Ärkasin, kui ma üldse täna öösel magasin, juba kell kuus üles. Dominic endiselt magas ning ma pikutasin ta kõrval liikumatult. Kohati oli mul hea meel, et täna Mic'i näeme, kuid teisalt oli mul nii halb tunne mõelda, kui õnnetu ta on.
Ma ei kujuta ettegi kui raske tal on olnud või kus ta üldse olnud on. Süda hakkas raskelt lööma sellele mõeldes. Ma saan aru, et ta ei taha praegu siin olla, kuid egoistlik osa minust tahaks siiski, et ta tagasi tuleks.
„Tere hommikust,“ sõnas Dominic uniselt mõmisedes ning suudles mind põsele.
„Tere,“ vastasin endiselt oma kurbades mõtetes olles.
„Oled sa tänaseks valmis?“ küsis Dominic veidi erksama häälega, samal ajal silmi hõõrudes.
Raputasin pead ning keerasin end külili, võttes padja kaissu. Dominic ei öelnud midagi, kuid võttis mind tugevalt oma embusesse.
„Ma eelistaks, et Mic siia tuleks pärast,“ sõnas ta mõni minut hiljem.
„Mina ka,“ sõnasin veidi lootusrikkamalt, kuna see mõte tekitas minus hea tunde.
„Seega teeme kõik mis võimalik, et nii läheks,“ sõnas ta naeratades, kuna see lause tegi ka mind veidi rõõmsamaks.
Noogutasin entusiastlikumalt ning Dominic küsis, kas mul on kõht tühi. Noogutasin ka selle peale, kuigi mul isu ei ole, on viimased kaks tundi juba kõhutühjus korisenud.
„Lähme sööme midagi,“ sõnas ta mind kättpidi voodist välja tõmmates.
„Mkmmm,“ mõmisesin vastu ning veeretasin end voodi teise otsa.
Dominic tõmbas mind endale sülle ja kui me jõudsime ukseni, küsis ta naerdes, et kas paneb mind maha.
Raputasin naljatades pead, kuid kui ta ukse avas, ajasin end ise jalgadele ning kõndisime selle üle veidi naerdes trepist alla.
Simon ja Ricky istusid elutoas diivanil ning vaatasid mingit filmi.
„Hommikust, poisid,“ sõnasin neist möödudes uuesti mornilt.
„Ega,“ alustasin küsimust Mic'i kohta, kuid Simon raputas mulle pead enne, kui küsidagi jõudsin. Noogutasin maha vaadates.
„Süüa?“ küsisin neile otsa vaadates, kui Dominic juba kööki oli läinud.
„Alati,“ vastas Ricky ja nad tõusid püsti.
Istusime vaikides laua taga ning keegi justkui ei osanud midagi öelda.
„Kas kleit sobis?“ küsis Simon järsku mulle otsa vaadates. Ma ehmatasin veidi, kuna olin taas süvenenud oma kurbadesse mõtetesse.
„Mis?“ küsisin veidi segaduses olles.
„Kleit?“ küsis Simon uuesti.
„Ma ei tea,“ vastasin kulmu kortsutades. Mis kleidist ta räägib?
Hetk hiljem meenus, et Simon tõi mulle eile matuste jaoks kleidi, kuna ma ise ei tahtnud seda ostma minna. See mõte tegi mind nii õnnetuks ja ma lootsin terve õhtu peale Mic'i kõnet, et ehk ta astub uksest sisse.
„Ma usun küll,“ vastasin hetke hiljem, „aitäh.“
Simon noogutas kiirelt.
„Dominic,“ sõnas uksest sisse astuv Sanka tõsisel toonil.
Me vaatasime kõik talle otsa ning ta naeratas seepeale, jättes oma lause ütlemata.
„Kõik on organiseeritud,“ sõnas ta hoopis viimaks ning valas omale tassi kohvi.
Kell liikus kordades kiiremini, kui tavaliselt ning juba oligi käes aeg end valmis sättida.
Panin viimaks Simoni toodud musta kleidi selga ning see sobis tõesti hästi.
„Kena,“ sõnas Simon mu selja tagant. Naeratasin viivuks teda peeglist vaadates.
„Valmis?“ küsis ta seejärel ning vaatas kella. Raputasin talle vastuseks pead, kuid läksime siiski trepist alla, kõik olid juba valmis ning ootasid maja ees. Kõik peale Mic'i, keda polnud siin.
Sõitsime terve tee vaikuses ja veidral kombel väga aeglaselt, kohale jõudes vaatas Dominic mulle korraks otsa ning nähes kui õnnetu ma olen, võttis ta mu käest kinni ja me istusime paar minutit vaikuses. Ricky ja Sanka jalutasid kiriku suunas, Simon aga seisis oma auto ees ning kiikas aeg-ajalt meie suunas.
„Lähme,“ sõnas Dominic viimaks vaiksel toonil ning pigistas õrnalt mu kätt. Noogutasin endamisi ning astusin autost välja. Nähes Melissa peret ja Mic'i kiriku uksest sisse minemas, ohkasin raskelt. Ma ei kujuta ettegi, kui raske neil olla võib.
Dominic võttis pagasnikust suure pärja, mille me olime eile lasknud valmis teha ja koju saata.
Kirik oli ilus, altaril oli tohutult palju valgeid liiliaid, mis olid Melissa lemmik lilled, temast oli suur pilt kirstu päises.
See oli eelmine suvi tehtud pilt. Brunner tabas pooljuhuslikult hetke, kus Melissa Mic'i vaadates nii siiralt naeratas, ta nägi nii ilus ja õnnelik välja. Juba seda pilti vaadates tuli mul pisar silma ning Dominci võttis mul seda märgates käest kinni. Kõndisin Dominicu kõrval Melissa kirstuni, kirst oli kinni ning ma ei tahtnud ettegi kujutada mis seal sees on.
Asetasime pärja ta kirstu kõrvale teiste juurde ja avaldasime ta vanematele kaastunnet. Ta isa tänas meid, kuid ema vaatas vaikides maha.
Jäin Mic'i ees seisma ja üritasin talle midagi öelda, kuid ta pilk tekkitas mu kurku suure klombi ja ta noogutas mulle vaikides ja kallistas mind tugevalt.
