Viies

 

Tükk aega hiljem, pikutades Dominicu kõrval, pea ta õlal, tulid mõtted tagasi.

Mida ma õige teen? Ma isegi ei tea teda, pool mu usaldust tema suhtes on tekkinud tänu Rickyle. Ricky ju ütleks mulle, kui ma ei tohiks Dominicu usaldada? Kas ma olen Ricky jaoks tähtsam, kui ta sõprus Dominicuga?
Kas see teeb minust nüüd litsaka tüdruku? Mäp magas teistega juba meie suhte ajal, mina alles nüüd. Ühe inimesega.
Vähemalt on ta hullem, kui mina, ma arvan...
Dominic tõstis käe mu juustele ja paitas õrnalt mu pead.
Tundsin, kuidas mu süda oli kiiremini lööma hakanud. Kõik on ju okei, miks ma muretsen?
Dominicu telefon vibreeris põrandal, ta ohkas ja tõusis püsti. Keerasin teise külje ja vaatasin kardinapraost välja, taevas oli täiskuu. Dominic vastas kõnele ja läks uksest välja.
Panin kiirelt aluspesu selga ja tõmbasin hommikumantli ümber.
Lauasahtlist leidsin pooliku paki suitsu ja suundusin nendega rõdule.
Panin just teise suitsu ette, kui Dominic toas püksid jalga tõmbas ja minu juurde tuli.
„Pead minema?“ küsisin vaikselt, talle otsa vaatamata.
„Pean,“ sõnas ta ja seisis oma palja ülakehaga vastu mind, pannes käed ümber minu mu kõhule, „aga ei lähe.“
See pani mu tahtmatult naeratama.
Ta surus oma huuled mu juustesse ja seisis niimoodi terve aja, kuni mul suits tehtud sai.
„Tahaks jäätist,“ ütlesin omaette, mõeldes, kas mul sügavkülma jäi mõni või mitte.
„Aga lähme toome?“ pakkus Dominic ja tegi mulle rõduukse lahti.
Panime riidesse ja läksimegi poodi. Esimesed mõnikümmend minutit ma osaliselt vältisin ta pilku, või vähemast talle otsa vaatamist. Ma polnud kindel, kuidas ma peaks nüüd käituma, mul pole varem väga palju selliseid juhusuhteid olnud.
Kell oli juba nii palju, et minu kodukandis polnud ükski pood avatud. Sõitsime kesklinna ja Dominic peatas auto ühe väikese poe ees, mis ööpäev otsa lahti on.
Seisime sügavkülma kapi ees ja ma otsisin midagi, mis isu tekitaks. Dominic seisis mulle väga lähedal ja uuris kapi sisu. Ma peaaegu tundsin ta sooja hingeõhku oma nahal. See tegi keskendumise väga raskeks.

„Ohoo, vaata keda näha on,“ kostus järsku kellegi hääl meie kõrvalt.
Dominic vaatas kaht noormeest, kes meie kõrval seisma olid jäänud, tüdinud ilmel.
„Nii?“
„Kas sa mitte eeluurimises ei peaks olema?“ küsis üks neist totaka irvega.
Dominic naeratas.
„Ilmselgelt mitte.“
Võõrad poisid vaatasid korraks üksteisele otsa, mulle tundus, et veidike pettunult.
„Raha teeb imesid,“ naeris üks neist, „see eit on sul ka ära ostetud?“
Dominic vaatas mulle otsa, naeratas ning seejärel lõi ta küünarnukiga endiselt naeratavale tüübile vastu lõuga alt üles. See tundus väga valus, kuna noormees kukkus pikali.
„Mine osta nüüd omale keegi, kes sinu eest hoolitseks,“ ütles Dominic tema kohale kummardudes ja viskas talle sajase rinnale.
Seisin lihtsalt tuima näoga nende kõrval. Võtsin külmikust oma jäätise ja naeratasin võõrastele noortele, enne kui kassa poole suundusime.

Mis seal just toimus? Dominic ilmselgelt ei saa nendega läbi, aga niimoodi kohe vastu lõugu lüüa? Kuigi mul hetkeks oli sellest veritsevast tüübist kahju, ei tekitanud see minus otseselt väga mingeid tundeid.
Kehitasin omaette õlgu ja hakkasin jäätise eest maksma, kui Dominic naerdes mu käest kinni võttis ja ise raha letile pani.
Läksime poest välja, kui mu telefon helises- Ricky.
„Jaa?“ vastasin rõõmsalt. Ma olin ennast vahepeal nii hästi tundnud, et kogu see politsei jama oli mul täitsa meelest läinud.
Ricky uuris kas kõik on hästi, õnneks on nendega ka kõik hästi. Need inimesed, kelle politsei ära viis, polnud õnneks Dominicu sugulased. Kuigi ikka on kurb, et nad niimoodi peolt politseisse viidi, ei ole see minu jaoks väga oluline.
Kui kõne lõpetasin, hoidis Dominic oma telefoni käes ja uuris sealt midagi.
„Pead minema?“
Ta noogutas.
Kurat.
Ma ju teadsin, et see hetk tuleb… Miks ma siis ikkagi nii kurb olen? Tundsin, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkas, kõik muutus kuidagi nii kurvaks. Kuigi ma pole eriline nutja, hakkasid pisarad kurku tulema. Mis minuga toimub?
Ma lihtsalt ei tahtnud, et ta ära läheks, ma ei taha üksi jääda. Hetkega tekkis mu kõhtu veider paanika.
„Aga kas sa kaasa tahad tulla?“ küsis Dominic mu maailma rõõmustades.
Kõhust käis imelik kramp läbi. Nagu suur koorem oleks õlgadelt langenud.
„Kui ma ei sega,“ vastasin, teeseldes ükskõiksust. Ma ei taha tunduda nagu mõni klammerduv väike laps, kes üksi hakkama ei saa.
„Ei…“ jäi ta mõttesse. Jõudsime juba autoni kui ta seisma jäi ja mulle otsa vaatas.
„Sa ju tahtsid mind paremini tundma õppida?“
„Nii?“ küsisin ettevaatlikult, kuna ma ei kujuta ettegi, mida see tähendada võiks.
„Ma tutvustan sind veel mõnele meie heale sõbrale, kui sobib.“
Dominic naeratas mulle nii vastupandamatult. Silmitsesin tahtmatult ta huuli terve aja enne kui autosse istusin.
