Seitsmes

 

Viimased kaks nädalat olen ma kodus ööbinud ainult ühe öö. See oli ka siis, kui ema just koju oli jõudnud. Nähes, kui õnnelikuks Dominicu sõnumid mind teevad, ütles ta ise, et ma tagasi läheks.
Mina käskisin tal kunagi selle ametikõrgenduse vastu võtta, ning lubasin ise hakkama saada. Ta vastas nüüd samaga, käskis mul minna ja samuti õnnelik olla. Mu ema on väga hea ja mõistev inimene.
Kuigi ta on praegu ka kodus, olen ma endiselt Dominicu juures. Käin vähemalt ülepäeviti kodus, kuna järjest rohkem on mul oma asju siin vaja, ning erinevalt Dominicust ei taha ma lasta tal kõike vajalikku endale osta, kui saan need sama hästi kodust tuua.
Simon viis mind vahepeal veel paar korda metsa relva laskma, see tuleb mul juba päris hästi välja ning ma ei ehmu enam päästikule vajutades. Silmad olen ainult ühel korral kümnest kinni pigistanud ja enamasti lähevad kaheksa kümnest täppi.
Ma olen üldse Simoniga viimasel ajal nii palju aega koos veetnud, et temast on saanud üks mu parimaid sõpru.
Iga kord, kui Dominic ja Ricky kusagil ära on, jääb Simon minuga. Dominicul on mingi probleem sellega, kui ma üksi kuhugile jään, veel vähem meeldib talle, et ma üksi kuhugile lähen. Mind tegelikult ei häiri, et ta on nii hooliv. Erinevalt Mäpist muretseb ta alati minu pärast, ta uurib pidevalt kas kõik on hästi ja kas ta saab minu heaks midagi teha. Iseenesest on see väga armas ja ega mul pole absoluutselt mitte midagi Simoniga koos olemise vastu. Simon on nii teist moodi inimene, et nüüdseks ma ei kujuta enam ettegi, kuidas ma elasin terve oma elu ilma sellise sõbrata. Simoniga kahekesi olles tunnen ma ennast nii üllatavalt vabalt, ma ei pea väga oma sõnadele või tegudele mõtlema, sest ta toetab igat mu veidrat ja ka lausa hullu ideed. Ta laseb mul teha kõike mida ma tahan, kuid samal ajal ma tean, et ta on alati mu selja taga mind kaitsmas ja aitamas kui mul peaks midagigi vaja olema.
„Kuna nad tagasi tulevad?“ küsisin Simonilt, kui ta minu kõrvale diivanile istus ja mulle kohvitassi ulatas.
„Arvan, et mõne tunni jooksul,“ vastas poiss naeratades ja jäi vaatama mu auto võtmeid laual.
„Miks sa paremat autot ei taha?“ küsis ta otse välja.
„Dominic palus uurida?“ naersin.
„Ei,“ ütles ta enesekindlalt ja jõi ühte lonksu päris mitu hetke, enne kui ma naerma hakkasin.
„Olgu, no ta võis mööda minnes mainida,“ tunnistas Simon lõpuks üles.
„Mis mu autol siis nii viga on?“
„Ei midagi... Me lihtsalt ei saa aru, kuidas sa sellega kusagile õigeks ajaks jõuad,“ selgitas ta nagu see oleks iseenesest mõistetav.
Hakkasin naerma.
„Ma hakkan õigel ajal liikuma.“
„Ma arvan siiski, et asi on pigem selles, et sa pole ise kunagi päris autoga sõitnud,“ sõnas Simon mõtlikult.
„Heeeei, mul on ka päris auto,“ protesteerisin naerdes.
Tõsi ta on, ma pole nende autodega ise roolis olles kihutanud. Ma olen ära harjunud nende sõidustiiliga ja see ei hirmuda mind enam, aga ise ma endiselt ei julgeks niimoodi pedaali vajutada, nagu nemad.
„Kas sellest piisaks, kui ma ükspäev prooviks?“
„Sobib,“ naeratas ta riukalikult, ta oli endaga nii rahul.
„Kas me teeme täna midagi põnevat ka?“ küsisin, lootes, et ta vastab jah. Meil pole olnud veel ühtegi õhtut, kus me mitte midagi ei tee. Vähemalt mitte siis kui ma olen tahtnud midagi teha.
„Mida sa teha tahaks?“ küsis Simon.
„Midagi lõbusat,“ jäin mõttesse, „võiks kokteili teha.“
„Vabalt,“ kehitas Simon õlgu ja sammus baarikapini, „tule vali.“
Ta tõmbas uksed lahti ja seal oli neli riiulit pudeleid.
„Või kui veini tahad, lähme keldrisse.“
Mõneti oli mul siin nii veider olla, nad olid alati nõus kõigega, mida ma tahtsin. Isegi kui ma kell neli öösel tahaksin kohukesi, tuleks keegi minuga poodi. Ükskõik mida ma tahtsin, keegi leiutas mulle kohe variandi.

Segasime Simoniga kolmandat ringi kokteile, kui Dominic ja Ricky koju jõudsid. Mic oli esimene, kes võtmed lauale viskas ja meie juurde klaasi võtma tuli.
Ricky läks kööki süüa otsima, tal ei saa vist kunagi kõht täis.
Vaatasin Dominicule otsa ja hammustasin huulde. Ta naeratas, tuli pani mulle käed ümber ja surus huuled mu juustesse.
„Sa oled nii armas, tead seda?“ sosistas ta mulle vaikselt läbi juuste.
Tundsin ta sooja hingeõhku oma kaelal.
„Sa oled nii jobu, kui sa nii teed, tead seda?“ vastasin naeratades.
„See ei tähenda, et sa lõpetama pead,“ sõnasin vaikselt, surudes ennast vastu teda. Ta naeratas ja tõmbus eemale, kui Mic eriti suure klaasiga tuppa tuli. Poiss asetas klaasi minu ette kapile.
„Sega miskit.“
„Nii hull päev oli teil?“ küsisin naerdes.
Dominic raputas pead, Mic aga kehitas õlgu.
„Peretülid,“ Mic poiss mõtlikult.
„Mille üle?“ küsisin, teadmata, kas ta mõtleb vanemaid või Melissat.
„Ma täpselt isegi ei tea...“ vastas ta mõtlikult.
Tundus, et ta tõesti ei tea, miks tal peretülid on. Segasin Mic’ile erinevaid asju klaasi, teeseldes, et ma tean mida teen.
„Selle terviseks,“ ulatasin talle klaasi ja lõin enda omaga kokku.
„Mille?“ küsis ta naeratades, nuusutas jooki ning tõstis selle uuesti näost kaugemale. Ei saanud ju nii kange...
„Mille iganes,“ kehitasin õlgu.
Jäime Mic’iga alkoholist rääkima, kui Dominic Simoniga veidi eemal oma juttu ajas. Ma sain juba ammu selgeks, et on asju, mida mulle ei räägita.