Istusime Mici'i taha ning kõik oli nii vaikne. Aeg ajalt oli kuulda nuuskamist ja vaikseid nuukseid kui Melissa pere ja sõbrad ta kirstule lilli asetasid.
Isegi Simon mu kõrval oli kurvema pilguga kui tavaliselt.
Kirikuisa pidas kena kõne ning koor laulis ilusat laulu kui ma märkasin Mic'i vaikselt endamisi pead raputamas, ta võitles, et pisaraid tagasi hoida. Kui laul oli lõppenud, kutsus kirikuisa üles soovijaid Melissaga hüvasti jätma ning ta vanemaid oma hüvastijätku kõnet pidama.
Melissa ema üritas lugeda lauseid korduvalt kokku murtud paberilt, kuid ta hääl murdus juba esimese lausega ja ta silmad täitusid pisaratega. Seda vaadates tuli mul samuti taas pisar silma ja ma surusin oma näo Dominicu õlga, ta pani mulle käe ümber.
Melissa isa astus kiirelt oma naise kõrvale, võttis ta värisevatelt kätelt paberilehe ning luges ise sealt kurvahäälselt maha oma naise kõne.
Mul oli seda kuuldes südames nii valus. Ma ei suuda ette kujutadagi, kui see peaks seal olema minu ema, kes seda kõnet peab. Milline piin võib olla oma last matta...
Dominic hoidis terve aja mu käest kinni ning pigistas seda õrnalt iga kord, kui ma raskemalt hingama hakkasin.
Jalutasime kirstu järel vaikselt läbi surnuaia ning hauani jõudes asetasid poisid Mellissa kirstu vaikselt piiretele, kirikuisa pidas taas lühida kõne ning kirst lasti vaikselt mööda nööre hauda. Inimesed viskasid kirstule mulda ja lilli, jättes Melissaga hüvasti. Ta vanemad seisid terve aja haua päises ning Melissa ema ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Paljud teisedki poetasid mõned pisarad, enne kui seisid veidi eemale, et järgmistele ruumi anda.
Kui kõik olid saanud hüvasti jätta, sõnas kirikuisa, et nüüd kaevatakse haud kinni, ning seejärel saab haua katta pärgade ning küünaldega. Ta vaatas otsa veidi eemal seisvatele meestele, kes olid surnuaia töötajad ning üks neist ohkas ning vaatas teistele otsa, öeldes midagi asja ära tegemise kohta.
Nägin, kuidas Dominic neid vihase pilguga vaatas. Mic kükitas endiselt haua kõrval ning vaatas Melissa kirstu pisarsilmil.
Noormehed astusid labidate lähedale ning Mic tõusis äkiliselt püsti ja vaatas neile tuima näoga otsa.
„Sa ei puutu seda labidat,“ sõnas Mic pahasel toonil ning astus kiirelt ümber haua, jäädes labidate ees seisma, pannes üks jalg pidemetele.
Noormehed vaatasid kirikuisale otsa, mille peale too vaatas küsivalt Melissa vanemate suunas.
„Minge minema!“ karjus Mic, kui üks neist üritas siiski veidi eemal olevat labidat kätte võtta.
Vaatasin Dominicule küsivalt otsa, kuid ta vaatas äraootaval pilgul Mic'i.
Noormehed astusid ebaleval ilmes sammu tagasi ja Mic võttis maast ühe labida, hakates hunnikust mulda hauda asetama. Ta ei visanud seda nagu ta kaevaks kinni mingit auku, vaid ta lasi iga labidatäie vaikselt kirstule kukkuda.
Simon, Ricky, Dominic ja Hirch astusid kõik Mic'i seljataha ning võtsid samuti labidad kätte. Mic hakkas seda kuuldes midagi ütlema, kuid nähes, kes ta seljataga seisavad, ta hetkeks naeratas ning nad kaevasid koos, jätkuvalt väga õrnalt haua kinni. Seisin, seda pealt vaadates, veidi eemal ja mul olid terve aja silmad märjad. Jälgisin pidevalt Simoni näoilmed, lootes, et ta oma haavale liiga ei tee.
Ma ei suuda ette kujutada, kui raske see ta vanematele ja Mic'ile on. Melissa vend seisis oma ema kõrval ning hoidis ta käes kinni.
Nad silusid hauale ilusa kuhja ning katsid selle kuuseokstega, inimesed asetasid sinna oma pärjad ja asetasid igale poole küünlad.
Dominic jäi Mic'iga rääkima ning me seisime Simoniga vaikides veidi eemal, et ta perele privaatsust anda. Need surnuaias töötavad noormehed seisid veidi eemal ning üks neist rääkis midagi naljakat, mis peale teised veidi muigasid ning Melissa haua suunas vaatasid. Simon nägi seda ning raputas naeratades vaikselt endamisi pead. Võtsin ta käest kinni, kuid see pahatahtlik naeratus ta näolt ei kadunud. Ta vaatas mulle hetkeks otsa, kuid keeras end kiirelt ümber ning kõndis nende noormeeste poole. Järgnesin talle, kartes, et ta teeb midagi ebaviisakat.
Simon seisis selle noormehe ette, kes nalja oli teinud ning kummardus talle veidi lähemale.
„Kui sa veel ühel matusel ohkad või kellegi leina naljakaks pead, siis me kohtume hämaral tänaval ja sa näed, mida mina naljakaks pean,“ sõnas Simon väga madalal ja vihasel toonil talle kõrva ning noormehe nägu muutus morniks.
Simon tõmbus temast eemale ning vaatas talle hetkeks pahasel ilmel otsa, et aru saada, kas noormees mõistis, mida talle öeldi või ei. Kuna ta noogutas ning keeras pilgu maha, jäi Simon sellega rahule ning vaatas viivuks kõigile seal otsa ja nad keerasin vaikides ümber, jalutades kaugusesse.
Simon naeratas mulle taas sõbralikult ning me kõndisime vaikselt tagasi seltskonna suunas, kus inimesed hakkasid vaikselt eemalduma, avaldades enne veel Melissa vanematele uuesti oma kaastunnet.
Tundsin, kuidas mu telefon jaki taskus vibreeris.
„Tagumisest väravast paremal on must BMW, tule läbi.
-Pronkovitch“
Lugesin SMSi kiirelt läbi ning kui mulle jõudis kohale, kes selle saatis, panin klahvid kiirelt lukku ja telefoni taskusse.