Ta naeratas uuesti, seda oli lausa kuulda. Pööritasin selle peale silmi, kuna ta ilmselgelt sai aru, et ma ta suudlemisest mõtlen.
Ma pean sellest üle saama enne kui see tüütuks muutub. Ta suudles mind kiirelt ja me hakkasime sõitma.
„Kuule,“ sõnasin küsival toonil ta tähelepanu võitmiseks.
„Mis nendest külalistest saab, kelle politsei ära viis?“
Dominic vaatas mulle korraks otsa, naeratas julgustavalt.
„Ei pea muretsema,“ raputas ta pead, „mu isa saatis neli advokaati neile järele.“
Sõitsime peaagu tund aega rääkides kõigest ja kõigist. Dominic oli kuidagi avatumaks muutunud, kui ta varem ikka vaikis mõned hetked enne vastamist, siis nüüd tulid ta vastused automaatselt. Polnud justkui ühtki mu küsitud küsimust, millele ta vastata ei tahtnud.
Raadiost tuli üks lõbus lugu ja endale märkamatult hakkasin ma seda vaikselt kaasa laulma. Refrääni ajaks olin ma laulu nii süvenenud, et hakkasin kõva häälega kaasa laulma ja ikoonilist tantsu kaasa tegema. Järsku vaatasin Dominicu poole ja mulle meenus, kus ma olen. Panin aeglaselt käed omale sülle ja vaatasin otse aknast välja. Nägin silmanurgast, et Dominic naeratab, selle peale vaatas ta mulle otsa, kuid mina hoidsin endiselt pilku sõiduteel ja hammustasin huulde, et mitte samuti naeratada. Ta tõmbas korraks näppudega üle oma alahuule ning pani siis käe mu jalale. See pani mind veel rohkem huulde hammustama, kuna mulle meenus eelnev õhtupoolik minu pool ning ma üritasin mitte sellele mõelda ja sügavamalt hingata.
Ta vist märkas seda, sest ma tundsin, kuidas ta mind vaatas ja hetk hiljem uuesti naeratas. Üritasin sellest mitte välja teha ja keskendusin rahulikult hingamisele. Ta silitas pöidlaga mu jalga ning vaatas naeratades samuti teed meie ees. Järsku pigistas ta mu jalga õrnalt ning enne kui ma pidama sain, hingasin ma tugevalt välja, üritades mitte ühtki häälitsust suust välja lasta. Üritasin end küll kramplikult paigal hoida, kuid ta hakkas oma sõrmedega mööda mu jalga üles poole liikuma, tehes väikseid S tähtesid. Tundsin, kuidas ma ei suuda enam rahulikult hingata ja järsku mu ainukesed mõtted olid jälle tema käed mu kehal. Surusin silmad kinni ja proovisin sellele mitte mõelda.
Kuulsin, kuidas ta häälekalt naeratas ja tegin selle peale silmad lahti.
„Kuidas sul läheb?“ küsis ta endiselt laialt naeratades, sellise veidi noriva tooniga.
Vaatasin viimaks talle otsa ja ta naeratust nähes hammustasin õrnalt huulde.
Enne kui ma midagi vastata jõudsin, võttis ta oma käe ära ning peatas auto.
„Kus me oleme?“ küsisin, kui ta süüte välja keeras.
Igal pool meie ümber oli mets. Väljas oli niigi pime, need suured puud ja põõsad ei aidanud nägemisele üldse kaasa. Austost välja astudes oli kuulda läheduses voolavat jõge.
„Mis me siin teeme?“ küsisin ringi vaadates.
Õrnalt paistis üks tume maja, kuid toaski oli pime.
„Kannatust,“ naeratas ta mulle käe ümber pannes. Ta sõrmed tõmbasid õrnalt mu särki nii piisavalt üles, et need olid nüüd vastu mu nahka ning tundsin, kuidas kerge värin mu kehast läbi jooksis. Dominic tundis seda ka, sest ta jäi seisma ja vaatas mulle otsa. Kuigi ma ei näinud teda väga hästi, kumas kuu nii piisavalt valgust, et ma nägin ta silmi vaatamas minu omadesse.
„Kõik korras?“ küsis ta praktiliselt sosinal mulle silma vaadates. Noogutasin aeglaselt ja veidi raskelt hingates, kuna ainus mõte mu peas olid ta huuled, mis olid mulle nii lähedal, et ma tundsin sooja õhku oma nahal.
Selle peale pani ta oma käe mu põsele, tõmbas pöidlaga üle mu põse ning seejärel üle mu huulte, ise samal ajal rahulolevalt naeratades. Vaatasin ta naeratust ning kui ta oma pöida mu huultelt ära võttis, suudlesin teda tugevalt. Seisin seljaga vastu autot ja ta käed mu kehal ajasid mind taas hulluks. Endalegi üllatuseks avastasin end mõtlemast, et ma teen auto tagumise ukse lahti ja lükkan ta lihtsalt autosse tagasi. Mu käed olid märkamatult ta särgi all ning aeglaselt liikusid ta püksivöö suunas. Dominic naeratas, suudles mind veel korra, kuid tõmbus siis eemale.
„Mkmmm,“ mõmises ta mulle kõrva ning tõmbus minust eemale. Hingasin sügavalt välja. Tal on õigus, see ei ole hea mõte, mida ma mõtlen.
Ta vaatas mulle otsa, naeratas laialt ning tõstis salgu juukseid mu näost kõrva taha.
Hingasin uuesti sügavalt sisse ja välja ning tõusin samuti sirgelt seisma, kohendasin oma särki ning vaatasin talle naeratades otsa.
„Lähme siis,“ sõnas ta vaikselt.
Võtsin Dominicu käest tugevalt kinni. Kui ta enesekindlalt läbi pimeduse edasi astus, hoidsin teise käega ta käsivarrest. Mulle ei meeldi koperdada.
Läksime läbi maja, kus kõik oli pime. Surusin sõrmed kõvemini ümber Dominicu omade. Läksime majast teiselt poolt välja ja seal oli palju valgem. Hetkeks oli silmadel isegi natuke valus vaadata. Kohe, kui see üle läks, nägin veel kahte pisikest maja. Väljas oli veel ööpimedus, aga majakesest olid õuele veetud laternad, mis tegid kõik mõnusalt hämaraks.