Ma ei pressi peale ka, ju mul pole vaja kõike teada. Kuigi uudishimu tekib, ei hakka ma ise uurima asju, mida ma võib-olla teada ei taha.
Istusime Mic’i ja Simoniga diivanil, mina vähemalt nautisin oma jooki, teiste kohta ma ei ole nii kindel.
Simon oli selle mõne nädalaga minuga vabamaks muutunud. Ta ei ole enam nii vaoshoitud ja tasakaalukas, varem olid ta laused alati nii korralikud ja läbi mõeldud, nüüd tulevad isegi mõned ropud sõnad vahele.
„Kuueteistkümnendas on täna sünnipäev,“ sõnas Dominic meie juurde tulles, „tahad minna?“
Vaatasin talle küsivalt otsa. Mis on kuueteistkümnes? Kas ma peaks seda teadma?
„Vabalt tahan minna,“ sõnasin püsti tulles.
Dominic noogutas mulle õrnalt naeratades.
Ootasin, kuni ta telefoniga eemale helistama läks, seejärel sosistasin Simonile: „mis see kuueteistkümnes on?“
Simon hakkas naerma, kuid vaatas samuti ringi, et ega keegi ei kuula meid.
„Kasiino.“
„Aga,“ alustasin oma mõtet. Ma olen veidi liiga noor, et kasiinosse minna. Samas kui nüüd mõelda, et need kasiinod on mõneti Dominicu omad, ei hakanud ma end lolliks tegema ja jätsin küsimuse pooleli. Eks see oli üks plussidest, kui miski kuulub sulle.
„Aga?“ küsis Simon.
„Aga mis ma selga panen!“
„Seda mida tahad,“ kehitas Mic õlgu.
„Kas kutsud Melissa ka?“ küsisin talle otsa vaadates.
Ta võttis mu küsimuse peale suure lonksu ja raputas pead. Ta peretüli vist oli siiski Melissaga.
„Sorri,“ tegin krimpsus nägusid.
„Pole midagi,“ turtsatas ta naerda.
Mis ma kasiinosse selga peaks panema? Kas inimesed käivad seal päriselt nii riides, nagu filmides?
„Kas tahad kodust läbi käia?“ küsis Simon, „või poodi minna?“
„Lähme poodi,“ vastasin ja panin joogi lauale, et ülevalt korruselt oma kotti tooma minna.
Käisime Simoniga kahes poes, ma proovisin selga vähemalt kümmet kleiti ja viimaks leidsime mulle ühe ilusa musta kleidi, mis peaks igati kasiinosse sobima.
Salaja, riietusruumis googeldasin Dominicu kasiinosi. Kuueteistkümnes on vist see, mis asub suures hallis majas ja on kaheks osaks jagatud, ühendatud klubiga, mis kuulub samuti neile.
Läksime uuesti Dominicu poole ja varsti juba sõitsime linna suunas. Ma ei mõista, miks me seda kolme autoga tegime. Ricky ja Mic on oma autodesse vist kiindunud, või ei suuda nad sõita autos ilma seda juhtimata. Ega Dominic võttis ka oma autoga minemist iseenesest mõistetavalt.
Jätsime autod maja ette, kuigi poleks pidanud, viis keegi autod parklasse. Me oleks võinud seda ise ka teha, parklasse on vaid mõned minutid kõndimist.
Läksime kasiinopoolsest uksest sisse. Mõned meetrid edasi oli pikk järjekord inimesi, kes kõik ootasid klubisse saamist.
Turvamees, kes kohe, kui uksest sisse astusime, meid teretas, oli suurt kasvu ja tundus kuri. Ta musta värvi nimesildil oli kuldsete tähtedega „Joseph“.
Noogutasin talle viisakalt vastu.
Joseph vaatas mulle mõõtva pilguga otsa.
„Vana sa oled?“
Ehmusin korraks, kuid naeratasin: „paku.“
Mees vaatas mulle tõsisel ilmel korraks otsa, kuid nähes, et mu ükskõikne pilk ei muutu, hakkas ta naerma.
„Tere tulemast,“ sõnas ta seejärel sõbralikul toonil.
Kõndisin Dominicu järel lauda, mida ümbritses punakas poolläbipaistev kardin. Laudu oli kaks ja musta-punasega diivanid olid pehmed, kuigi nahk jäi istudes mu selja külge. Õnneks panin sukapüksid jalga.
Ricky ja Mic istusid meie juurde ja mõned hetked hiljem liitus meiega Simon. Lugesin menüüd, kui veel mõned inimesed meie juurde tulid, Berit ja Sanka olid ka nendega.
Armas, umbes minuvanune noor blond tütarlaps tuli küsima, kas me midagi juua soovime. Kõik nimetasid sobilikke jooke, võtsin tavalise Gin tooniku.
Mind hämmastas, kuidas inimesed ei pidanud vajalikuks end mulle tutvustada. Kuigi nemad kõik võib-olla teavad, kes ma olen, ei ole minul ju nende kohta õrna aimugi...
Simon istus minu kõrval ja kuigi kõik rääkisid omavahel mingitest põnevamatest asjadest, kirjeldas Simon mulle oma lapsepõlve kodu. See tundus ilus, selline tüüpiline äärelinna majake, ilusate lillepeenarde, mänguväljaku ja naabritega sama värvi aiaga.
Simon oli ainus laps, kuid naabermajas elas tal üks temavanune poiss, kellega nad olid peaaegu nagu vennad.
Olime juba mitu tundi seal istunud, kõik oli nii hästi. Need inimesed siin olid lõbusad, terve aja oli kuulda pidevat naeru. Kõik olid õnnelikud, peale Simoni. Tema jälgis pidevalt kaugemal olevat noormeest ja neiut.
„Sul pole meiega turvaline,“ sõnas ta järsku sosinal.
„Misasja?“ küsisin üllatunult. Miks mul nüüd järsku enam turvaline pole? Mul pole seda ju kunagi olnud, neil pole seda kunagi olnud.
„Dominic ei ole hea variant,“ ütles Simon ja tõusis püsti. Enne kui ma talle midagi vastata suutsin, enne kui oma mõtted ritta sain, kõndis ta eemale ja kadus rahva sisse.
Mis mõttes ei ole Dominic nüüd järsku enam hea variant? Mis vahepeal juhtunud on, millest ma jälle ei tea...
Tõusin püsti ja üritasin vaadata, kuhu Simon kõndis, kuid inimesi oli nii palju igalpool.
„Ma lähen vaatan ringi,“ sõnasin Dominicu küsiva pilgu peale vaikselt ja kõndisin eemale.
Seisin keset lõbusaid, tantsivaid inimesi, tagaotsas paistis uks, mis läks kasiino poolde, kuid sinna ma minna ei tahtnud.
Seisin leti äärde ja vaatasin joogilisti, päris pikk nimekiri.
Mis mõttes ei ole mul nendega turvaline? Kus saaks mul olla veel ohutum, kui nad pidevalt mind jälgivad ja Dominic alati teab, kus ma olen?