„Ei,“ raputas Simon pead kohe, kui ma talle otsa vaatasin.
Ohkasin vaikselt pead kallutades, kuid ta endiselt raputas mulle tuima näoga pead.
„Ei, Rebekkah,“ ütles ta uuesti ja vaatas korraks Dominicu suunas.
„Aga kui see on midagi olulist?“ sõnasin samuti kontrollides, ega Dominic meid ei kuule.
„Ei,“ raputas Simon endiselt pead kuid vaatas uuesti mulle otsa.
„Simon,“ sõnasin praktiliselt sosinal, proovides teda ümber veenda.
„Sa võid seal samas olla,“ sõnasin viimaks, kui ta terve aja mind vaikides vaadanud oli.
Ta pööritas endiselt pead raputades silmi, kuid ohkas siis.
Kui enamud inimesi juba lahkunud olid, ütlesin Dominicule et tahan pead tuulutada ja jalutan väikse ringi, ning et Simon võib mind ise koju tuua.
Dominic jäi sellega kiirelt rahule, kuna Mic oli nõus temaga koos koju tulema.
Jalutasime Simoniga aeglaselt värava suunas, kui ta mind kättpidi peatas.
„See ei meeldi mulle,“ sõnas ta, kui me seisma jäime.
„Ma tean,“ vastasin vaiksel toonil, „mulle ka mitte.“
„Siis ära tee seda,“ ütles ta mulle silma vaadates.
„Aga kui see on oluline?“
Ta vaatas mulle otsa ning ma nägin ta silmist, et ta ei suutnud otsustada mida teha. Simon vaatas mulle otsa ja võttis taskust väikese karbi.
„Mis see on?“ küsisin talle otsa vaadates. Ta naeratas õrnalt ning tegi karbi lahti, võttes sealt ilusa sinise kivikesega hõbeda kaelakee, astus ta mu seljataha ning pani selle mulle kaela.
„Ma loodan, et sulle meeldib,“ sõnas ta uuesti mulle otsa vaadates. Vaatasin oma kaelas rippuvad keed ning noogutasin.
„Aga mille eest?“ küsisin talle uuesti otsa vaadates, ta ei naeratanud enam.
„Sa oled mulle oluline,“ vastas ta napisõnaliselt.
Ta vaatas mind veel mõne hetke, kuid hakkas siis uuesti jalutama.
„Üks vale liigutus,“ sõnas ta vaiksel toonil mulle otsa vaadates. Noogutasin talle vastuseks, mõistes, et tal on relv vööl.
Seisin ainsa musta BMW kõrvale, mis värava juures oli ning Simon seisis minust sammu eemal.
Pronkovitch astus autost välja ja vaatas Simonit naeratades.
„Kas me võime eraviisiliselt vestelda?“ küsis ta viisakalt minu poole pöördudes.
Vaatasin korraks Simonile otsa ja kuigi ta nägu oli mitte midagi ütlev, teadsin ma sisimas kui kardinaalselt ta selle vastu on.
Ma noogutasin talle õrnalt ja nägin, kuidas ta hambaid kokku surus kui me Pronkovitchiga aeglaste sammudega Simonist eemale kõndisime.
Mõnekümne meetri kaugusel jäi ta seisma ning ma vaatasin Simoni poole, ta seisis endiselt liikumatult seal samas.
„Ma ei tahtnud sisse tulla,“ sõnas ta algatuseks ja ma noogutasin selle peale mõistvalt, „kuid sellegi poolest, minu kaastunne.“
„Aga ma olen siin teisel põhjusel,“ jätkas ta tõsisel toonil, kuna ma ei vastanud ning ta vaatas korraks Simoni poole.
„Millisel?“ küsisin võimalikult viisakal toonil.
„Sinust oli väga julge tulla too päev minuga rääkima ja ma vastan sulle sama austusega. Edasine otsus jääb sinu teha,“ ütles ta ning vaatas uuesti Simoni suunas, kui käe põuetaskusse asetas. Vaatasin samuti Simonit ning ta kissitas meie suunas silmi.
Pronkovitch võttis aeglaselt taskust välja valge paberi, tehes kindlaks, et Simon samuti nägi, mis see on ning vaatas seejärel mulle otsa.
„See on parkimismaja aadress, kus keldri korrusel üks sinine honda, mille pagasnikus on minu poolne kaastunde avaldus.“
„Ma...“ olin ma segaduses ega osanud isegi oma küsimust sõnastada.
„See oli Aleksandri vend,“ sõnas ta mulle silma vaadates, „ta oli ka jõusaalis ja ta arvas et sina oled...“
„Mic'i tüdruksõber,“ sõnasin temaga samal ajal, kui mulle meenus Pronkovitchi mõnitus, et Mic saadab oma tüdruksõbra oma probleeme lahendama.
Ma ju ei parandanud seda väidet....
Aleksandri vend tahtis mulle kätte maksta kuid Melissa oli minu asemel oma autos... See oleksin pidanud olema mina.
Mu süda jättis mitu lööki vahele, kuid Pronkovitch ulatas paberi minu suunas ning ma võtsin selle vastu.
„Ma ei leia, et see käitumine õige oleks olnud,“ sõnas ta ning naeratas õrnalt, „kuidas sa ütlesidki- tee, mida sa tegema pead?“
Noogutasin sellele vastuseks, kuid vaatasin endiselt praktiliselt seisva südamega maha.
„Aitäh,“ sõnasin hetk hiljem, kui suutsin end sundida talle otsa vaatama.
Ta noogutas ning hakkasime tagasi Simoni suunas kõndima, kui auto kõrvaluks avanes ning sealt astus välja mingi mees. Silmapilkselt sihtis Simon teda relvaga kuid mees vaatas talle otsa ning näitas talle käes olevat telefoni, mille peale Simon relva tagasi vöö vahele pani.
„Ma arvasin, et sa oled Dominicuga,“ sõnas Pronkovitch Simoni reaktsiooni peale ning vaatas mind natuke naeratades.
„Olengi,“ sõnasin tuima tooniga.
„Kas Simon on sellega leppinud?“ sõnas ta veidi suurema naeratusega, kuid võttis siis mehe käest telefoni ning noogutas mulle kiirelt enne autosse istumist.
Noogutasin talle vastu ja kõndisin edasi, olin juba Simonist möödumas, kui ta mind kättpidi kinni pidas.