Jõe kohale ulatus lai platvorm, millel oli suur grill, pikk laud ja kolm diivanit. Kogu selle kohal oli suur vari, arvatavasti vihmakaitseks. Mõistlik mõte, kuna diivanite vastas oli suur telekas, uhkete kõlaritega ja vaikselt kostus meieni ka muusikat. Igas suunas meie ümber oli kõrge mets, see on ideaalne peidupaik.

***

Grilli taga seisis psühhobilly soenguga noormees, kellel oli paremal pool mingi tätoveering, kuid ma ei saanud päris selgelt aru, mis seal on. Ta uuris panni labidaga grillil soojenevat liha.
Diivanil istus väga ilus pikkade punaste juustega neiu, kes kohendas prille ning naeratas seejärel meile. Ta ütles enda kõrval istuvale tüübile midagi, mis peale ka tema meie suunas vaatas. Tundsin ta ära, ta oli Dominicu vanemate peol olnud. Ta nimi on Sanka, või midagi taolist, kui ma õigesti mäletan.
Dominic hoidis endiselt mu käest kinni, kui me lähemale sammusime.
„Grilli juures on Billy, Sankat sa võib-olla mäletad peolt ja Sanka kõrval Berit, aga kõik kutsuvad teda Brunneriks,“ selgitas Dominic vaikselt ja jätkas kõvemal häälel, „see on Rebekkah.“
Billy viipas mulle pannilabidaga, Berit naeratas ja Sanka lehvitas kiirelt.
„Miks Brunner?“ küsisin omast arust sosinal.
„See on ta perekonnanimi,“ vastas Dominic.
„Ma olen pooleldi sakslane,“ vastas Berit meid kuuldes.
Naeratasin tagasihoidlikult.
„Kus ülejäänud on?“ küsis Billy, kui maha olime istunud.
„Tulevad,“ vastas Dominic ja pakkus mulle juua, võtsin ühe siidri.
Ricky, Mic ja Hirch tulid kolmekesi läbi pimeda maja veidi kolistades. Nähes meid koos, jäid Mic ja Ricky korraks seisma, naljatasid millegi üle korraks omavahel ja tulid siis meie juurde.
Mic naeratas laialt, veidike pervertselt ja istus meie kõrvale. Ricky kallistas mind seljatagant, tegi mu juustesse kiire musi ja läks grilli juurde.
„Miks söök juba valmis pole?“
„Kannatust, kannatust,“ vastas Billy pannilabidaga Rickyt eemale ajades, „grillimine on kunst, mis võtab aega. Ära kiirusta kunstnikku tagant.“
Dominic naeris omaette neid vaadates.
„Sa pole mingi kunstnik, kui mul kõht tühi on,“ torises Ricky. Me oleme tühja kõhuga samasugused, sõbrutseda pole mõtet, sest me oleme kõige vastikumad ja vinguvamad inimesed sellel ajal.
„Süüa saab juba?“ küsis majast väljuv Simon kõva häälega.
„Ärge kiirustage kunstnikku tagant,“ naeris Berit, „muidu läheb äkki minema.“
„Kes meile siis süüa teeb?“ jätkas Sanka sosinal. Dominic endiselt naeratas õrnalt omaette.
Ricky istus minu kõrvale diivani käsitoele ja jälgis Billyt grilli taga.
„Kust te üksteist teate?“ küsis Berit mulle otsa vaadates. Vaatasin Rickyt ja seejärel Dominicu. Kumba ta mõtleb?
Ta naeratas mu küsivat pilku nähes ja viipas peaga Ricky poole.
„Me käisime ühes klassis.“
„Me olime pinginaabrid, kuni põhikooli lõpuni,“ täpsustas Ricky ootusärevalt.
Billy tõstis grillilt kaane pealt ja suure pahvakana tuli sealt head liha lõhna.
„Billy, sa lähed niimoodi ujuma varsti,“ ütles Ricky ilma naeratuseta, kuigi teised naersid.
„Millega sa praegu tegeled siis?“ jätkas Berit.
„Koolis käin veel.“
„Mida õpid?“ täpsustas Sanka oma neiu küsimust.
„Lõpetan see aasta gümnaasiumi,“ naeratasin viisakalt. Loodan, et see mingiks ristküsitluseks ei muutu.
„Kuidas? Kui te Rickyga ühes klassis olite?“ kõik vaatasid mind segaduses ilmel, peale Dominicu. Ricky ei pannud midagi peale grilli tähele.
„Ma gümnaasiumi esimesel aastal läksin vahetusõpilaseks Austraaliasse ja siin tegin aasta uuesti, sest meie õppekavad on nii erinevad.“
„Oi, oli ka lõbus?“ uuris Berit.
„Eks ikka oli, aga kodus on palju parem,“ vastasin.
Tekkis tunne, nagu ma oleks mõnes telesaates, kus peab hoolega mõtlema, mida vastata, et ikka maksimum punktid saada.
„Bekka,“ sõnas Berit püsti tõustes, „tule appi, toome toast asju.“
Noogutasin ja püsti tõustes vaatasin korraks Dominicule otsa. Ta naeratas ja pilgutas mulle silma.
See tegi mulle millegi pärast rõõmu ja Beriti järel maja poole kõndides ma naeratasin omaette. Viimased päevad on olnud üllatavalt toredad, ma ei oleks midagi sellist ette kujutanud. Mul on mõni sõber, kellega ma saan väga hästi läbi, kuid mul pole kunagi olnud sellist sõpruskonda, kus kõik inimesed saavad omavahel nii hästi läbi ja teevad nii palju asju koguaeg koos.
„Niiet sina oled meie Dominicu õnnelikuks teinud,“ sõnas Berit, kui me tuppa jõudsime. Tüdruk vajutas tuled põlema ja läks suure seinakapi juurde.
„Olen?“ naeratasin veidi punastades. Seda oli veidralt hea kuulda, et ma teen teda õnnelikumaks...
„Ta tundub küll õnnelik, vaata kuidas ta naeratab,“ nentis neiu ja tõstis taldrikuid kapist välja.
„Kui tõsiselt sa seda kavatsed?“
„Mida ma kavatsen?“ küsisin veidike segaduses olles. Ma ju ei kavatse midagi...