„Valisid midagi?“ küsis minu kõrval seisev noormees, „ma väga tahaks sulle jooki välja teha.“
„Ei ole vaja, aitäh,“ vastasin omi mõtteid mõeldes.
„Aga kui ma väga ilusti palun?“ küsis ta uuesti, veidi pealekäivama tooniga.
Baarman jõudis meieni ja naeratas mulle viisakalt, „Bekka, soovid midagi?“
See noormees mu kõrval oli üllatunud, et baarman mu nime teab. Ega mina olin ka...
„Gin ja toonik palun, topelt,“ naeratasin ja otsisin rahakoti.
„Dominic maksab,“ sõnas baarman naeratades. Miks kõik minuga nii viisakad on siin? Kas Dominic käskis neil kõigil minuga läbi saada? Naeratasin selle mõtte peale omaette.
„Aitäh,“ ütlesin jooki võttes. Noormees mu kõrval endiselt vaatas mind veidi üllatunult.
„Bekka?“ küsis ta igaksjuhuks kinnitust otsides.
„Jah?“ vastasin õlgu kehitades.
„Sa oled Dominicu Bekka?“
Jäin hetkeks liikumatult seisma, kas ma olen Dominicu Bekka?!
„Noja,“ vastasin õlgu kehitades.
„Anna andeks, ma ei teadnud,“ vastas ta käed üles tõstes.
Vaatasin samuti Dominicu poole, sest võõra mehe pilk oli seal lauas.
Dominic vaatas tuima näoga mu kõrval seisvad noormeest, naeratasin omaette. Dominic vist tõsiselt jälgib mind alati.
Pilgutasin talle silma ja keerasin näo leti suunas ning istusin baaripukile.
„Nii, ja kui ma olen Dominicu Bekka, siis sa ei või minuga rääkida?“ küsisin naljaga pooleks.
Ta naeris samuti ja tellis omale joogi.
„Ma lihtsalt ei löö sulle enam külge.“
„Niiet sa tahtsid mulle külge lüüa?“ naersin õrritaval toonil.
„Dominicu tüdrukule ei lööda külge,“ vastas ta oma klaasi kätte võttes, „aga ma tulin küll selle plaaniga siia jah.“
Ta lõi oma klaasi minu omaga kokku ja naeratas.
„Ja mis siis saama peaks, kui sa Dominicu tüdrukule külge lööd?“ üritasin oma huvi huumori taha peita.
„Bekka,“ sõnas Simon mu selga taga enne, kui noormees vastata jõudis.
Naeratasin talle otsa vaadates ja noogutasin võõrale noormehele viisakalt enne püsti tõusmist.
„Lähme suitsetame?“
Simon noogutas ja ulatas mulle käe, justkui ei saaks ma ise baaripukilt alla.
Mulle pakkus põnevust see, et kuigi Dominic nägi, et Simon mu käest kinni võttis, oli see täiesti lubatud. Dominic ise laseb Simonil minu eest hoolitseda, kui teda läheduses pole, kuid tuleb välja, et teised mehed mulle külge lüüa ei või.
Mõneti on see väga humoorikas.
Jälitasin Simonit suitsuruumini, tema käest kinni hoides.
Avastasin teepeal, et ma veidi tantsin muusikarütmis kaasa. Ma hakkan purju jääma, aga vähemalt on mul lõbus.
„Kuule,“ istusin Simoni kõrvale, kui ta mulle tuld ulatas, „mida see enne tähendas?“
„Sa ei ole halb inimene,“ sõnas Simon.
„Aitäh,“ naeratasin lõbusalt.
„Unusta ära,“ raputas Simon pead ja vaatas mulle otsa. Ta jälgis mind mõned hetked, enne kui naerma hakkas, sest ma ei leidnud suitsu filtrist klikipalli üles, et seda mentooliks teha.
Läksime tagasi meie laua juurde, kuid Dominicu polnud seal.
Küsisin Rickylt kuhu ta läks, kuid ta ei tahtnud mulle vastata.
„Ta läks Sabrinaga välisukse poole,“ ütles lõpuks keegi ja enamus jäid lauas vaikseks.
Naeratasin selle peale ning võtsin oma joogist lonksu, paari hetke pärast rääkimine ja naermine jätkus. Kas nad ootasid, et ma pahaseks saaks? Kas Dominic ei tohiks siis Sabrinaga välja minna?
Simon vaatas mind endiselt ootava pilguga.
„Kas ma peaks pahaseks saama?“ küsisin sosinal ja vaatasin ringi.
„Ma ei tea, kas saad?“ küsis Simon vastu.
„Kes see Sabrina on? Kas ta ei meeldi siis meile?“
„Neil oli Dominicuga mingi suhe kunagi,“ ütles Simon ettevaatlikul toonil.
Vaatasin hetkeks oma jooki ja ootasin, kas mul tuleb armukade tunne või ei.
Keerasin pilgu Simonile.
„On ta vähemalt ilus?“
Simon hakkas naerma ja raputas kaugusesse vaadates pead.
„Kas see ei tekita sinus mingit reaktsiooni?“
„Kas peaks?“ vastasin õlgu kehitades. Kuigi mulle meeldib Dominic, ei tekitanud see teadmine minus mingeid tundeid. Jah, mulle meeldib temaga koos olla, aga me ei ole sel teemal vestelnud. Ma ei tea, kas ta võtab mind nii piisavalt tõsiselt, et minuga monogaamses suhtes olla, ma ei saa temalt seda niimoodi omast järeldusest nõuda. Võibolla, kui ta kellegagi magab ja ma sellest teada saan, tekib mul halb tunne, aga siiamaani sellele mõeldes pole midagi.
Mäp tegi mu vist veidike katki...
See, kui Dominic kellegi teisega magaks, ei tekita minus hetkel sellest mõeldes vastikust. Ma võibolla tunneks end halvasti, sest see mida ta minuga teha suudab, on minu jaoks eriline, kuid tema jaoks võib see olla tavapärane tegevus. Ma ei oska seda selgitada...
„Enamasti neiudele on see vastumeelne...“ kehitas Simon õlgu.
„Kas Dominic ootab, et ma saaks armukadedaks?“ küsisin. Kui ootab, siis ma ju võiks sinna minna ja selle Sabrinaga tüli norida või vähemast veidike draamat teha...
„Ei,“ raputas ta pead, „sellepärast Dominic polegi hea variant.“
„Sest ta pole truu või midagi sellist?“ küsisin pooleldi muiates.
Simon vaatas mind kahtlase, veidi segaduses pilguga.
„Ta on mulle nagu vend ja ma ei peaks seda ütlema, aga ma ei tea kas ta kavatseb truu olla või mitte,“ ütles Simon veidike kurva tooniga.
„Ja talle sobib see?“
Simon noogutas vastuseks ja jäi maha vaatama.
„Noh, siis on ju kõik hästi?“ esitasin fakti küsimusena.
„Sulle sobib see?“ oli Simon üllatunud.
