tegelevad? Ei tundunud, et ta seda esimest korda teeb.
Panin toa ukse endajärel lukku ja istusin seljaga vastu ust. Tal on relv... Kui tal on relv, kas ta on siis inimesi tapnud? Milleks tal relva vaja võib minna?
„Rebekkah,“ ütles ta vaikselt teiselt poolt ust.
Ma ei julgenud midagi vastata.
„Rebekkah, tee uks lahti,“ ütles Domminic vaiksel toonil ja katsus linki, „see pole nii nagu sa arvad.“
Ma olin endiselt liikumatult vait ja hoidsin hinge kinni, et mu paanika ja hirm ära kaoks ning ma suudaks jälle tavaliselt hingata.
„Palun.“
Tõusin püsti ja keerasin ukse lukust lahti. Seisin paar sammu kaugemale, kui Dominic uksest sisse tuli.
Ta vaatas mulle hetkeks otsa ja ohkas siis pettunult.
„Sa ei pea mind kartma, ausalt.“
„Ma pole selles üldse nii kindel,“ pomisesin vaikselt.
Ma ei teadnud, mida öelda või kuidas käituda. Ma ei tahaks, et ta minu peale samamoodi pahaseks saaks.
„Miks ma peaksin sulle midagi halba tegema?“ küsis Dominic veidile üllatunult, „miks ma sind aitasin, kui ma sulle halba tahaks?“
„Ma...“ jäi mu lause poolikuks. Mõnes mõttes on tal ju õigus. Ta pole teinud muud, kui mind aidanud.
„Aga...“
„Josephiga on teine teema,“ ütles Dominic ja surus hambad risti. Ta hingamine kiirenes.
„Rahu,“ sõnasin vaikselt ja kallistasin teda esimest korda terve selle aja jooksul, „ta läks ära.“
Dominic surus käed ümber minu ja hingas sügavalt välja. Soe õhk liikus mööda mu kaela alla ja jälle tekkisid need head külmavärinad. Raputasin õrnalt pead, et need mõtted tahaplaanile suruda.
„Leppisime ju kokku, et sa ei pea mind kartma?“ naeratas Dominic kuuldavalt. See pole üldse hirmust...
„Ma ei kardagi,“ vastasin vaikselt. Ta soojad käed olid nii mõnusad. Niimoodi võikski jääda, kuid Dominic lasi minust lahti.
„Aga mis Josephiga on?“ küsisin ettevaatlikul häälel.
Dominic pani näpu suu juurde, et ma tasa oleksin.
„Dominic!“ kostus trepist üles jooksva Mic’i hääl.
„Jah,“ astus ta uksest välja, koridori.
„Heei, kaua oled siin olnud?“ küsis Mic naljatades.
„Ma saatsin ta minema,“ vastas Dominic ja vaatas mulle korraks otsa.
Mic vaatas mind ja Dominicu, noogutas siis kiirelt ja läks tuldud teed tagasi.
„Mis toimub?“ küsisin, „sa ei pea rääkima, kui sa ei taha, aga ma...“
Võtsin laualt oma telefoni ja koti, niimoodi ei meeldi mulle siin enam olla. See oli veidi liiga veider, relvad ja ähvardused ja....
„Ära mine,“ ütles Dominic mulle silma vaadates, võttis koti mu käest ja pani selle lauale tagasi.
„Tule,“ võttis ta mu käest kinni. Ta käsi oli nii soe ja pehme. Mis sest, et hetk tagasi oli selles käes olnud mõrvav relv, tundus ta käsi siiski nii pehme ja hea.
Kõndisime mööda koridori edasi ja ta keeras ühe kaugema ukse lukust lahti.
„Mis siin on?“ küsisin, kuna tuba oli kottpime. Dominic pani mu selja taga ukse kinni. Kas ma nüüd saan siis surma? Naeratasin korraks oma lolli mõtte peale.
Väikse klõpsu peale läks tuba hämaraks. Öölambist tuli sinakat valgust, mis tegi toa õrnalt nähtavaks.
Toas oli suur voodi, vist lillelise voodipesuga, kapp, millel olid väikesed kaisukarud, üks sein oli tervenisti fotosid täis. Akende ees olid kinnises asendis tumedad ribarulood ja nende ees heledas toonis kardin.
„See oli mu õe tuba,“ ütles Dominic ja istus aknalauale.
Vaatasin veel hetke ringi ning istusin siis ta kõrvale. „Oli?“
„Sarahit pole enam,“ sõnas Dominic vaikselt ja toetas seljaga vastu akent.
„Mis mõttes? Kus ta on siis?“ küsisin ja istusin rätsepaistesse, vaatasin Dominicule otsa, kuid ta vaatas kuhugi kaugusesse.
„Joseph on põhjus, miks mu õde enam ei ole, miks mu vanemad enam siin ei ela.“
„Mis ta tegi?“
„Kolm aastat tagasi olid nad koos ja Joseph käitus väga halvasti,“ meenutas Dominic, „ta tegi mu õele palju halba, aga Sarah ikkagi ei suutnud ära minna ja muudkui üritas, kuni ükspäev ta enam ei suutnud.“
Isegi nii hämaras, kus vaid õrnalt on ta piirjooni näha, on ta ilus. Ta hammustas huulde ja silmad muutusid jälle säravaks.
„Ja siis sai Sarah teada, et Joseph on terve nende suhte aja maganud ka teiste tüdrukutega ja jättis ta lõpuks maha.“
„Aga miks ta ära läks?“ küsisin segaduses olles.
„Sarah sai teada, et ta on rase ja tappis ennast päev pärast seda ära,“ ütles Dominic ja ta käed olid ümber aknalaua ääre rusikas. Ta nägu oli nii põlastav.
„Mul on nii kahju,“ ütlesin ta kätt silitades.
Tundsin, kuidas ta rusikad tõmbusid järjest pingumale.
Miks ma küll küsisin. Ükski inimene ei tahaks Josephi sugust oma kodus näha.
„Mu vanemad kolisid ära, sest ema ei suutnud enam siin majas olla, mina aga ei tahtnud siit enam ära minna.“
Viimased sõnad tulid lausa läbi hammaste. Tundsin, kuidas aknalaud krudises ta käte vahel.
„Ma oleks pidanud juba tookord Josephi maha laskma,“ ütles Dominic endamisi.
„Dominci, ei,“ sosistasin ja tõmbasin vaikselt oma käe ära.
Ta oli hetkega püsti ja seisis minu eest, vaadates mulle silma. Ruloo ribade vahelt tulev õrn päike valgustas ta nägu piisavalt, et näha ta vihaseid silmi. Need reaalselt justkui põlesid vihast.
„Oleks ju aus!“ sosistas ta mulle vihaselt.
„Lihtsalt üks väike kuul siia.“
Dominic tõmbas näpuga üle mu oimukoha: „ja ta isegi ei kannataks pooltki niipalju kui Sarah.“
„Dominic!“ vaatasin talle veidi hirmunult otsa. Need külmavärinad olid küll hirmust.
Ta vaatas korraks kõrvale ja siis jälle mulle otsa. Ta pilk oli nüüd kahetsev, kuid samas vihane.
„Anna andeks,“ sõnas ta, tõmbas näpuga uuesti üle mu oimukoha, mööda põske alla ja jäi lõual pidama. Mulle korraks silma vaadates tõstis näpuga mu nägu üles poole ja järgmisel hetkel me suudlesime. Ta huuled olid kuumad ja pehmed.
Sellel hetkel polnud mitte miski enam hirmus. Võib-olla ainult see, et ehk see lõppeb kohe. Ma ei suutnud mitte millelegi enam mõelda, veelvähem tahtsin ma, et see lõppeks. Ta tõmbas mind endale lähemale ja ma panin jalad ümber tema risti. Tundsin, kuidas ta naeratas.
Tõmbasin käega läbi ta juuste, mööda selga alla ja järsku tundsin relva ta püksivärvli vahel. Mida ma ometi teen? Dominci tundis seda ka, sest ta huuled jäid minu omadel seisma. Me lihtsalt hingasime sooja õhku üksteise huultele. Surusin silmad kõvemini kinni. Ma ei taha, et see relv seal oleks. Samas tahan ma ta huuli enda omadele. Kumba ma rohkem tahan?
„Kurat,“ kirusin omaette, enne kui oma huuled uuesti tema omadele surusin.
Dominicu telefoni hakkas taskus vibreerima ja ta võttis selle vastu.
„Jah?“ ütles ta rutakalt, „kohe tulen.“
Ta tegi mulle otsaette kiire musi ja juba oligi ta uksest väljas.