Mulle tundus, nagu ma oleks terve selle aja hinge kinni hoidnud. Ma ei tea, mida ma tundma peaksin. See ongi minu süü, et Melissa surnud on. Kuidas ma seda Mic'ile ütlen? Kuidas ma ütlen talle, et see kõik juhtus lolli mõnituse peale, mida ma ei parandanud? Miks ma ei öeldnud tookord Pronkovitchile, et ma ei ole Mic'i tüdruksõber. Siis oleks Melissa ehk elus...
***
Simon rääkis minuga, kuid ma ei kuulnud ühtki ta sõna, ma lihtsalt vaatasin maha. Mu kõrvus kumises ja mu süda peksles meeletult. Kuigi ma üritasin end liigutada, siis miski ei liikunud, mul nagu poleks olnud üldse kontrolli oma keha üle.
„Bekka?“ küsis Simon juba väga mureliku tooniga ning keeras lõpuks mind lõuast endale otsa vaatama. Ta pilk oli tõesti veidi hirmunud, kui nii võib öelda.
Vaatasin talle viimaks silma ja ta ütles uuesti mu nime ning tundsin, kuidas pisarad mööda mu põski alla veeresid, kuid ma endiselt ei suutnud end liigutada.
„See olin mina,“ sõnasin viimaks ning vaatasin maha.
„Ei, Rebekkah,“ sõnas Simon ning võttis mu õlgadest kinni.
„Olin küll, ta arvas,“ sõnasin ning tundsin, kuidas mu keha tuimaks muutus, „see olin mina.“
„Ei, see oli Aleksandri vend,“ vastas Simon ning kallistas mind tugevalt.
„Ma,“ hakkasin midagi ütlema, kuid siis mulle jõudis kohale, et Simon teadis. Ta teadis, et see on minu süü.
„Ma ei parandanud teda,“ sõnasin vaiksel toonil.
„Ma tean,“ ütles Simon ning kallistas mind hetkeks kõvemini.
Seisime paar minutit vaikides, kuid Simon lasi siis minust lahti ning asetas käe mu seljale ning me jalutasime läbi surnuaia tagasi ta auto suunas.
Simon küll rääkis mulle vahepeal midagi, teemal kuidas see ei ole minu süü, kuid ma ei suutnud piisavalt keskenduda, et ta jutust aru saada. Kõik oli nii tuim ja ma pidin pingutama, et üks jalg teise ette panna ja mitte lihtsalt pikali vajuda.
Terve sõidu ei suutnud ma mõelda muule kui sellele hetkele seal jõusaalis, kus ma ei lõpetanud oma lauset, kui Pronkovitch mind Mic'i tüdruksõbraks nimetas. See muudkui ketras mu peas kuniks ükshetk oli seal tühjus. Ma ei suutnud enam mitte midagi mõelda, vaatasin tühja pilguga aknast välja, kuid ma ei registreerinud isegi meie asukohta ära. Ma üritasin kõigest väest midagi ratsionaalset välja mõelda, kuid ma ei kuulnud mitte ühtki mõtet oma peas. Ma nagu ei oleks autos Simoni kõrval.
„Bekka, ole palun tasa,“ sõnas Simon mulle otsa vaadates enne kui me majja astusime. Ta tegi mulle ukse lahti ning hetkeks nägin, kuidas Dominic, Mic ja Ricky teistega elutoas viskit jõid. Dominicu kulm tõmbus mind nähes kortsu ning ta astus paar sammu meie suunas, mille peale ka teised mind vaatasid, kuid Simon pani taas oma käe mu alaseljale ning suunas mind trepist üles.
Ta juhtis mind magamistuppa ning palus mul tugitooli istuda.
Hetk hiljem tuli Dominic tuppa ning keeras ukse lukku, ta kükitas korraks minu ette ja vaatas mulle vaikides otsa.
Ma tahtsin talle rääkida, mis ma teinud olin, kui ma ei suutnud end liigutada.
Dominic tõusis püsti ja ma kuulsin, kui ta Simoniga rääkis. Kui ma lõpuks aru sain, millest nad räägivad, andsin endast parima, et sellele vestlusele keskenduda.
„Mine tegele temaga,“ sõnas Dominic, „ma räägin Cendale millist lugu ta Mic'ile rääkima peab.“
Simon noogutas ja nad vaatasid taas mulle otsa, kuid ma ei suutnud end isegi liigutada, veel vähem protesteerida. Simon kükitas mu ette ning vaatas mulle silma, ta naeratas õrnalt ning võttis mu käest aeglaselt selle aadressiga paberi, hetkeks mu käsi silitades. Ma ei märganudki, et olin seda siiani tugevalt pihus hoidnud.
„Kõik saab korda,“ sõnas ta püsti tõustes. Ma ei suutnud sellele reageeridagi. Ainuke aktiivne mõte mu peas oli Mic. Kuidas ma räägin talle seda? Kuidas ma ütlen talle, et mina olen põhjus miks ta ei tea kuidas edasi elada?
Dominic seisis nüüdseks üksinda mu ees ning kui ma talle ei vastanud, võttis ta mu käest kinni ning tõmbas mind õrnalt voodi suunas.
„Bekka, palun ütle midagigi,“ sõnas ta mind voodile istuma asetades. Ma ei suutnud end sundida isegi pilku tõstma, et talle otsa vaadata.
Dominic võttis mu jaki seljast ning asetas selle toolile, samuti võttis ta ära mu jalanõud ja lükkas mind õrnalt voodile pikali. Ta võttis mind seljatagant kaissu ja tõmbas mulle pleedi peale.
„Bekka, palun,“ sõnas ta vaiksel toonil, kui ma polnud terve selle aja liigutanud. See võis olla tund, võibolla kaks, võibolla ma magasin vahepeal ja see oli veel kauem? Mu ajataju oli täiesti kadunud.
Ta surus oma huuled mu juustesse ning ma tundsin, kuidas ta ohkas.
„Palun ütle midagi, ma olen su pärast mures, Rebekkah,“ ütles ta uuesti, praktiliselt sosinal, „aga ma armastan sind.“
Mul läks mitu minutit aega, et aru saada mida ta ütles.
„Mis?“ pomisesin viimaks oma segadust väljendades. Mis ta just ütles?