„Mulle meeldib Dominicuga koos olla, ära valesti aru saa,“ sõnasin lonksu võttes, „aga kui ta tahab kellegi teisega lõbutseda, siis mina teda küll keelama ei hakka.“
„Bekka, palju sa joonud oled?“ küsis Simon, kulm kortsus.
„Mis see siia puutub?“
„Sa ei ole ju päriselt selline inimene? Sa oleks Dominicule ideaalne naine, kui sa päriselt selline oleks, aga sa oled liiga hea inimene selleks...“
„Olin, ma olin liiga hea selleks. Kui Dominicule nii sobib, siis las olla,“ kehitasin õlgu, „kas ta eelnevad suhted on ka sellised olnud?“
„Tal pole just väga palju suhteid olnud, noh, mõned neiud, aga suheteks neid nimetada ei saa.“
„Miks mitte?“
„Dominicule pole keegi sobinud... Ta pole kedagi tahtnud koju viia ja sinna jätta. Tal on olnud päris palju... juhuseid, kuid mitte kedagi püsivat.“
„Ja sa arvad, et mulle ei sobiks, kui ta teeks väljaspool kodu mida tahab?“ küsisin, üritades oma veidike purjus peas asju selgeks saada.
„Sobiks siis?“ oli Simon sama segaduses kui mina.
„Ma nüüd ei saa aru, kas see on hea, kui mulle see sobiks või ei?“
„Ma pole kindel, kas Dominic on võimeline armastama kedagi sellisel viisil, et ta asetaks kellegi teise heaolu enda omast kõrgemale,“ selgitas Simon ja tõukas salgu mu juukseid näo eest kõrva taha.
„Aga ma ei eeldagi, et ta mind armastaks,“ kehitasin õlgu.
„Mis sinuga juhtus, Bekka?“ küsis Simon kurvaks muutudes.
Jäin maha vaatama ning jõin oma klaasi tühjaks. Ilma Simonile otsa vaatamata tõusin püsti ja läksin baarileti suunas.
„Anna andeks, Bekka, ma ei tea milline Dominic tegelikult sinuga olla kavatseb, sa oled siiski esimene, kellega tal mingi reaalne suhe on,“ selgitas Simon mu seljataga.
„Simon, mul on ükskõik, kui ta tahab teistega magada,“ vastasin talle rutakalt. Vaatasin talle otsa ja tegin ta põsele kiire musi.
Ma olin nii segaduses, kuid ma polnud armukade, see ajas mu veel rohkem segadusse. Ma tegelikult ei tea, kas mul oleks ükskõik või ei. Seisin juhmi pilguga leti ääres ja üritasin välja mõelda, mis on tegelik ja mida mu purjus aju juurde paneb.
„Siin sa oledki,“ sosistas Dominic mulle seljatagant käed ümber pannes.
Noogutasin pooleldi ning seisin liikumatult edasi. See oli hea tunne, tema käed ümber minu.
„Kõik hästi?“ küsis ta mind enda poole keerates.
Noogutasin taaskord sõnatult, talle otsa vaatamata.
„Oled sa kindel?“ küsis Dominic ringi vaadates, justkui otsides midagi või kedagi kes mu kurvaks oleks võinud teha.
„Ma tahan koju minna,“ sõnasin vaiksel toonil.
„Võime kohe minna, kui soovid,“ sõnas ta jooki letile pannes.
„Sa võid siia jääda,“ sõnasin oma klaasi käest pannes. Ma ei tahtnud draamatsema hakata, kuid ometi ma tahtsin näha, mida ta teeb.
„Aga kui sa ära lähed,“ hakkas ta midagi ütlema, kuid ma segasin vahele, „sa võid näiteks Sabrinaga pidutsema jääda.“
Naeratasin selle lause lõppu oma kõige paremat naeratust.
Dominic vaatas mulle tõsise näoga otsa ning noogutas aeglaselt, justkui tõdedes fakti, et ma palun tal kellegi teisega peole jääda. Ta vist nagu veidike solvus.
Tegin talle kiire musi põsele, et ta arvaks, et kõik ongi hästi.
Dominic tõmbas mind kättpidi tagasi enda ette ning suudles mind, otsides seejärel taskust telefoni.
Astusin uksest välja ning kutsusin takso. Arvasin, et jõuan täpselt suitsu ära teha, enne kui takso kohale jõuab.

                                                                                ***

Mõned hetked hiljem pidas Dominic minu ees oma auto kinni. Kõhust käis mõnus tunne läbi, see pani mu naeratama.
„Mida sa siin teed?“ küsisin naljaga pooleks, kui autosse istusin.
„Sa tahtsid koju minna, niiet me lähme koju,“ sõnas ta naeratades, „või sa ei taha minu juurde tulla?“
„Tahan küll,“ naeratasin, ma arvan, et ma punastasin. Tunne oli küll selline, et terve mu keha verevaru oleks justkui hetkega ümber vahetatud.
Jõudsime Dominicu juurde ja ma istusin elutuppa diivanile. Järsku tuli mulle mõtteisse selle maja suurus, kõik need ruumid, kus ma käinud polnud. Mis seal küll olla võib?
Ma tean, et neil on suur garaaž, ja kusagil teise korruse tagaotsas keerab teenijate tubadesse, teises suunas on Ricky ja Mic’i toad. Järsku avastasin, et Hirchi pole ammu näha olnud. Kus tema kaduda võis?
Kõik need küsimused tekivad mul alati purjus peaga, sest kainena on muustki mõelda, kui asjadest, mida ma ei tea...
Vaatasin, et Simon on mulle mõned minutid tagasi sõnumi saatnud. Tahtis teada, kuhu ma kadusin.
Kui vastasin, et tulime Dominicuga koju, arvas ta, et see on hea asi.
Dominic läks köögist süüa otsima, ta arvas, et mul on hea mõte süüa, ehk läheb olemine ka kainemaks.
Ükspäev peaks uurima, mis toad siin veel on. Kuidagi veider teadmatuse tunne on. Mis sest, et ma olen siin juba päris kaua aega veetnud, ei ole ma kunagi tundnud piisavalt huvi, et uuristama minna.
Dominic oli päris kaua köögis ja mul hakkas juba igav ja pohmell tulema. Viskasin diivanile pikali ja üritasin mõtteid kainemaks saada.
„Kes Sabrina on?“ küsisin, kui Dominic minu kõrvale istus. Ta naeratas mu küsimuse peale, kuid ei vaadatnud mulle otsa.
„Üks lõbus tütarlaps,“ sõnas ta viimaks, kui ma mitu minutit teda liikumatult vaatasin. Noogutasin aegalselt pead.
„Selge,“ sõnasin ükskõikse tooniga ja keerasin pilgu ära.
„Miks sa küsid?“ küsis Dominic mõni hetk hiljem kuna talle ei meeldinund, et ma teda enam ei vaata.
„Niisama,“ kehitasin õlgu ja ta naeratas mu ükskõiksuse peale, „kuulsin, et ta on su eks või midagi.“
„Hah,“ turtsatas Dominic, „mina teda küll nii ei nimeta.“
„Kuidas siis?“
„Ma ei tea... Üks lõbus juhtum?“ kehitas ta ükskõikselt õlgu.