Mida ma ometi teen? Ma vist ei tohiks ennast siia segada. Aga midagi on temas, mis tõmbab mind tema poole. Mingil veidral põhjusel meeldib mulle temaga koos olla. Tundsin, kuidas sellest mõeldes hakkas mul kõhus keerama ja ma tean, et ma peaksin koju minema ja ma tean, et see, mis ma teen, ei ole õige, kuid ma ei suutnud end veenda päriselt lahkuma. Ma tean, et see on lihtsalt mingi fantaasia, mida ma ei taha lõpetada, sest ma ei taha minna tagasi reaalsusesse, kus ma olen kolm aastat oma elust raisanud kellegi peale, kes pani mind koguaeg end üksi, halvasti ja õnnetuna tundma. Praegu, antud hetkes ma tunnen end hästi, ignoreerides kõiki küsitavaid asju, mida ma siin näinud olen, ei tunne ma end üksikuna ega õnnetuna.
Tõmbasin ukse kinni ja ehmusin korraks, kui see mu seljataga lukku klõpsas. Läksin välja tagasi, võtsin laualt pokaali shampust ja jõin selle kahe lonksuga ära. See ei aita. Tegin omale uuesti toas viinakokteili, kui Ricky mulle peale sattus.
„Väike alkohoolik,“ naeris ta ja kohendas mu juukseid seljatagant, „on kõik korras?“
„Jaa, ma lihtsalt...“ istusin diivani seljatoele ja vaatasin maha.
„Ma ei tea mis ma siin teen.“
„Mis mõttes? Juhtus midagi?“ Ricky tundus mures.
„Eiei, ma...“ peatusin hetkeks, „ma ei tea siit kedagi. Ma lihtsalt olen mingi võõras inimene.“
Hakkasin millegipärast naerma.
„Ah,“ turtsatas Ricky ja togis õrnalt mind õlast, „sa tead meid. Rohkem pole vajagi.“
Naeratasin selle lause peale, see oli temast armas. Teda ma tean alates algkoolist, Dominicu aga tean ma vaid paar päeva...
„Lähme õue,“ ütles Ricky enesekindlalt, „pole siin nii hull midagi.“
Kõndisin Ricky seljataga õue ja tahtest tahtmata vaatasin ta vöökohta. Kas tal on ka relv särgi all? Kas minu kunagisel pinginaabril, armsal väikesel poisil kellega me koos mööda mänguväljakut vahetunnis jooksime, on ka nüüd relv, millega inimesi tappa?
Kuigi ma väga tahtsin seda kontrollida, ei suutnud ma oma kätt vastu ta selga panna. Ma vist ei taha teada, sest siis oleks see kindel. Praegu ma lihtsalt kahtlustan, aga parem ongi, kui ma ei kontrolli. Ei ole vaja selliseid asju kindlaks teha. Mulle meeldib nendega siin olla, ma ei taha seda kõike ära rikkuda.
Ricky tõmbas mulle laua alt tooli ja istus ise minu kõrvale.
„Need on Simon, Isabel ja,“ tutvustas Ricky mulle lauas olevaid inimesi, kui Mic vahele segas, „ja see on minu Melissa.“
„Meeldiv,“ naeratasin.
„See on Bekka,“ ütles Ricky ja naeris, kuna tundus, et keegi ei vajanud minu nime kordamist.
„Kuna torti saab?“ küsis Simon, kui Dominic lauda istus.
Kõik jälgisid Dominicu.
„Ma ei tea,“ ütles Dominic, „mine võta.“
Dominic vaatas mulle korraks otsa ja keeras siis pilgu ära. Simon ja Isabel rääkisid omavahel mingitest võõratest nimedest, Melissa aga toetas pead Mici õlale ja vaatas mulle otsa. Ta lihtsalt naeratas ja jälgis mind. Kuigi ta ei tundunud kuri ega midagi, oli see kuidagi ebameeldiv tunne. Kas ma peaks midagi ütlema?
Kõik rääkisid omavahel juttu, Dominic jälgis mingied noormehi kõrval lauas ja mina mõtlesin kui paljudel inimestel siin täna relv kaasas on. Kas Micil, kes tundub nii armas ja sõbralik poiss, on ka relv?
Pea iga inimene, kes minust möödus, kes mu silmapiirile jäi, sai mu peas süüdistuse relva omamises.
Võpatasin oma mõtetest reaalsusesse, kui Dominic laua all oma käe mu põlvele pani. Terve laud vaatas minu poole ja Dominic võttis oma käe ära.
Vaatasin korraks kõigi küsivaid pilke ja hakkasin siis naerma.
Dominic vaatas mulle otsa ja tõusis püsti. Kuhu ta jälle läheb?
Mõnes mõttes aru saadav... See on tema vanemate pulmaastapäev, ta peabki inimestega suhtlema aga teisalt tahan, et ta istuks minu kõrval. Või siis lihtsalt siin, sest juba tema vaatamine tundub kuidagi hea.
Vaatasin, kuidas ta majja sisse kõnnib ja pilku tagasi lauda pöörates märkasin jälle Melissat mind jälgimas. Ootasin mõned minutid, kuna Dominicu ei paistnud õue tagasi tulemas, tõusin nii muuseas püsti, võtsin laualt oma tühja klaasi ja suundusin maja poole.
Kallasin omale osavalt, liiga palju viina pannes, kokteili, kui kuulsin enda selja taga samme.
„Salajane alkohoolik?“ küsis Melissa lõbus hääl.
„Mitte väga salajane,“ keerasin kiirelt, veidi ehmudes ümber.
Neiu jälle põrnitses mind imeliku pilguga. Kas mu soengul on midagi viga?
Naeratasin kohmakalt. „Kas mul on midagi viga?“
Melissa naeratas: „kindlasti, aga ma veel ei tea, mis.“
„Mis mõttes?“ jäin ta vastusest veel rohkem segadusse.
„Sa oled esimene, kelle Dominic koju toob, veel vähem oma vanemate peole,“ selgitas ta lähemale astudes.
„Mis asja?“ küsisin, peaagu oma klaasi laualt maha ajades.
„See pole üldse nii. Ta ei toonud mind mingis sellises mõttes koju või midagi.“
„Millises mõttes siis? Siin sa ju oled,“ naeratas neiu ja toetas end vastu diivani seljatuge.
„Ma...“ mõtlesin, mida öelda, kui kaks külalist mööda kõndisid ja me mõlemad olime hetke vait. Lause jätkamise asemel võtsin klaasist pika, aeglase lonksu, proovides aru saada, mida ma ütlema peaks.
„See pole üldse midagi sellist,“ sain lõpuks midagigi välja öeldud. Melissat see vastus ilmselgelt ei rahuldanud, kuna ta vaatas mind endiselt puuriva pilguga. Kas selline tunne ongi siis ülekuulamisruumis?
„Kui sa nii väidad,“ ütles ta pooleldi sarkastiliselt ja pöördus uksest välja. Jäin juhmi näoga vaatama, kuidas ta uksest välja kõndis. Mis asja? Miks ta midagi sellist arvab, või pigem millest ta järeldab, et Dominic mu „koju tõi“? Samas tegi mulle mõneti heameelt, et Dominic pole kedagi varem „niimoodi koju toonud“.
Seisin endiselt kapi juures, klaas käes, ja mind pani see mõte lausa naeratama. Ta pole kedagi varem koju toonud, veel vähem oma vanemate peole...
Kuigi ma tean, et ta ei toonud ka mind selles mõttes koju kõigile näitamiseks, tegi see mu egole head, teades, et teised pole selles olukorras olnud.
„Kas sa oled purjus, või on sul lihtsat lõbus?“
„Mõlemat,“ vastasin automaatselt, ilma mõtlemata, enne kui avastasin, et Dominic seisab minust mõned meetrid eemal ukseavas.
Raputasin pea nendest mõtetest tühjaks ja vaatasin talle otsa.
„Hmm,“ naeratasin.
Dominic vaatas mulle otsa ja naeratas ühe suupoolega.
„Kõik hästi?“ küsis ta seejärel ja tuli minu kõrvale.
„Ma arvan küll,“ vastasin ja surusin hambad kokku, et mitte totakalt naeratada. Mis mul viga on? Miks tema tähelepanu mind selliselt käituma paneb? Võib-olla, sest Mäp ei pööranud mulle juba väga pikka aega tähelepanu sellisel viisil, mis pani mind tundma, nagu ma olekski ainus inimene ruumis? Nagu ma olekski oluline?
„Ma tahtsin vabandust paluda,“ sõnas ta vaiksel toonil ja toetus minu kõrvale. Vaatasime mõlemad suurest aknast õue. Toas oli piisavalt hämar, et meie siluette polnud väga hästi näha. Pealegi olid kõik inimesed nii kaugel, et keegi ei märkakski meid.