„Lõpuks ometi,“ ütles ta kergendusega ning võttis mind uuesti tugevamalt oma embusesse.
„Mis sa ütlesid?“ küsisin uuesti praktiliselt sosinal.
„Et ma olen su pärast mures,“ sõnas ta ning silitas õrnalt mu juukseid.
Noogutasin endamisi mõistes, et ma kuulsin teda valesti.
„Vabandust,“ pomisesin hetk hiljem ning panin silmad uuesti kinni.
Ta ohkas vaikselt pead raputades, kuid jätkas mu paitamist.
„See on kõik minu süü,“ sõnasin vaiksel häälel.
„See ei ole tõsi,“ sõnas Dominic rahustaval häälel, „kõik saab korda.“
Raputasin vaikselt pead ja üritasin mõelda, mida ma nüüd tegema peaks.
Võibolla ma peaks...
Ärkasin mitu tundi hiljem üksi üles. Pikutasin endiselt liikumatult voodis ja kuigi ma tundsin end veidi paremini, või vähemalt mulle tundus, et ma suuda end jälle liigutada, tahtsin ma lihtsalt karjuda.
Kuidas ma võisin nii loll olla ja arvata, et kõik jääb hästi? Miks ma ei mõelnud oma tegude tagajärgedele suurema hoolega? Kuidas ma võisin arvata, et kõik käibki nii lihtsalt?
Ohkasin sügavalt ja keerasin end selili. Hõõrusin näppudega silmi ja kui ma need viimaks avasin, märkasin silmanurgast tugitoolis istuvat Simonit.
Vaatasin talle otsa ja kui ta mitte midagi öeldes mulle naeratas, keerasin uuesti pilgu ära.
Simon turtsatas vaikselt ning tõusis püsti. Ta jäi hetkeks voodi kõrvale seisma, kuid kuna ma ennast ei liigutanud, viskas ta mu kõrvale pikali. Ta asetas oma jalad üle ühe ning jälgis, et jalanõud ripuks üle ääre.
Pikutasime niimoodi vaikuses mitu minutit.
„Mis kell on?“ küsisin viimaks.
Ta vaatas oma käekella ning näitas seda seejärel mulle.
„Olgu,“ vastasin, kui olin välja arvutanud, et olin kolm tundi maganud.
„On sul parem?“ küsis ta seepeale.
„Ei,“ sõnasin tülpinud toonil.
„Rebekkah,“ sõnas Simon veidi etteheitval toonil.
„Mis sa tegid?“ küsisin seepeale kuid vältisin endiselt ta pilku.
„Mis mõttes?“
„Aleksandri vennaga,“ täpsustasin oma küsimust, kuna ta teeskles, et ei tea millest ma räägin.
„Mis sa tahad, et ma oleks teinud?“ vastas ta mu küsimusele enda omaga.
„Simon,“ sõnasin viimaks talle otsa vaadates. Ma tean, et nad otsustasid Dominicuga juba ära, mida nad teevad, miks ta teeskleb, et mul on mingit sõnaõigust?
„Mida sa tahad, et ma teeksin?“ küsis ta uuesti ning ta siirast näoilmest jäi mulle mulje, et ta päriselt tahab minult vastust.
„Ma pean Mic'ile rääkima,“ sõnasin vaikselt ja keerasin pilgu maha. Närisin oma huult seest poolt, üritades mitte nutma hakata. Mõte sellest, kuidas ma Mic'ile üles tunnistan mida ma tegin ning mu ettekujutlus ta pahameelest tahtis pisaraid silmi tuua. Ma ei kujuta ettegi, kui palju ta mind vihkama hakkab.
„Miks?“ küsis Simon mõtlikult ning vaatas lakke.
„Sest tal on õigus teada...“
„Ja miks sa arvad, et see hea oleks?“ küsis Simon ning üritas mulle otsa vaadata, kuid ma keerasin samuti pilgu lakke.
„See ei olekski, aga see oleks aus.“
„Aus kelle suhtes?“
„Mic'i?“ kõlas mu väide küsimusena, kuna Simoni mõttekäik jäi mulle veidi segaseks.
„See ei too Melissat tagasi,“ kehitas ta õlgu.
„Jah, aga,“ tahtsin ma midagi öelda, kuid ei suutnud oma mõtteid hästi sõnastada.
„Aga?“ küsis ta mõni hetk hiljem ning jäi mulle otsa vaatama.
„Aga kui ma ei räägi talle ja ta saab sellest mujalt teada...“
„See on juba parem põhjendus asjale jah,“ nõustus Simon ja ma vaatasin talle otsa, et näha, kas ta naeratas.
„Aga Bekka, ta ei pea teada saama,“ kinnitas Simon mulle nüüd ilma naeratuseta, võrldemisi tõsise näoga.
Raputasin vaikides pead. Arvestades milline käpard ma olen, ei julge ma sellega riskida. Veel vähem ei kujuta ma ette kuidas ma suudaks talle otsa vaadata, kui sellist saladust peaksin hoidma.
„Mis seal vahet on, mida ma tahan,“ sõnasin end istuli ajades, „te teete niikuinii mida heaks arvate.“
„Aga ma ju praegu küsin sinult, mida sina tahad?“ sõnas Simon endiselt rahulikult pikutades.
„Milleks, see muuda midagi,“ sõnasin turtsatades ja tõusin püsti, et sellest vestlusest eemalduda.
„Rebekkah,“ sõnas Simon samuti püsti tõustes ning kuna ma ei jäänud seisma, et talle vastata, seisis ta mu selja taha ning lükkas mu äsja avatud ukse uuesti kinni.
„Mida?“ küsisin endiselt seljaga tema poole seistes.
„Mida sa tahad?“ küsis ta uuesti, hoides endiselt kätt vastu ust, et ma seda avada ei saaks.
Seisin hetke vaikuses, kuid keerasin siis ohates ümber, Simon seisis mulle lähemal kui ma olin arvanud.
„Ja sa teeksid, mida mina tahan?“ küsisin talle otsa vaadates.
Ta vaatas hetkeks mulle vaikides otsa, kuid keeras siis pilgu mu huultele, kuna ma olin neid jälle seest poolt õrnalt närima hakanud. Ta naeratas hetkeks mulle uuesti silma vaadates ning see pani mu südame veidi kiiremini lööma. Ma isegi ei tea miks.