„Ehksiis naised on sinu jaoks lihtsalt lõbusad juhtumid?“ küsisin endalegi üllatuseks veidi ärritunult.
„Mitte kõik,“ raputas ta pead ja vaatas endiselt mind, kuid mina vaatasin aknast välja, „mõned isegi polnud lõbusad.“
Noogutasin aeglaselt ja turtsatasin naerda.
„Rebekkah,“ sõnas ta lõbustatult, „kas sa oled armukade?“
Vaatasin talle mõnde hetke suurte silmadega otsa ning seejärel turtsatasin.
„Sinu üle?“ küsisin ükskõikse üllatusega enne, kui oma sõnasabast kinni sain ja tõusin püsti, et minna korraks eemale ja oma mõtted korda saada. Mida ma teen? Miks ma käitun, nagu armukade väike laps? Ma isegi ei tea miks ma neid asju ütlesin, ma ajasin end nii segadusse.
Dominic tõusis püsti ning kõndis minu järel tema magamistuppa, kus ka mina juba mõnda aega ööbinud olen. Ma istusin voodile ja ta istus toolile voodi kõrval, ta ei öelnud midagi, lihtsalt vaatas mulle vaikides otsa.
Istusime niimoodi vaikuses mitukümmend minutit, enne kui ta järsku naeratas.
„Mida sa naeratad?“ proovisin võimalikult tavapärase häälega küsida.
„Sa olid armukade,“ nentis Dominic ja naeratas endiselt.
Ma raputasin pead ja ei vaadanud talle endiselt otsa.
„Mis sa siis oled?“ küsis Dominic, kui ma teda ignoreerisin.
„Ma ei tea, mida Sabrina sinust tahtis?“ küsisin viimaks.
„Ta tahtis teada, kes sa oled ja kui tõsine see on,“ sõnas Dominic rahulikult toonil.
„Ja mis sa vastasid? Et ma olen üks lõbus neiu?“ küsisin sarkastiliselt.
„Kas ei ole siis?“ küsis Dominic vastu, endiselt naeratades.
Turtsatasin ja raputasin pead.
„Kui sa nii ütled,“ kehitasin veidi pahuralt õlgu. Kui ma enne sellele mõtlesin, et mõjutanud see mind üldse. Kas Simoni sõnad panid mind päriselt end halvasti tundma, sest ma sisimas olin lootnud, et ma olen Dominicu jaoks olulisem, kui ta eelmised „lõbusad juhtumid“?
Kõige hullem selle lause juures on vist hoopis minu enda valmidus sellega nõustuda ning seeläbi sellest haiget saada.
„Mida sa naeratad?“ küsisin talle viimaks uuesti otsa vaadates.
„See on armas, kui sa armukade oled,“ sõnas ta ja toetas küünarnukid põlvedele.
Raputasin uuesti, või ehk ikka veel, pead ja vaatasin talle otsa.
„Miks ma peaksin armukade olema?“ küsisin ükskõiksust teeseldes.
„Sest sa oled minusse meeletult armunud,“ ütles Dominic veidi lõbustatult ning vaatas mulle otsa. Mu süda hakkas kiiremini lööma. Ma ei olnud ise sellele nii mõelnudki, ja see, et tema selle välja ütles, oli mulle ehmatav.
„Ei ole,“ raputasin pead, „sa peaaegu meeldid mulle veidi.“
Dominic kergitas mind vaadates kulme ja tõusis aeglaselt püsti.
„Meeletult armunud,“ sõnas ta vaikselt häälel ja võrdlemisi aeglaselt.
„Meeldid vähesel määral,“ vastasin talle silma vaadates ning tõusin samuti püsti.
Seisime vastastiku ja ta vaatas mind naeratades.
„Sellisel juhul ma eksisin ja peaksin ehk Sabrinale helistama,“ sõnas ta õrritaval toonil endiselt naeratades. Mõte sellest, et ta helistab Sabrinale, või et ta leiab, et see on temast praegu naljakas, ajas mind pahaseks.
„Jah, saad talle öelda, et sa eksisid ja et ma olen lihtsalt üks lõbus tüdruk, kes läheb nüüd minema,“ sõnasin pahuralt, „niiet võid ta siia kutsuda.“
Dominic naeratas ja vaatas mulle silmi kissitades otsa.
„Sa oleks võinud mulle ka öelda, et sa arvasid, et ma olen lihtsalt mingi järgmine litsakas tüdruk, keda sa mugavusest enda lähedal hoiad,“ ütlesin endale üllatuseks pahasel toonil. Mis mul viga on? Simoni jutt klubis pani mind küll mõtlema nendele asjadele, aga miks ma Dominicu peal välja elan oma eelmisi draamasid ja pahameelt. Ta pole isegi midagi valesti teinud, veel vähem on ta mulle lubanud midagi, mida ta saaks üldsegi valesti teha... Ma peaks vist joomise ära lõpetama, see ei too mulle üldse kasu.
„Sa pole mingi järgmine litsakas tüdruk, sa oled ainuke kelle,“ hakkas Dominic midagi ütlema, kuid selle lause algus või õigemini minu mõtted sellega seoses viisid mind viimaks päriselt endast välja.
Vaatasin talle vihasena otsa ja hingasin sügavalt sisse. Üritasin mõelda mida talle vastata, kui raputasin oma mõtete peale pead. Kuidas ta julgeb mulle nii öelda?
Ilma pikalt sellele mõtlemata, tõstsin käe, et teda lüüa, kuid Dominic võttis naeratades mu käest kinni, keeras selle ühe sujuva liigutusega mu selja taha ning minu seljaga enda poole. Ta hoidis mu kätt õrnalt kinni ning pani teise käe mu ümber.
„Sa pole mingi järgmine, sest sa oled ainuke, kelle ma siia, oma voodisse olen kutsunud,“ lõpetas ta oma lause rahulikul häälel ja kallistas mind endiselt selja tagant.
Tundsin, kuidas mu hingamine rahunes ja pulss ühtlustus. Raputasin endamisi pead, üritades üle saada sellest pahameele tundest, mille ma kusagilt üles korjasin.
„Anna andeks, ma ei joo enam kunagi,“ sõnasin peale paari minutit niimoodi seismist. Ma oleksin äärepealt öelnud, et ma ei aruta enam Simoniga oma suhet Dominicuga, kuid seda pole vaja siia segada. Dominic ei pea seda teadma.
„Võta,“ naeratas Dominic vaiksel häälel, „kas nüüd on parem?“
Noogutasin, kuid samas ei tahtnud, et ta minust lahti laseks.
„Ja ma loodan, et ma ei eksinud,“ sõnas ta peaaegu sosinal, endiselt mind kallistades. Tundsin, kuidas mu süda uuesti kiiremini lööma hakkas.
Dominic lasi mu käe lahti ja asetas selle koos enda omaga mu südamele.
„Tunned?“ küsis ta endiselt vaiksel toonil, väga rahulikult.