„Mille eest?“ küsisin, pead otse akna poole hoides. Kujutasin vaid ette, milline ta näoilme olla võiks.
„Enne... mu õe toas,“ ütles ta vaikselt, „ma...“
Olime mõlemad vait, inimesed kõndisid jälle mööda.
„Ma lihtsalt,“ hakkas ta selgitama. Kas ta vabandab selle eest, et ta fantaseeris kellegi tapmist või sest ta suudles mind? Kogu see hea tunne, milleni ma end enne mõelnud olin, hakkas vaikselt hääbuma. Ma olin korraks end juba eriliselt tundnud, aga tuleb välja et nagu alati, poleks pidanud endale ette kujutama, et asjad tähendavad mõlema osapoole jaoks midagi rohkemat kui kõige labasem stsenaarium.
„Pole hullu,“ turtsatasin korraks naeratada ja tõukasin end lauast eemale, et õue tagasi minna. Ega ma olen natuke ülemõtleja tõesti, et ma üldse endale midagi ette kujutasin. 
Dominic võttis mu käest kinni, tõmbas mind enda ette seisma ja vaatas mulle sügavalt silma: „ehk pole siis sellest ka.“
Ainuke põhjus, miks ta huultest eemale tõmbusin, olid lähenevad sammud. Olin valguskiirusel uksest väljas ja tagasi aias. Mu süda lõi endiselt kiiresti, mõeldes ta huultest minu omadel.
Ta palub vabandust ja siis suudleb mind uuesti, mida ta õige mõtleb?
Jõin pool klaasi ühe lonksuga tühjaks ja küsisin puude vahel suitsetavalt mehelt omale ka ühe. Ta pani selle enne põlema ja siis ulatas mulle. Ta oli nii viisakas, et ma ei osanud sellele kuidagi reageerida.
Seisin seljaga vastu puud ja vaatasin aia vahelt hõredat metsa, mille tagant kumas õrnalt linn.
Ma ei tea, kas asi on ära joodud alkoholis või ongi see kõik nii veider. Ma ei saa Dominicust hästi aru ja see on minusugusele kõige üleanalüüsivale inimesele häiriv.
Miks ma üldse sellesse võõrasse inimesse nii kiindunud olen? Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem segadusse ma sattusin.
Leidsin Ricky elutoast telefoniga rääkimast.
„Kas sa viid mind palun koju?“ küsisin, kui ta kõne lõpetas.
„Miks? Kas juhtus midagi?“ küsis ta murelikult minu kõrvale seistes. Ricky pani käe ümber mu õlgade ja vaatas mulle otsa, kuigi mina vaatasin maha.
„Ei, ma lihtsalt tahan koju minna.“
Peaks vist tõesti reaalsesse ellu tagasi minema. Kaua ma ikka olen siin...
Kuigi siin olla oli väga põnev, sest kõik oli nii teistmoodi, pean ma mingihetk reaalsete asjadega jälle tegelema hakkama.
„Aga...“ alustas Ricky, kuid jäi vait, kui ma talle otsa vaatasin.
„Ikka viin, kui tahad.“
„Aitäh,“ sõnasin ja läksin üles korrusele oma asju tooma. Trepist alla tagasi kõndides kuulsin, kuidas Mic elutuppa jooksis ja küsis Rickylt ärevalt, et kus Dominic on.
Jäin seisma ja kuulasin.
„Politsei on siin, neil on läbiotsimisorder kõigele Dominicu maaalal,“ ütles ta kiiruga ja helisas kellelegi.
„Ehksiis ka kõigile,“ ütles Ricky ja järsku läksid igal pool põlema punakad tuled.
Inimesed hakkasid sahkerdama ja Dominic jõudis elutuppa.
„Kurat,“ oli ta esimene sõna, „mine tee purskkaev korda.“
Keegi kõndis uksest välja, Dominic rääkis kellegagi vaiksel häälel ja hakkas trepist üles tulema, kui ma uuesti tuppa läksin ja oma koti maha panin. Hakkasin uksest välja astuma, kui Dominic mulle vastu jõudis.
„Mis toimub?“ küsisin üllatunud nägu tehes.
„Politsei tuleb,“ vastas ta ja suunas mu õrnalt tuppa tagasi.
„Miks? Mis juhtus?“ küsisin.
„Ei midagi, aga ükskõik mis nad räägivad või küsivad, ütle, et sa oled siin esimest korda ja tulid ainult jääskulptuuri tooma,“ selgitas Dominic rutakalt.
„Mis asja? Miks?“ olin nüüd juba päriselt segaduses.
„Ma pärast selgitan, lihtsalt palun tee seda. Igaks juhuks.“
Dominic tundus nii tõsine.
„Okei,“ noogutasin nõustudes ja ta tegi ukse lahti, jäi hetkeks seisma ning enne uksest väljumist pani käed ümber mu pea, surus huuled korraks mu otsaette ja sosistas: „anna andeks.“
Mida ma andeks pean andma? Minul pole ju midagi, tema vanemad on need, kelle pidu ära rikutakse, tema kodu otsitakse läbi. Minu ees pole üldse vaja vabandada.
Politsei otsis terve maja läbi, istusime vähemalt viis tundi ja lihtsalt ootasime. Mõned üksikud inimesed viidi ka minema, kuigi ma ei teadnud miks, ei saanud ma küsima ka minna. Ma ju tulin ainult jääskulptuuri tooma.
Minult küsiti ainult nime ja mis ma siin teen. Tundus, et nad usuvad mind, sest rohkem ei teinud keegi minust välja, kuigi mõningaid inimesi küsitleti pikalt. Istusin üksinda diivanil ja mängisin telefonis mänge, kuni aku tühjaks sai.
Ma ei saanud ju kellegagi rääkida või midagi küsidagi, kuna ma ei tohtinud neid teada.
Dominic muidu kõndis ikka vahel minust mööda ja kontrollis, kas ma olen alles, kuid see oli viimati kaks tundi tagasi. Kas nad leidsid midagi halba ja ta viidi minema? Mis politsei neist küll tahta võiks? Läbiotsimisorder saadaks ju ainult siis, kui on piisavalt alust kahtlustada midagi kuritegevuslikku. Millega nad siin küll tegelevad?
„Rebekkah, ehk?“ küsis üks politseinikest minu kõrval seisma jäädes. Politsei hakkas ära minema, kõik suundusid juba uksest välja.
„Jah,“ vaatasin talle otsa. Ta tundus umbes kolmekümnendates mees.
„Tulge palun minuga kaasa,“ sõnas ta sõbralikult ja ma tõusin püsti.
„Miks?“ küsisin ehmunult. Miks ma nendega kaasa pean minema? Kõne politseist on viimane asi mida ma oma emale teha tahan.
„Me viime teid nüüd koju,“ vastas mees naeratades.
Rahunesin maha, see on vist mõneti loogiline. Kui ma siin muud ei tee, kui ainult tõin jääskulptuuri, siis on mõistetav, et nad mind ära viivad.
Kus Dominic ja Ricky on? Kas ma peaks oma asjad kaasa võtma?
„Ma...“ alustama, kuid mees naeratas ja näitas peaga, et ma uksest välja läheks.
Kõndisin tema ees autoni ja istusin tahaistmele. Kuidagi veider oli seal ilmaasjata tunda ennast nagu kriminaal.
Nad sõidutasid mu peaaegu kesklinna ja peatasid järsku auto.
„Turvalist kojujõudmist,“ ütles mees, kes mu endaga kaasa oli kutsunud. Teine politseinik ühmas lihtsalt nägemist.
See pole üldse minu kodukantki, kus me olime.
„Aitäh,“ pomisesin ja astusin autost välja.
Kõndisin aeglaselt mööda suvalise maja treppi üles, oodates, et patrull kaugemale jõuaks, ning astusin siis tänavale tagasi.
Mis just toimus? Miks nad mu siin maha panid? Mida ma siin nüüd siis tegema peaksin? Seisin, kulm kipras, väga segaduses olles keset võõrast tänavat.
„Rebekkah?“ küsis järsku minu kõrval seisev poiss.
„Võib-olla,“ vastasin.
Ma pole enam üldse kindel, kellele ma peaks valetama ja kellele mitte.
„Simon,“ sõnas poiss ja surus mu kätt, kuigi ma isegi ei liigutanud ennast.
„Lähme, Dominic tuleb meile parki vastu,“ sõnas ta naeratades ja näitas eespool olevale pargile.
Ohkasin kergendatult.
„Ma juba arvasin, et politsei viis ta minema,“ ütlesin pooleldi naljatades.
„Miks peaks?“ küsis Simon tõsiselt ja pani suitsu ette.
„Annad mulle ka ühe, palun?“ küsisin viisakalt ja ta hoidis pakki minusuunas lahti.