„Dominicuga koos olemist,“ selgitas ta seisma jäädes. Ta vaatas mulle silma, justkui uuriks sealt midagi. See meenutas Melissat Dominicu vanemate peol, ta uuris samamoodi mu „kavatsusi“.
„Ma...“ mõtlesin, mida öelda ja proovisin talle mitte otsa vaadata.
„Perekond on Dominicu jaoks kõige tähtsam asi. Kui sa korra juba siia kuulud, siis ei taha sa seda ära rikkuda. Dominic võtab neid asju väga tõsiselt, ta on pooleldi itaallane.“
Vaatasin jätkuvalt maha.
„Pealegi,“ jätkas ta, „peab sinus midagi erilist olema. Dominic pole varem ühtegi neidu siia toonud. Ta pole mitte kellegagi niimoodi käitunud nagu sinuga, ära seda ära riku.“
Noogutasin, võtsin taldrikud kätte ja suundusin nendega välja tagasi.
Mis mõttes ära rikkuda? Mis see nüüd oli? Kõhus oli kuidagi imelik kramp, ma ju ei tea, mida ma üldse teen. Ja nüüd ei tohi ma seda ära rikkuda. Miks ma ennast küll siia segasin? Nad tunduvad tõesti nagu perekond, aga ma ei kuulu siia. Mis siis saab, kui ma midagi „ära rikun“?
Panin taldrikud lauale ja istusin diivanile tagasi. Dominic vaatas mulle hetkeks kulm kipras otsa, kuid keeras siis pilgu Billyle, kes teatas, et süüa saab.
Ma ei tundnud ennast enam üldse nii hästi siin seltskonnas, kui enne. Nad on kõik väga lahedad, aga millegi pärast oli mul nüüd veidike hirmus.
Dominic tõi mulle ka Billy kunstiteost maitsta. Kõik oli väga maitsev, aga mu isu oli täiesti kadunud. Sundisin end taldrikut tühjaks sööma, et keegi ei solvuks.
Simon astus mõned sammud eemale ja istus suurele kivile. Jälitasin teda nagu kaanon.
„Tahad mulle ka suitsu anda?“ üritasin naeratada.
Simon noogutas ja ulatas mulle oma paki. Panin suitsu ette ja ta andis mulle tuld ka.
„Miks nii morn?“ küsis ta peale mõnda vaikushetke.
Kehitasin õlgu, ma ei tea mida või kellele öelda.
„Ei ole,“ vastasin vaiksemal toonil kui plaanitud.
„Kas keegi on su ära ehmatanud?“ küsis Simon naljatades.
Ma ei vaadanud talle otsa, aga naeratasin häälekalt.
„Ei ole, ma lihtsalt nagu...“
„Nagu?“
Mõtlesin kuidas ennast väljendada, kuid nähes Beriti pilku, kadus see tahtmine hetkega.
„Ei miskit, kõik on hästi.“
„Tead, sa ei oska valetada ka,“ nentis Simon naeratades ja vaatas seda seltskonda.
„Minul on küll vahel kurb siin olla,“ sõnas ta mõtlikult.
„Kurb?“ küsisin.
„Vaata Sankat ja Brunnerit,“ juhtis ta mu pilku õnnelikult diivanil istuvale paarile, „vaata kui õnnelikud nad on.“
Jälgisin neid mõned hetked.
„Ja miks sina ei võiks olla?“
Simon naeratas selle peale ja vaatas mulle otsa.
„Minu tüüpi inimestele pole see mõeldud.“
„Mis mõttes pole mõeldud?“ olin segaduses.
„Ei miskit,“ lõi ta käega ja pani uue suitsu ette, „sinu kord.“
„Minu kord mida?“ küsisin, kui ta ka mulle uue suitsu pakkus.
„Rääkida,“ vastas ta ja hoidis tulemasinat minu suunas.
„Te kõik teate üksteist nii kaua,“ sõnasin samuti kivile toetudes.
„Ei, Billyt me teame näiteks umbes kaks aastat,“ raputas Simon pead, nagu nad ei teaks Billyt pikka aega.
„Täpselt,“ sõnasin, „kaks aastat on võrreldes mõne nädalaga päris pikk aeg.“
„Nii?“ vaatas Simon mulle otsa. Ta nagu reaalselt ei saaks aru, mida ma mõtlen. Vaatasin teda hetke lolli pilguga ja keerasin siis silmad mujale.
„Ega Dominic loll ei ole. Ta ei usalda inimesi nii kergelt nagu sina, niiet ära muretse,“ üritas ta mind vist lohutada.
„Nojaa,“ kehitasin õlgu.
„Või milles asi?“
„Ma ei tea.“
Simon tõusis püsti.
„Kindel, et sul mõnda muud muret pole? Peale selle, et me sind vähe teame, sest seda on kerge parandada.“
Noogutasin mõtlikult, sest tegelikult ju on kõik korras. Mul ei ole plaanis midagi halba teha ning ehk on Berit lihtsalt hea sõber, kes muretseb Dominicu pärast.
„Kui sa just ei taha, et me sind teaks,“ ütles ta vaiksel toonil, just nagu salajast informatsiooni.
Vaatasin talle otsa.
„Mul pole selle vastu midagi.“
„Lähme siis tagasi,“ viipas Simon peaga teiste suunas.
Istusin Dominicu kõrvale tagasi, peale Simonile otsa vaatamist ta naeratas mulle ja patsutas õrnalt mu jalga. „Juua midagi?“
Dominic tõi mulle suurest külmakirstust uue pudeli siidrit ning avas pudeli enne mulle andmist.
„Aitäh,“ naeratasin ja võtsin lonksu. Tegelikult on ju kõik hästi, ma ei kavatse meelega midagi lolli teha. Ja kui meil Dominicuga halvasti läheb... ma ei usu, et ta ise pole sellele mõelnud.
Pealgi, mida ma muretsen, kui mulle meeldib siin olla.
Dominic istus minu kõrval, käsi mu reiel ja ma olin ümbritsetud tema parimate sõpradega. Mis saaks siin halvasti minna?
Billy rääkis meile ühest neiust, kes talle meeldima on hakanud, kuid kes käitub väga imelikult. Billy lootis, et ehk meie oskame teda aidata, kuna tema naisi ei mõista.