„Jah,“ sõnas ta väga vaiksel häälel, mulle endiselt tõsise näoga silma vaadates.
Seisime vaikuses veel mõne hetke ja ta vaatas mulle endiselt väga lähedalt silma ja kuigi ma oleks pidanud ammu pilgu ära keerama, et olnud ma seda siiani teinud.
Mida kauem ta mulle silma vaatas, seda kiiremini hakkas mu süda lööma.
Enesele teadvustamata vaatasin ma viivuks ta huuli ning nähes, et see ta naeratama pani, pilgutasin kiirelt ning vaatasin talle uuesti silma, kallutades end nii taha kui võimalik. See oli vaid paar sentimeetrit enne kui tundsin ust oma selja vastas.
„Ehk siis,“ sõnas ta vaiksel toonil, „mida sa tahad, et ma teeksin?“
„Ma,“ tahtsin ma midagi öelda, kuid ma ei teadnud mida ma tahan, et ta teeks. Mingi väike, väga segaduses osa minust tahtis, et ta teeks midagi väga mõtlematult valet, ning suudleks mind. Ratsionaalne osa minust üritas mõelda mida ma tahan, et ta Mic'iga seoses teeks.
„Ma lähen dušši alla,“ sõnasin hoopis vastu ning astusin temast eemale ning korraks tagasi vaadates nägin teda minu suunas naeratamas.
Mis see nüüd oli? Mis mul viga on?
Viskasin oma kleidi pesukasti ja seisin mitu minutit jaheda vee all, üritades aru saada, mis just juhtus. Ma ei ole kordagi varem Simonist nii mõelnud, veel vähem midagi sellist tundunud.
Keerasin lõpuks vee kinni ning seisin keset vannituba end kuivatades, kui kuulsin õrna koputust uksel.
Hetk hiljem vajus uks lahti ning Simon astus uksest sisse.
„Dominic helistas,“ sõnas ta mind vaadates, „ütles, et tuleb sulle kahe tunni pärast järgi.“
„Okei,“ sõnasin noogutades ning hoidsin oma rätikut äärest kinni, kartes, et see kukub maha, kuna olin koputust kuuldes kiiruga ääre üle teise keeranud.
Simon seisis endiselt uksel ning vaatas mind ülevalt alla ning seejärel samateed pidi uuesti mulle silma.
„Kena rätik,“ sõnas ta naeratades.
„Aitäh?“ ei osanud ma midagi vastata.
„Oled sa mõelnud, mida sa tahad?“ küsis ta veidi tõsisemal toonil.
„Ma ei tea,“ vastasin talle otsa vaadates ning astusin mõned sammud peegli ette.
Määrisin kreemi näkku, kui nägin teda peelgist mu seljataha seismas.
Ta jälgis mind vaikides peeglist ning naeratas õrnalt, kui meie pilgud kohtusid.
Rätik hakkas mööda mu keha alla libisema ning Simon püüdis selle kiire liigutusega kinni.
Seisin alasti, endiselt seljaga Simoni poole ning ta võttis mu rätiku äärtest kinni ja astus mulle aeglaselt sammu lähemale. Ta pani ühe rätiku ääre mu käe alt läbi ning väga õrnalt oma pöidlaga mööda mu nahka liikudes üle mu rindade, ise terve aja peeglist mulle silma vaadates. Kui ta teise rätiku ääre teiselt poolt, kuid veidi madalamalt üle mu rindade libistas, ajas see mind õrnalt ahhetama ning ma hammustasin huulde. Nägin, kuidas ta naeratas selle peale ning keeras rätiku ääre teise sisse, samal ajal mulle lähemale kummardades.
„Aga nüüd?“ sosistas ta mulle kõrva ning ma tundsin teda enda vastas.
„Nüüd mida?“ küsisin talle peeglist silma vaadates, kuid vajudes talle veidi veelgi lähemale.
Ta käed olid endiselt ümber minu ning ta huuled nii lähedal, et ma tundsin ta hingeõhku oma kaelal.
„Mida sa tahad?“ sõnas ta uuesti vaiksel häälel ning vaatas mulle otsa.
„Ma,“ ei osanud ma midagi öelda, kui ta õrnalt oma käed üle mu keha mu kõrvale lohistas. Ta käsi liikus õrnalt üle mu naha mu kaelani, üle mu põse mu huultele ning samal ajal kui ta nimetissõrm libises aeglaselt üle mu huulte, tõukas ta ülejäänud sõrmedega mu pea kuklasse ning suudles õrnalt mu kaela.
Kuuldes õrna ahhetust üle mu huulte lipsamas, ta naeratas ning ei lõpetanud mu kaela suudlemist.
Ta käsi aga liikus mööda mu kaela alla ning jäi hetkeks seisma mu rätiku äärel. Ühe sõrmega mind puudutades liikus ta mööda rätiku äärt edasi ning jäi hektkeks seisma, enne kui ühe ääre teisest välja tõmbas ning mu rätik aeglaselt maha kukkus.
„Mida sa tahad?“ küsis ta uuesti, hetkeks mulle silma vaadates.
„Sind?“ kõlas see rohkem küsimusena, kui oleks pidanud.
Simon naeratas ning takistas mind, kui ma üritasin end ümber pöörata. Talle meeldis, et ma näen peeglist, kuidas ta käed üle kogu mu keha aeglaselt liikusid.
Viimaks keeras ta mind ise ringi ning tõstis mind enda sülle, ma surusin jalad ümber tema risti ning ta viis mind magamistuppa, viskas mind voodile pikali ning jätkas mu suudlemist. Panin silmad kinni ja lihtsalt lasin sellel juhtuda.
***
„Bekka?“ kuulsin teda järsku ütlemas.
„Mmmh,“ mõmisesin vastu, kuid midagi oli valesti.
„Bekka?“ küsis Simon uuesti ja ma tegin silmad lahti. Olin endiselt riides ning pleedi all, üksi voodis. Simon seisis voodi kõrval ning naeratas mulle, kui ma ehmudes silmad lahti tegin.
Vaatasin talle mitu sekundit ehmunult otsa, oskamata midagi öelda. Mida ma just unes nägin?!
Ohkasin raskelt, ma eeldan, et kergendusest...
„On sul parem?“ küsis Simon naeratades ning viskas mu kõrvale pikali.