„Tänan.“
„Sa usaldad inimesi liiga kergekäeliselt,“ ütles Simon järsku, peale mõningast vaikust.
„Miks?“ küsisin.
„Ma lihtsalt ütlen, et Dominic tuleb meil vastu ja sa usud mind,“ nentis poiss.
Jäin sammu pealt seisma.
„Ei tule siis?“
„Tuleb küll,“ naeris Simon ja hakkas uuesti kõndima, „lihtsalt põhimõtte poolest.“
Kas ta nüüd valetas, või ongi asi põhimõttes? Ega ma muidu ei usuks teda nii kergelt, aga viimased päevad on nii veidrad olnud, et paljud asjad tunduvad usutavad.
Kas ma ehk ei peaks neid uskuma? Oleks ehk kasulik minema joosta? Mis mõtet sel on, nad teavad kus ma elan, pealgi, mu asjad on Dominicu pool. Kui aus olla, siis ma väga ei tahaks ka joosta.
Istusime parki ühele pingile.
„Kas sa tead sellest politsei asjast midagi?“ küsisin Simonilt, kui me mõlemad lihtsalt vaikuses istusime. Väljas oli juba hämar ja kedagi ei liikunud kusagil.
„Nad lihtsalt üritavad igat moodi Dominicu perele süüdistusi saada,“ sõnas Simon ja tõusis püsti.
„Aitäh, Simon,“ ütles Dominic ja istus minu kõrvale. Ta naeratas, lehvitas kiirelt ja kõndis tuldud teed tagasi.
„Mis toimus?“ küsisin, kui olime mõned minutit vaikuses istunud, „ja miks see politseinik mind siia tõi?“
„Sest ma palusin,“ ütles Dominic.
„Mis mõttes palusid?“ olin segaduses, „sa ei pidanud ju mind teadmagi.“
„Konstaabel Cenda on meie palgal,“ jäi Dominic vähesõnaliseks. Nende palgal? Miks nad politseinikule maksavad?
„Mis mõttes?“ küsisin, „mille eest te talle maksate?“
„Igasugu asjade, aga põhiliselt informatsiooni.“
„Mis informatsiooni?“
Dominic ohkas. Ma vist küsin liiga palju... Aga ta ise lubas pärast kõike selgitada, kui ma politseile valetan.
„Cenda helistas meile kohe, kui teada sai, et politsei orderi sai ja meie juurde suundub. Sellepärast meil oligi aega kõiki hoiata.“
„Miks politsei üldse teie juurde tuli?“ uurisin edasi.
„Sest nad on aastaid üritanud meile igasuguseid süüdistusi esitada,“ ütles Dominic ennast minu poole keerates.
„Miks?“
„Sest mu vanemate ärid on kasiinod ja poliseile lihtsalt ei meeldi nii kergesti tulev kasum.“
„Ja sellepärast otsiti teie kodu läbi? Mida te nende arust siis peidate?“ küsisin.
„Ükskõik mida,“ vastas Dominic naeratades ja kehitas õlgu, „sellepärast ei tasunudki öelda, et sa meid tead, enne kui kindel oled, kas tahad teada.“
„Aga kui ma tahan?“
„Siis me võime minna jaoskonda ja seda neile öelda,“ vastas ta taaskord õlgu kehitades.
Tõusin püsti ja Dominic vaatas mind suurte silmadega.
„Ma ei mõelnud seda päris nii sõna-sõnalt.“
Hakkasin naerma: „mina ka mitte, ma mõtlesin, et lähme ära siit.“
„Kuhu sa minna tahaksid?“ küsis Dominic.
„Ma ei tea...“ jäin mõttesse.
„Mul on auto nurga taga,“ ütles Dominic naeratades, kui ma teises suunas minema hakkasin.
Noogutasin ja enda üle veidi naerdes keerasin ümber.
„Aga kuidas te Cenda ära ostsite?“ küsisin, kui me juba kodu poole sõitsime.
„Ta naine oli paar aastat tagasi haiglas, tal oli ajukasvaja ja Cendal polnud piisavalt raha kõigi nende operatsioonide jaoks, riigipalga tervisekindlustus on ka nagu on,“ kehitas Dominic õlgu, „temal oli raha vaja ja meil teda.“
Kas nii lihtsalt need asjad siis päriselt käivadki?
„Aga kui ta mingihetk otsustab selle üles tunnistada? Mis siis saab? Te lähete vangi?“
Tegelikult usutaks ju politseinikke rohkem, kui niigi kahtluse all olevaid kasiinoomanikke.
Dominic hakkas naerma.
„Ei, me oleme selle eest ka hoolitsenud, tema läheks kauemaks vangi ja pealegi ei riskiks ta oma perekonna heaoluga.“
„Mida te siis ta perekonnale teeksite?“ küsisin, tehes võimalikult ükskõikset nägu.
„Meie?“ vaatas Dominic mulle otsa, „mitte meie, kõik need kurjategijad kelle Cenda vangi on pannud. Ma usun, et paljud neist peavad viha.“
„Niiet Cenda pole nagu sõber?“
„See on kahe otsaga asi. Ta ei ole sõber ja teda ei saa usaldada, aga samas me vahel peame. Me peame oma usalduse panema oma mõjutusvõimesse. Mida paremini me müüme maha ta pere heaolu, seda paremat tööd ta meie heaks teeb.“
„Ehksiis ta on nagu ostetud sõber,“ naersin.
Ma tean, et see peaks midagi halba olema ja ma peaks nüüd ütlema, et nii pole õige ja ilus. Aga samas kui nad on piisavalt osavad, et sellist elu elada, siis miks peaks keegi kritiseerima neid selle pärast, millega ise hakkama ei saa.
Jõudsime minu maja ette.
„Tahad sisse tulla?“ pakkusin, kui autoust lahti tegema hakkasin.
Dominic vaatas mõne hetke aknast välja, avas siis ukse ja astus välja.
„Auto jätan siia?“ küsis ta vaates autot sissesõiduteel.
„Jah, mu ema on ära, tal pole kohta vaja,“ ütlesin. Jäin vaatama ta uhket autot ja pakkusin naerdes: „kui sa just ei karda, et keegi su auto ära varastab.“
„See on viimane asi mille pärast ma muretsen,“ naeratas Dominic ja pani uksed lukku.
Kuidas see viimane asi on? See auto ei saanud odav olla, miks ta selle pärast üldse ei muretse?
Pakkusin Dominicule kohvi, kuid ta tahtis teed. Tee joojad on imelikud inimesed. See on nagu soe mahl...
Lasin tal valida ema teekogust meelepärase. Ta võttis mingi imeliku marjadega pakikese.
„Miks sa ei karda, et keegi võib su auto ära varastada?“ küsisin viimaks, kui talle teetassi ulatasin.
„Sest see inimene oleks väga õnnetu ja ma leiaks oma auto mõne minutiga,“ naeratas ta õrnalt ja võttis lonksu kuuma teed.
„Ahjaa, teil on need mingid imelikud värvi muutvad nupud ju,“ meenus mulle Rickyga sõitmine, „aga siis te peaks terve linna ju läbi sõitma?“
„Ei, me saame asukohta ka näha, kõigil on gps peal.“
Küll neil on alles kõige peale mõeldud.
„Aga sinu vanemad?“ küsis Dominic.
„Mu ema restaureerib vana kunsti, sellepärast ta kunagi kodus polegi,“ vastasin ringi vaadates.
Dominic noogutas.
„Aga isa?“
Vaatasin maha, mulle ei meeldi oma isast rääkida.
„Isa oli sõjaväes arst,“ vastasin napisõnaliselt.
„Oli?“ küsis Dominic, „aga nüüd?“
„Ta ei tulnud sealt tagasi,“ valetasin pooleldi.
Ta tegelikult tuli tagasi, aga mitte meie pere juurde. Ta pettis ema päris pikka aega ja alles teise naise rasedaks jäädes rääkis emale tõtt ja läks meie juurest ära. Ma pole temaga kordagi peale seda rääkinud, sellest on juba kaksteist aastat. Ta mõned korrad selle aja jooksul on üritanud minuga suhelda, aga ma ei ole tahtnud.
Dominic vaatas maha.
„Mul on kahju.“
Tegin omale kohvi ja istusime teleka ette. Tuba oli hämar, ainult telekas töötas. Mingi film, kus üks mees vedas koos libaperekonnaga kanepit ameerikasse. Istusime kõrvuti diivanil, meie vahel oli mõni üksik sentimeeter. Peaaegu pool filmi oli möödas ja enamuse ajast olin mina silmanurgast Dominicu jälginud. Tõmbasin jala diivanile ja teise selle peale. Mu jalg läks vastu Dominicu oma, kuid ta ei liigutanud.