„Mida sa minust tahad?“ küsisin ohates ja raputasin pead.
„Bekka,“ sõnas ta sosinal ning keeras mind endaga vastakuti, vaatas mulle silma ja hingas sügavalt sisse ja välja. Ta võttis mu käe ja pani selle oma südamele. Vaatasin talle samuti silma ja ma ei osanud midagi öelda. Tundsin, kuidas mu süda lõi endiselt kiiremini ning mu põsed õhetasid veidi. Osaliselt oli see hirmust, sest ma ei teadnud, mida talle öelda, osaliselt oli see sellest, et ma ei teadnud kas ma tunnen tema vastu päriselt midagi, või on asi selles, et ta lähedus ajab mind hulluks.
„Ma loodan, et ma ei eksinud,“ sõnas ta uuesti vaikselt, minult pilku pööramata.
Kas see tähendab, et tema on minusse meeletult armunud?
„Ma ei taha, et sa ära lähed,“ sõnas ta mõni hetk hiljem, kui ma endiselt liikumatult paigal seisin.
Neelatasin nähtavalt ning kogusin julgust, et talle vastata, kuid ta lasi mu käe lahti ja see vajus tuimalt mu kõrvale. Dominic noogutas endamisi ja keeras pilgu eemale. Ta hakkas eemale astuma, kui ma ta käest kinni võtsin ja teda suudlesin. Ta pani vaikselt oma käed ümber minu ja suudles mind õrnemalt kui kunagi varem.
„Sa ei eksinud,“ sõnasin viimaks eemale tõmmates. Dominicu ilme muutus aeglaselt naeratuseks ning ta astus mulle sammu veelgi lähemale ning lükkas salgu juukseid mu kõrva taha. Naeratasin talle silma vaadates tahest-tahtmata, terve mu keha oli täis veidrat õhinat. Ta sõrmed liikusid mööda mu juukseid õrnalt mu õlale ning väga aeglase ja õrna liigutusega lükkas ta mu juuksed üle õla selja taha ning suudles mu kaela, ta huuled olid nii soojad ning üle terve mu keha jooksid õrnad värinad. Kui ta huuled jõudsid mu kleidi ääreni, tõmbus ta veidi eemale ning vaatas mulle silma. Ta naeratas õrnalt ning libistas sõrmedega mu kleidipaela üle mu õla, tundsin kuidas mu süda peksis meeletul kiirusel ning kui ta uuesti oma huuled mu kaelale asetas, jätkates õrnade suudlustega sealt, kus mu kleidipael oli, hakkas mu pea veidi ringi käima ja ma üritasin hingata ilma, et ma häält teeks. Tundsin, kuidas ta sõrmed õrnalt üle mu naha libisedes peatusid mu kleidi lukul ning ta tõmbas seda aeglaselt lahti. Ta suudles õrnalt iga paljastuvat sentimeetrit mu nahal, kui mu kleit järjest alla poole vajus. Tundsin taas neid pead pööritavaid värinaid üle kogu oma keha ning mu kleit kukkus viimaks põrandale. Dominicu huuled liikusid õrnalt mööda mu kõhtu üles poole tagasi, ta näpud samamoodi mööda mu külgi ning ta vaatas mulle hetkeks silma, ta pilk oli tõsine, kuid ta hammustas õrnalt oma huult ja seejärel naeratas, kui tundis, et ma taas värisesin õrnalt. Ta sõrmed liikusid vaikselt, mänglevalt mingit mustrit tehes mööda mu selga üles ning peatusid mu rinnahoidjal. Ta vaatas mulle endiselt naeratades silma ning ma ei suutnud enam mõelda mitte millestki muust, kui tema huultest.
Ta tõmbas õrnalt mu rinnahoidja paelad üle mu õlgade ja see kukkus samuti meie vahele maha, kuid ta ei liigutanud.
Hammustasin juba liiga tugevalt oma huulde, kui ta sõrmed vaikselt mängeldes mu õlgadelt mu rindadeni liikusid. Ma küll üritasin hingamisele keskenduda, kuid vaikne ahhetus pääses siiski üle mu huulte. See pani Dominicu veel rohkem naeratama ning ta suudles mind õrnalt, enne kui mind järsult voodile pikali lükkas.
Tundsin, kuidas kogu mu keha õhetas, ainus mõte mu peas oli tema minu vastas. Ta kummardas aeglaselt minu kohale ning suudles mind, hammustas mind õrnalt mu alahuulest ning liikus seejärel uuesti oma huultega mööda mu keha väikeste sammude haavad edasi. Järsku jäi ta mu naba juures seisma ning ta sõrmed liikusid õrnalt mu aluspüksteni, väga vaikse liigutusega tõmbas ta neid alla, samal ajal mu paljastuvat nahka suudeldes. Ma isegi ei üritanud enam tasa olla ja lasin tahtamtu ahhetuse tahtlikult üle oma huulte.

                                                                           ***

Tegin ehmudes silmad lahti, sest miski liikus mu jalgade all.
Vaatasin enda ümber ringi, ma pikutasin diivanil ja Dominic hakkas püsti tõusma, pannes mu jalgu enda sülest õrnalt diivanile. Laual olid võileivad ja tass kohvi.
Ohkasin pooleldi kergendatult, see kõik oli uni olnud.
Dominic vaatas mulle naeratades otsa ning kükitas minu juurde, tegi mulle otsaette musi ning kohendas veidi mu juukseid, mis igal pool laiali olid.
„Ma ei tahtnud sind äratada,“ sõnas ta vaikselt mu pead silitades.
„Kaua ma magasin?“ küsisin veidi segaduses olles.
„Umbes kaks tundi,“ sõnas ta naeratades ning vaatas laua poole, „sa jäid peaaegu kohe magama kui me koju jõudsime.“
Naeratasin kergendatult, vähemalt ei käitunud ma päriselt nii halvasti, kui oma unes.
„Ma pean ära käima,“ sõnas ta püsti tõustes.
„Sabrina juures?“ tegin nalja, millest Dominic arugi ei saa. Pikutasin rahulikult edasi ning haigutasin kätt suu ette pannes.
Dominic vaatas mind veidi üllatunud, kuid pigem segaduses näoga.
„Kas peaksin?“ küsis ta mind endiselt veidralt vaadates.
Raputasin pead ja naeratasin, rohkem küll oma veidra unenäo üle, kui antud olukorra.
„Kas sa tahad millestki rääkida?“ küsis Dominic veidi lõbustatult ning kükitas uuesti minu juurde.
Raputasin muiates pead ja vaatasin talle otsa.
„Kas sina tahad?“ küsisin vastu.
„Kindlasti,“ vastas ta õlgu kehitades, „aga mitte Sabrinast.“
„Miks mitte temast?“ küsisin naljaga.
„Sest ta ei ole mulle piisavalt oluline, et temast rääkida,“ sõnas Dominic naeratades ning vaatas oma telefoni, „ma tulen varsti tagasi.“
Noogutasin ja jäin vaikuses üksi pikutama.