„Lootusetu juhtum,“ sõnas Simon, kõrvuni grillkastmega koos. Ta näris oma suutäie liha lõpuni, pühkis paberiga terve näo puhtaks ja jätkas: „naised mõistavad naisi ja enamasti nad ei salli üksteist.“
Hakkasin naerma.
„Nii hull see ju ka pole?“
Kõik vaatasid mind, Brunner küll mitte nii veidra pilguga kui teised, aga siiski.
Billy kurtis selle üle, et pole kunagi selle tüdruku telefoni näinud. Ta pidavat seda kiivalt varjama.
„Aga äkki on see hoopis positiivne asi, kui ta sinuga koos olles oma telefoni ei näpi?“ pakkusin ettevaatlikult, et mitte sattuda uuesti veidrate pilkude alla.
See teooria poistele meeldis- nad hakkasid rääkima, enamasti naljatades, kuidas tüdrukul küll võib Billyga koos piisavalt hea olla, et mitte telefonist uusi sõpru otsida.
Kuigi kõik tegid Billy kulul sõbralikult nalja ja ainult nokkisid, ei lasknud poiss ise ennast sellest häirida. See ongi nende juures kõige parem osa. Nad koguaeg nokivad ja tögavad sõbralikult, kuid selle asemel, et solvuda, vastatakse neile hullemaga.
Kell oli juba neli saanud, ma peaks ammu magama. Viie tunni pärast peaksin kooli minema.
Mu vastutustunne on nagu ta on, sest kuigi ma tean, et viie tunni pärast pean koolis olema, võtsin uue siidri.
Kõik keerasid pilgu maja poole, kui sealt järsku kolinat kostus.
Dominic ja Simon olid esimese asjana püsti ja juba teel maja juurde, võttes enne sisenemist relvad välja. Seekord ei tundunud see minu jaoks nii hirmutav.
Majas läksid tuled põlema ja me läksime samuti huvi pärast toa poole. Dominic ja Simon olid umbes kahekümnendates mehe diivanile pannud ja Simon surus käterätti mehe õlale. Dominic helistas kellelegi.
„Mis juhtus?“ küsis Sanka mehe juurde kükitades.
„Kas see on kuulihaav?“ küsisin sosinal Rickylt, mille peale ta noogutas.
Miks keegi teda tulistanud on? Kas nad päriselt tegelevad selliste asjadega, kus võib juhtuda, et sind tulistatakse?
„Kormic ei võta vastu!“ ütles Dominic pahaselt.
„Kes see on?“ küsisin jälle Rickylt vaiksel toonil.
„Meie arst.“
Neil on oma arst? Arusaadav ka... Ega nad ju selliste asjadega haiglasse ei saa minna, ilma, et küsimusi tekiks.
„Tegelen sellega,“ ütles Brunner ja istus laual oleva läpaka taha.
„Keegi teadis, kust kaudu me tuleme,“ sõnas veritsev mees vaevaliselt, pidas pausi ja üritas jätkata, „nad rammisid Boitoni teelt välja ja lasid Tomi maha. Ma napi...“
Mees kaotas teadvuse.
„Ma ei leia teda!“ ütles Brunner pahaselt ja lõi arvutil kaane kinni.
Simon katsus mehe pulssi.
„Meil pole kaua aega.“
Dominic helistas uuesti närviliselt ja oodates mõned hetked toru otsas, viskas telefoni vastu seina.
„Kas me haiglasse ei saa minna?“ küsisin Rickylt sosinal.
Ta raputas kulmu kortsutades pead.
Mul tuli üks idee, kuid juba selle mõtte peale hakkasid mu käed värisema.
„Viige ta autosse.“
„Milleks?“ küsis Dominic mulle otsa vaadates.
„Ma tean kedagi, kes teda aidata saab,“ vastasin vaiksel toonil. Kõik vaatasid mulle otsa.
„Me ei saa haiglasse minna,“ ütles Mic mulle õlale patsutades.
„Ma ei mõtlegi sinna,“ ütlesin, „lähme nüüd!“
Nad viisid ta Dominicu auto tahaistmele ja Simon ronis istme vahele, et mehe haava kinni hoida.
„Kuhu me lähme?“ küsis Dominic rooli istudes.
Sisestasin ta GPSi aadressi ja ohkasin vaikselt mõeldes varsti saabuvale kohtumisele.
Simon sundis meid koguaeg kiirust lisama. Sõitsime läbi linna peaagu terve tee sada kakskümmend kuni sada nelikümmen kilomeetrit tunnis. Vahepeal hakkas mul täitsa hirmus, kuna Dominicu kurvid ja manöövrid, millega ta teistest autodest mööda sõitis, olid hirmutavad. Kui ta autode vahelt kahe sentimeetrise vahega mööda sõitis, hoidsin silmi kinni.
Dominic tagurdas auto sissesõiduteele ja maja uks tehti lahti.
„Mis siin toi...“ alustas majast välja astuv mees, „Rebekkah?“

                            ***

„Tere, Markus,“ vastasin. Ta vaatas mulle hetke otsa ja kallistas mind pisarsilmil.
„Nii hea, et sa lõpuks tulid.“
Dominic tegi tagumise ukse lahti ja mu isa märkas üleni verist noormeest.
„Mul on su abi vaja,“ sõnasin. Markus läks hetkeks näost kahvatuks ja vaatas mind pahase pilguga.
„Sa oled mulle selle võlgu, isa,“ ütlesin toonitades oma viimast sõna, et temas süütunneet tekitada. Vaatasin talle tõsisel ilmel silma ja ootasin, kuni tema pilgu maha keeras ja noogutas.
Viisime teadvusetu mehe tuppa. Markus pani köögilauale kiirelt kile ja nad tõstsid mehe sinna peale.
Ricky, Mic ja Sanka jätsid oma autod teeserva ja me kõik seisime elutoas, oodates närviliselt mu isa lõpetamist.
Dominic tuli tuppa ja me kõik jälgisime teda närviliselt.
„Ta jääb elama,“ sõnas Dominic.
Ohkasin kergendatult, see on hea uudis. Ma ei kujuta ettegi, mida Markus teeks, kui ma toon siia kuulihaavaga inimese ja ta sureb köögilaual ära.