Järsku, naerdes filmis toimunu üle, tõmbas ta käega läbi juuste ja pani oma käe mu jalale. Kangestusin selle peale hetkega ega julgenud liigutada. Kui ma liigutan, siis ta ehk arvab, et ma tahan oma jalga ta käe alt ära võtta. Aga ma ei taha.
Ma ei tea miks, aga ta käed tunduvad mu kehal nii vastupandamatud. Iga kord, kui ta mind puudutab, hakkab mu süda kiiremini lööma. Kuigi ei tohiks, siis ei saa ega kavatse ma sinna midagi teha ka.
Peategelased suudlesid ja ma keerasin pilgu korraks aknast välja. Vaatasin uuesti ekraani, kui Dominic õrnalt oma pöidlaga mu jalga silitas.
„Kõik hästi?“ küsis ta mulle otsa vaadates.
Vaatasin talle naeratades otsa, noogutasin ja kumbki meist ei keeranud pead ära. Miks ta lihtsalt ei võiks mind suudelda? Ilma muretsemata, et ehk ma ei taha? Miks ta arvab, et ma ei taha?
Vaatasin ikka veel talle otsa. Telekas mees ütles, et: „näiteks kui sa kavatsed ilusat tüdrukut suudelda, loe kolmeni ja lihtsalt tee seda, ilma rohkem mõtlemata.“
Jõudsin mõttes kaheni lugeda. Tema vist luges kiiremini, kuna enne kui mina liigutasin, tegi seda tema. Veider adrenaliin sööstis läbi mu keha.
Tõusin põlvili ja surusin ta vastu diivani seljatuge, pannes jalad kahele poole teda. Dominic tõmbas mind endale lähemale, kuigi see polnud väga võimalik.
Ma pole kunagi olnud seda sorti tüdruk, kes teeks midagi sellist, teades inimest nii vähe, kuid ma lihtsalt ei saanud sinna midagi teha. Võib-olla ma lihtsalt ei teadnudki, et niimoodi võib midagi tahta. Ma pole vist terves oma elus midagi niiväga ihanud, kui hetkel Dominicu.
Uksekell helises ja hetk hiljem tõmbas Dominic oma huuled minu omadest eemale.
„Las heliseb,“ sosistasin, kuid poiss raputas naeratades pead.
Tõusin kiirelt püsti ja kõndisin pahuralt uskeni. Kas saaks olla veel parem ajastus? Olgu, saaks küll, aga ikkagi.
Kuulsin, kuidas Dominic püsti tõusis ja mulle oma telefoni viibutades kööki läks.
Tegin ukse lahti ja vaatasin õue, seal seisis veidi pahase näoga Mäp.
„Kus sa olnud oled? Ma olen ennast segaseks muretsenud!“ sõnas ta pahameelselt.
„Misasja?“ olin ta otsekohesusest üllatunud.
„Koguaeg on majas tuled kustus, keegi ei vasta. Telefon ka välja lülitatud. Ma muretsen ju, mis sul viga on?“ pahandas Mäp minuga.
„Misasja? Kas sa oled purjus?“ küsisin kulmu kortsutades.
„Ei,“ vastas Mäp, „ma muretsesin.“
„Nagu näed, siis pole põhjust,“ vastasin ja üritasin ust kinni panna enne, kui Dominic oma kõne lõpetab ja Mäpi näeb.
Mäp seisis pooleldi uksest sisse, et ma ei saaks ust kinni panna.
„Mida sa tahad?“ küsisin ohates.
„Sind,“ vastas ta mulle otsa vaadates ja kui ta lähemale tuli, oli tunda alkoholi lõhna. Ta on jälle purjus.
„Lõpeta ära,“ ütlesin pahaselt ja tõukasin teda endast eemale, kui ta üritas mulle käsi ümber panna. Mis tal ometi viga on? Siis kui oli võimalus, ta ei tahtnud mind, ja nüüd, kui mina enam teda ei taha, hakkas tema tahtma.
„Mäp, lõpeta ära!“ ütlesin pahaselt kui ta mu kätest kinni võttis, „mis sul viga on!“
Dominic võttis järsku ukselingist kinni, tõmbas seda rohkem lahti ja tõukas kiirelt kinni, pikki Mäpi nägu. Ma jõudsin napilt oma käe sealt eest tõmmata.
„Dominic.“
Mu hääl oli vaid õrn sosin.
„Kas sa ei kuulnud, mis Rebekkah ütles?“ sõnas Dominic viisakalt.
„Mida vittu? Mis ütleja sina oled?“ ütles Mäp nina kinni hoides, „türa!“
Mäpi nina jooksis verd ja tundus, et luu on vist katki.
Dominic tundus kuidagi liiga rahulik. Ma kartsin, et ta saab pahaseks.
„Mäp, mine koju,“ ütlesin ja tõukasin teda õrnalt uksest välja, et Dominic talle rohkem haiget ei teeks.
Astusin korraks uksest välja.
„Mäp, mine palun koju.“
„Kes see on? Miks ta üldse siin on?“ küsis Mäp vihaselt toa poole vaadates.
„Jäta rahule,“ raputasin pead.
„Sul on juba keegi uus?“ küsis Mäp mulle üllatunult ja samas pettunult otsa vaadates.
„Mh! Sul oli meie suhte ajal neid päris mitu, niiet ma ei saa aru, mida sa praegu siin vingud,“ ütlesin käed risti pannes.
Millegi pärast hakkas mul natuke paha, kõht tõmbas krimpsu. Kuigi ma ei peaks ennast halvasti tundma, on ikkagi kuidagi kurb, et Mäp niimoodi siia tuli ja Dominucuga kohtus. Mis mul viga on? Ma peaks Mäpi vihkama, miks mul temast siis kahju on?

„Mine koju,“ sain uuesti tema peale pahaseks.
„Bekka, ära jää temaga siia,“ ütles Mäp mulle paluvalt otsa vaadates. Panin käed rinnale risti.
„Ma teen mis tahan, see pole enam sinu asi.“
„Sa tuled minuga kaasa,“ sai Mäp pahaseks ja võttis mu käsivarrest kinni, tõmmates mind endaga kaasa.
Dominic tuli meile kiirelt järgi ja keeras Mäpi õlast enda poole.
„Jäta ta rahule,“ sõnas Dominic, silmis see vihane pilk, mille tulekut ma kartsin.
„Jäta sina meid rahule,“ vastas Mäp, tõukas mind eemale ja lõi Dominicule vastu lõugu.
„Kurat küll, Mäp,“ läksin ka mina närvi, „mine lihtsalt ära!“
Dominic vaatas mulle korraks otsa. Ma arvatavasti eksin, kuid mulle tundus, et just hetk enne, kui ta rusikas Mäpi nägu puutus, sosistas ta mulle „anna andeks“.
Poisid hakkasid omavahel kaklema, mõlemad olid juba natuke verised, kui ma lõpuks aru sain, kui hulluks asi läheb. Dominic lõi Mäpile põlvega kõhtu, kui ma vahele segasin.
„Aitab,“ ütlesin kõva häälega, „lõpetage mõlemad ära.“
Nad jäid korraks seisma.
„Jätke järele,“ üritasin pahaselt öelda, et mitte anuv tunduda.
Dominicul oli huul verine, Mäpil nina ja kulm katki. Mida meessoost isikud selles kaklemises leiavad? Miks neil on vaja üksteisele füüsiliselt haiget teha?
Läksin tagasi vaatamata tuppa, tehku mis tahavad, pealt ma seda vaatama ei jää.
Istusin pimedas köögis kapi peal, pea kätel. Miks nad peavad nii käituma? Ma ei suuda Mäpi nii palju vihata, et mul temast täiesti ükskõik oleks. Ja miks Dominic seda teeb? See ei puutu temasse, ta ei pea mind kaitsma.
Kõik oli nii vaikne.
Paar hetke hiljem jalutas Dominic aeglaselt kööki ja jäi mu kõrvale seisma.
„Anna andeks?“
See kõlas rohkem nagu küsimus.
„Mis sul viga on?“ küsisin vaiksel toonil.
„Palju asju,“ vastas poiss ja kuulsin, kuidas ta keelega huulelt verd leidis. Võtsin pimesi selja tagant paberirullist paar ruutu ja surusin need Dominicu huulele.
Ma ei osanud midagi öelda. Istusin vaikuses ja kuulasin, kuidas Dominicu süda lööb.
„Anna andeks, ma ei tahtnud nii öelda,“ pomisesin lõpuks. Enamus mehi kakleb tühiste asjade pärast, ma ei pea sellest suurt numbrit tegema. Pealegi oli Mäp selle ära teeninud. Lihtsalt tol hetkel, nähes teda katkise ninaluuga, oli mul temast kahju.