Kuulsin, kuidas mõni minut hiljem välisuks avanes, ta käis tõesti kähku ära.
Hetk hiljem istus Simon minu kõrvale diivanile ja ma ajasin end hetkega istukile.
Simon vaatas mulle vaikides otsa ja ma hõõrusin näppudega silmi.
„Kõik korras?“ küsis ta viimaks, millele ma vastasin lihtsalt kerge noogutusega.
„Kas Dominic palus sul siia tulla?“ küsisin järsku üllatunult. Kas ta tõesti ei usalda mind isegi ta enda koju üksi olema?
Simon raputas pead ja tegi korraks veidrat nägu.
„Ma tahtsin vabandada,“ sõnas ta viimaks. Tahtsin naerma hakata, sest kui see on Simoni vabandusele eelnev nägu, siis ma tahaks teada, milline ta on, kui ta päriselt midagi halba on teinud.
„Pole põhjust,“ sõnasin talle naeratades.
Vaatasime mingit filmi, mis oli meil kunagi pooleli jäänud, kuid ma ei mäleta sellest mitte midagi.
Simoni telefon tegi mitu piiksu järjest, kuid ta ei vaadanud selle suunaski.
„Äkki on midagi juhtunud?“ küsisin, kui veel üks piiks käis.
„Arvatavasti,“ sõnas Simon õlgu kehitades.
Vaatasin talle pikalt otsa, enne kui ta telekat vaadates naeratas ja minu rõõmuks telefoni võttis.
„Sul on õigus,“ sõnas ta telefonist sõnumeid lugedes, kuid ta nägu oli nii ükskõikne.
„Mis?“ küsisin teadmata, kas ma peaks muretsema või ei, kuna Simoni nägu oli nii mitte midagi ütlev.
„Mic ütles, et nad juhtusid mingile kaklusele peale,“ sõnas Simon endiselt telekat vaadates.
„Mis mõttes peale?“ küsisin veidi juhmilt. Kas ta tahab öelda, et Mic nägi kaklust, kus ta ei läinud osalema?
„Mingid võõrad ja mingid meie sõbrad,“ kehitas Simon õlgu. Mina olin veidi ehmunud, või pigem mures, kuid Simon tundus nii rahulik.
„Kas me peaks midagi tegema?“ küsisin endiselt talle otsa vaadates. Selle peale vaatas ta viimaks mind.
„Mis sa teha tahad?“ küsis Simon.
„Ma ei tea, kas me peaks appi minema?“
„Sa tahad minna appi kaklema?“ küsis Simon mind veidi üllatunult vaadates.
„Ei, aga kas sina ei peaks minema?“ küsisin selle peale veidi veidral toonil.
„Miks?“ küsis Simon sama huvitatud toonil.
„Ma ei tea,“ kehitasin õlgu.
„Kas sa ei usalda neid?“ küsis ta õrnalt silmi kissitades, ta tundus siiralt huvitatud mu vastusest.
„Usaldan ikka,“ ütlesin ebalevalt.
„Aga?“ küsis ta endiselt selle sama pooleldi puuriva pilguga mind vaadates, „kas sa kardad Dominicu pärast?“
„Vist mitte,“ vastasin sellele hetk hiljem, sest ega ma tõesti ei karda tema pärast, ma ei usu, et temaga midagi väga halba saab juhtuda.
„Aga?“ küsis Simon uuesti, kuid veidi vaiksemal ja justkui põnevil toonil.
Ma naeratasin, kuna see pilk on mulle juba tuttavaks saanud. Talle meeldib, kui ta üllatub minus või kui ta õpib minu kohta midagi, mida ta polnud eeldanud.
„Aga ma tunnen end kindlamalt, kui sina oled ka,“ sõnasin, kui olin sellele hetke mõelnud.
„Miks?“ küsis ta naeratades.
„Ma ei tea, sa tekitad kuidagi väga rahuliku ja usaldusväärse tunde minus,“ selgitasin talle otsa vaadates.
Ta noogutas aeglaselt ja jäi selle vastusega rahule.
„Tahad, et ma lähen ja vaatan, mis nad teevad?“ küsis ta mõni hetk hiljem.
Noogutasin ja hammustasin seest poolt oma alahuult õrnalt. Ma ei tea miks, kuid kui ma tean, et Simon on nendega, siis ma muretsen nende pärast vähem.
„Kas sa tahad kaasa tulla?“ küsisin Simon minu üllatuseks ja ma noogutasin.
Istusime autosse ja Simon naeratas, kui kiiruga maja eest ära sõitis.
Umbes kümmekond minutit hiljem jõudsime mingi ööklubi kõrvaltänavasse, kus kamp noormehi rääkisid. Üks neist istus mingi kasti peal ning hoidis pead kuklast ja ta nägu oli verine.
Simon keeras süüte välja ja me jäime neist mõnekümne meetri kaugusele, Simon vaatas hetke autost olukorda, kuid astus siis välja. Kas ma peaks sama tegema?
Simon tegi mulle ukse lahti ja võttis isegi mu käest kinni, kui ma autost välja astusin. Ta oskab vahel ikka üleliia härrasmees olla.
Toetasime vastu kapotti ja jälgisime seltskonda.
Ricky, Mic ja Dominic olid ka seal, kuid hoopis Sanka vaidles kellegagi valjuhäälselt Sabrina üle.
„Sabrina on Sanka kasuõde ja kuigi ta kellelegi eriti ei meeldi, siis ma olen suhteliselt kindel, et asi on Sanka isa tegudes,“ ütles Simon vaiksel häälele mulle lähemale kummardudes.
Dominic vaatas meie poole ja laiutas küsivalt käsi, ta vist ei ole Simoniga rahul, et ta mu siia tõi.
„Dominic vist ei ole rahul,“ sõnasin Simonile otsa vaadates, kuid ta oli täiesti rahulik, pigem lausa naeratas veidi.
Meie seljatagant kostusid sammud ja Simon tõusis hetkega püsti, jäädes minu kõrvale seisma. Mingi mulle tundmatu noormees kõndis meist mööda kuid jäi siis seisma ja vaatas seltskonna poole ning siis mulle otsa. Ta astus paar sammu meie suunas tagasi ja vaatas mind naeratades.
„Oi,“ sõnas ta naeratades, „sa vist kohe tahad, et sinuga midagi halba juhtuks.“
Vaatasin teda suurte silmadega ja olin hetkeks segaduses.
„Kuidas palun?“
Võõras noormees astus mulle veel sammu lähemale kuid enne kui ta rohkem midagi öelda või teha jõudis, surus Simon ta kätt seljataha väänates vastu kapotti mu kõrvale ja raputas pead. Vaatasin seda noormeest ja närisin oma huult, ma olen varem küll vägivalda näinud, kuid mulle pakkus veidike nalja, kui vähe Simon pingutama pidi ja see noormees juba ägises, et tal on valus.