Ma olin endiselt oma unenäost nii häiritud, et ma ei suutnud talle otsagi vaadata.
„Ma...“ hakkasin midagi ütlema, kuid kõik mõtted olid segamini.
„Mis sa tegid temaga?“ küsisin hoopis hetk hiljem, kui olin end veidi kogunud.
„Midagi,“ vastas Simon, „mis sa tahad, et ma teeks?“
„Ära hakka jälle,“ lipsas mõtlematult üle mu huulte.
„Jälle?“ küsis ta naeratades ja vaatas mulle otsa, kuid ma vaatasin endiselt lakke, et ta pilku vältida.
„Kus Mic on?“ küsisin teemat mujale viies.
„All,“ vastas Simon.
„Kaua ma magasin?“
„Peaaegu kaks tundi,“ sõnas Simon kella vaadates.
Noogutasin endamisi ja tõusin istuli.
„Ma,“ tahtsin midagi öelda, kuid ma ei suutnud talle otsa vaadata.
Tõusin püsti ning hakkasin toast välja kõndima.
„Rebekkah?“ ütles Simon mulle järgnedes. Õrn värin jooksis üle kogu mu keha, kui ma ukse ees seisma jäin.
Keerasin ümber, et talle otsa vaadata, kuid ta seisis minust mitu sammu eemal.
„Sul on...“ sõnas ta naeratades ja viitas näpuga mu silmadele.
Vaatasin end peeglist ning puhastasin kiirelt ripsmedušši jäägid silme alt ära.
„Aitäh,“ ütlesin talle, kuid välitsin endiselt talle otsa vaatamist.
Suundusime koos, Simon mu kannul, trepist alla.
„Rebekkah,“ sõnas Dominic ning tõusis tugitoolist püsti, et mulle otsaette kiire musi teha.
„Jah,“ naeratasin talle vastu ning vaatasin Mic'ile otsa. Ta naeratas mulle õnnetult ning tõstis minu suunas oma viskiklaasi.
„On sul parem?“ küsis Dominic väga vaiksel häälel.
Noogutasin talle õrnalt ning kui Simon istus diivani käsitoele ja jäi mulle otsa vaatama, keerasin pilgu eemale.
„Me peame rääkima,“ ütlesin vaikselt Dominicule. Ta noogutas ning viipas ka Simonile, et ta meiega kööki tuleks.
„Ma pean Mic'ile rääkima,“ sõnasin vaiksel häälel.
Dominic raputas otsekohe pead, kuid Simon seisis vaikides ning vaatas mulle ainiti otsa.
„Ei,“ sõnas Dominic, kui ma pilgu maha keerasin, „ei pea.“
„Ma ei taha, et ta mujalt teada saaks,“ sõnasin taas praktiliselt sosinal, „ja ma ei tea, kuidas ma saaksin seda tema eest varjata.“
„Rebekkah, see ei tee kellelegi head, kui sa,“ alustas Simon lauset, kuid ma raputasin koheselt pead ja ta jäi ohates vait.
„Ma mõistan, et see on sinu jaoks raske, kuid see on õige otsus,“ sõnas Dominic ning võttis mu käest kinni.
Seisin endiselt maha vaadates Dominicu ees ja lasin tal enda käest kinni hoida.
„Ma ei taha,“ raputasin vaikselt pead.
„Mul on kahju,“ sõnas Dominic õrnalt mu kätt pigistades, „aga see on õige tegu.“
Tundsin, kuidas mu süda veidi kiiremini lööma hakkas. Ma ei saa seda Mic'i eest varjata... Ma ei saa selle süütundega elada ning talle otsa vaadata. Ma ei saa proovida teda lohutada teades, et ta vihkaks mind kui ta tõde teaks. See ei ole õige.
„Bekka?“ küsis Dominic, kuna ta oli vahepeal midagi küsinud, kuid ma olin nii oma mõtetes, et ma isegi ei kuulnud mis ta öelnud oli.
„Kas oled nõus?“ küsis Dominic uuesti. Vaatasin talle viimaks otsa, kui ta telefon laual vibreeris. Ta naeratas mulle veidi kurvalt, kuid julgustavalt.
Noogutasin aeglaselt. Kuigi ma ei ole sellega nõus, ei ole mul mõtet nendega vaielda. Dominic suudles mind kiirelt otsaette ning noogutas Simonile, kui telefonikõnele vastas ja elutuppa suundus.
„Rebekkah?“ küsis Simon, kui ma endiselt liikumatult paigal seisin. Ma ei saa selle otsusega leppida, ma pean Mic'ile rääkima.
Vaatasin talle viimaks otsa.
„Kõik korras?“ küsis ta mu näoilmet nähes.
Raputasin pead ja astusin elutuppa.
„Mic,“ sõnasin, kuid märkasin, et teda pole seal. Dominicu polnud ka seal.
„Kus Mic on?“ küsisin kõva häälega ning Ricky viipas peaga trepi suunas.
„Ta läks üles,“ sõnas ta ning keeras pilgu tagasi telekale.
Läksin kiirel sammul trepist üles, lootes, et Mic läks talle mõeldud magamistuppa.
„Mic,“ küsisin õrnalt ukse taga seisma jäädes.
Ta ei vastanud mulle ja ma hakkasin vaikselt usele koputama, kui Simon ühe käe mu suule surus, teisega mu käe ukse juurest ära tõmbas, selle mu selja taha surus ning mind pihast üles tõstis ja koridori nurga taha keeras.
„Rebekkah, ei,“ ütles ta vaiksel häälel, endiselt kätt mu suul hoides.
Rabelesin, et end ta haardest vabastada, kuid ta surus ka mu teise käe minu ja enda vahele, ning kui ma ka seepeale rabelemist ei lõpetanud, surus ta mind vastu seina.
„Rebekkah, palun,“ sõnas ta sosinal, kui Mic'i toauks avanes.
„Jah?“ küsis ta ringi vaadates. Kuulsime, kuidas ta paar sammu meie suunas astus ning Simon astus mulle lähemale, et Mic meid ei näeks.
Seisin Simoni ja seina vahel, ta käsi endiselt mu suul ja tundsin, kuidas mu hingamine kiirenes, kui mulle meenus mu eelnev unenägu.