„Kuidas see oligi? Võta?“ vastas Dominic.
Hakkasin naerma: „jep, võta.“
Dominic kakles minu pärast... Mõnes mõttes on see isegi armas.
Ta viskas verise paberi prügikasti.
„Kas su huul on väga katki?“ küsisin hämaras tema poole vaadates.
„Mitte väga,“ vastas Dominic ja seisis minu ette.
Mu jalad jäid kahele poole teda, surusin jalgu aeglaselt ümber tema, tõmmates meie kehad üksteisele lähemale.
„Väga hea,“ sositasin enne, kui teda suudlesin. Tundsin, kuidas ta naeratas.
Midagi Dominicus ajas mind hulluks. Ma ei tundnud isegi Mäpi puhul niimoodi, kuigi alguses olin ma kindel, et tema ongi minu jaoks see õige. Dominicuga oli kõik teistmoodi. Ma ei taha temaga abielluda või lapsi saada ega muud sellist püsivat. Ma ei taha neid asju vist enam üldse. Lihtsalt nüüd ja praegu tekitab Dominic minus ääretult hea tunde.
Ta käed liikusid mu pluusi alla ja kahe näpuga, peaaegu mu nahka puutumata, tõmbas ta mu särgi üles. Särk lendas põrandale ja ma tegin ta dressipluusiga sama. Ta huuled liikusid mööda mu kaela alla. Tõmbasin ta näo juukseid pidi uuesti oma huulteni ja sellest sai asi ainult hoogu juurde. Ta käed käisid mu seljalt jalgadele ja sealt igale poole mujale.
Dominic astus sammu eemale, juhtides mind huulipidi endaga kaasa. Kõndisime aeglaselt, terve aja suudeldes trepist üles. Tõukasin oma toa ukse lahti. Kõik oli pime, ma vaid õrnalt nägin ta naeratavat siluetti.
Jäin hetkeks seisma ja Dominic lasi minust lahti, ta vaatas mulle lähedalt otsa ja mu süda hakkas veel kiiremini lööma. Mida ma teen?! Ta vaatas korraks mu huuli ning hammustas seejärel õrnalt enda oma. Mu hingamine kiirenes seda nähes ja kõik muud mõtted kadusid hetkega mu peast. Ainus, millest ma mõelda suutsin, olid tema huuled mu kehal.
Surusin silmad kinni ja hingasin sügavalt sisse.
Silmad avades nägin kohe Dominicu laia naeratust. Ma ei peagi teadma, mida ma teen selleks, et see hea oleks. Ma naeratasin sellele mõeldes ja ta tõukas mu uksest sisse, ümber nurga vastu seina ja surus oma huuled minu omadele. Järsku tõmbas ta oma näo minust veidi eemale ning ta käed liikusid õrnalt mööda mu keha kuni mu jalgadeni. Nähes mu aeglast pilgutust ning vaikset ahhetust, kuna ta soojad käed tekitasid mulle kananahka, vaatas ta mulle silma ja naeratas ühe suupoolega. Veidi kummardades tõstis mind vastu seina ja ma panin oma jalad ümber tema. Endiselt naeratades suudles ta mind uuesti, seekord väga õrnalt ja ma tundsin, kuidas mu pea veidi ringi hakkas käima.
Ta huuled liikusid mööda mind, see oli kirjeldamatult hea tunne. Kui ta mu kaela õrnalt näksas, oli asi otsustatud. Järgmisel hetkel olime me voodi peal pikali ja ma tõmbasin ta püksinööpe lahti. Ta lasi mul seda teha, kuid seejärel võttis mu käest kinni ning naeratas huulde hammustades ja surus mu käed mu pea kohale ja hoidis neid seal õrnalt kinni, samal ajal mind suudeldes.

Kolmas

Hommikul pakkus Ricky, et viib mu kooli, aga üldse ei olnud kooli minemise tahet. Keegi ju otseselt ei käskinud ka... Jäime Rickyga kahekesi kööki istuma.
Dominic vist magas veel, sest näinud ma teda täna polnud. Mic ja Hirch läksid koos välja mingeid asju tooma, kuigi ma ei saanud täpselt aru mida. Nad arutasid küll, et mis poest nad õige värvi saaks, aga ma ei keskendunud nende vestlusele. Minu mõtted keerlesid pigem selle ümber, miks nad kõik neli poole kohaga siin elavad, kuigi nad pole sugulased.
"Miks te kõik siin elate?“ küsisin Rickylt ja istusin ta kõrvale laua äärde.
„Mic elab tegelt oma tüdrukuga siit viieteist minuti kaugusel ja Hirch elab vennaga veidi edasi,“ sõnas poiss ja vaatas põnevusega oma telefoni ekraani.
„Kas minu või sinu viisteist minutit?“ naersin.
„Oleneb olukorras,“ vastas poiss tõsise ilmega ja luges midagi.
„Aga kus Dominicu vanemad on?“ küsisin vaiksel toonil, kuid Rickyle otsa vaadata ma ei julgenud.
„Oma kodus,“ kostus mu selja tagant, „nad elavad linnast väljas, sest ema tahtis omale aeda jõe äärde.“
Kuidas on võimalik, et elus pidevalt selliseid asju juhtub. Miks inimesed alati siis kusagilt välja ilmuvad, kui vaja ei ole...
„Anna andeks, ma ei tahtnud uurida...“ sõnasin Dominicule otsa vaadates.
„Pole midagi,“ naeratas ta mulle otsa vaadates, „enamustel inimestel tekiks see küsimus.“
Naeratasin talle viisakalt vastu, selles oli tal õigus.
„Kohvi?“ pakkusin viisakalt, pooleldi naerdes ning võtsin kannu kätte, et talle tassitäis valada.
„Tänan,“ vastas ta laua taha istudes.
„Kus Mic ja Hirch on?“ küsis Dominic järsku, kuulates, kui vaikne kõik on.
„Nad läksid poodi,“ vastasin enne kui Ricky reageerida jõudis.
„Peo asju tooma?“ küsis Dominic.
„Mis peo?“ küsisin, kui Ricky noogutas.
„Tahad ka tulla?“
„Mis pidu on?“
Pidu tundub hea mõte, peod on enamasti lõbusad. Pealegi, ma ei kujuta ettegi kuidas nende pidu saaks igav olla.
„Kui sobib,“ vastasin kõhklevalt, ma ei tahaks end peale suruda.
„Ma poleks muidu pakkunud,“ ütles Dominic mulle otsa vaadates ja tema pilgu all tekkis tahtmine midagi muuta. Ma ei tea miks, aga ma niiväga tahtsin teada, kas ma näen normaalne välja või on juuksed püsti ja meik laiali.
Dominic naeratas.
„Vahva, kuna?“
„Ülehomme, mu vanemate pulma aastapäev.“
„Aah...“ vaatasin maha, „siis ma vist ikka ei tule.“
„Mis sul pulma aastapäevade vastu on?“ küsis Ricky ja nad mõlemad vaatasid mulle küsivalt otsa.
„Ei, ei ole midagi. Lihtsalt see on veidi isiklikum ju või midagi.“
Mõlemad vaatasid mind hetke ja puhkesid siis naerma.
„Isiklik on vaieldav nähtus,“ ütles uksest sisse tulev Mic, „siia tuleb üle neljasaja inimese.“
Vaatasin teda suurte silmadega.
„Nelisada inimest.“
Dominic lõi käega: „see aasta on isegi tagasihoidlik.“
„Oi, sa oleks eelmist aastat pidanud nägema,“ läks Mic hoogu, istus minu kõrvale ja seletas kui ilus kõik oli, uhke toit, inimesi oli nii palju, et üle lugeda oli raske. Kui ta jõudis peo lõpu juurde, vaatas Dominic talle korraks veidi silmi kissitades otsa ja Mic jäi vait.
„Selline pidu oli, see aasta tuleb väiksem,“ lõpetas ta oma kirjelduse.
„Kõlab vahvalt,“ vastasin naeratades.
„Tuled ka?“ küsis Mic ja tõusis juba püsti, „lähme vaatame sulle kleidi.“
„Misasja?“ küsisin üllatunult. Mis kleiti ja kuhu me vaatama läheme? See tundus nii veider, et Mic, kes mind peaaegu ei teagi, on nii õhinal valmis mind aitama.
Dominic ja Ricky vaatasid üksteisele otsa ning keerasid siis pilgud maha. Mic tõmbas mind kättpidi ukse poole. Järgnesin talle trepist üles ja koridori lõpus olevasse ruumi. Seal oli palju kola, hunnikus palju valget ja hallikat kangast, suured hõbedased lipsud, pikk punane rullis vaip, kuid mu pilk jäi seisma kleitidele diivanil.
Mic tõstis kaks neist üles.