Dominic vaatas mulle pahase näoga otsa. Külmavärinad jooksid üle terve mu keha, hammustasin huulde.
„Lähme välja,“ sõnas ta mulle endiselt otsa vaadates.
Kõik jäid vait ja vaatasid meid. Ricky hakkas meiega kaasa tulema, kuid Dominic keelas teda. Ricky vaatas mulle korraks otsa ning seejärel veidra pilguga Dominicu. Ta kissitas meie suunas silmi, kuid jäi paigale.
Astusime uksest välja ja Dominic tõmbas selle enda järel vaikselt kinni.
„Sa ütlesid, et su isa ei tulnud missioonilt tagasi,“ sõnas poiss mulle lähedalt otsa vaadates.
„Ma...“ alustasin ja taganesin sammu. Tundsin, kuidas mu seljataga oli veranda äär ja ma surusin end vastu seda. Kuigi ma ei tea miks, tundus Dominic mulle praegu hirmus.
„Sa valetasid,“ ütles ta kurjal toonil ja kohendas oma dressipluusi kaelust. Tundsin, kuidas mu näost kõik veri südamesse valgus ja see meeletul kiirusel lööma hakkas. Hetkeks käis mu peast läbi mõte, et ta võtab relva välja ja laseb mu maha. See mõte pani mu käed värisema, kas see ongi siis paanika?
„Ei... Ma...“
Mu mõte ei töötanud üldse, mitte ühtegi lauset ei moodustunud mu peas. Seal oli ainult hirm, sellel hetkel ma kartsin Dominicu. Ta silmad olid jälle täis seda põletavat viha. Kangestusin seda nähes täielikult, seistes endiselt vastu veranda äärt. Tundsin, kuidas mu käed värisesid, süda peksis rinnas meeletul kiirusel. Ainus, mida ma kuulsin, olid mu enda südamelöögid. Silmalaud virvendasid, kõhus oli imelik kramp, justkui tahaks ma oksele hakata. Ta pilk meenutas mulle seda momenti, kui ta Josephit oma majas nägi, ta lõug oli pinges, kuna ta arvatavasti surus hambaid kokku ja ta silmad olid paigal, ta isegi ei pilgutanud, kuid need särasid vihast.
Dominic vaatas mind järsku kulm kortsus ja astus minust paar sammu kaugemale. Ta pilk käis mu pealaest jalatallani ning tagasi üles. Ta vaatas mulle veelkord silma, mille peale ma neelatasin. Millegi pärast tundus ta praegu vihasena hirmuäratav.
Ta raputas pead ja astus sõnagi lausumata tuppa tagasi, uks ta selja taga läks väikse kolksuga kinni.
Seisin veel hetke liikumatult, enne kui veri uuesti mu kehas aeglasemalt liikuma hakkas ja ma oma mõtteid kuulsin. Tundsin, kuidas mu keha endiselt veidi värises, see oli mu elu üks kõige hirmsamaid hetki. Ma pole kunagi varem tundnud sellist paanikat.
Hingasin kergendatult, mitu korda õhku ahmides. Tõukasin juuksed näo eest ja vajusin mööda verandaäärt kükki. Toetasin pea kätele ja üritasin maha rahuneda. Mitte miski pole mind varem niimoodi kartma pannud, kui Dominicu vihane pilk.
Lõpuks hakkas mu süda jälle normaalsemalt lööma ja käed ka ei värisenud enam nii hullult.
Uks avanes ja ma tõusin püsti.
Simon ja Dominic tassisid meest uuesti autosse. Simon istus temaga tahaistmele. Dominic vaatas mulle korraks ust kinni pannes otsa, kuid istus siis rooli ja sõitis minema.
Jäin ehmunult tühjust vaatama, ta isegi ei öelnud midagi vaid läks lihtsalt minema.
Ta vihkab mind, miks ma pidin talle valetama?!
Tundsin, kuidas mu silmad pisaratega täitusid ja hakkasin uuesti hingeldama. Sanka ja Berit läksid samuti auto poole, lehvitasid mulle, ning sõitsid minema. Mic nende järel.
Pühkisin pisarad ja astusin majja, Ricky istus diivanil ja vaatas telekat.
Temast möödudes ta naeratas mulle. Andsin oma parima, et mu vastu-naeratus usutav oleks.
Markus korjas laualt kilet kokku.
„Aitäh sulle,“ sõnasin vaikselt.
Ta vaatas mulle mitu hetke tõsise pilguga silma, kuid raputas siis vaikselt pead ning jätkas kile kokku lappamisega.
„Millesse sa ennast seganud oled?“
„Ei millegisse enam. See on läbi.“
Tundsin, kuidas uuesti pisarad tulema hakkasid, Dominic vihkab mind.
Perekond on tema jaoks kõige tähtsam asi. Nüüd ma mõistan, mida Melissa ja Berit mõtlesid. Ma ei osanud arvata, et üks selline väike vale võib tema jaoks kõike nii trastiliselt muuta.
„Misasja?“ küsisin, kui sain aru, et Markus oli samal ajal midagi seletanud.
„Tal oli kuulihaav!“ kordas mees ennast veidi ärritunult.
„Jah, ma tean,“ vastasin, „see oli kogemata. Me käisime purke laskmas ja ta sai kogemata pihta.“
Valetasin talle samuti, sest ma ei pea Markust oma perekonnaks, mis sest, et tema aitas mind eostada.
„Seda ei juhtu rohkem,“ jätkasin, „ja tänan uuesti. Oleks hea, kui sa sellest kellelegi ei räägiks.“
Markus vaatas mind hetke segaduses ilmega, laiutas käsi ja hakkas neid kraanikausis pesema.
„Ma arvan, et see oleks aus,“ ütlesin talle.
„Olgu, ma ei räägi midagi,“ sõnas ta peale mõnda vaikushetke.
Noogutasin endamisi.
„Kas viid mu koju?“ küsisin Rickylt elutuppa astudes.
„Meie juurde ei taha tulla?“ küsis ta üllatunult.
Raputasin pead, ma ei usu, et Dominic mind näha tahab. Ta oli nii pahane mu peale ja see, kuidas ta ilma midagi ütlemata ära läks, tekitas minus nii halva tunde.
„Koju palun.“
„Okei,“ kehitas poiss õlgu ja tõusis püsti.