Mic läks tagasi oma tuppa ning kui me kuulsime, et ta ukse enda järel sulges, lasi Simon oma haarde mu käte ümber veidi lõdvemaks, kuid hoidis endiselt kätt mu suul. Ma seisin täiesti liikumatult, kuid toetasin otsaesise vastu seina.
„Rebekkah, palun ära tee lollusi,“ sosistas ta vaikselt mulle kõrva. Tundsin ta hingeõhku oma kaelal ja see tekkitas minus õrna värina.
Ma tean, et ta peaks minust lahti laskma, kuid mingi osa minust ei tahtnud seda.
„Ma tean, et see on raske,“ sõnas ta samuti sosinal ning lasi õrnalt ühe mu käe lahti, jäädes mu reaktsiooni ootama.
Mu käsi vajus mu kõrvale ning ma surusin selle vastu seina, üritades mitte mõelda valesid mõtteid, üritades end veenda, et ma peaks eemale astuma või vähemasti midagi ütlema.
„Aga sa ei tohi talle rääkida,“ sosistas Simon uuesti, kuid ka tema ei liigutanud. Ta seisis endiselt, täiesti ebavajalikult, mu vastas. Tõstsin vaikselt pea sirgu ja tundsin ta hingeõhku oma kõrval.
Surusin silmad kinni ning tundsin, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkas, kui ma tema südamelööke oma selja vastas tundsin.
„Okei?“ küsis ta mõni hetk hiljem, kui me seal niimoodi vaikselt seisnud olime.
Ta silitas õrnalt pöidlaga mu põske ning kui ma õrnalt noogutasin, võttis ta vaikselt oma käe mu suult. Tegin silmad lahti ning hingasin sügavalt sisse.
Simon astus minust sammu eemale ning lasi aeglaselt ka mu teise käe lahti ning see vajus samuti mu kõrvale.
Kuuldes, et Mic'i toa uks uuesti avanes, keerasin end kohe ümber ning vaatasin sinna suunas. Simon vaatas mulle silma ning kohe kui ma suu avasin, et teda hõigata, surus ta uuesti oma käe mu suule ning lükkas mind taas vastu seina, kuna ma üritasin pead ära tõmmata. Ta seisis jälle mu vastas, hoides üht kätt mu suul ning teist mu kõrval vastu seina. Ta vaatas mulle silma ja meie näod oli peaaegu vastamisi, vaid ta käsi meie huulte vahel. Ta raputas aegalselt pead, kui kuulsime, et Mic trepist alla suundus.
Kuigi Mic oli juba trepist alla läinud ja ma peaksin eemale astuma, seisin ma liikumatult Simoni vastas ning ta vaatas mulle endiselt silma.
„Rebekkah,“ sõnas ta viimaks ohates ning kaldus minust veidike eemale, jättes meie kehade vahele mõne sentimeetri.
Vaatasin talle viivuks veel otsa, kuid keerasin siis pilgu maha.
„Kas ma võin lahti lasta?“ küsis ta hetk hiljem vaiksel häälel.
Noogutasin vaikselt ja ta võttis, uuesti aeglaselt, oma käe mu suult.
„Kas sa saad aru,“ küsis ta hetk hiljem, kui ma endiselt maha vaatasin.
„Millest?“ küsisin samuti vaiksel toonil.
Ta tõmbas õrnalt sõrmedega üle mu põse ning jäi lõua juures seisma. Aeglaselt tõstis ta mu pead lõuast üles, et ma talle otsa vaataks.
„Et sa ei tohi midagi lolli teha,“ sõnas ta, kui ma viimaks talle otsa vaatasin. Ta pöial oli mu huulte kõrval ning tal ei olnud vist aimugi, et on midagi veel lollimat, millest ma praegu mõtlen.
„See ei tee kellelegi head,“ jätkas ta vaiksel toonil, kui ma talle pingsalt silma vaatasin, et mu pilk ei vajuks ta huultele.
„Ma,“ üritasin midagi öelda, kuid ta naeratas õrnalt ning ma siiski vaatasin korraks ta huuli, keerates pilgu kiirelt tagasi ta silmadele.
Noogutasin kiirelt, kui ta seda märkas ning see ta rohkem naeratama pani.
Tundsin, kuidas mu süda kiiremini lõi ning ma vist punastasin veidi. Vähemalt tunne oli küll selline.
„Kas me oleme kokku leppinud?“ küsis ta endiselt naeratades ning silitas õrnalt pöidlaga mu põske. Ta pöial puudutas mu suunurka ning ma keerasin aegalselt pea ära, mistõttu ta pöial liikus üle mu huulte ning seejärel võttis ta oma käe ära.
Iga rakk mu kehas tahtis teda nüüd suudelda. Kuigi ma tean, kui vale see oleks, oli väga raske end tagasi hoida.
Vaatasin talle uuesti otsa ning nähes, et ta endiselt naeratab, hammustasin õrnalt oma huult, et mitte sama teha.
See pani teda veel rohkem naeratama ning ta seisis hetke liikumatult mulle otsa vaadates, kuid astus siis sammu eemale.
„Väga hea,“ noogutas ta ning keeras pilgu koridorile, „kas lähme alla?“
Noogutasin, kui ei suutnud oma keha liigutada. Hetk hiljem võtsin end kokku ja sügavalt sisse hingates suundsin ta järel elutuppa.
Simon istus tugitooli ning jälgis mind pingsalt, kuni ma endale kokteili tegin ning diivani käsitoele istusin. Kui ta nägi, et ma midagi teha ei plaani, naeratas ta mulle kiirelt silma pilgutades ning hakkas telefonis midagi lugema.
Jõin vaikselt oma kokteili ja jäi mõtlema üleval juhtunu üle. Kas Simon tajus seda pinget, mis meie vahel oli, või kujutasin ma seda eelneva unenäo pärast ette? Kas ta üldse tunneb sedasorti asju? Ikka peaks tundma ju...
Raputasin endamisi pead ja keerasin pilgu üles, nähes, et kõik mind vaatavad.
„Rebekkah?“ küsis Ricky, „kas kõik on korras?“
Noogutasin kiirelt naeratades.
„Jah,“ sõnasin kui ta sellega rahule ei jäänud.
„Hästi, sa tundusid veider,“ sõnas ta, kuid keeras pilgu uuesti telekale.
Vaatasin korraks Simonile otsa, kuid ta vaid naeratas mulle rahulolevalt.