„Vaata milline sulle meeldib.“
„Miks teil need on?“ küsisin kahlustaval toonil.
„Noh...“ vaatas Mic ringi ja siis mulle otsa, „me lootsime, et sa tuled.“
„Miks?“ küsisin üllatunult.
Miks nad peaks lootma, et ma tulen Dominicu vanemate pulma aastapäevale, mis neil küll plaanis on?
„Las see jääda teiseks korraks,“ naeratas Mic mulle silma pilgutades.
„Olgu,“ vastasin kõhklevalt. Kui ma Rickyt juba nii pikalt ei teaks, oleks mul vist ammu hirm.
Vaatasin diivanil olevaid kleite ja neist kõik olid ilusad.
„Millega Dominicu vanemad tegelevad?“ küsisin nii muuseas.
„Phh,“ puhus Mic läbi huulte õhku välja, „neil on oma ärid, emal on mingi lillepoe kett ja isal on ka mõned ärid, suht hästi läheb.“
„Ja teie?“ küsisin ühte kleiti enda ette tõstes, „kuidas sobiks?“
„Pane selga!“
Dominic ja Ricky tulid ka üsna pea kleite vaatama.
„Me arvasime, et sul on žüriid vaja,“ naeris Ricky kui esimese kleidi selga olin pannud.
Terve aja, kui ma seina taga riideid vahetasin, kuulsin, kuidas nad naljatasid kõige üle. Ei tea, kas nad kunagi tõsised ka olla suudavad?
„See on ilus,“ ütles Ricky ja kõik kolm vaatasid mind.
Keerasin peegli poole, see oli tõesti ilus. Ülevalt hõbehallikas, valge vööga ja vööst alla poole läks see veidi laiemaks, musta, veidi läikiva alatooniga värvi.
„Mina olen selle poolt,“ ütles Dominic. Nägin peeglist, kuidas nad ikka veel mind vaatasid.
Naeratasin endamisi, kui külmavärinad jooksid üle terve mu keha. Millegi pärast oli see hea tunne, kui keegi mind sellise pilguga vaatas.
„Sobib,“ vastasin.
Mõne aja pärast läksid Mic ja Dominic mingeid asju ajama, me jäime Rickyga filme vaatama.

***

„Mine võta asjad peale ja too siia, ma käin korra ära,“ ütlesin Micile ja astusin autost välja.
Ootasin, kuni auto veidi eemale jõudis ning läksin siis maja taha kõrvaltänavasse.
„Tere, Dominic,“ ütles Thomas ja vaatas mulle otsa. Ta silm oli ikka sinine ja teisel tüübil oli kulmul neli õmblust.
„Thomas,“ vastasin talle ja noogutasin ta sõbrale.
„Ma tean, et meil jäi jutt teisiti, aga mingid tüübid sattusid peale ja tormasid päeva päästma. Meie viga,“ sõnas Thomas. Ta ei tea, et see olin mina...
„Kuulsin jah,“ sõnasin tõsise näoga, „aga pole midagi. Maksan teile selle eest juurde, ma ei arvestanud sellega.“
„Sa ei pea, me ei täitnud lepet,“ ütles Thomas käega lüües.
Kui nad vaid teaks, et tegelikult läks kõik väga ideaalselt.
„Ei, ma nõuan,“ ütlesin ja andsin talle ümbrikutäie viiekümneseid.
„Oli meeldiv,“ vastas Thomas ja surus mu kätt.
„Olge tublid,“ sõnasin ja läksin tuldud teed tagasi, nemad läksid teisele poole.
See läks küll paremini kui ma eeldasin, ma poleks arvanud, et nad rohkem raha ei küsi, kuna töö oli keerulisem, kui ma algselt ütlesin.
Sellisteks asjadeks, mis peavad saladuseks jääma, tuleb alati valida inimesed, kes ei saa rääkida. Ausus või ausõna ei maksa tänapäeval midagi, kui aga inimesed saavad millegi eest, mida nad teha ei tohi, raha, on neil palju raskem ise puhtalt pääseda. Muidugi aitab kaasa ka nende kuritegelik minevik.
Kui me koju tagasi jõudsime, oli Bekka veel seal, see on lausa ideaalne. Võtsin külmkapist õlle ja istusin ka nende juurde diivanile. Film hakkas juba läbi saama aga ega ma sellele ei keskendunudki.
Mu telefon tegi lauapeal häält, kõik vaatasid korraga sinna.
„Lähme,“ ütlesin, saades Cowelli asukoha sõnumiga.
Mic ja Ricky tõusid otsekoheselt püsti, mille peale Bekka meid küsival ilmel vaatama jäi.
„Me oleme tunni pärast tagasi,“ ütlesin talle naeratades, lootes, et ta jääb siia.
„Helistan Hirchile,“ ütles Mic ja võttis juba ukse poole suundudes telefoni.
Ricky palus Bekkal meid ootama jääda.
„Tunne ennast nagu kodus,“ ütlesin ja ta naeratas.
„Olgu.“
Sellepärast ta mulle meeldibki, ta oskab mitte üleliia pärida. Pealgi ei ehmu ta kergesti.
Ma ei salli inimesi, kes iga asja peale emotsionaalseks muutuvad ja ainult hädaldavad, kui midagi juhtub.
Istusime autodesse ja Mic sõitis ees, et Simon ära tuua. Parkisime aadressist mõned majad edasi, et meid kohe näha poleks. Ootasime vaikselt, kuni Mic ja Simon kohale jõudsid.
„Mis plaan on?“ küsis Simon autost välja tulles.
„Nagu alati, tee oma asja, kuni ta räägib, kuhu laadung jäi,“ vastasin ükskõikselt ja laadisin relva.
Tegin aeglaselt välisukse lahti ja kõik oli väga vaikne. Ma loodan, et see pole vale aadress.
„Aga kui siin kedagi pole?“ küsis Mic sosinal minu järel kõndides.
„Siis ma hakkan inimesi maha laskma,“ ütlesin vaikselt ja tõstsin relva enda ette, „proovige mitte palju häält teha.“
Kõndisime teisele korrusele, Ricky ja Hirch jäid alla ootele.
Avasime järjest uksi ja lõpuks leidsime Cowelli vannitoast. Uks oli lukus ja vesi jooksis ladinal. Ta arvatavasti ei tea veel, et me siin oleme. Mic naeris vaikselt omaette.
„Lööks ukse maha, aga ma ei taha gei olla,“ sõnas ta mu küsiva pilgu peale. Alasti surra võib tõesti mõnele inimesele piinlik olla, tema õnneks on mul teda veel vaja.
„Tasa,“ sõnasin vaikselt, „mine ütle teistele ka, et me leidsime ta.“
Istusin voodile ja lappasin tänast ajalehte, kuniks ta viimaks kraani kinni keeras. Kaua võib ühel mehel dušši all minna...
Võtsin relva kätte, seisin ukse ette ja suunasin käed vannitoa ukse suunas.
Cowell avas ümisedes ukse ja kui mind märkas, muutus ta näost valgeks ja ta käed hakkasid värisema.
„Tere, Cowell,“ naeratasin ilusti, „lähme elutuppa. Mul jäi sinuga viimati jutt pooleli.“
„Dominic, see pole nii, nagu sa arvad,“ ütles mees käsi üles tõstes. Viitasin relvaga riietekuhjale, et ta need selga paneks.
Elutoas diivanile istudes hakkas ta paluma.
„Nad sundisid mind,“ valetas mees, käed värisedes.
„Miks sa valetad?“ naeris Mic, „arvad, et sul on kedagi vaja rohkem karta?“
„Nad ähvardasid mu perekonda!“ ütles Cowell ja ta pilk oli tõsiselt kurb. Ma kahetseks ka, kui ma sellised valed välja oleks mõelnud.
„Ja kas me mitte pole terve aja su pere eest hoolitsenud?“ ütlesin pahaselt, milline tänamatus. Me oleme kõik need kümme aastat hoolitsenud nii tema enda kui ka ta pere eest. Neil on kõik olemas olnud, ta tütar käib erakoolis ainult tänu mu isale. Ja nüüd ta tuleb ütlema, et keegi ähvardas neid.
„Tere, Cowell,“ naeratas Simon. Simon on väga hea inimene, kuid ta suudab olla ka kõige südametum sadist. Tema jaoks pole probleem inimesi tükkideks lõigata, olgu see kasvõi ta enda vanaema.
Kuue aastaselt nägi Simon oma isa ja ema surma pealt, peale mida pole tal kordagi olnud siiraste tunnete sarnaseid asju. Võib-olla ta sündis sellisena, võib-olla muutus ta selliseks. Enamus inimesi kes väidavad, et nad on tundetud, peaksid kõik Simoniga tutvuma.