Terve sõidu mõtlesin Dominicu ilmele, millega ta mind enne autosse istumist vaatas. Selline tühi, mitte midagi ütlev pilk, nagu oleks ma tema jaoks täiesti suvaline võõras inimene.
Tänasin Rickyt ja kallistasin teda tugevalt.
Ta pakkus, et jääb minu juurde, kuid keeldusin viisakalt, raputasin pead ja läksin tuppa.
Võtsin esikus jalanõud jalast ja aeglaselt loivasin oma tuppa. Vaatasin oma voodit, see oli endiselt segamini. Mõningad tunnid tagasi oli mul olnud selles samas voodis soe Dominic... ja nüüd ma ei tea, kas ma üldse enam keegi tema jaoks olen.
Istusin voodiäärele ja jäin ennast peeglist vaatama. Miks ma ei oleks võinud talle tõtt rääkida? Samas ei osanud ma oodata, et keegi niimoodi reageerib. Ta ei tea mu põhjustki, miks ma talle valetasin, ta oleks ju võinud lasta mul selgitada.
Kuidas jälle olen mina selles olukorras, kus mina olen asjades süüdi? Ma ei tahtnud mitte midagi halba, kuid ometi olen mina süüdi, jälle on kõik mis minuga juhtub mu enda tekitatud, sest ma ei oska inimestega aus ja avatud olla.
Sain enda peale pahaseks, kuna miks ma jälle istun üksi ja tunnen end halvasti, sest keegi teine otsustas, et ma teen midagi valesti.
Võtsin vihaga elutoa baarikapist pudeli jägermeistrit, pitsi ja külmkapist õunamahla, kuna muud polnud. Istusin elutuppa põrandale ja panin teleka tööle.
Jõin pits-pitsi järel jägermeistrit ja olin endas pettunud. Miks ma ise panen ennast sellistesse olukordadesse. Või siis pigem, miks ma lasen endale korda minna sellistel olukordadel.
Ma leidsin midagi head, mis tekitas minus tahetud tunde ja mul oli päriselt lõbus. Jah, neil olid relvad ja mingid imelikud sajalased teemad, aga mulle meeldis seal olla. Nad olid nii hoolivad ja lõbusad ja... nüüd olen ma jälle üksi.
Tundsin, kuidas pea ringi käima hakkas.
Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda imelikumaks kõik muutus. Vähem kui kuu ajaga leidsin omale väga vahva ja toreda seltskonna ja mõne tunniga jäin sellest ilma.
Viskasin pitsi vastu seina ja see läks kildudeks. Tundsin, kuidas pisarad hakkasid mööda mu põski alla veerema. Miks ma pean selline olema?
Oma pisarate peale sain veel rohkem pahaseks.
„Ma pole mingi piripill!“ ütlesin endale kõva häälega ja pühkisin pisarad ära. Ma ei ole mingi nutja, tuleb edasi liikuda ja kõik jälle heaks teha.
Mõtlesin, et lähen välja ja lahendan oma mure nii, nagu enamus minuealisi oma kiirprobleeme lahendab- joon ennast täis.
Jõudsin välisukseni, peaaegu ilma kukkumata, kui mulle jõudis kohale, et ma ei pea välja minema, ma võin ennast kodus ka purju juua... Pealegi ei pea ma siin ennast viisakalt riidesse panema.
Istusin teleka ette tagasi, midagi põnevat sealt ei tulnud.
Panin muusika mängima ja tegin aknalaual istudes suitsu. Proovisin küll suitsu välja puhuda, kuid andsin lõpuks alla. Tuul samuti ei armasta mind täna.
Jõin oma jägermeistrit ja lõpuks ei tundnud enam maitsetki.
Ema võiks koju tulla... Mitte praegu muidugi aga hommikul näiteks, sest ma olen jälle ikka üksi. Jõin selle terviseks veel ühe lonksu.
Ma isegi ei armasta Dominicu või midagi sellist. Mulle lihtsalt meeldis tema seltskond, Ricky ja Mic ja kogu see värk. Kuigi neil olid haiged saladuses ja Dominic oli kohati vägivaldne ja tal on kindlasti viha probleem, ei läinud see väga korda, sest seal oli piisavalt lõbus ja hea olla. Polnud mingeid Mäpi jamasid, kõik oli hea.
Külmavärinad jooksid üle mu keha, meenutades täna juhtunut. Dominicu vihased silmad olid mul nii hästi meeles, mu südame pekslemine, ta ükskõikne pilk, millega ta mind ära minnes vaatas.
Berit oleks võinud mulle varem öelda, kui väga ma Dominicule valetada ei taha, aga ma kahjuks ei teadnud teda varem.
Ma ei arvanud, et selline vale nii hull võib olla. Oleks ma siis millegi tähtsa koha pealt valetanud. Ma lihtsalt natuke väänasin tõde...
Inimene, kes oli kohal mu eostamise ajal, aga ei jäänud mind pikemaks ajaks kasvatama, ei ole mu isa. Ma ei suuda pidada teda oma isaks.
Pere pidi Dominicu jaoks kõige tähtsam olema, aga tema on enamuse oma perekonnast sinna ise valinud. Miks mina ei võiks siis kedagi enda omast välja arvata? Kui Dominic oleks lasnud mul selgitada, ei saaks ta ju mind selle eest vihata? Kui mina pole Markuse jaoks perekond, kelle juurde jääda, siis miks peaks mina austama teda nii suure sõnaga, nagu isa?
Hakkasin oma mõtete peale naerma, sest siin ma nüüd siis olen, halan oma lolluse ja poisi pärast, kelle vastu mul väga suuri tundeidki pole.
Selle kuu jooksul pole ma väga palju kooli jõudnud. Kuigi enamus asju on korras, võiks siiski rohkem pingutada. Võiks keskenduda koolile ja varsti peab eksamid ära tegema.
Ma olen jälle üksi, vähemalt Mäpiga suhtes oldud ajast see väga ei erine.
Miks ma haletsen ennast? Ma ei ole selline inimene, mul polegi kedagi vaja.
Panin pudeli kappi tagasi ja vaatasin kella- 9.02.
Kahekümne minuti pärast algab kool, ma veel jõuaks. Hakkan kohe tänasest pingutama, mul on endiselt võimalus heade hinnetega lõpetada. Lähen kooli, vastan kõik vahepealsed tööd ära, tõstan keskmise jälle suurepäraseks.