Märkasin, et Dominic vaatab mulle pahaselt otsa, kuid ta pilk pani mind vaikselt naeratama. Ta keeras pea ära ja ma vaatasin uuesti Simonit, kes endiselt surus võõra noormehe kätt ta seljale. Ta vaatas mu naeratust ja pilgutas mulle silma. Hetk hiljem üritas võõras noormees end püsti rabeleda, kuid Simon lõi ta peaga vastu kapotti ja too vajus auto kõrvale maha.
Simon toetas end uuesti minu kõrvale kapotile ja vaatas samuti uuesti seltskonna poole. Üks minu jaoks võõrastest meestest nägi, mida Simon tegi ja hõikas ka midagi meie suunas, kuid ma ei saanud aru, mida täpselt. Kui Sanka selle peale toda meest rusikaga näkku lõi, ütles Simon, et ma läheks autosse, kui midagi peaks juhtuma, kuid seisis edasi minu kõrval. Kui nad juba kõik omavahel kaklesid ja mitte ainult rusikatega, ohkasin ma ehmunult ning Simon vaatas mulle otsa, pööritas naeratades silmi ning viipas mulle peaga, et ma autosse istuks. Läksingi autosse, kui Simon hakkas samuti nende suunas kõndima. Järsku tuli keegi poolel teel uksest välja ja kaklust nähes tegi Simoni suunas paar jooksusammu ning nad kadusid mingist teisest uksest sisse, kui mitte läbi seina.
Istusin autosse ja keerasin süüte sisse, et tulede valgel paremini näha, mis toimub. Kuigi mulle ei meeldi vaadata, kuidas nad kaklevad, ei suutnud ma ka pilku ära pöörata.
Nüüd oli mul küll hirm, sellist kaklust pole ma varem näinud.
Mu pilk jäi seisma Micil, ta lõi kedagi, kuid selle peale võttis mees vöö vahelt relva ja sihtis sellega Mici. Mic tõstis käed üles ja astus sammu eemale, kuid see mees muudkui vehkis vihaselt relvaga. Vaatasin ringi, kuid keegi vist ei märganud seda.
Mu süda hakkas meeletult peksma ja ma tundsin, kuidas mul hakkas paanikahoog tulema. Mis siis saab, kui ta Mici tulistab või veel hullem, maha laseb?
Hingeldades panin käigu sisse ja vajutasin gaasi põhja. Tegin silmad alles siis lahti ja vajutasin piduri põhja, kui tundsin, et midagi auto ette jäi. Mic seisis auto kõrval ja vaatas mind suurte, üllatunud silmadega, ta suu oli veidi lahti, kuid ta vist ei öelnud midagi. Paar meetrit auto ees lamas seesama relvaga mees ning kõik jäid seima, keegi ei löönud enam ning kõik vaatasid kas mind või seda meest seal maas.
Hetk hiljem, kui ma jälle hingata suutsin, astusin autost välja ja Mic hakkas mulle midagi ütlema, kuid ma jooksin Simoni nime hõigates sealt uksest sisse, kuhu ta enne kadunud olin.
„Bekka!“ hõikas Dominic mulle järgi joostes, kuid ma ei saanud pidama. Ma isegi ei tea, mida ma teha kavatsesin, kui ma nad leian, aga ma ei suutnud end takistada.
„Simon!“ hõikasin kõva häälega mööda mingit pikka koridori edasi joostes.
Järsku jõudis Dominic mulle järgi ja tõmbas mind kättpidi seisma.
„Mida sa teed?“ küsis ta vihaselt.
„Simon,“ ütlesin talle hingeldades ning tõmbasin oma käe vabaks ja jooksin edasi. Nähes põrandal verd, keerasin paremale ja Dominic võttis minust seljatagant kinni ning tõstis mu enda selja taha.
„Bekka, ei,“ ütles ta valjema häälega, endiselt pahaselt, kuid mitte enam nii kurjal toonil.
„Lase lahti,“ ütlesin talle praktiliselt karjudes ja ta lasi minust hetkega lahti.
Astusin temast uuesti mööda ja olin veidi üllatunud, et ta lasi mul seda nii vabalt teha.
Nägin eemal mingit kuju maas lebamas ja mu süda jäi korraks seisma.
„Simon!“ hõikasin valju häälega ja tundsin, kuidas Dominic mu käest kinni võttis, kui ma tahtsin sinna suunas joosta. Vaatasin korraks talle otsa, kuid ta ei vaadanud mind enam sellise pahameelega nagu enne.
„Bekka,“ raputas ta mulle pead.
Jäin teda üllatunult vaatama, kuidas ta saab lihtsalt siin seista ja mitte Simonit aidata. Mina palusin Simonil siia tulla, see on kõik minu süü. Tundsin, kuidas pisarad mööda mu põski alla voolasid ja ma vajusin kükki. Ma ei suutnud nuttu tagasi hoida, ma tundsin end nii süüdi ja ma ei tea mida ma nüüd ilma Simonita teen. Dominic kükitas minu kõrvale ja üritas mulle midagi seletada, kuid ma ei kuulnud üle oma nutu mitte midagi.
„Bekka,“ kuulsin järsku Simoni häält oma kõrval, „miks sa nutad?“
Dominic tõstis mind kättpidi püsti ja ma vaatasin Simonile otsa. Tal oli kõik hästi, huul oli küll verine, kuid tal on kõik hästi. See ei ole Simon, kes seal pikali on.
Ohkasin kergendatult ja pühkisin pisarad oma põskedelt.
„Kas sa tulid mind päästma?“ küsis ta naeratades ja Dominic hingas mu kõrval väga sügavalt. Ta vaatas väga vihaselt Simonile otsa, kuid Simon hoopis vaatas naeratades mind.
Mul oli nii hea meel, et temaga ei juhtunud midagi, ma ei oleks seda endale kunagi andestanud. Nägin, kuidas Dominic käed rusikasse surus ning endiselt Simonit vaatas. Surusin ta kätt vaikselt rusikast lahti ning võtsin ta käest kinni, ta pigistas mu kätt kõvasti, kuid ma ei liigutanud.
„Lähme?“ küsis Simon hetk hiljem, ning katsus oma katkist huult.
„Me veel räägime sellest,“ sõnas Dominic kuid ma raputasin ta kätt, et me uksest välja läheks. Kõndisime tagasi majast välja ning enamus olid tänavalt kadunud, ka see mees, kellele ma otsa sõitsin.
Kui Mic mind märkas, tõusis ta kohe püsti ja kallistas mind tugevalt. Ta hoidis mind mitu sekundit tugevas embuses, kuid lasi siis lahti ja vaatas mulle otsa.
„Ma ei tea, mida öelda,“ sõnas ta aeglaselt pead raputades, „aitäh.“
Simon seisis hetke auto ees ning küsis siis võrdlemisi ükskõikse häälega, et mis siin juhtus.
Dominic raputas talle õrnalt pead, kuid vastas: „õnnetus.“
„Aga ta ju jäi ellu?“ küsisin nende veidrate pilkude peale.
„Muidugi,“ sõnas Dominic ja pani käe ümber mu piha, „lähme koju."