„Simon,“ ütles Cowell hirmuga.
Mees istus diivanil ja vajus kohe sügavamale patjadesse, teades, milline Simon on. Ta on seda ise ka näinud, milliseks Simon muutub, kui tal midagi vaja on.
„Dominic, ole palun mõistlik!“ ütles Cowell mulle pingsalt otsa vaadates.
Mina pean mõistlik olema? Mina? Peale kõike seda, mis ta teinud on, pean mina mõistlik olema? Kui mitu korda me andsime talle võimaluse rääkida, mis kaubaga juhtus... Tema otsustas ikka valetada, niiet nüüd võib ta põrgusse minna oma mõistlikkusega.
Tundsin, kuidas pahameel minus võimust võtma hakkas.
„Simon,“ sõnasin ja läksin köögist vett võtma. Ma ei taha nii endast välja minna, et Cowell meie reetmise eest lihtsalt maha lasta. Ta pole nii leebet surma väärt.
Keegi meie oma inimestest, mu isa sõpradest, pole varem midagi sellist teinud.
Toast oli kuulda kuidas Cowell karjus hambaid risti surudes.
„Ma ei tea,“ ütles ta hädisel häälel.
Simon ohkas.
„Miks sa teed endale asja raskemaks...“
Viisin tuppa kannutäie vett.
Simon oli Cowelli toolile istuma pannud ja käed-jalad tooli külge sidunud. Ta murdis mehe ees marlerätti kokku, võttes minu käest kannu veega, hakkas Cowell paluma. Ta vist teab, mida see tähendab.
„Kus laadung on?“ küsisin viimast korda. Cowell endiselt halas midagi oma perekonnast ja lapsest.
„Meie olime su perekond,“ ütlesin vihaselt pead raputades.
Simon asetas aeglaselt marlelapi mehe näole, jättes silmad välja ning tõstis vett täis kannu selle kohale.
Cowell raputas õrnalt pead, ning üritas mulle silma vaadata. Ricky oli mind juba pikemat aega põrnitsenud. Keegi ei käskinud tal sisse tulla, ta võiks vabalt väljas oodata või üldse lahkuda.
Kui veenire jõudis marlini Cowelli näos, astus Ricky uksest välja. Ta on suurepärane sõitja, kuid selliseid asju ta vaadata ei suuda.
Simon kallas õrna nirena vett Cowelli suul olevale marlile ja mees rabeles, üritas hingata. Kogu selle protsessi mõte ongi, et vett marlile kallates tekib Cowellil tunne, et ta justkui upub, kuid seda hetke, kus ta alla annab ja ära upub, ei tulegi, mis teeb piina veel hullemaks. Ta tahaks alla anda ja lasta vee oma kopsudesse, et seda tunnet enam mitte tunda ja lihtsalt surra. Tegelikult jõuab ta suhu mõni üksik piisk vett korraga, lihtsalt pidev tunne, kuidas sa upud ja upud ja ära ei upu...
Füüsiliselt pole seal väga midagi kannatada, aga see eest vaimselt on see väga koormav.
Marli üles tõstes köhis Cowell esimese minuti.
„Domi nic, palun,“ üritas mees suust sõnu välja saada, kuid need polnud üldse õiged sõnad. Ta peaks rääkima hoopis muid asju.
Tundsin, kuidas mu telefon taskus vibreerima hakkas.
„Jah?“ vastasin rutakalt.
Mic vaatas mind küsival.
„Mida?“ küsisin, kuna kõne oli hakkiv.
„Leidsime Cowelli lapsed ja naise, nad olid ühes laohoones kinni, koos laadungiga,“ ütles telefonis üks isa töötajatest.
„Nii? Ja kes seal olid?“ küsisin.
„Me täpselt ei tea, kõik neli meest said surma.“
Panin telefoni taskusse tagasi.
„Simon,“ ütlesin ja ta vaatas mulle otsa, raputasin pead. Mida kuradit ma nüüd tegema peaks? Kõik kinnitasid mulle, et Cowell on reetur, kes ise varastas oma kasuks selle laadungi, et see pärast maha müüa. Ja nüüd on ta naine ja lapsed kusagil laohoones kinni... Kas ta korraldas selle ise või röövitigi nad päriselt? Kas ta võis tõtt rääkida...
„Lähme minema,“ sõnasin ja tõstsin marli Cowelli näolt.
Mida ma sellega nüüd teen? Kas ta usaldaks meid uuesti? Kui ta päriselt süüdi pole, võib sellest veel suur probleem tulla, kui aga on, siis ei kannataks mina, et ta ellu jätsin.
Läksime uksest välja. Mida kuradit see tähendama peaks?
Elasin oma viha rusikaga seina peal välja. Kuigi see pool miljonit poleks meile midagi teinud, siis põhimõtte poolest ei saa ma meie tagant varastamist lubada.
Simon jäi tuppa ja istus diivanile, pani teleka mängima. Simon jääb kontrollima, mida Cowell teeb.
Sõitsime kõik koju tagasi, Ricky läks ees ja pikema ringiga. Enamasti, kui on kindel, et teda pole vaja, jääb ta üldse sellistest asjades välja.
Ta ei kannata piinamist, eks see tuleb ajaga. Ka mina vaatasin veel paar aastat tagasi seda halvustava pilguga. Reaalsus on aga selline, et kui seda ei tee sina, tehakse seda sulle. Võimalus on alati, et sulle tehakse topelt tagasi, kuid kui sa oled piisavalt kaugel, on raskem leida inimest kes riskiks. Ja kui see hetk peakski ühel päeval tulema, siis noh...

***

Dominic ja Mic tulid tagasi, kuigi küll peaaegu kaks tundi hiljem, aga ikkagi tulid.
„Kus Ricky jäi?“ küsisin üllatunult.
„Ta...“ alustas Mic ning vaatas Dominicule otsa, „tuleb kohe järele.“
Huvitav, mis neil viga on? Dominic tundub kuidagi närviline, Mic lihtsalt pettunud ja seda neljandat tüüpi pole üldse siin.
„Kas sa söönud oled?“ küsis Dominic ja astus köögi poole.
„Ei,“ kehitasin õlgu.
„Olgu,“ sõnas ta ja hakkas köögis kellegiga rääkima.
Tunni pärast kutsus ta meid kõiki sööma. Istusime kõik vaikides laua taga ja Ricky polnud ikka veel tagasi jõudnud. Huvitav kuhu ta jääb?
Mic sonkis taldrikus toitu ning polnud söömisest eriti vaimustuses.
Vaatasin neid mõlemaid vaikimas, kui lõpuks julguse kokku võtsin ja hääle puhtaks köhatasin.
„Juhtus midagi?“
Mõlemad vaatasid mulle otsa- Dominic raputas pead ja Mic kehitas õlgu.
„Miks te sellised siis olete?“ jätkasin uurimist.
„Mu ülikond on väikseks jäänud,“ sõnas Mic pettunult. Vaatasin talle seni otsa, kuni meie pilgud kohtusid ning hakkasin siis naerma.
„See on ka su suurim mure?“ küsisin naerdes, „hommikul saab uue osta.“
Mic noogutas kurvalt.
„See oli ta lemmik,“ ütles Dominic naljataval toonil.
Seda ma mõistan. Mul olid kunagi maailma mugavaimad kingad, kuni ema need kogemata ära viskas, arvates, et ma ei vii neid parandusse. Rohkem pole ma selliseid leidnud ka.
„Küll leiab uue lemmiku,“ kehitasin õlgu, „võime hommikul poodidesse minna?“
Mic vaatas mulle otsa ning naeratas salakavalalt: „diil.“
Ricky astus kööki, samasugune veider nägu ees, nagu neil kõigil.
„Tsau,“ naeratasin talle ja tõmbasin enda kõrval tooli laua alt välja, et ta mu kõrvale istuks.
„On kõik hästi?“ küsisin, kui ta vaikides maha istus.
Ricky vaikis hetke ning vaatas siis Dominicule otsa.
Peale Dominicu noogutust vastas ta jaatavalt.
Miks nad nii kahtlaselt käituvad?
„Mis toimub?“ küsisin närviliselt. Miks nad koguaeg salatsevad. Õigemini miks neil nii palju saladusi on?
„Mis mõttes?“ küsis Dominic siira naeratusega.
Jälgisin ta rahulikku nägu. Silmad, kinnitunud minu omadele, olid liikumatult paigal. Ta isegi ei pilgutanud. Me justkui tegime mitte pilgutamise võistlust, kuni Mic köhatas ja ma reaalsusesse tagasi tulin. Raputasin õrnalt pead ja jätkasin oma taldrikult tomati tükkide söömist.
Ju see pole minu asi, ma ei peagi kõike teadma.