Hakkasin juba riidesse panema, et kooli jalutada, kui väsimus peale tuli.
Ma ei mäletagi millal ma viimati korralikult magasin.
Olin nii valmis minema, oleks läinud ka, aga uni tuli peale. Viskasin riided pessu ja ronisin teki alla, seal oli pehme ja soe. Mõnus oli lõpuks lihtalt pikali visata ja silmad kinni panna.

                               ***

Kui ma silmad lahti tegin, oli kell seitse hommikul. Olin peaagu ööpäeva maha maganud. Lebasin vaikselt voodis, kui kuulsin alumiselt korruselt hääli. Olin kahe sekundiga riides ja ukse juures kuulamas. Võtsin kapi pealt tühja klaaspudeli ja tegin võimalikult vaikselt ukse lahti. Kõndisin juba trepist alla, kui märkasin ema jakki ukse kõrval rippumas.

Õigus, ema võis ju ka koju tulla.
Panin pudeli oma tuppa tagasi ja läksin kööki.
„Tere hommikust,“ naeratasin teda tugevasti kallistades.
„Kallikene,“ vastas ema sooja põsemusiga.
Istusin laua taha ja ema hakkas kohvi valama.
„Kas sa oled vahepeal oma isaga suhelnud?“ küsis ta nii mööda minnes, üritades tavalist häält teha.
„Mis Markus võttis sinuga ühendust?“ küsisin, teeseldes üllatust.
Mu hääl värises kurgus. Ma ei tea, kuidas emale selgitada, mida Markuselt palunud olin. Kui ta mu sisse rääkis, ei annaks ma talle seda elusees andeks. Kuigi ma ei anna talle midagi andeks, oleks see üks variant, kuidas ta saaks asja veel hullemaks teha.
„Jah,“ vastas ema ja vaatas mulle otsa, mu süda vajus sokkidesse. Ma ei taha ema muretsema panna.
„Mis ta tahtis?“ küsisin ettevaatlikul. Hoidin suhkrutoosi käte vahel, et need ei väriseks.
„Küsis, kas ta saab sind aidata, raha saata või midagi,“ ütles ema.
Ohkasin kergendatult läbi nina, ta ei maininud emale midagi. Kergendusjudinad jooksid üle terve mu keha.
Naeratasin.
„Hah, ei tea miks ta nüüd siis midagi sellist küsib.“
„Mina ka mitte. Ütlesin, et meil pole tema abi vaja ja panin kõne ära. Ma lihtsalt mõtlesin, et küsin üle, äkki sa oled temaga rääkinud.“
„Ei ole...“ valetasin.
Tahtsin naljatada, et ehk ta teine naine jättis ta maha ja nüüd Markus kardab üksi vanaks jääda, aga see ei oleks ema jaoks naljakas. Samas, seal olles ma ju ta naist ja last ei näinud... Mitte kumbagi polnud seal.
„Lähed kooli?“ küsis ema mulle kohvitassi ulatades. 
„Kella kaheksaks,“ noogutasin.
Ema viis mu kooli ja tahtis mulle raha anda.
Raputasin pead: „mul pole raha vaja.“
Viibutasin oma pangakaarti ja ema naeratas. Ta tegelikult hoolitses minu eest hästi, ta tõesti on hea ema.

Istusin ajaloo klassis ja vaatasin aknast välja. Naersin omaette, kuidas üks vanem naine pahandas kooli nurga taga suitsetavate poistega.
Vaatasin klassis ringi ja asi polnud ainult minus, kõik igavlesid.
Keerasin pilgu uuesti parkimisplatsile. Parklas oli mingi ilus auto, kuidagi tuttav.
„Dominic,“ lipsas sosinal üle mu huulte.
„Kas ma võin korraks välja astuda?“ küsisin õpetajalt püsti tõustes.
Saades jaatava vastuse, ma praktiliselt jooksin uksest välja.
Jõudsin alla korrusele, peaagu välisukse juurde, kui nägin Dominicu välja kõndimas. Ta tegi mingile väiksele poisile ust lahti, kui mind märkas. Ta vaatas mulle hetkeks otsa, kuid kõndis siis edasi, juhatades poissi oma auto poole. Ma tahaks teda lihtsalt kallistada, aga tema ei tee minust väljagi, lihtsalt kõnnib tuimalt edasi.
„Dominic!“ ütlesin pahaselt talle järele joostes.
Ta lisas sammu ega vaadanud tagasigi. Jäin kooli nurgal seisma ja jälgisin kuidas nad autosse istusid. Miks ta vihkab mind?
Vaatasin talle terve aja otsa. Ta sõitis minust mööda, vaadates vaid hetkeks minu poole, ning vajutas siis gaasi ja oli hetkega mu vaateväljast kadunud.
Ohkasin raskelt. Miks mehed peavad sellised olema? Oleks siis nii raske minuga lihtsalt rääkida?
Esimest korda elus läksin ma nii närvi, et lõin iseenda rusika vastu seina katki. Nukkidelt tuli nahk maha. Vaatasin oma kätt kurvalt ja läksin kooli tagasi.
Päris valus oli. Miks poisid küll kaklevad, kui see nende enda jaoks nii valus on?
Pesin käe puhtaks ja ootasin, et ta enam verd ei immitseks. Vahepeal käis kell ja tõin oma asjad klassist ära.
Istusin koridoris pingil ja kuulasin telefonist muusikat. Kuigi ma olin otsustanud koolile keskenduda ja mitte kõigest muust välja teha, ei taha ma siin olla.
Võtsin kapist asjad ja kõndisin kodu poole. Täna oli koolis mõttetu päev, pole mõtet täna sinna pühenduda.
Viskasin asjad esikusse maha ja istusin trepiastmele. Pea vajus iseenesest kätele. Miks ma ta pärast nii kurb olen ja miks ta nii nõmedalt käitub?
Otsisin kotis telefoni ja valisin Dominicu numbri.
„Viga numbri valimisel,“ sain telefonist vastuse. Ta on oma numbri välja vahetanud või minu numbri ära blokeerinud... Panin telefoni enda kõrvale maha. Miks ta teeb nii?
Mu vale polnud üldse nii suur asi, see ei oma suures pildis tähtsustki...